Bruce Thompson
Vaatamata tõsiasjale, et ameeriklaste taskutest voolab rohkem raha välja maksude näol kui kulub toidu-, rõiva- ja eluasemekuludeks kokku, jätkab Washington elanike sissetulekute sisse kasseerimist rekordilises ulatuses. Samas jätkab Ühendriikide võlakoorem kasvamist, olles ületanud äsja 40 triljoni dollari piiri, ulatudes tänaseks üle 125%ni riigi aastasest kogutoodangust.
Ühendriikide Majandusanalüüsi büroo andmetest selgub, et ameeriklased maksid 2025. aastal föderaal-, osariigi ning kohaliku omavalitsuse tasemel kokku makse 8192 miljardi dollari ulatuses. USA kasvava maksunälja ulatuse võimaldab kõige ilmekamalt kokku võtta fakt, et ameeriklased maksid möödunud eelarveaastal oma sissetulekutest 11% rohkem maksudeks kui toidu, eluaseme, rõivaste ja kommunaalkuludeks kokku, vastavalt 7388 miljardit dollarit elamiskuludele 8192 miljardi maksukohustuste vastu.
USA kasvava maksunälja ulatuse võimaldab kõige ilmekamalt kokku võtta fakt, et ameeriklased maksid möödunud eelarveaastal oma sissetulekutest 11% rohkem maksudeks kui toidu, eluaseme, rõivaste ja kommunaalkuludeks kokku, vastavalt 7388 miljardit dollarit elamiskuludele 8192 miljardi maksukohustuste vastu.
Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi aruande kohaselt kasvasid USA eraisikutele esitatud maksuarved käesoleva eelarveaasta esimese üheksa kuu jooksul 7% võrra, tuues sedasi riigile ja kohalikele omavalitsustele sisse täiendavad 136 miljardit dollarit. Kokku kogusid Ühendriigid üheksa kuu jooksul 4,2 triljoni dollari ulatuses makse, mis lubab eeldada, et 2026-27 aasta lõikes saavutab USA rekordilise 5,6 triljoni dollarilise maksutulu.
Isegi arvestades 2017. ja 2025. aastal vastu võetud maksukärpeid on USA maksutulud kokkuvõttes järjekindlalt tõusnud ning võimaldanud Washingtonil üha rohkem laenata ja kulutada. Samas vajuvad Ameerika Ühendriigid rekordiliste maksulaekumiste kiuste üha sügavamale võlakoorma alla, mistõttu riigi võlakoorem ületas äsja 40 triljoni piiri, moodustades tänaseks üle 125% Ühendriikide aastasest siseriiklikust kogutoodangust.
Samas vajuvad Ameerika Ühendriigid rekordiliste maksulaekumiste kiuste üha sügavamale võlakoorma alla, mistõttu riigi võlakoorem ületas äsja 40 triljoni piiri, moodustades tänaseks üle 125% Ühendriikide aastasest siseriiklikust kogutoodangust.
Vahemikus 2018 kuni 2025 tõusid Ühendriikide föderaaltasandi maksutulud kokku 57% võrra, samas kui eraisiku maksudest laekuvad tulud kasvasid ligi 60% ning ettevõtete maksudest laekuvad tulud ligi 120% võrra.
Ühendriikides hetkel kehtiv seadusandlus näeb ette, et riik tõstab makse iga-aastaselt inflatsiooniga kohandamise kaudu. Sedasi ulatub kongressi eelarveameti prognoosi kohaselt Ühendriikide maksutulu 2036. aastaks 8,3 triljoni dollarini, tõustes käesoleva aastaga võrreldes 60% võrra.
Vaatamata rekordilistele maksulaekumistele ei ole föderaal- ja osariikide valitsuste külge klammerdunud huvigruppide nälg maksumaksjate raha järele küllastunud ega küllastatav ning käimas on võidujooks saavutada maksude jätkuvat tõstmist maksumaksjate rahadest elatuvate huvigruppide “rahuldamata vajaduste katmiseks”. Maksumaksjate vara ametnikele ja siseringi korruptantidele ümber kantimise programm ei hooli vähimalgi määral asjaolust, et kõrgemad maksumäärad tähendavad paratamatult madalamaid investeeringuid ja kesisemat majanduskasvu, ohustades sedasi nii töötajate palku kui töökohti.
Maksumaksjate vara ametnikele ja siseringi korruptantidele ümber kantimise programm ei hooli vähimalgi määral asjaolust, et kõrgemad maksumäärad tähendavad paratamatult madalamaid investeeringuid ja kesisemat majanduskasvu, ohustades sedasi nii töötajate palku kui töökohti.
Väärib märkimist, et suur osa Euroopa riikidest, kus on üritatud rakendada jõukusemaksu, on ponnistusest nüüdseks loobumas. Samuti on huvigruppide soovitud jõukusemaksu kehtestamine enamiku juristide hinnangul otseses vastuolus Ühendriikide põhiseadusega. Majandusteadlaste hinnangul maksustatakse jõukusemaksu kaudu alati paratamatult investeeringuid, mis tagavad riigi elanikele nende töökohad ja palgad. Samuti on mitmed riigid loobumas kinnisvara- ja kingitusemaksudest seoses nimetatud maksude sissenõudmise kulukusega võrreldes maksudest saadava tuluga.
Ühendriikide maksutõusude pooldajatel on kombeks viidata positiivsete eeskujudena Rootsile ja Norrale, samas kui Rootsi loobus juba aastaid tagasi jõukusemaksust ning väärib märkimist, et mõlemas (sisuliselt sotsialistlikus) Skandinaavia riigis – nii Norras kui Rootsis – on ettevõtete maksumäär tänaseks oluliselt madalam kui USA-s.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ameerika Ühendriikide riigiaparaadi ülalpidamiskulude peadpööritav kasv viimase sajandi jooksul on analoogne praktiliselt kõikide teiste lääneriikidega, üksnes märkimisväärse iseärasusega, mis tuleneb USA dollari maailma reservvaluuta staatusest. Tegemist on mehhanismiga, mis konverteerib Ühendriikide maksulaekumised ületavad valitsuskulutused maailma finantsturgudel teiste maailma riikide poolt kokku ostetavateks võlakirjadeks, millega finantseeritakse USA pidevalt kasvavaid eelarvedefitsiite. Lühidalt kokkuvõetuna – Washingtoni hegemoonia subjektiks olevad riigid maksavad USA valitsuse võlakirju ostes kinni Ühendriikide ülemvõimu teostamise iseenese suveräänsuse arvelt.
Ent teadupärast protsessid, mis ei saa jätkuda, paratamatult ka lõppevad ning Ühendriikide ülemvõimu murenemise kriitiline verstapost – moment, mil USA aastakümnete jooksul kokku kuhjunud riigivõla iga aastaste intressimaksete suurus ületas Washingtoni sõjalise eelarve – on tänaseks möödunud.
Mis puudutab ameeriklaste kasvavat maksukoormust langevate või stagneerunud reaalsissetulekute taustal, siis tasub meeles pidada, et mitte üksnes Ameerikas, vaid sisuliselt kõikides lääneriikides on riigikulutuste osakaal majandusest – ehk teisisõnu inimestelt ja ettevõtetelt rekvireeritud sissetulekute määr – kasvanud I maailmasõja järgselt vähem kui kümnendikult praktiliselt pooleni, olles osades riikides ületanud nii majanduslikult kui moraalselt talumatu 50% piiri. Kui Ühendriikides moodustavad valitsuskulutused seni veel kõrged, ent mõistuspärasuse ülemiste piiride sisse mahtuvad 38% riigi kogutoodangust, siis Soomes ning Prantsusmaal on vastav näitaja jõudnud tänaseks 57%-ni. Eestis on valitsuskulutuste osakaal kasvanud seevastu tänaseks 45%-ni riigi kogutoodangust, mis võimaldab mõistagi kõikvõimalikke käsitlusi “efektiivsest ja õhukesest riigist” tõlgendada üksnes iroonilises võtmes.
Mis puudutab ameeriklaste kasvavat maksukoormust langevate või stagneerunud reaalsissetulekute taustal, siis tasub meeles pidada, et mitte üksnes Ameerikas, vaid sisuliselt kõikides lääneriikides on riigikulutuste osakaal majandusest – ehk teisisõnu inimestelt ja ettevõtetelt rekvireeritud sissetulekute määr – kasvanud I maailmasõja järgselt vähem kui kümnendikult praktiliselt pooleni, olles osades riikides ületanud nii majanduslikult kui moraalselt talumatu 50% piiri.
Adrian Bachmann
Riigi poolt kodanikelt ning ettevõtetelt sunniviisiliselt ära võetud sissetulekute määra kasv viimase sajandi jooksul vaevu kümnelt protsendilt pisut üle või alla 50%-ni praktiliselt kõikides Euroopa riikides peegeldab ühtaegu nii riigiaparaatide kontrollimatut kasvu kui ka elanikkonna taluvuspiiride ja mentaliteedi fundamentaalset nihet.
Kõigest mõne inimpõlve eest oleks mõte enam kui poole oma sissetuleku loovutamisest riigile, mis otsustab sinu tööga loodud lisaväärtuse jagada vastavalt oma äranägemisele mitte üksnes groteskse, vaid võimatuna. Tänapäeval seevastu käsitlevad “arenenud läänemaailma” kodanikud – eurooplased enamgi veel kui ameeriklased – oma vara loovutamist, et toita nende vabadusi üha koomale tõmbavamat riigimasinat, mitte üksnes normaalse, vaid isegi tervitatava nähtusena.
Tänapäeval seevastu käsitlevad “arenenud läänemaailma” kodanikud – eurooplased enamgi veel kui ameeriklased – oma vara loovutamist, et toita nende vabadusi üha koomale tõmbavamat riigimasinat, mitte üksnes normaalse, vaid isegi tervitatava nähtusena.
Adrian Bachmann
Suuremas pildis on maksimaalse tööpanusega maksimaalse isiklikult välja teenitud sissetuleku teenimise ideaal tänaseks suuresti asendunud ideaaliga omandada teiste poolt loodud rikkused läbi sotsiaalse konformsuse, privilegeeritud-subsideeritud isiku staatuse ning mõistagi läbi sidemete isikutega, kes maksudega kokku kogutud raha laiali jagavad.
Kultuuriantropoloogilises mõttes on tegemist aga läänemaailma universaalse feminiseerumise ning infantiliseerumise ühe kõige peamise ning destruktiivsema väljendusega. Nähtusega, mis on võimeline jätkuma üksnes senikaua, kuni on võimalik veel kannibaliseerida eelnevate põlvede poolt loodud rikkusi. See aeg on majanduslike, finantsiliste, infrastruktuursete ning oskusteabeliste ressursside ammendumise tõttu peagi otsa saamas ning lõppeb tõenäoliselt võrdlemisi kiiresti järgnevatel dekaadidel, mil lääneriikide virtuaalrikkuseks olevad valuutad ei ole enam võimelised soetama nüüdseks valdavalt Aasia tööstusmaades toodetud tarbe- ja kapitalikaupu. Võtjate ning laiali jagajate ühiskond saab paratamatult rikastuda ning rikkaks jääda üksnes töötegijate armust.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.