Neil Oliver
Me ei tohi kunagi unustada, et “ametlike narratiivide” võim ühiskonnas tugineb peamiselt mitte tsensuurile, vaid inimeste enesetsensuurile – mis on baasmehhanism, millele ehitub paljuski kohustuslikest valedest koosnev avalik inforuum. Ent me kõik tunnetame päev-päevalt üha teravamalt, et kõikjal meie ümber praguneb krohv meid ümbritsevate valede fassaadis.
Asjaolu, et meid ümbritsevalt reaalsuselt aegajalt katteloori kergitatakse, on võimalikuks saanud aga ainult ja üksnes tänu nende väikeste inimeste vaprusele ja põikpäisele järjekindlusele, kes on valmis rääkima sellest, mida nad näevad ja teavad, hoolimata võimalikest tagajärgedest oma karjäärile ja isiklikule heaolule.
Öeldakse, et 20-tes eluaastates inimene muretseb selle pärast, mida teised temast arvavad; 40-tesse jõudes leiab ta, et teiste arvamused ei lähe talle korda; ning 60-tes taipab, et keegi pole vaevunud temast üldse mõtlemagi. Vanuse lisandudes paraneb üldiselt meie enesetundmine ja suutlikkus analüüsida oma käitumist ning hinnata, mis on elus päriselt oluline, kuid mitte kõik ei jõua arengustaadiumisse, kus nad eristavad oma hirme reaalsusest. Leidub neid, kes aastate kulgedes muretsevad üha rohkem teiste arvamuse pärast ning lasevad sel murel määrata oma valikuid.
Maailmas, kus on ette nähtud järgida n-ö ametlikke narratiive, võib oma tähelepanekute avalikult väljendamine tunduda piinavalt ebamugav, eriti juhul kui inimene kardab teiste poolt talle osaks saavat naeruvääristamist, tühistamist, laimukampaaniat, ametlikke sanktsioone või raskemal juhul isegi vangistamist. Olen märganud, et kuigi mingil määral oleme me kõik enesetsensuurile allutatavad, on konformsele vaikimise kõige vastuvõtlikumad inimesed, kes on näinud vaeva oma nn. “eksperdimaine” ülesehitamisega ja arvavad seetõttu, et neil on vaja lakkamatult kaitsta oma reputatsiooni. Me ei tohi kunagi unustada, et “ametlike narratiivide” võim ühiskonnas tugineb peamiselt mitte tsensuurile, vaid argade inimeste enesetsensuurile – see on baasmehhanism, millele ehitub paljuski kohustuslikest valedest koosnev avalik inforuum.
Me ei tohi kunagi unustada, et “ametlike narratiivide” võim ühiskonnas tugineb peamiselt mitte tsensuurile, vaid argade inimeste enesetsensuurile – see on baasmehhanism, millele ehitub paljuski kohustuslikest valedest koosnev avalik inforuum.
Neil Oliver
Ma ei mäleta, kui palju ma ise kahekümnendates eluaastates teiste arvamuste pärast muretsesin, kuid võin kindlalt öelda seda, et mul ei ole kunagi olnud erilist reputatsiooni, mida oleks vaja välise hinnangu eest lakkamatult kaitsta, ning tagantjärele mõeldes mõistan nüüd, et see on olnud mulle suur õnnistus. Olen üha sagedamini hakanud kuulama just nende inimeste seisukohti, kes on samuti oma kaitserüü seljast heitnud ning on valmis avalikkuse ees erinevatel teemadel spekuleerima.
Mõeldes, millest soovin avalikult kõnelda, ei vaeva ma end teiste arvamusega, vaid küsin endalt, mis tähtsust sel on, kui ma seda ütlen? Suhtun sellesse nii, nagu mul oleks Tourette’i sündroomi kerge, kontrollitav vorm. Tourette’i sündroomiga inimesed ütlevad asju, mida enamik inimesi ei julgeks öelda, sest nende vokaalsed tikid ei allu nende tahtele. Mulle lihtsalt ei lähe korda, mida keegi minust mõtleb.
Kui te kardate öelda, mida näete, mõtlete ja teate, siis see ongi just see, mida ametliku narratiivi taga seisvad isikud teilt ootavad.
Neil Oliver
Võite siinkohal vastu vaielda ja väita, et väljaütlemiste tagajärjed võivad olla üsna tõsised, kuid see vastab tõele üksnes juhul, kui te allute hirmule. Kui te kardate öelda, mida näete, mõtlete ja teate, siis see ongi just see, mida ametliku narratiivi taga seisvad isikud teilt ootavad. Hirmu kaudu on neil võimalik teid vangistada ilma ahelaid ja vangikonge vajamata.
Läbi kogu ajaloo on ametlike narratiivide ööpäevaringselt igast kanalist kuulutamine hoidnud enamiku inimeste suud enamuse ajast lukus. Mõelge Giordano Brunole, kes pakkus välja idee, et ühe universumi asemel eksisteerib multiversum, ja Galileo Galileile, kes seadis küsimuse alla universumi koondumise Maa kui keskpunkti ümber, ning kes mõlemad hukati oma ideede avaldamise eest.
Kõik valelikud ametlikud narratiivid on aja jooksul ümber lükatud või õõnestatud üksnes tänu sellele, et mõnel vapral inimesel on jätkunud julgust ametlikke selgitusi kahtluse alla seada.
Neil Oliver
Lähiajaloos nägime, kuidas 2001. aasta 11. septembri kaksiktornide rünnaku ametlikus narratiivis kahelnud isikutele sai osaks 21. sajandi vaste tuleriidal põletamisele. Alles viimasel ajal on miljonid inimesed jõudnud kaksiktornide kohta esitatud loos esinenud küsitavuste tunnistamiseni. Samamoodi on veel enamad miljonid alles hiljuti loobunud USA presidendi John F. Kennedy atentaadiga seotud ametlike väidete kordamisest. Robert F. Kennedy Jr on aastaid rääkinud, et tema onu mõrva taga seisis USA Luure Keskagentuur (CIA), mitte Lee Harvey Oswald, ning et tema isa Robert F. Kennedy Sr surmanud lasu tegi teegi teine, mitte atentaadis süüdi mõistetud Sirhan Sirhan.
Kõik valelikud ametlikud narratiivid on aja jooksul ümber lükatud või õõnestatud üksnes tänu sellele, et mõnel vapral inimesel on jätkunud julgust ametlikke selgitusi kahtluse alla seada – isegi juhul kui ta oli oma avalikus skeptitsismis täiesti üksi.
Ning valedest kubisevaid narratiive jätkub veel palju. Tänaseks teavad juba sajad miljonid inimesed, et nn COVID-i pandeemia oli kolossaalne pettus, et küsimus oli ja on siiani hoopis milleski muus, ning et enda vastu täiesti aus olles tuleb tunnistada, et ka kliimahüsteeria on mõistusevastane, lagunedes tänaseks otse meie silme ees laiali. Miljonid on lõpuks taibanud ka seda, et Volodõmõr Zelenski on vaid marionett tegelike otsustajate käes, et oligarh nimega Igor Kamoski seadis selle endise koomiku presidendiametisse ning et Ukraina sõda ei alanud mõistagi mitte aastal 2022, vaid aastal 2014 ja et see sõda oli Ameerika Ühendriikide algatatud režiimivahetuse tagajärg.
Tänaseks teavad juba sajad miljonid inimesed, et nn COVID-i pandeemia oli kolossaalne pettus, et küsimus oli ja on siiani hoopis milleski muus, ning et enda vastu täiesti aus olles tuleb tunnistada, et ka kliimahüsteeria on mõistusevastane, lagunedes tänaseks otse meie silme ees laiali. Miljonid on lõpuks taibanud ka seda, et Volodõmõr Zelenski on vaid marionett tegelike otsustajate käes, et oligarh nimega Igor Kamoski seadis selle endise koomiku presidendiametisse ning et Ukraina sõda ei alanud mõistagi mitte aastal 2022, vaid aastal 2014 ja et see sõda oli Ameerika Ühendriikide algatatud režiimivahetuse tagajärg.
Neil Oliver
Nendes valdkondades esitab ametlike narratiivide ümber lükkamine täna veel väljakutseid, kuid üha rohkem inimesi on valmis neil teemadel avalikult arutlema, mis viitab, et protsess kestab ja tagajärgi kartmata sõna võtmine on jätkuvalt oluline.
Omalt poolt lisan, et mina ei usu, et 13. juulil 2024 tehti president Donald Trumpile atentaadikatse. Ma tunnistan, et ei tea, mis päriselt toimus, kuid kaldun arvama, et meile esitatud versioon väljendas hoolikalt koreograafiliselt paika pandud etendust, mille eesmärk oli näidata tol hetkel presidendiks kandideerinud Trumpi surmaohtu sattunud kangelasena, kes võitleb, veri mööda nägu alla voolamas. Kuid seejärel pühiti kogu intsident nagu võluväel mäluauku, juskui presidendi mõrvakatsel polekski mingit tähtsust. Isegi Trump ise ei olnud huvitatud juhtumi uurimisest. Mõjuvõimas podcastide autor Joe Rogan nimetas Trumpi atentaadi spektaaklit “kõige kuramuse ameerikalikumaks” asjaks mida tema silmad kunagi on näinud.
Ent me kõik tunnetame seda üha teravamalt, et kõikjal meie ümber praguneb krohv meid ümbritsevate valede fassaadis. Ja seda mitte üksnes konkreetsete sündmuste ametlike selgituste osas, vaid ka suures plaanis. Kogu meile esitletav reaalsus mõraneb.
Ent me kõik tunnetame seda üha teravamalt, et kõikjal meie ümber praguneb krohv meid ümbritsevate valede fassaadis.
Neil Oliver
Olime hiljuti sunnitud pealt vaatama, kuidas Iisrael ja Ameerika Ühendriigid Iraanile kallale tungisid, jutustades sealjuures alasti valesid sellest, kuidas Iraan on vaid mõne nädala kaugusel tuumarelva valmistamisest. USA president, kes valiti ametisse lähtudes tema lubadusest teha lõpp igavestele sõdadele, käivitas sedasi järjekordse potentsiaalselt igavese sõja. Iraanlaste vabastamise nimel suunati kaks raketti Iraani mereväeohvitseride tütarde algkoolile, tappes 168 väikest tüdrukut, kusjuures esimese raketi järel oodati, kuni lapsevanemad kohale jõudsid, ning seejärel saadeti teine rakett järele, et “töö lõpuni viia”.
Igaüks, kes on toimuvat uurinud lähemalt kui peavoolumeedia pealkirjadele tuginedes, teab, et Iraan kuulus seitsme riigi hulka, mille USA määras juba 2000.-te aastate alguses sõdade ning režiimivahetusoperatsioonide nimistusse. Iraan oli neist seitsmest kõige keerukam ja esitas Ühendriikidele suurema väljakutse kui Liibüa, Sudaan või Süüria, mistõttu islamivabariigi ründamine jäeti ka viimaseks riigihävitamise operatsiooniks, mida teostada. Samuti on Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu kuulutanud, et tema on Iraani vastu sõtta minemisest unistanud juba 40 aastat – tuleb tunnistada, et see on üsna kauaaegne eesmärk, arvestades Iraani tuumapommi loomisest nädala kaugusel olemise põhjendust. Põhjendust mida Netanyahu on sõja algatamise ettekäändena esitanud juba aastakümneid.
Igaüks, kes on toimuvat uurinud lähemalt kui peavoolumeedia pealkirjadele tuginedes, teab, et Iraan kuulus seitsme riigi hulka, mille USA määras juba 2000.-te aastate alguses sõdade ning režiimivahetusoperatsioonide nimistusse.
Neil Oliver
Suure pildi mõranedes näeme, et need, keda meile varem esitleti “headena”, on tegelikult osutunud halbadeks. Teise maailmasõja järel välja kuulutatud nn “reeglitepõhine maailmakord” on alati olnud vaid miraaž, kuna reaalsuses maksab üksnes tugevama õigus, demokraatia on muinasjutt lollikestele ning maksude maksmise kohustus on kohustuseks vaid tavalistele inimestele. Kurjategijad, kes maailma oma võimu alla on haaranud, prindivad ja pesevad raha oma suva järgi, rakendavad sõda ärimudelina, müüvad inimesi, sh lapsi, ning harrastavad pedofiiliat ja vereohvri toomist igapäevase meelelahutusena.
Sellises maailmas me täna elamegi. Ning asjaolu, et meid ümbritsevalt reaalsuselt aegajalt katteloori kergitatakse, on võimalikuks saanud ainult ja üksnes tänu väikeste inimeste vaprusele ja põikpäisele järjekindlusele – inimestele nagu Sina ja mina, kes on valmis rääkima sellest, mida nad näevad ja teavad, hoolimata võimalikest tagajärgedest oma karjäärile ja isiklikule heaolule.
Teise maailmasõja järel välja kuulutatud nn “reeglitepõhine maailmakord” on alati olnud vaid miraaž, kuna reaalsuses maksab üksnes tugevama õigus, demokraatia on muinasjutt lollikestele ning maksude maksmise kohustus on kohustuseks vaid tavalistele inimestele. Kurjategijad, kes maailma oma võimu alla on haaranud, prindivad ja pesevad raha oma suva järgi, rakendavad sõda ärimudelina, müüvad inimesi, sh lapsi, ning harrastavad pedofiiliat ja vereohvri toomist igapäevase meelelahutusena.
Neil Oliver
Me elame valedest koosnevas maailmas. Väikesed, suured ja tohutud valed ümbritsevad meid ning mõned neist on sedavõrd mõõtmatud, et me peaaegu ei suudagi neid hoomata. Kusjuures, aegajalt räägivad isegi valetajad tõtt, sest nagu öeldakse, ka seisev kell näitab kaks korda päevas õiget aega. Kuid ärge laske end nendest tõe kübemetest eksitada. Pöörake tähelepanu valede tsunamile. Inimesi ja inimkonda vihkavad psühhopaadid räägivad meile üha enam otsesõnu oma plaanidest, sest neile valmistab rõõmu, kui saavad nautida piinu mida jõuetuse tunne meis tekitab.
Mitte miski sellest, mida ma siin räägin, ei ole revolutsiooniline. Asjade välja ütlemine on ebamugav ainult seni, kuni need ei ole välja öeldud. Võtkem eeskuju lasteraamatutest ja lugudest, mida oleme tuhandeid kordi kuulnud. Oli see ju väike poiss, kes toimuva tagamaadest midagi teadmata ja kartmata märkis, et keiser on alasti, kui mitte ühelgi täiskasvanul ei olnud jätkunud julgust sellele ilmsele tõele osutada. Ajaloos kohtame rohkelt inimesi, kes võtsid sõna nende ajal valitsenud ametlike narratiivide vastu ja keda naeruvääristati, vangistati, piinati või põletati tuleriidal, kuid kelle öeldu osutus hiljem siiski tõeks. Tõde nõuab ohvreid, kuid vähemasti väärib tõde ohvreid… ja ohvrid tõde.
Adrian Bachmanni kommentaar:
George Orwelli mõttearendused totalitaarse võimu ning masside vahelistest suhetest on miskit, mida on lõputult tsiteeritud, ent mis omavad tõepoolest hämmastavaid paralleele tänapäeval meie ümber toimuvas.
Alustades kohustusega vihata ja vaenata võimude poolt määratletud sise- ja välisvaenlasi ning lõpetades süüdimatu unustusega iseenese tegemistest ja tegemata jätmistest viimase kollektiivse sõgedusepuhangu ajal on muster sisuliselt identne. Mis pole ka üllatav, kuna Orwelli kirjanduslik uurimus totalitaarsuse piiridest ammutas inspiratsiooni tegeliku elu sündmustest ning põhines nii indiviidi kui masside psühholoogia heal tundmisel.
Ultimatiivselt on aga kõikide kollektiivsete, sünteetiliselt esile kutsutud hirmu ja viha puhangute taga masside õud mitte võimude poolt määratud vaenlase, vaid võimu enese ees. Täpselt nii nagu Orwelli fiktiivse Okeaania superriigi kodanikud ei kartnud tegelikult mitte Ingsoci partei poolt vaenlasena määratletud välisvaenlast, vaid nende üle valitsevat režiimi ennast, võib olla kindel, et enamus Euroopa rahvaid kardavad tänaseks oma enda valitsusi ning sisevaenlasi otsima dresseeritud kaaskodanikke rohkem kui koroonat, ekstremiste, Putinit, kliimasoojenemist, linnugrippi või järjekordseid hääldamatu nimega obskuurseid terroriste. Ent see on taas kord üks nendest fundamentaalsetest tõsiasjadest, mida vähesed sisemas ning veelgi vähemad avalikult tunnistada julgevad.
Ultimatiivselt on aga kõikide kollektiivsete, sünteetiliselt esile kutsutud hirmu ja viha puhangute taga masside õud mitte võimude poolt määratud vaenlase, vaid võimu enese ees. Täpselt nii nagu Orwelli fiktiivse Okeaania superriigi kodanikud ei kartnud tegelikult mitte Ingsoci partei poolt vaenlasena määratletud välisvaenlast, vaid nende üle valitsevat režiimi ennast, võib olla kindel, et enamus Euroopa rahvaid kardavad tänaseks oma enda valitsusi ning sisevaenlasi otsima dresseeritud kaaskodanikke rohkem kui koroonat, ekstremiste, Putinit, kliimasoojenemist, linnugrippi või järjekordseid hääldamatu nimega obskuurseid terroriste.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.