Felix Abt
Olles majanduslikus, tööstuslikus ning kaubanduslikus mõõduvõtus Hiinale alla jäänud, on Washington otsustanud Hiinaga konkureerimise asemel suunata oma energia Aasia gigandi tõusu tõkestamiseks. See on strateegia, mis saab päädida üksnes Ühendriikide üha suuremas mahajäämuses. Seetõttu oleks Ameerikal teiste riikide arengu köndistamise asemel mõistlik keskenduda iseenese konkurentsivõime taastamisele.
Alustuseks märgin, et toetun järgnevas analüüsis suuresti Ameerika sinoloogi ja endise diplomaadi Chas W. Freemani tööle, kelle arusaama Hiinas toimuvast on lisaks akadeemilistele uuringutele vorminud ka isiklikud kokkupuuted Hiina ametkonna ja ärieliidiga. Freemani näol on tegemist staažika rahvusvaheliste suhete eksperdiga, kes oli president Richard Nixoni tõlgiks 1972. aastal aset leidnud Ühendriikide ajaloolise Hiina-visiidi ajal, ning kes on viimastel kümnenditel olnud üks mõjukamaid Ühendriikide ametliku Hiina-poliitika kriitikuid.
Ameerika poliitilise eliidi uskumuse kohaselt kehtivad tänini kõiges, mis seostub Hiinaga, põhimõtted, mis on ajale jalgu jäänud, olles külma sõja narratiivide, puuduliku meediakajastuse ja riike üksnes liitlasteks või vaenlasteks liigitava maailmavaate resultaadiks.
Ühendriikide juhtkonna primitiivne arusaam Hiinas toimuvast on seetõttu komistuskivi, mis pärsib tänini ameeriklasi nägemast Hiina tõusu selge pilguga, mille tõttu ei ole võimalik kujundada reaalselt toimivat välispoliitikat, mis juurduks reaalsuses.
Vääriti mõistetud suhete ajalugu
Oluline on esmalt teadvustada, et USA ja Hiina suhted on ajaloo jooksul läbinud mitmeid etappe. Teise maailmasõja kontekstis oli Hiina peaaegu Ameerika Ühendriikide protektoraadi staatuses, kuna Washington käsitles Hiinat toona mõjusa instrumendina Jaapani-vastases mõõduvõtus. 1970ndatel sõlmis USA Hiinaga partnerluse Nõukogude Liidu mõju tasakaalustamiseks ning ka siin oli tegemist oportunistliku geopoliitilise taktika, mitte ühiste väärtuste alusel loodud liiduga.
Pärast külma sõda halvenesid USA suhted Hiinaga märgatavalt – seda peamiselt seoses Tiananmeni ülestõusu mahasurumise, Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ja Taiwani demokratiseerumisega.
Nõukogude Liidu lagunemine tähendas nimelt, et USA silmis ei eksisteerinud enam julgeolekualast vajadust partnerluseks Hiinaga, samas kui Taiwani demokratiseerumine ei võimaldanud enam käsitleda Hiinat ja Taiwani ühtviisi ebademokraatlike riikidena.
Washingtonis tänini möödunud aegade kajana kehtivad antikommunistlikud vaated mõjutavad seevastu jätkuvalt USA Hiina-suunalist poliitikat, vaatamata radikaalsetele muutustele kaasaegses globaalses dünaamikas, mis nõuavad nüüdseks oluliselt nüansirikkamat lähenemist.
Puudulik raamistik ja ekslik vastandumine
Ameerika poliitilisele eliidile on jätkuvalt omane jaotada kõik riigid manihheistlikult vaenlaste ja liitlaste kategooriatesse, kaotades ära nüansseeritud arusaama maailmast, mis koosneb reaalsuses mitmetasandilistest partnerlussuhetest ning pragmaatilistest kokkulepetest.
Ameerika poliitilisele eliidile on jätkuvalt omane jaotada kõik riigid manihheistlikult vaenlaste ja liitlaste kategooriatesse.
Felix Abt
Samamoodi varieerub ka konkurents riikide vahel tervislikust rivaalitsemisest otsese vaenulikkuseni. Tänaseks on USA valinud kursi, mis ei näe enam ette Hiinaga ausat konkureerimist, vaid Hiina maha surumist läbi Aasia gigandi tõusu saboteerimise kõikvõimalikel viisidel.
Osaliselt on võimalik Ühendriikide psühholoogilist kaitsepositsiooni selgitada asjaoluga, et USA tunneb end Hiina mõjuvõimu kasvu suhtes üha lootusetumas positsioonis olevat. Seetõttu on Washington otsustanud refleksiivselt reageerida olukorrale, kus Hiina ületab USA-d tänaseks nii ostujõu pariteedi alusel mõõdetud SKT, tööstuslike tootmismahtude kui ka loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogiavaldkonna spetsialistide väljakoolitamise osas.
Iroonilisel kombel on Hiinast tänaseks kujunemas just sellise õiguskindla rahvusvahelise süsteemi elementide kaitsja, mille USA ise 20. sajandil üles ehitas ning millest see nüüd kiirenevas korras loobumas on.
Tänaseks on USA valinud kursi, mis ei näe enam ette Hiinaga ausat konkureerimist, vaid Hiina maha surumist läbi Aasia gigandi tõusu saboteerimise kõikvõimalikel viisidel.
Felix Abt
Erinevalt Ühendriikidest ei janune Hiina maailmavalitseja staatuse järele
Hiina strateegiline lähenemine välissuhetele erineb Ühendriikide imperialistlikust mudelist fundamentaalselt oma peamistes aluspõhimõtetes.
Esiteks väldib Hiina siduvaid liite teiste riikidega, käsitledes neid ebasoovitavate juriidiliste kohustustena. Samas on Peking valmis viljelema tihedamat koostööd näiteks nii Põhja-Korea kui Pakistaniga, nähes neid bilateraalseid sidemeid pragmaatiliste puhvritena. Oma mõjualade laiendamisel eelistab Hiina majanduslikku koostööd sõjalistele vallutustele ega nõua teistelt osapooltelt ideoloogilist allutatust Hiina arusaamadele. Sedasi on Peking seadnud rahvusvaheliste sidemete loomisel rõhu vastastikusele austusele ning kultuurilisele pluralismile.
Erinevalt Ühendriikidest, kes seavad teistele riikidele abi ja koostöö pakkumise eeltingimuseks poliitilise allutatuse, pakub Hiina infrastruktuuri rajamist ja kaubanduslepinguid ilma poliitiliste tingimusteta, mis teeb nn “Hiina mudeli” paljude arengumaade jaoks eelistatuks USA poolt pakutavale subordinatsioonisuhtele.
Oma mõjualade laiendamisel eelistab Hiina majanduslikku koostööd sõjalistele vallutustele ega nõua teistelt osapooltelt ideoloogilist allutatust Hiina arusaamadele. Sedasi on Peking seadnud rahvusvaheliste sidemete loomisel rõhu vastastikusele austusele ning kultuurilisele pluralismile.
Felix Abt
Struktuurilised muutused, mitte ainult strateegia
Hiina tähtsuse kasv globaalsel skaalal ei tulene üksnes riigi valitsuse planeerimistööst, vaid peegeldab sügavamaid struktuurseid muutuseid globaalsel areenil. Lähemalt vaadates ei ole mitte vähetähtis, et Hiina majandust juhivad tuhanded konkurentsivõimelised eraettevõtted ning et Hiina on tänaseks hõivanud juhtpositsiooni enamikes kriitilistes innovatsioonisektorites. Veelgi enam, prognooside kohaselt saab valdav osa kogu maailma loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogiavaldkonna kvalifitseeritud tööjõust 2030. aastaks pärinema Hiinast.
Samamoodi nagu Ameerika Ühendriigid selle faasi läbinuna juba kogenud on, läbib ka Hiina praegu struktuursete tööjõumuutustega seotud kasvuraskusi, mis ei tulene üksnes globaalse konkurentsi poolt avaldatavast mõjust. Kuid väärib märkimist, et samal ajal ei ole Ameerika Ühendriigid Hiina esiletõusu taustal suutnud rakendada oma konkurentsivõime säilitamiseks vajalikke siseriiklikke reforme hariduse, infrastruktuuri ja konkurentsipoliitika valdkondades.
Prognooside kohaselt saab valdav osa kogu maailma loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogiavaldkonna kvalifitseeritud tööjõust 2030. aastaks pärinema Hiinast.
Felix Abt
Muutuv maailmakord
Oluline on mõista, et maailm on hetkel liikumas pikemat aega kehtinud unipolaarselt süsteemilt multipolaarsele jõudude vahekorrale. Erinevad riigid, sh Jaapan, Prantsusmaa, India, Türgi, Indoneesia jmt on kuulutamas üha enam truudust oma iseseisvusele ning loobumas jäikadest liitudest. Ka Jaapan on tänaseks väljumas USA passiivse satelliidi rollist, olles järgimas üha suveräänsemat kaitse- ja kaubanduspoliitikat.
Hiina seevastu on tänaseks juba omandanud staatuse Ida-Aasia majandusliku tsentrina ning selle kriitiline osalus piirkondlikes tarneahelates ja innovatsioonivõrgustikes muudab ümbritsevate riikide jaoks koostöö Hiinaga möödapääsmatult vajalikuks. Seevastu USA on tänaseks suuresti loovutanud oma positsioonid, keeldudes üha enam osalemast olulistes kaubandusraamistikes – muuhulgas ka Vaikse ookeani vabakaubanduslepingus, mis on Aasia turgude seisukohalt võtmetähtsusega.
Toetudes üha enam sõjalisele jõule – oma viimasele selgele eelisele teiste konkurentide ees – on USA kaotamas aasta-aastalt oma mõjukust nii majandus- kui tehnoloogiavaldkonnas. USA meelehärmiks ei soovi enamik Aasia riike mitte mingisugust konflikti Hiinaga, eriti Taiwani-küsimuses, mida Peking käsitleb siseriikliku kodusõja pärandi ja mitte välispoliitilise küsimusena, mida kolmandate osapooltega läbi arutada.
USA meelehärmiks ei soovi enamik Aasia riike mitte mingisugust konflikti Hiinaga.
Felix Abt
Taiwani-küsimus ja strateegilised eksisammud
Ka USA poliitika Taiwani suunal on muutumas ajas üha ebajärjekindlamaks. Kuigi ametlikult toetab Washington jätkuvalt „ühe Hiina” poliitikat, takistab relvade müümine Taipeile rahumeelse lahenduse leidmist. Selline lähenemisviis on aga üha enam võõrandamas Ida-Aasia regiooni riike, kes tõlgendavad USA käitumist taotlusliku pingete eskaleerimisena ilma mingisugust teostatavat alternatiivi välja pakkumata.
Kuigi maailma riigid on väljendanud valmidust seada sisse sellised suhted USA-ga, mis aitaks neil tasakaalustada oma sõltuvust Hiinast, ei ole praktiliselt ükski riik valmis oma suhteid Hiinaga ohvriks tooma üksnes selleks, et sobituda USA-le meelepärasesse rolli (võttes sealjuures omaks Ühendriikide sekkumise oma siseasjadesse). Seda eriti olukorras, kus Peking on nüüdseks tõestanud, et Hiinal puudub igasugune isu oma nina teiste riikide sisepoliitikasse toppida.
Kuigi maailma riigid on väljendanud valmidust seada sisse sellised suhted USA-ga, mis aitaks neil tasakaalustada oma sõltuvust Hiinast, ei ole praktiliselt ükski riik valmis oma suhteid Hiinaga ohvriks tooma üksnes selleks, et sobituda USA-le meelepärasesse rolli (võttes sealjuures omaks Ühendriikide sekkumise oma siseasjadesse). Seda eriti olukorras, kus Peking on nüüdseks tõestanud, et Hiinal puudub igasugune isu oma nina teiste riikide sisepoliitikasse toppida.
Felix Abt
Süsteemne, mitte ideoloogiline rivaliteet
USA ja Hiina konkurents on tänaseks peamiselt süsteemse ja struktuurilise iseloomuga – ehk teisisõnu, see ei kujuta endast enam ideoloogilist või sõjalist vastandumist.
Hiina sooviks on saada tunnustatud suveräänse omanäolise tsivilisatsioonina, mis ei ihale endale maailmavalitseja rolli, ent mille rivaliteet USA-ga leiab paratamatult aset rahvusvahelises kontekstis, kus maailmavõim ei tiirle enam Ühendriikide globaalse hegemoonia teljel.
USA-l on seega viimane aeg leppida mõttega, et tänapäeval sõltub ülemaailmne juhtpositsioon Ühendriikide endi võimest sisemiseks ümbersünniks ning mitte selle pikka aega viljeletud poliitikast oma rivaalidele kaikaid kodaratresse loopida. Protektsionism, moraalne suurustamine ja sunnimeetoditele toetuv diplomaatia ei taga ühelegi riigile – ka USA-le – pikaajalist konkurentsivõimet.
Hiina sooviks on saada tunnustatud suveräänse omanäolise tsivilisatsioonina, mis ei ihale endale maailmavalitseja rolli, ent mille rivaliteet USA-ga leiab paratamatult aset rahvusvahelises kontekstis, kus maailmavõim ei tiirle enam Ühendriikide globaalse hegemoonia teljel.
Felix Abt
Järeldus: Ameerika Ühendriigid peavad oma strateegia ümber kujundama
“Muutuste tuultes otsustavad ühed ehitada müüre… teised aga tuulikuid”
Kui USA loodab jätkuvalt säilitada oma tähtsust maailmaareenil, peab Washington paratamatult loobuma binaarse mõtlemise hullusärgis sündinud survestamise ja saboteerimise strateegiast teiste riikide suhtes.
Praktikas tähendab see reaalsuse tunnistamist, mis hõlmab endas kohanemist Hiina esiletõusu ning multipolaarse maailma sünniga, aga ka keskendumist siseriiklikele reformidele – hariduses, innovatsioonis ja õiglase majanduskasvu toetamises.
Kui USA loodab jätkuvalt säilitada oma tähtsust maailmaareenil, peab Washington paratamatult loobuma binaarse mõtlemise hullusärgis sündinud survestamise ja saboteerimise strateegiast teiste riikide suhtes.
Felix Abt
Suhtlusel teiste riikidega peavad Ühendriigid edaspidi lähtuma rohkem ühistest huvidest ning vähem ideoloogilisest konformismist Washingtoni poolt seatud agendaga. Selline on paraku ainus mudel, mis võimaldaks Ühendriikidel murda välja vaenuliku hääbumise kursist ning võtta omaks konstruktiivse konkurentsi tee, mis on tarvilik pöördeliste muutuste ajastul.
Adrian Bachanni kommentaar:
Ühendriikide kasvav võimetus Hiinaga majanduslik-tööstuslikult võistelda on päädinud Washingtoni üha antagonistlikuma poliitikaga, mille eesmärgiks on suunata Hiina naaberriigid konfrontatsiooni oma hiiglasliku naabriga. Kuna tegemist oleks ilmsesti suitsidaalse kursiga, mis tähendaks kõikidele Hiina naabritele mitte üksnes majanduslikku laostumist, vaid võimalik, et ka füüsilist hävingut, siis tänini ei ole praktiliselt ükski Ida-Aasia riik näidanud üles erilist innukust võtta endale kamikaze roll USA geopoliitilise ülemvõimu tagamise nimel. Ainsaks erandiks on siinkohal Filipiinid, mis näivad olevat valmis etendama “Aasia Ukraina” rolli Washingtoni meeleheaks. Siiski on ebatõenäoline, et ka saareriigi comprador eliit suudab pikas perspektiivis oma elanikkonnale USA poolt tellitud Hiina vaenamise poliitikat maha müüa.
Ühendriikide kasvav võimetus Hiinaga majanduslik-tööstuslikult võistelda on päädinud Washingtoni üha antagonistlikuma poliitikaga, mille eesmärgiks on suunata Hiina naaberriigid konfrontatsiooni oma hiiglasliku naabriga.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.