Neil Oliver
Oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus päev-päevalt muutub üha keerulisemaks mõista, kas Ameerika Ühendriigid on saavutamas suuremat kontrolli maailma üle või on Donald Trumpi juhitud superriik väljunud ise kontrolli alt, mõtiskleb Neil Oliver.
Olime äsja tunnistajateks, kuidas Ühendriikide president Donald Trump ilmselgelt naudib kergemeelset naljatlemist Süüria esiterroristist Abu Mohammed al-Jolaniga, kes tänaseks kasutab Süüria presidendina taas oma sünninime Ahmed Hussein al-Sharaa. Siinkohal tuletagem meelde, et tegemist on isikuga, kes al-Qaeda allüksuse juhina kehastab kõike, mille vastu võitlemisega Ameerika Ühendriigid oma niinimetatud “terrorismivastast sõda” õigustasid (Märkus: ja ühtlasi isikuga, kelle leidmiseni viiva info eest pakkus USA alles hiljuti 10 miljonit dollarit vaevatasu). Tänaseks on Washingtoni aastaid mantrana taotud üleskutse “põrmustada al-Qaeda” vajunud võluväel unustusse, nagu seda poleks olnudki, samas kui maailma kõige kurikuulsama terrorirühmituse endised juhid on üleöö omandanud uue identiteedi Ühendriikide liitlastena.
Tänaseks on Washingtoni aastaid mantrana taotud üleskutse “põrmustada al-Qaeda” vajunud võluväel unustusse, nagu seda poleks olnudki, samas kui maailma kõige kurikuulsama terrorirühmituse endised juhid on üleöö omandanud uue identiteedi Ühendriikide liitlastena.
Neil Oliver
Eilsest terroristist Jolanist on tänaseks sirgunud igati “tubli poiss”, keda Trump on iseloomustanud kui “nägusat tugeva minevikuga noort meest”. Sürreaalse vahepalana kinkis Trump Jolanile Valges Majas toimunud kohtumisel omanimelise lõhnavee, justkui kamuflaaži maskeerimaks alles eile esiterroristina tuntud Süüra presidenti ümbritsevat surma hõngu.
Olles sõbrunenud Süüria ebalegitiimsest terroristist üleöö legitiimseks presidendiks ümbersündinud Jolaniga, otsustas Trump seejärel teostada suurejoonelise inimröövi, et tuua Ameerika kohtukulli ette “narkoterroristiks” nimetatud Venezuela riigipea koos oma abikaasaga.
Kogu maailma meedia asus seejärel tsiteerima Trumpi, kes kuulutas, et nüüdsest valitseb Venezuela üle tema, kuigi antud väite spetsiifiline tähendus jäi kohe alguses veidi segaseks… Olgu sellega, kuidas on, USA suurkorporatsioonid on pärast “narkoterroristist” presidendi kaaperdamist ennast Venezuelas juba mõnusasti sisse seadnud, et seal Trumpi sõnu kasutades “raha teha”, samas kui USA investeerimisfondid ja kõik teised, kellele Trump on omajagu tänu võlgu, ei ole presidendi suunal olnud kiidusõnadega kitsid.
Muuhulgas on president Trump korduvalt jätkanud nõudlemist, et Gröönimaa peaks kuuluma Ameerika Ühendriikidele. Tuletagem siinkohal meelde peamist: juriidiliselt kuulub Gröönimaa Taanile – NATO liikmesriigile, kes on tänini toetanud USA-d kõikides selle ettevõtmistes mis iganes asjaoludel ja kus iganes maailmanurgas. Teoreetiliselt peaks NATO tagama ka Taani suveräänsuse puutumatuse, kuid sellise pisidetaili tegelik tähtsus on veel lahtine…
Toimuvat jälgides võib tõdeda, et Ameerika tehnokraatliku superriigi venitamine Tierra del Fuegost Arktikani on nüüdseks täies hoos. Nagu juba mainisin, näitab üksnes aeg, kas käimasolevad protsessid annavad tunnistust Ameerika Ühendriikide kontrolli suurenemisest või kontrolli alt väljumisest…
Olgu sellega, kuidas on… kindel on see, et kui lähtuda varasemate USA korraldatud riigipöörete tagajärgedest Iraagis, Liibüas, Somaalias, Sudaanis, Liibanonis ja Süürias, siis perspektiivi tõenäosust, et situatsioon tavaliste Venezuela elanike jaoks hästi laheneks, praktiliselt ei eksisteeri.
Kindel on see, et kui lähtuda varasemate USA korraldatud riigipöörete tagajärgedest Iraagis, Liibüas, Somaalias, Sudaanis, Liibanonis ja Süürias, siis perspektiivi tõenäosust, et situatsioon tavaliste Venezuela elanike jaoks hästi laheneks, praktiliselt ei eksisteeri.
Neil Oliver
Võime juba eos eeldada, et õige pea sureb ka Venezuelas hulgaliselt tõmmusid lapsi, sest varasemad kogemused näitavad, et seal, kus metsa raiutakse, lendavad paratamatult ka laastud.
Ent sellest pole lugu… Ilmselgelt ei lähe Venezuela oodatav tõmmude laste surm korda kellelegi peale nende tõmmude vanemate, kuid mugaval moel on probleem iselahenev, sest enamasti saavad USA režiimivahetustele järgnevas kaoses surma ka tõmmud emad ja isad. Pole vanemaid, pole lapsi… pole probleemi. Huvitava detailina võib (Märkus: eriti Trumpi “kristlastest” toetajaid silmas pidades) märkida, et Venezuela puhul saab surnud beebide näol olema tegemist kristlaste, mitte moslemite lastega.
Ilmselgelt ei lähe Venezuela oodatav tõmmude laste surm korda kellelegi peale nende tõmmude vanemate, kuid mugaval moel on probleem iselahenev, sest enamasti saavad USA režiimivahetustele järgnevas kaoses surma ka tõmmud emad ja isad.
Neil Oliver
Liikudes teisele poole maakera, on paslik märkida, et Trumpi väimehel Jared Kushneril on olemas detailne plaan tehisintellekti toel toimiva luksusliku nutilinna ehitamiseks Gaza varemetele. Kuuldavasti on enne ehituse algust vaja kõrvaldada üksnes 70 miljoni tonni jagu rususid, mis muu hulgas sisaldavad surnud tõmmude beebide ja nende emade ja isade surnukehi, kuid kellele see ikka korda läheb…
Kui Levandi päikeses säravad klaasist kõrghooned kord valmis saavad ning USA ja Iisraeli miljardäridel on õnnestunud viimased genotsiidist pääsenud, kodudeta jäänud palestiinlased oma kodumaalt minema küüditada, ununeb veretöö peagi ning haavad paranevad kiirusega, millega sülearvuti Vahemere vaatega hotellitoas ühenduse leiab. Mina isiklikult tunneksin end verivärske genotsiidi toimumiskohal elades kehvasti, kuid küllap on seegi vaid maitse asi…
Kui Levandi päikeses säravad klaasist kõrghooned kord valmis saavad ning USA ja Iisraeli miljardäridel on õnnestunud viimased genotsiidist pääsenud, kodudeta jäänud palestiinlased oma kodumaalt minema küüditada, ununeb veretöö peagi ning haavad paranevad kiirusega, millega sülearvuti Vahemere vaatega hotellitoas ühenduse leiab. Mina isiklikult tunneksin end verivärske genotsiidi toimumiskohal elades kehvasti, kuid küllap on seegi vaid maitse asi…
Neil Oliver
Ka Somaalia on USA-le jälle hambusse jäänud… Kuid miks siis sedasi?
Väidetavalt panevad Somaaliast pärit immigrandid Ameerika Ühendriikides toime hulgaliselt pettusi, mille abil suunatakse miljardeid dollareid terroristlikule rühmitusele nimega Al-Shabaab, ja see ongi põhjuseks, miks somaallastele on vaja korralik õppetund anda. Lugesin veel kuskilt, et Gaza elanikud, kel jätkub jultumust veel elus püsida, on plaanis Somaaliasse ümber asustada, kuid hoidku selle eest, et keegi kusagil nende kahe sündmustiku vahel seoseid hakkaks nägema.
Laiemas plaanis jääb mulje, et maailma finantsvõimu kontrollivad isikud püüavad hetkel palavikulise kiirusega läheneva katastroofi eel krabada endale kõike, mida on veel võimalik kauakasse ajada. Üha enam paistab, et maailma viilutatakse kui torti, mis on mõeldud jagatama kolmeks viiluks, üks Ameerikale, teine Venemaale ja kolmas Hiinale.
Laiemas plaanis jääb mulje, et maailma finantsvõimu kontrollivad isikud püüavad hetkel palavikulise kiirusega läheneva katastroofi eel krabada endale kõike, mida on veel võimalik kauakasse ajada.
Neil Oliver
USA annekteeris Venezuela, sest Ühendriigid lihtsalt tahtsid seda endale ja teiseks tekitab Venezuela vallutamine ameeriklastes väidetavalt tunnet, et maailm on turvalisem ja järgib seadusi… vähemasti Ameerika seadusi. Ilmselt võime eeldada, et ka Hiina on peagi astumas samme oma ammuste ambitsioonide täitmisel Taiwani vallutamise suunas.
Ja vaatamata kõigele sellele, mida Ühendriigid üle maailma on valla päästnud –olgu selleks siis üle saja riigipöörde, loendamatud sõjad või mägede kaupa surnud (valdavalt pruuni värvi) lapsi –, on Ameerikal endiselt jultumust väita, et Ameerika esindab maailmas headuse jõudu.
Ja vaatamata kõigele sellele, mida Ühendriigid üle maailma on valla päästnud –olgu selleks siis üle saja riigipöörde, loendamatud sõjad või mägede kaupa surnud (valdavalt pruuni värvi) lapsi –, on Ameerikal endiselt jultumust väita, et Ameerika esindab maailmas headuse jõudu.
Neil Oliver
Solvav on siinjuures eelkõige eeldus, justkui oleksime me lootusetult rumalad ja ootaksimegi, et meile valetatakse – justkui aitaks valed meil end meie endi ja oma riikide osas paremini tunda. Meilt oodatakse jätkuvalt, et väljendaksime raevu Putini ja tema sissetungi pärast suveräänsesse Ukrainasse, kuid samal ajal peaksime aplodeerima Trumpile sissetungi pärast suveräänsesse Venezuelasse, Gröönimaast rääkimata.
Tunnistan, et mul võttis olukorrast aru saamine aega. Elasin aastaid naiivses usus, et kuna mina sündisin britina, kuulun minagi koos suurema osa Euroopa ja muidugi Ameerika Ühendriikidega maailmaareenil “heade” poolele. Hakkasin alles hiljuti rohkem tähelepanu pöörama sellele, mis juba aastakümneid, kui mitte sajandeid, meie ümber on tegelikult toimunud.
Sageli juhtub tänini, et mind sõimatakse selle eest, et ma ei olnud sellest kõigest teadlik juba märksa varemalt. Inimesed, kes heidavad teistele ette, et nood ei olnud kõigest toimuvast teadlikud sama kaua kui nemad seda on olnud, on justkui õpetajad, kes pahandavad õpilastega selle eest, et nood küsivad selgitusi millegi mõistmiseks.
Tegelikult on esmakordselt tõde nähes omajagu keeruline jõuda otsuseni… mida ma nüüd selle teadmisega peale hakkan? Kas peaksin suu kinni hoidma ja varjama oma häbitunnet selle üle, et ma ei olnud piisavalt taibukas, et koheselt valedest läbi näha?
Või oleks mõistlikum tortsida oma haavatud uhkust ning anda tunnistust tõest siis, kui see ennast lõpuks ilmutab – nagu pusle, mis moodustab tervikliku pildi kild killu haaval? Mina isiklikult olen otsustanud viimase valiku kasuks.
Ja ma olen surmani tüdinud sellest, kuidas võimulolijad üritavad endiselt oma kuritegusid meile õigluse musternäidetena maha müüa. Maailmaareenil kõigi silme ees kuritegusid sooritavatel isikutel võiks vähemalt jätkuda sirgjoonelisust oma tegusid tunnistada. Me mõistame ju isegi, et kuriteod on kasumlikud ning et raha – nagu ka nafta, kuld, hõbe, liitium, koobalt jms – paneb rattad käima. Samuti saame me aru, et kui keegi on piisavalt suur ja tal juhtub olema piisavalt relvi ja raha, siis võib ta teha, mida heaks arvab, ajades oma küüned taha teiste naftale ja kullale ja kõigele muule, mis võõras maapõues leidub.
Samuti saame me aru, et kui keegi on piisavalt suur ja tal juhtub olema piisavalt relvi ja raha, siis võib ta teha, mida heaks arvab, ajades oma küüned taha teiste naftale ja kullale ja kõigele muule, mis võõras maapõues leidub.
Neil Oliver
Seega oleks ehk aeg lõpetada teesklemine, justkui oleks küsimus rahus või misiganes see on, mida võimurid “rahvusvahelisest reeglitel põhinevast maailmakorrast” rääkides silmas peavad.
Käesoleva aasta alguse sündmused annavadki märku sellest, et teeskluse ajastu hakkab viimaks lõppema. Globaalne süsteem variseb kõikjal meie ümber ja need, kes soovivad oma jõukusest ja mõjuvõimust vahendeid valimata kinni hoida, krabavad kõike, mida veel võtta annab.
Üheks kõige markantsemaks näiteks teeskluse ajastu lõpust on üha kiirenevas korras keelustatav sõnavabadus. Suurbritannias püütakse täna vabaneda muuhulgas ka vandekohtust, mis on samm, mida asepeaminister David Lammy on õigustanud, viidates oma “kristlikule taustale”… Kes oleks osanud arvata, et Jumal on leiborist…
Sõltumata sellest, kas võimulolijad oma tegusid tunnistavad või mitte, on reaalsus siiski ilmne. Sotsiaalmeedia on küllastunud videoklippidest, mis väidetavalt kujutavad Venezuela tänavatel Maduro röövimist tähistavaid inimesi ning Iraani linnaväljakutel Islamistliku Vabariigi kukutamist nõudvaid iraanlasi. Kuid sõjapropaganda, mis peaks panema meid diktaatorite päid nõudma, on nüüdseks juba kulunud ning täna näevad üha rohkemad inimesed, kuidas tegemist ei ole hea ja kurjuse heitlusega, nagu meile presenteeritakse, vaid pelgalt ühtede türannide vägivallaga teiste türannide üle.
Sõjapropaganda, mis peaks panema meid diktaatorite päid nõudma, on nüüdseks juba kulunud ning täna näevad üha rohkemad inimesed, kuidas tegemist ei ole hea ja kurjuse heitlusega, nagu meile presenteeritakse, vaid pelgalt ühtede türannide vägivallaga teiste türannide üle.
Neil Oliver
Silmakirjalikkuse tase, mida meid Läänemaailmas sunnitakse igapäevaselt kogema, on ületanud nüüdseks kõik taluvuse piirid… Trump on saatnud rahvuskaardiväe USA tänavatele, kuulutades, et “valet sorti” protestijad saavad kogema “surmavaid tagajärgi”. Kuid juba järgmise hingetõmbega teatab USA 47. president, et kui ükski iraanlane peaks oma valitsuse vastu mässates viga saama, kavatseb Ameerika riigipöörajate poolel jõuga sekkuda. Millises reaalsuses küll selline kahepalgelisus vähimalgi määral loogiliselt kõlab?
Kui me muud moodi ei mõista elada, siis olgem vähemalt ausad selle suhtes, kes me oleme ja millises maailmas me toimime. Kui me elamegi maailmas, kus ainsaks argumendiks on tugevama jõud, siis võiksid selle maailma vägevad leida eneses vähemasti niipalju lugupidamist, et mitte jutustada nendele, kellele nad parajasti krae vahele lasevad, et neil on imeline võime vihma esile manada.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Olgu tegemist tülikate võõrriikide riigipeade röövimisega, 21. sajandi suurimale genotsiidile kaasa aitamisega, nn “liitlasriigi” territooriumi hõivamisega (või vähemasti sellega ähvardamisega), Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunike tagakiusamisega, sünteetiliste revolutsioonide õhutamisega, rahvusvaheliste lepingute annulleerimisega, teiste riikide vara õigusvastase konfiskeerimisega või seitsme välisriigi vastu sooritatud sõjaliste rünnakutega – selge on see, et tänaseks on Ameerika Ühendriigid loobunud ka kosmeetilistest liigutustest etendamaks õigusriigi printsiipide kohast käitumist nii siseriiklikult kui rahvusvahelisel areenil.
Olgu tegemist tülikate võõrriikide riigipeade röövimisega, 21. sajandi suurimale genotsiidile kaasa aitamisega, nn “liitlasriigi” territooriumi hõivamisega (või vähemasti sellega ähvardamisega), Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunike tagakiusamisega, sünteetiliste revolutsioonide õhutamisega, rahvusvaheliste lepingute annulleerimisega, teiste riikide vara õigusvastase konfiskeerimisega või seitsme välisriigi vastu sooritatud sõjaliste rünnakutega – selge on see, et tänaseks on Ameerika Ühendriigid loobunud ka kosmeetilistest liigutustest etendamaks õigusriigi printsiipide kohast käitumist nii siseriiklikult kui rahvusvahelisel areenil.
Adrian Bachmann
Antud fenomeni on nimetatud ka Ameerika Ühendriikide “Iisraeliseerumiseks” ehk paariaks muutumiseks ülejäänud nn “rahvusvahelise kogukonna” silmis. Kuigi lühiajaliselt on jõhker toorutsemine teiste rahvaste kallal kahtlemata mõningaid resultaate andev, on küsitav, mida ameeriklased (ülejäänud inimkonnast rääkimata) saavad arvama antud poliitika viljelemisest pikemas perspektiivis. Sest tõde on see, et vaatamata kogu jutule Ameerika erandlikkusest vajab Ameerika – vähemasti oma praeguse elustandardi juures – ülejäänud maailma enam kui ülejäänud maailm vajab Ameerikat.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: