Scott Foster
Hiina päritolu kanadalane Dan Wang, kes on elanud pikalt nii USA-s kui Hiinas, avaldas raamatu „Kaelamurdev kuristik: Kuidas Hiina insenerid tulevikku ehitavad” (Breakneck: China’s Quest to Engineer the Future), mis võimaldab mõista Ameerika Ühendriikide ja Hiina valitsemisstiilide fundamentaalseid erinevusi.
Mahuka analüüsi sissejuhatuses väidab Wang, et:
„Kõige silmatorkavam kontrast kahe riigi vahel seisneb 21. sajandit olemuslikult määratlevas konkurentsis, kus ühel pool on Ameerika valdavalt juristidest koosnev ning kõige takistamisele keskenduv eliit ja teisel pool Hiina valdavalt inseneridest koosnev ehitamisele keskenduv tehnokraatlik klass.
See ongi peamine mõte, mida soovin käesoleva teosega lugejatele edastada. On aeg vaadata neid kaht suurriiki uue pilguga: Hiina on suurel kiirusel ehitav inseneride riik, vastandudes seeläbi Ameerika Ühendriikide juristide ühiskonnale, mis tõkestab kõike, mida suudab, nii head kui halba.”
Kõige silmatorkavam kontrast kahe riigi vahel seisneb 21. sajandit olemuslikult määratlevas konkurentsis, kus ühel pool on Ameerika valdavalt juristidest koosnev ning kõige takistamisele keskenduv eliit ja teisel pool Hiina valdavalt inseneridest koosnev ehitamisele keskenduv tehnokraatlik klass.
Dan Wang, raamatu „Kaelamurdev kuristik: Kuidas Hiina insenerid tulevikku ehitavad” autor
Oma veebilehel selgitab autor, et tema teos lähtub “mõnest lihtsast ideest”, nimelt:
„Ameeriklased ja hiinlased sarnanevad põhimõtteliselt teineteisega: nad on rahutu loomuga ning otsivad kiirlahendusi, kujunedes seeläbi lõppkokkuvõttes enamiku maailmas aset leidvate ulatuslike muutuste katalüsaatoriteks.
Nende rivaliteeti ei ole võimalik selgitada möödunud sajandi kulunud terminite – sh sotsialistlik, demokraatlik või neoliberaalne – abil.“
Wangi hinnangul on Ameerika Ühendriigid ja Hiina „põnevad, hullumeelsed ja eelkõige sügavalt veidrad. Kanadas toimivad asjad selge korra alusel… Kui aga sõidate ringi Hiinas ja Ameerikas, näete inimesi ja kohti, kes ja mis tunduvad täiesti hullumeelsed.”
Wang kolis koos oma hiinlastest vanematega 7-aastaselt Kanadasse ning seejärel keskkooli ajal Philadelphiasse Ameerika Ühendriikides, omandas kõrghariduse New Yorgis, töötas Räniorus ja naasis Hiinasse, et uurida selle kiiret moderniseerumist.
Laialdaselt ringi reisides mõistis ta oma sõnul: „midagi, mida enamik ameeriklasi ja isegi paljud hiinlased ei mõista: nimelt et Hiina tuntud radadelt kõrvale jäävate linnade külastamine võib olla huvitav kogemus. Kõikjal, kuhu ma läksin, leidsin eest imelist toitu, veidraid vaateid ja meeldejäävaid inimesi.“ Oma reisikogemusi jagas ta kodulehel iga-aastastes kirjades.
„Parim kaitse, mida ma kahe suurriigi vaheliste pingete süvenemise vastu tean,“ kirjutab ta, „on vastastikune uudishimu.“ Viimast jätkub Wangil külluses ja see mõjub nakkavalt.
Näiteks pakatas üllatustest jalgrattamatk koos kahe sõbraga läbi mägise Guizhou provintsi. Shanghaist kiirrongiga seitsme tunni kaugusel asuv Guizhou oli kunagi tuntud kohana, „kus pole kolme jalga tasast maad, kolme järjestikust päeva ilma vihmata ega ühtegi peret kolme hõbemündiga”.
Tänapäeval on Guizhou küll endiselt suhteliselt vaene piirkond, kuid seda läbivad maanteed ja sillad, mis muudavad jalgrattamatkad võimalikuks, ning seal tegutsevad lõunapausiks nuudleid ja jäätisebatoone müüvad poed ja õhtusöögiks kalasuppi, kitsehautist, kohalikke marineeritud köögivilju ja salateid ning seesamiga täidetud riisipalle serveerivad restoranid.
Lisaks asuvad Guizhou provintsis “Hiina taevasilmaks” nimetatav maailma suurim ühe apertuuriga raadioteleskoop ning end „maailma kitarripealinnaks” tituleeriv Zheng’ani maakond, kus väljaande China Daily andmetel toodetakse igal aastal üle 2,25 miljoni kitarri. Need ei ole küll just kvaliteetseimad kitarrid, kuid Hiina on suurima taskukohaste kitarride tootjana siiski võtnud edetabelikoha üle Lõuna-Korealt, mis omakorda edestas Jaapanit.
Wang juhib tähelepanu asjaolule, et „mitmed Guizhou parteijuhid on jõudnud kõrgetele ametikohtadele Pekingis, sealhulgas praeguse Hiina presidendi Xi Jinpingi eelkäija kommunistliku partei peasekretär Hu Jintao. „Hiina kõrgetele positsioonidele pürgivatelt juhtidelt oodatakse tavaliselt, et nad haldaksid enne riigi poliitilisse tippu edutamist mõnda vaest provintsi. Ameerika Ühendriikide kontekstis oleks samaväärne nõue, kui poliitikud peaksid enne ministri ametikohale ligilähedalegi pääsemist omandama kogemusi roostevöö (Kesk-Lääne- ja kirdeosariikide tööstuspiirkond) või söekaevanduste kandis.”
Hiina kõrgetele positsioonidele pürgivatelt juhtidelt oodatakse tavaliselt, et nad haldaksid enne riigi poliitilisse tippu edutamist mõnda vaest provintsi. Ameerika Ühendriikide kontekstis oleks samaväärne nõue, kui poliitikud peaksid enne ministri ametikohale ligilähedalegi pääsemist omandama kogemusi roostevöö (Kesk-Lääne- ja kirdeosariikide tööstuspiirkond) või söekaevanduste kandis.
Dan Wang
Muide, ka elektroonikahiiu Huawei asutaja ja tegevjuht Ren Zhengfei on sündinud Guizhous. Wang mainib Huaweid vaid möödaminnes, kuid siinkohal väärib märkimist, et nii Ren kui Hu Jintao alustasid oma karjääri inseneridena. „Insenerid,” kirjutab Wang, „on sõna otseses mõttes valitsenud kaasaegset Hiinat… Näiteks Xi Jinping õppis keemiatehnoloogiat Hiina parimaks teaduskõrgkooliks peetavas Tsinghua ülikoolis.”
Wang küsib lugejalt „Mida insenerid armastavad teha?” ning vastab seejärel ise: “Ehitada.” Seetõttu ongi Hiinal Ameerika Ühendriikide omast kaks korda pikem teedevõrk, Jaapani omast 20 korda pikem kiirraudteevõrk ja peaaegu sama palju kinni püütud päikese- ja tuuleenergiat kui kogu ülejäänud maailmas kokku. Probleem seisneb aga selles, et hiinlased ei suuda nimetatuga piirduda ning rakendavad oma meetodeid ka sotsiaalsetele küsimustele, isegi kui see ei ole asjakohane.
Insenerid on sõna otseses mõttes valitsenud kaasaegset Hiinat… Näiteks Xi Jinping õppis keemiatehnoloogiat Hiina parimaks teaduskõrgkooliks peetavas Tsinghua ülikoolis.
Dan Wang
Olles inspireerivalt käsitlenud riskikapitali ja kõrgtehnoloogilise tootmise edusamme Shenzhenis, pöörabki Wang tähelepanu Hiina ühe lapse poliitika brutaalsele rakendamisele (Märkus: alates 2021. aastast kehtib Hiinas rahvastiku kiire vananemise tõttu kolme lapse poliitika. Ühe lapse poliitika kehtis aastatel 1979-2015) ja rangele Covidi karantiinile, mis ajas elanikud meeleheitele. Nende peatükkide kriitilist tooni arvestades ei olnudki üllatav, et Hiina tsensorid sulgesid Wangi reisikirju majutanud veebisaidi, kuigi raamat kirjutati alles pärast kodulehe sulgemist.
Wang märkab ka detaile, mida teised autorid kipuvad kahe silma vahele jätma. Näiteks toob ta välja, et:
„poliitikas sekkub “kapitalistlik” Ameerika tugevalt vabaturu toimimisse tugevate regulatsioonide ja maksustamiskavaga… Seevastu “sotsialistlik” Hiina vahistab ametiühingute esimehi, kehtestab madalad maksud ja pakub üksnes habrast sotsiaalset turvavõrgustikku. Kommunistliku partei kõige efektiivsem trikk on olnud vasakpoolse maski kandmine, sest samal ajal kui Xi Jinping ja ülejäänud poliitbüroo liikmed räägivad pühadest marksistlikest ideedest, rakendab riik tegelikult sellisel määral parempoolset agendat, millest Lääne konservatiivid vaid und näevad.”
Wang küsib lugejalt „Mida insenerid armastavad teha?” ning vastab seejärel ise: “Ehitada.” Seetõttu ongi Hiinal Ameerika Ühendriikide omast kaks korda pikem teedevõrk, Jaapani omast 20 korda pikem kiirraudteevõrk ja peaaegu sama palju kinni püütud päikese- ja tuuleenergiat kui kogu ülejäänud maailmas kokku.
Dan Wang
Tehnoloogia valdkonnas ülistavad ameeriklased Wangi sõnul küll innovatsiooni, kuid hiinlased teavad, et “innovatsiooni õhkub tehase põrandast.”
Tehnoloogiaga seondub kolm aspekti: tööriistad, retseptid (ehk joonised ja patendid) ning teadmised protsessist, selgitab Wang. Viimast, protsessiteadmisi, nimetab ta „praktiliste kogemuste käigus omandatud vilumuseks” – ja just seda peab ta neist kolmest kõige olulisemaks.
Vilumus ongi viinud Hiina tootmise tasemele, mis läheneb Saksamaa ja Jaapani omale, ning vilumuste väärtustamine on omane ka jaapanlastele, kes erinevalt hiinlastest on võitnud muljetavaldava arvu Nobeli preemiaid. Praegu näeb Hiina vaeva selle nimel, et neile jagatud preemiates valitsevat lõhet kahandada.
Poliitikas sekkub “kapitalistlik” Ameerika tugevalt vabaturu toimimisse tugevate regulatsioonide ja maksustamiskavaga… Seevastu “sotsialistlik” Hiina vahistab ametiühingute esimehi, kehtestab madalad maksud ja pakub üksnes habrast sotsiaalset turvavõrgustikku. Kommunistliku partei kõige efektiivsem trikk on olnud vasakpoolse maski kandmine, sest samal ajal kui Xi Jinping ja ülejäänud poliitbüroo liikmed räägivad pühadest marksistlikest ideedest, rakendab riik tegelikult sellisel määral parempoolset agendat, millest Lääne konservatiivid vaid und näevad.
Dan Wang
Aga kuidas on lood Ameerika juristide tegutsemisviisiga? Wang valib oma seisukoha illustreerimiseks näite kiirraudtee ehitamisest. 2008. aastal hääletasid kalifornialased San Francisco ja Los Angelese vahelise kiirraudteeühenduse rahastamise poolt ning täpselt samal aastal alustas ka Hiina oma Pekingi ja Shanghai vahelise kiirraudtee ehitamist. Kolm aastat hiljem oli Hiina 36 miljardit USA dollarit maksma läinud raudtee valmis, kuid seitseteist aastat hiljem on Kalifornias valmis ehitatud vaid veerand liinist ja selle valmimise eelarve on hinnanguliselt 128 miljardit dollarit.
Mis siis juhtus? Juhtus see, et advokaadid ja bürokraadid võtsid USA-s projekti juhtimise üle. „Ameerika Ühendriikidel on juristide valitsus, mis funktsioneerib juristide eestvedamisel ja juristide huvides. Ameeriklased ei suuda enam korralikult toota ega ehitada avalikke rajatisi mõistliku ajakava alusel,” selgitab Wang.
2008. aastal hääletasid kalifornialased San Francisco ja Los Angelese vahelise kiirraudteeühenduse rahastamise poolt ning täpselt samal aastal alustas ka Hiina oma Pekingi ja Shanghai vahelise kiirraudtee ehitamist. Kolm aastat hiljem oli Hiina 36 miljardit USA dollarit maksma läinud raudtee valmis, kuid seitseteist aastat hiljem on Kalifornias valmis ehitatud vaid veerand liinist ja selle valmimise eelarve on hinnanguliselt 128 miljardit dollarit.
Dan Wang
Ent nagu Hiina praegu, olid ka Ameerika Ühendriigid kunagi inseneride riik, mis ehitas kanaleid, transkontinentaalset raudteed ja mitte kuigi ammu osariikidevahelist kiirteede võrgustikku. Hiina tugevustest õppimine tähendaks USA jaoks seega tegelikkuses tagasipöördumist oma juurte juurde. Hiina seevastu võiks Wangi arvates võtta vähemalt mingil määral eeskuju Ameerika juristide murelikkusest keskkonna ja kodanikuõiguste suhtes.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Inimesed kipuvad riikidevahelisi erinevusi kirjeldades takerduma pahatihti loosungitesse, mis väljendavad eelpakendatud (sageli üleolevaid) hoiakuid, selle asemel, et vaadata asjade reaalset faktilist sisu.
Sedasi on tänini veel laialdaselt kasutusel olevad klišeed, nagu “kommunistlik Hiina” ja “kapitalistlik Lääs” kulunud tegelikkuses sisutühjaks – Hiina ei ole tänase seisuga kindlasti kommunistlik, samamoodi nagu Lääs ei ole enam vabaturumajanduslik, vaid pigem bürokraatlik-korporatiivne moodustis (väide, et mis tahes riik, mille siseriiklikust kogutoodangust poole moodustab riigisektor, on vabaturumajanduslik, on ilmsesti absurdne).
Oluline ei ole mitte see, milliste ideoloogiliste tiitlitega mingi riigi valitsev eliit oma majanduslikku ühiskonnakorraldust nimetab, vaid see, kas ja millisel määral soodustab riik tegelikkuses, mitte pelgalt loosungitega, vaba ettevõtlust ja millisel määral see rekvireerib töötajate ja ettevõtjate poolt loodud lisaväärtuse maksudega riigi omandusse.
Oluline ei ole mitte see, milliste ideoloogiliste tiitlitega mingi riigi valitsev eliit oma majanduslikku ühiskonnakorraldust nimetab, vaid see, kas ja millisel määral soodustab riik tegelikkuses, mitte pelgalt loosungitega, vaba ettevõtlust ja millisel määral see rekvireerib töötajate ja ettevõtjate poolt loodud lisaväärtuse maksudega riigi omandusse.
Adrian Bachmann
Näiteks Eestiski eksisteerib tänini mütoloogia “suurepärase maksusüsteemiga” “õhukesest riigist”. Ning see mütoloogia käibib tänaseks riigis, mille majanduse kogumahust umbes poole omandab riik maksudega, võttes samas iga keskmise töölise poolt teenitud eurost umbes seitsekümmend senti riigi tarbeks.
Lühidalt kokkuvõetuna on USA ja Euroopa ning Hiina liikunud viimased 50 aastat täiesti vastassuunalistel sotsiaalmajanduslikel trajektooridel: Läänes eraettevõtlust üha rangemini piirava ning Hiinas, vastupidi, üha innukamalt soodustava programmi alusel.
Näiteks Eestiski eksisteerib tänini mütoloogia “suurepärase maksusüsteemiga” “õhukesest riigist”. Ning see mütoloogia käibib tänaseks riigis, mille majanduse kogumahust umbes poole omandab riik maksudega, võttes samas iga keskmise töölise poolt teenitud eurost umbes seitsekümmend senti riigi tarbeks.
Adrian Bachmann
Antud tõsiasi muudab tänase seisuga käsitluse Lääne ettevõtlusvabadusest ennastmeelitavaks illusiooniks, mis varjutab tõsiasja, et nii USA-s kui Euroopas on täielikult kontrolli alt väljunud riigibürokraatiad tõmmanud ettevõtjate tegevusvabadust aastakümneid üha enam koomale.
Ettevõtlusvabaduse ja “piiratud riikliku sekkumise” etaloniks seatud Ameerika Ühendriigid on tänaseks muutunud riigiks, mille siseriiklikust kogutoodangust umbes 40% moodustavad valitsussektori kulutused. “Kommunistlikus Hiinas” seevastu moodustavad riiklikud kulutused vaid umbes 16-17% riigi kogutoodangust. Euroopa riikides liigub riigi majandusringlusesse sekkumise määra näitav riigi osakaal SKT-st tänaseks aga 50% piirimail.
Nii USA-s kui Euroopas on täielikult kontrolli alt väljunud riigibürokraatiad tõmmanud ettevõtjate tegevusvabadust aastakümneid üha enam koomale.
Adrian Bachmann
Kui keegi soovib mõista Euroopa ja USA majandusliku kängumise aluspõhjusi, siis antud numbrid peegeldavadki töö tegemise asemel reguleerimisele, normeerimisele, sanktsioneerimisele ja tulude omandamisele keskendunud Lääneriikide allakäigu üht peamist aluspõhjust.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: