Vähem kui kaks aastat pärast väeliikide jagatud lahinglennukiprogrammi CCA (Collaborative Combat Aircraft) algatust on USA lennuvägi suutnud teostada mehitamata lennumasina esmalennu. Sündmus märgib revolutsioonilist nihet selles, kuidas USA arendab välja ning võtab kasutusele uusi relvasüsteeme.
Mehitamata sõjalennuk koodnimega YFQ-42A töötati välja kaitsetööstushiiu General Atomics poolt, ning see sooritas oma esmalennu kontserni Californias asuval katsepolügoonil.
CCA programm väljendab USA õhujõudude kava arendada välja uued mehitamata lennumasinad, mis oleksid võimelised suurendama mehitatud viienda ja kuuenda generatsiooni hävituslennukite lahingvõimekust märkimisväärselt. Mehitamata süsteemid on mõeldud töötama tandemis mehitatud lennumasinatega, suurendades viimaste letaalsust läbi inimese ning tehisintellekti koostöö.
Mehitamata süsteemid on mõeldud töötama tandemis mehitatud lennumasinatega, suurendades viimaste letaalsust läbi inimese ning tehisintellekti koostöö.
“Antud verstapost demonstreerib sünergiat, mis tekib, kui ambitsioonikas relvahankeprogramm kohtub motiveeritud sõjatööstusega,” märkis USA asekaitseminister õhujõudude küsimustes Troy Meinik. “CCA platvorm jõudis kontsepti faasist esmalennuni rekordkiire ajaga, tõestamaks, mida on võimalik saavutada, kui ületada barjäärid, mis on traditsiooniliselt eraldanud sõjaväelasi sõjatööstusest,” selgitas Meinik.
Ühendriikide uus mehitamata lennumasin on osaks USA õhujõudude laiahaardelisest “Järgmise põlvkonna õhuülekaalu” programmist, mis näeb ette õhujõudude võimekuse laiendamist peamiselt läbi rõhuasetuse suunamise tarkvara arendusele. Avades uksed tsiviilsektori tehnoloogiaettevõtete poolt välja arendatud lahendustele, loodab programm kiirendada oluliselt innovatiivsete lahenduste kasutuselevõttu, võimaldades relvaplatvormide võimekusi täiendada n-ö “käigu pealt”.
Uudne lähenemine relvasüsteemi loomisele, mis annab ettevõtetele, mitte hanget kureerivatele institutsioonidele, laiendatud voli relvade välja arendamisel, on mõeldud tagama, et Ühendriikide relvajõud oleksid varustatud relvadega, mille arendustempo ei jääks jalgu lahinguväljal aset leidvate muutuste kiirusele.
Adrian Bachmanni kommentaar:
USA uusima mehitatud lahingulennuki välja töötamise kiirus on peamine asjaolu, miks antud areng on militaarbalanssi silmas pidades oluline.
Sõda on läbi aegade käibinud relvastuse välja töötamise kiiruse forsseerijana – seda nii kontseptuaalselt uute lahenduste välja töötamise kui olemasolevate süsteemide täiustamise mõttes. Siinkohal olgu öeldud, et tavapäraselt võtab uue relvaplatvormi välja töötamine maavägedele kümmekond, õhujõududele ja merevägedele aga kümneid aastaid.
Tavapäraselt võtab uue relvaplatvormi välja töötamine maavägedele kümmekond, õhujõududele ja merevägedele aga kümneid aastaid.
Adrian Bachmann
Põhjusi selleks on mitmeid, ent peamiseks tuleb arvata sõjatööstusele kohaldatavaid reeglistikke, mis tähendavad, et relvastuse välja arendamise iga faas peab enamasti läbima terve müriaadi bürokraatlikke rägastikke, sertifitseerimismenetlusi, kildkondlikke huvisid, tehnoloogiasiirde tõkendeid ja muud sellist. Peamiselt Ukraina sõja ning Hiina militaartööstusliku arengu kiiruse realiteetide koosmõju on taustsüsteemiks, mis sunnib USA sõjatööstust ümbervaatama relvastuse välja arendamise külma sõja ajast vähe muutunud praktikaid.
Mis puudutab mehitamata lahinglennukite välja arendamist, siis tuleb eristada lihtsaid missioone teostavaid luure- ja ründedroone, mis on tänaseks oma efektiivsust ühemõtteliselt tõestanud, oluliselt keerukamatest platvormidest, mille missiooniks on asuda vahetusse lahingkontakti vastase mehitatud hävitajatega.
Peamiselt Ukraina sõja ning Hiina militaartööstusliku arengu kiiruse realiteetide koosmõju on taustsüsteemiks, mis sunnib USA sõjatööstust ümbervaatama relvastuse välja arendamise külma sõja ajast vähe muutunud praktikaid.
Adrian Bachmann
Kas ja kui, siis millisel määral panustada mehitamata hävitajate välja arendamisse, on küsimus, mis on samaväärselt pakiline nii USA, Hiina kui Venemaa sõjatööstuskompleksidele. Panustades liiga palju piiratud insenertehnilist, rahalist ja ajalist ressurssi fundamentaalselt uut tüüpi relvasüsteemide (mehitamata hävituslennukite) välja arendamisse, mille baastehnoloogiad (eeskätt tarkvaralised lahendused) ei ole niipea võimelised andma kas üldse või piisavat eelist võrreldes uusimate mehitatud süsteemidega, tähendaks ressursikulu, mis vähendab relvajõudude kui terviku võimekust olulisel määral.
Samas “rongist maha jäämine” olukorras, kus vastaspoole sõjatööstus on suutnud toimima panna kontseptuaalselt uue lahenduse, mis sunnib ümber mõtestama kogu sõjapidamise domeeni võimaliku ja võimatu piirid, tähendaks suurt võimekuslünka, mis kitsendaks sõjaliste argumentide tervikspektrit potentsiaalselt samaväärsel määral. USA (ja ka Venemaa) jaoks on küsimus sellest, kas ja kui palju oma riigi insenertehnilist potentsiaali rakendada mehitamata hävitajate välja arendamisse, järgnevate aastakümnete jooksul kriitilisema tähtsusega kui Hiinale, mille insenertehniline kaader ning tööstuslik võimsus ületab tänaseks kogu Läänemaailma tööstusliku – ka sõjatööstusliku – potentsiaali ning on võimeline seega paralleelselt panustama nii mehitatud kui mehitamata süsteemide arendusse.
USA (ja ka Venemaa) jaoks on küsimus sellest, kas ja kui palju oma riigi insenertehnilist potentsiaali rakendada mehitamata hävitajate välja arendamisse, järgnevate aastakümnete jooksul kriitilisema tähtsusega kui Hiinale, mille insenertehniline kaader ning tööstuslik võimsus ületab tänaseks kogu Läänemaailma tööstusliku – ka sõjatööstusliku – potentsiaali ning on võimeline seega paralleelselt panustama nii mehitatud kui mehitamata süsteemide arendusse.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: