Donald Trumpi administratsioon on pärast ametisse vannutamist tehtud sensatsioonilisi avaldusi (mis tõotasid Ameerika uueks muutmist ning korrumpeerunud süvastruktuuride laiali lammutamist) jätkamas poliitikat, mis on retoorilise show taustal eelkäijatest praktiliselt eristamatu.
Donald Trumpi presidentuuri esimesed kuud andsid inimestele rohkelt põhjust rõõmustamiseks. Kõige lootustandvam aspekt hetkeolukorras on, et globalistlik eliit näib olevat lõhenenud ja ei moodusta enam inimkonda orjastavat ühtset rinnet.
Globalistide ülemvalitsuse mõranemine laseb sõnavabaduse ja uuenemise valgusel taas maailmas paista. Lootus on naasnud inimeste südametesse. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on hinge vaakumas, Ukraina rahu on viimaks ometi vähemasti päevakorral ja USA valitsusasutustes on tervel mõistusel taas sõnaõigus.
Kõik need arengud on ootuspäraselt paanikasse ajanud Euroopa Liidu globalistid, kes püüavad meeleheitlikult oma mahhinatsioone kardina taga hoida. Tasub meeles pidada, et vaevalt aasta tagasi ei peetud praeguseks tehtud edusamme mõeldavaks.
Ent kui sügavale Trumpi „revolutsioon“ tegelikult ulatub? Millistele probleemidele jäetakse otsa vaatamata, sest need on lihtsalt liiga keerulised või liiga ebamugavad ka Trumpi administratsiooni jaoks? Sellele küsimusele vastamiseks peame vaatama lähemalt, mida ei toimu, ning milline on mõne algselt astutud poliitilise sammu taga peituv loogika. Sestap peame šampanjaklaasid kõrvale panema ja reaalsust selge pilguga hindama.
Ent kui sügavale Trumpi „revolutsioon“ tegelikult ulatub? Millistele probleemidele jäetakse otsa vaatamata, sest need on lihtsalt liiga keerulised või liiga ebamugavad ka Trumpi administratsiooni jaoks?
Alustagem mõnest kainestavast tähelepanekust:
*Edward Snowden ja Julian Assange ei ole jätkuvalt amnestiat saanud, mis näitab Trumpi administratsiooni väidetavale sõnavabadusele pühendumise tegelikku piiratust;
*Jeffrey Epsteiniga seotud toimikud ja Nord Streami gaasijuhtme õhkimist puudutav info on endiselt avalikustamata ning teisigi massiivsel skaalal toimepandud õigusrikkumisi ning nende sooritajaid puudutavaid materjale ei ole jätkuvalt avalikustatud;
*USA kuulub endiselt NATO-sse, finantseerib Ukraina sõda ning rakendab sanktsioone Vene Föderatsiooni suhtes. Üldiselt on küll levinud pragmaatiline arusaam, et Venemaa on võitnud Ukraina konflikti Ukraina ja USA ühendatud jõudude vastu, kuid igapäevane tegutsemisstrateegia tugineb jätkuvalt pigem konflikti jätkamisele kui rahusobitamisele;
*Meile on teatatud, et suured summad USA valitsuse – ehk teisisõnu tavalise Ameerika maksumaksja – raha suunatakse erasektori toetamiseks nn “krüptoreservi”, mis on ehe näide klassikalisest valitsuse korruptsioonist.
Tänini ei paista, et keegi Trumpi administratsioonist astuks mingeid samme farmaatsia-, jälgimis-, põllumajandus-, tehnoloogia- jms suurtöösturite vastutusele võtmiseks ja ohjeldamiseks.
*Tänini ei paista, et keegi Trumpi administratsioonist astuks mingeid samme farmaatsia-, jälgimis-, põllumajandus-, tehnoloogia- jms suurtöösturite vastutusele võtmiseks ja ohjeldamiseks. Vastupidi, ka USA terviseminister Robert F. Kennedy Jr. ühines üsna kiiresti peale ametisse astumist uusima leetrite puhangu narratiiviga. Võib ju väita, et Kennedy reageerib lihtsalt oma ametist tulenevale survele, kuid just see ongi meie jutu mõte: ta paindub pigem ise teiste nõudmiste järgi, mitte ei paine teisi oma nõudmisi järgima. See ei ole just kuigi paljutõotav algus tervishoiuministri ametis.
*Nii maksukärpeid kui ka kulutuste kasvatamist lubatakse rahastada emissioonitulude maksustamisega, kusjuures emissioonitulu on lihtsalt peenem väljend raha juurde printimise kohta;
*Ka kongressi lobistid võivad kergendatult hingata. Paistab, et neil tuleb hakkama saada üksnes eelmisest veidi erineva kultuurilise vibratsiooniga administratsiooni ja agressiivsema „Ameerika esikohale“ agendaga, kuid sisuliselt jätkub kõik samamoodi nagu varemalt. Trumpi meeskonnal seisab alles ees eksistentsiaalne võitlus USA julgeolekuagentuuride ja globalistidega, kuid USA sõjatööstuskompleksil ja suuremal osal muudest huvigruppidest ei näi Trumpi administratsiooni all olevat põhjust muretsemiseks.
USA sõjatööstuskompleksil ja suuremal osal muudest huvigruppidest ei näi Trumpi administratsiooni all olevat põhjust muretsemiseks.
Seega on meil Trumpi presidentuuri puhul tegemist üksnes piiratud revolutsiooniga. Ulatusliku revolutsiooni puhul on korraga aset leidvate muutuste tempo lausa pimestav, kusjuures valitsejad ei suuda isegi kõiki oma tehtavaid radikaalseid otsuseid rahvale edastada.
Trumpi administratsiooni poolt läbi viidav poliitika on seega tegelikkuses olnud arglik ning näib endast kujutavat nii USA kui maailma võteküsimuste käsitlemisel sisuliselt Bideni valitsuse poolt viljeletud poliitika jätkamist. Loomulikult peame veidi järeleandmisi tegema ning möönma, et Trumpi ametiaeg on alles algusjärgus ning uue administratsiooni vastased hakkasid selle ametisse astumise hetkest koheselt kaikaid kodaratesse loopima.
Kuid nii kahju kui meil ka poleks seda tõdeda, tuleb tunnistada, et Trumpi valitsuse esimesed kuud viitavad pigem sellele, et valijatele müüdud unistus “süvariigi” lammutamisest ning majanduse fundamentaalsest ümberstruktureerimisest jääbki pelgalt unistuseks.
Tuleb tunnistada, et Trumpi valitsuse esimesed kuud viitavad pigem sellele, et valijatele müüdud unistus “süvariigi” lammutamisest ning majanduse fundamentaalsest ümberstruktureerimisest jääbki pelgalt unistuseks.
USA dollari domineerimise ahvatlev mürk
Ühendriikide pikaajalisele perspektiivile mõjub Trumpi administratsiooni senistest sammudest kaugelt kõige kahjulikumalt otsus veelgi jõulisemalt suruda ülejäänud maailmale vägivaldselt peale dollarit maailma kohustusliku kaubandus- ja reservvaluutana.
Tegemist on otsusega, mis annab surmava löögi mis tahes USA kodumaise tööstuse taastamise programmile ning sõjariigi koomale tõmbamise ambitsioonidele, kuna dollari globaalne ülemvõim ning USA ülemaailmne sõjaväebaaside võrgustik kujutavad endast sama mündi kahte erinevat poolt.
Ühendriikide pikaajalisele perspektiivile mõjub Trumpi administratsiooni senistest sammudest kaugelt kõige kahjulikumalt otsus veelgi jõulisemalt suruda ülejäänud maailmale vägivaldselt peale dollarit maailma kohustusliku kaubandus- ja reservvaluutana.
USA dollari globaalse reservvaluuta staatus, mida teostatakse läbi ülemaailmselt kasutusel oleva SWIFT pangaarvelduste süsteemi, seab piirangud sellele, mida Trumpi administratsioon saab ja ei saa teha.
Fakt on see, et ligikaudu 30 triljonit USA dollarit on välisomanduses (ametlikud välisvaluutareservid pluss eurodollarite turg) – ehk teisisõnu, neid kasutavad teiste riikide elanikud rahvusvahelises kaubanduses ja hoiavad reservidena. Föderaalreserv saab sellest silmipimestavast summast nii palju omale haarata, kui ta iganes soovib, printides lihtsalt rohkem USA dollareid ja usurpeerides seeläbi nende välisomanduses olevate reservide ostujõudu.
Niimoodi lihtsasti kättesaadava raha krabamine on poliitikute jaoks ahvatlev, sest see kaotab vajaduse riigisiseseks võitluseks kohaliku piruka pärast: pirukalõik võetakse lihtsalt ära teistelt rahvastelt, kes on sunnitud USA dollarit hoidma või kasutama… Raha juurde printimine pakub laisale või ülekoormatud administratsioonile võimaluse astuda suuri samme ilma tugeva sisepoliitilise vastuseisuta.
On kõnekas, et vahetult enne ja ka kümme päeva pärast ametisse astumist ähvardas Trump kehtestada 100% tariifid igale BRICS tõusvale majandusele (s.o Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ning Lõuna-Aafrika), kes soovib asuda arveldama rahvusvahelises kaubanduses kas enda valuutaga või kasutades selleks mingit muud vahendit peale USA dollari.
Mida on Trumpi administratsioon dollari reservvaluuta staatuse reformimise osas ette võtnud? Ta on üksnes astunud samme, mis türanniseerivad maailma dollariorjuses jätkama. On kõnekas, et vahetult enne ja ka kümme päeva pärast ametisse astumist ähvardas Trump kehtestada 100% tariifid igale BRICS tõusvale majandusele (s.o Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ning Lõuna-Aafrika), kes soovib asuda arveldama rahvusvahelises kaubanduses kas enda valuutaga või kasutades selleks mingit muud vahendit peale USA dollari. Ameerika Ühendriikide survele alistudes teataski India valitsus, et kapituleerub Washingtoni nõudmistele, ning toetub oma kaubandustehingutes jätkuvalt USA dollarile. Samuti on administratsioon julgustanud Argentinat USA dollarit kasutusele võtma ning avaldanud rahulolu Liibanoni ja Süüria otsuse üle võtta USA dollar käibele oma rahvusvaheliste tehingute ainuühikuna…
Eurooplasi survestatakse seevastu ostma Ameerika relvi ja investeerima Ameerika krüptovaluutadesse. Mis puutub „piitsa“ kasutamisse, siis on Trumpi administratsioon veelgi lihtsustanud USA poolt „terroristideks“ deklareeritud inimeste tapmist ja hävitamist. Nimetatud on vaid mõned meetodid, mille abil Trumpi administratsioon jätkab USA dollari hegemoonia – mida majandusteadlased on nimetanud ka “üüratuks privileegiks” – pealesurumist kogu inimkonnale.
Privileegi omamine ja selle kasutamine on aga täiesti erinevad asjad. Kui kontrollimatu rahaprintimise kaudu teisi maailma riike tugevasti – olgugi et peidetult – ei maksustata, siis ei kuritarvitata seda privileegi, inflatsioon on globaalselt madal ja nii sõbrad kui ka vaenlased kasutavad USA dollarit hea meelega rahvusvahelises kaubanduses. Probleem tekib aga alates hetkest, kui globaalse reservvaluuta emiteerimise privileegi kasutatakse massiliselt, nagu juhtus Bideni presidentuuri ajal ning on põhjust arvata, et Trumpi poolt välja kuulutatud maksukärped USA korporatsioonidele tähendavad ülejäänud maailma suurenevat maksustamist läbi veelgi ekspansiivsema dollaritrüki. Antud poliitika tähendab ühemõtteliselt ülejäänud maailma paljaks röövimist läbi suurendatud inflatsioonimaksu.
Trumpi poolt välja kuulutatud maksukärped USA korporatsioonidele tähendavad ülejäänud maailma suurenevat maksustamist läbi veelgi ekspansiivsema dollaritrüki. Antud poliitika tähendab ühemõtteliselt ülejäänud maailma paljaks röövimist läbi suurendatud inflatsioonimaksu.
Dollari reservvaluuta staatusest tuleneva “ülemäärase privileegi” kasutamine annab USA kodumaisele tööstusele surmahoobi ning töötab vastu Trumpi tööstuse Ameerikasse tagasi toomise programmile. Raha juurde printimise abil saavad ameeriklased mujalt maailmast palju tasuta kraami. Mis tähendab aga paratamatult, et oma riigis jääb dollarite ekspordi abil omandatud kaup tootmata, mis viib USA kodumaise tootmisinfrastruktuuri lagunemiseni.
Sarnane iseendale pikaajalise kahju tekitamise mehhanism on kaudne: kui inimene või riik läheb lihtsamat teed ja prindib raha juurde, siis on tal ootuspäraselt vähem survet langetada poliitiliselt raskeid otsuseid, mis on vajalikud tootlikkuse säilitamiseks, muuhulgas ka kvaliteetse hariduse pakkumiseks, madala korruptsioonitaseme tagamiseks, eramonopolide lõhkumiseks ja bürokraatia kontrolli all hoidmiseks.
Kõik eelpool loetletud targa ja distsiplineeritud riigijuhtimise ülesanded on palju keerulisemad kui välisriikide ähvardamine dollarisõltuvuse jätkamiseks. Selle resultaadina jäävad välisriikide elanikud veidi vaesemaks, sest nad ei saa oma toodetut õigustatud määral nautida, kuid samas on nad vähemasti produktiivsemad kui dollariemissiooni tõttu tootmise asemel tarbimisega tegelevad ameeriklased.
Selleks, et USA tööstus kujuneks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks, peaks USA dollar olulisel määral devalveeruma, mis tähendab, et selle esindatus välisvaluutareservides peaks olema paika seatud pigem loomuliku turunõudluse kui Washingtoni ähvarduste poolt.
Hiina on juba aastakümneid nõustunud selllise kompromissiga: kõrge tootlikkuse kasv ekspordi kaudu, mida hoiab ülal nende valuuta vähene kasutus välisriikide poolt. Moonutatud valuutade tekitatud pettekujutelmale vaatamata on Hiina tööstussektor tänaseks mitu korda suurem kui USA töötlev tööstus, sest viimane on kaotanud oma konkurentsivõime USA valitsuse poolt viljeletava dollariemisiooni tõttu, mis võimaldab importida välisriikidest hüviseid sisuliselt tasuta.
Tariifid ja teiste riikide USA-sse investeerima survestamise poliitika aitavad vaid vähesel määral olukorda parandada, sest praktiliselt sunniviisiliselt USA-sse ümber paigutatud tööstused sõltuvad jätkuvalt tariifidest mõjutatud välisriikidest pärinevatest tarnetest ja masinatest, mistõttu kahjustavad Trumpi tariifid ka USA kodumaist tööstust. Lisaks eelnevale ei loo teise riiki kolima sunnitud ettevõte ise kogu oma funktsioneerimiseks ja rahvusvahelise konkurentsivõime saavutamiseks vajalikku ökosüsteemi produktiivsete töötajate, sobivate tarnijate ja soodsate eeskirjadega.
Selleks, et USA tööstus kujuneks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks, peaks USA dollar olulisel määral devalveeruma, mis tähendab, et selle esindatus välisvaluutareservides peaks olema paika seatud pigem loomuliku turunõudluse kui Washingtoni ähvarduste poolt.
Teine raha juurde printimise poolt antav hoop USA pikaajalisele sotsiaalmajanduslikule tervisele seisnebki asjaolus, et selleks, et sundida välisriikide valitsusi maksma emissioonitulude maksu USA dollarite jätkuva kasutamise läbi, on vaja neid pidevalt ähvardada kohutavate tagajärgedega, juhuks kui nad keelduvad. Jeffrey Sachs on kirjutanud mitmeid artikleid dollari ülemvõimu pealesundimise poliitika telgitagustest ja sellest, mida see tegelikult endaga kaasa toob. Igal aastal tuleb Washingtonil „eemaldada“ mõned koostööst keelduvad riigipead, sanktsioneerida jonnakaid rahandusministreid, saboteerida katseid luua alternatiivseid pangandussüsteeme ning sundida liitlasi jääma USA dollari ja SWIFT-järelevalvesüsteemide kasutamise juurde.
Jeffrey Sachs on kirjutanud mitmeid artikleid dollari ülemvõimu pealesundimise poliitika telgitagustest ja sellest, mida see tegelikult endaga kaasa toob. Igal aastal tuleb Washingtonil „eemaldada“ mõned koostööst keelduvad riigipead, sanktsioneerida jonnakaid rahandusministreid, saboteerida katseid luua alternatiivseid pangandussüsteeme ning sundida liitlasi jääma USA dollari ja SWIFT-järelevalvesüsteemide kasutamise juurde.
Kui te ei sunni oma sõpru ja vaenlasi jätkuvalt USA dollarile toetuma, siis loobuvad nad oma välisvaluutareservide mitmekesistamise kaudu ülemäärasest emissioonitulu maksustamisest. Seega eeldab ülemäärase privileegi kasutamine rahvusvahelist sõjalist agressiooni. Sellest rahvusvahelisest sõjalisest agressioonist ei saa loobuda ja samal ajal loota, et privileeg kuigi kauaks säilib, mida võib näha ka Trumpi agressiivses reaktsioonis BRICS-riikide soovile luua dollariga konkureeriv kaubandusvaluuta.
Ja kui teil on olemas mehhanism teiste riikide valitsuste hirmutamiseks, et nad jätkaksid USA dollari kaubandus- ja reservvaluutana kasutamist, on sama mehhanism üsna käepärane ka muude teenete väljapressimiseks, nagu kriitilised ajakirjanikud on väga üksikasjalikult kirjeldanud. Näiteks võib sundida vaeseid Aafrika riike ostma Ameerika turustatavaid vaktsiine (nagu Pfizeri Covidi vaktsiinid, mida tegelikult toodetakse Saksamaal) üldiste tervishoiuteenuste arvelt, või lihtsalt varastada nende naftat (mõelge siinkohal Süüriale) või sundida neid hävitama oma meediatööstust USA meedia eelistamise kasuks.
Kõik eelnev on majandusteadlaste poolt tuntud „Hollandi tõve“ variatsiooniks: lihtsalt kätte tulnud raha ja võimalus välisriikide valitsustelt allumist ähvarduste abil välja pressida muudavad USA valitsuse laisaks, millega kaasnevalt väheneb valmisolek sundida kodumaiseid ettevõtteid oma tõhusust tõstma. Lihtsalt saadud raha muudab valitsuse ebaefektiivseks ning võimalus sundida välismaalasi oma ettevõtetelt kaupu ostma muudab need kodumaised ettevõtted ajapikku üha ebaefektiivsemaks.
Trumpi administratsioon ei esita seega militaar-tööstuslikule kompleksile väljakutset, sest Washington vajab möödapääsmatult globaalset sõjamasinat USA dollari domineerimise sunnivõimuga säilitamiseks.
Trumpi administratsioon ei esita seega militaar-tööstuslikule kompleksile väljakutset, sest Washington vajab möödapääsmatult globaalset sõjamasinat USA dollari domineerimise sunnivõimuga säilitamiseks. Selline koostöö teeb administratsiooni elu poliitilises mõttes lihtsamaks, kuid läheb maksma kodumaise taasindustrialiseerimise võimalikud edusammud. Valitsus ei sunni Ameerika ettevõtteid konkurentsivõimelised olema, vaid kasutab sõjalist jõudu, et sundida teisi riike USA ettevõtete tooteid konkurentsivõimetusest hoolimata ostma.
Me saame aru, et Trumpi administratsiooni ees olevad valikuvõimalused ei sisalda head lahendust: kui Trump laseb lahti rahvusvahelisest militarismist ja seega USA dollari domineerimisest, siis on USA valitsus praktiliselt hetkega pankrotis ja tekib tohutu majanduslangus, milles vastaspoolel oleks mugav Trumpi administratsiooni süüdistada.
Samuti on võimatu seista vastu kiusatusele kasutada USA sõjaväge teistele riikidele konkurentsivõimetute Ameerika toodete peale surumiseks, sest poliitikud saavad sunni rakendamise teenuste eest küsida ettevõtetelt altkäemaksuks annetusi oma valimiskampaaniatele. Moraalne poliitik, kes sellise taktikani ei lasku, kaotab amoraalsele konkurendile, kes on valmis seda tegema.
Trumpi administratsiooni ees olevad valikuvõimalused ei sisalda head lahendust: kui Trump laseb lahti rahvusvahelisest militarismist ja seega USA dollari domineerimisest, siis on USA valitsus praktiliselt hetkega pankrotis ja tekib tohutu majanduslangus, milles vastaspoolel oleks mugav Trumpi administratsiooni süüdistada.
Kas on veel üldse mingit lootust?
See juhatab meid omakorda järgmise küsimuseni: mida võiks Trumpi administratsioon teha selle asemel, et teiste riikide survestamisest loobuda ja seeläbi kohene siseriiklik majanduslangus valla päästa? Tavapärane nõuanne neile, kes leiavad end enesehävitusliku ja ebaefektiivse, kuid väga tihedalt läbipõimunud süsteemi eesotsas – nagu näiteks Gorbatšov NSV Liidus 1980ndate lõpus või Hiina valitsus umbes samal ajal – on paralleelselt vana käitumisviisiga katsetada võimalikke uusi lahendusi, pöörates samal ajal tähelepanu oma programmi kavalale pakendamisele, et suured huvigrupid ei hakkaks tõrkuma.
Antud strateegiat rakendades võiks Trumpi administratsioon vähendada järk-järgult USA militarismi ja teiste riikide survestamist, kaotada tasapisi piirangud teiste valuutade kasutamise suhtes välisriikides ning avaldada samm-sammult erinevatel viisidel sektorite ja piirkondade kaupa järjest suuremat survet kodumaistele tööstusharudele, et need taastaks oma rahvusvahelise konkurentsivõime. Narratiiv, mida Trump seejuures avalikkusele võiks esitleda, räägiks sellest, kuidas ta soovib samu asju, milles kõik suudavad kokku leppida, sh rahu, jõukust ning ameerikalikult otsekohest lähenemist probleemidele.
Võib-olla mõlgubki Trumpil see strateegia meeles, kuid ta lihtsalt ei ole sellest veel märku andnud. Me võime ju seda loota… Ent seniks kuni muutust ei ole täheldada jätkab USA dollaritürannia maailmale peale surumist ning ülejäänud riikide tööviljade relvaähvardusel endasse neelamist nagu heroiinisõltlane, kes jätkab röövimist, selmet minna võõrutusravile.
Kokkuvõtlikult võib resümeerida, et seni tehtu ja tegemata jäetu põhjal ilmneb, et Trumpi administratsioon on oma siseriiklikust Ameerika uueks ehitamise (märkus: ning USA globaalse impeeriumi laiali saatmise) programmist taganenud. Washingtoni süvariigi huvid on säilitanud oma maksvuse ning Make America Great Again edusammud piirnevad peaasjalikult tsensuuri lõdvendamise poliitikaga, mille eest tasub olla tänulik, ent mis ei muuda tõdemust, et see, mida meile lubati, ning see, mida reaalselt täide viiakse, on kaks täiesti eri asja.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Vaadates Trumpi administratsiooni ametisse asumise sensatsioonilisi avaldusi, mis lubasid dollari ülemvõimule tugineva imperiaalse poliitika asendada teistesse riikidesse mitte sekkuva Ameerika tööstusvõimsuse rahumeelse taastamise programmiga, ning kõrvutades seda reaalsusega, mis jätkab vanaviisi kõikides maailmaharudes pingete üles kruvimist ning finantsilisi ja militaarseid repressioone Washingtoni programmi mitte järgivate valitsuste suhtes, on selge, et Trumpi administratsioonil puudub kas tahe, võime või mõlemad selleks, et süsteemi sisuliselt muuta. See on tänaseks selge, kuna kõik tahud Washingtoni globaalses poliitikas – sõjad, šantaaž, sanktsioonid, militaarinfrastruktuuri pidurdamatu laienemine, dollari ekspordiga finantseeritavad kaubandusdefitsiidid – on Trumpi administratsiooni lakkamatult furoori tekitava meedia-show saatel jätkunud vanaviisi.
Kõik tahud Washingtoni globaalses poliitikas – sõjad, šantaaž, sanktsioonid, militaarinfrastruktuuri pidurdamatu laienemine, dollari ekspordiga finantseeritavad kaubandusdefitsiidid – on Trumpi administratsiooni lakkamatult furoori tekitava meedia-show saatel jätkunud vanaviisi.
Adrian Bachmann
Mõistagi on kahju inimestest nii Ameerikas kui maailmas, kes lootsid inimkonda orjastava, permanentses kaose ja sõja ohus hoidva “globalismiprogrammi” rahumeelset demonteerimist Trumpi meeskonna poolt, selmet olla tunnistajaks selle loogilisele kulminatsioonile kas ülemaailmses sõjas või politseiriigi lõplikus kinnistumises varemalt vähemalt osaliselt vabades ühiskondades. Ent antud hetkel ei anna ei USA elanikkonna teadlikkuse tase ega idaranniku poliitilise eliidi reaalsusest irdunud etableerumine lootust, et Ühendriigid võiksid lähitulevikus teha läbi ümbersünni, mis viiks riigi tagasi selle asutajaisade ideaalide juurde. Eneseküllaselt maailma rikkaima ning võimsaima riigina eksisteerinud Ühendriigid on saanud jäädavalt minevikuks, ning USA saatus on nüüdseks lahutamatult seotud viimase kolmveerandsajandi jooksul loodud globaalse ülemvõimusüsteemiga, mille lagunemine või kinnistumine määrab ära nii Ameerika kui inimkonna saatuse.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: