Caitlin Johnstone
Caitlin Johnstone analüüsib mehhanisme, mille abil hoitakse Läänes illusoorselt vaba massimeediat tegelikkuses efektiivselt niiditõmbajate jaoks sobivates rööbastes ka ilma tsentraliseeritud kontrolli rakendamata.
Lääne uudismeediat kriitilise pilguga vaadates märkate kindlasti, et ajakirjanduslike reportaažide käsitlused ühtivad järjekindlalt Ameerika Ühendriikide hegemooniliste huvidega peaaegu samal tasemel, mida võiks eeldada mõnelt valitsuse juhitavalt propagandakanalilt.
Näiteks mõjukas päevaleht The New York Times on järjekindlalt toetanud iga sõda, mida Ameerika Ühendriigid on pidanud. Lääne massimeedia eraldab heldesti leheruumi, kajastamaks välisriikides toimuvaid proteste selliste valitsuste vastu, mis Washingtonile meelt mööda ei ole, sulgedes samas silmad mistahes protestidele USA taktikepi järgi marssivate valitsuste vastu, sõltumata sellest kui massiivsed need ka ei oleks. Kõnekas on ka fakt, et ainus kord, kui peavoolumeedia president Trumpi tolle eelmisel ametiajal kiitusega üle puistas, oli siis, kui Trump pommitas Süüriat, ning ainus kord, mil meedia Bidenit kritiseeris, oli siis, kui Biden väed Afganistanist välja viis.
USA meedia püüdlused siduda Saddam Husseini enne Ameerika Ühendriikide sissetungi Iraaki avalikkuse silmis petlikult 9. septembri rünnakutega olid niivõrd tulemuslikud, et seitse ameeriklast kümnest uskus selle seose tõesusse veel mitu kuud pärast sõja algust.
Meedia äärmuslik kallutatus on ilmne ja oma silmaga jälgitav kõigile, kes toimuvale vähegi tähelepanu pööravad, kuid miks ja kuidas selline kallutatus kujuneb – seda on juba raskem tabada. Peavoolumeedia väljaannete üksmeel on sedavõrd täielik ja järjekindel, et kui inimesed hakkavad neid mustreid esimest korda märkama, eeldavad nad tavaliselt, et küllap kontrollib meediat mingi väike, tsentraliseeritud võimu omav grupp, samamoodi nagu kehtib avalikumalt autoritaarsete valitsuste riigimeedia puhul. Aga kui te uurite sügavamalt põhjuseid, miks ajakirjandus käitub sedasi, nagu ta käitub, siis taipate, et reaalsus on tegelikult keerukam.
Otsese kontrolli asemel leiate te palju suurema ja palju vähem tsentraliseeritud tegurite võrgustiku, mis kallutab meediakajastusi USA hegemoonia ja sellest kasu lõikavate jõudude huvides. Sealjuures toimib osa võrgustikust tõepoolest olemuslikult vandenõu najal ja salaja, kuid suurem osa mõju avaldamise mehhanismidest on täiesti avalikud.
Järgnevalt võtan vaatluse alla 15 tegurit ,mis on vorminud massimeedia selliseks, nagu see on:
1. Meedia omanikud
Kõige ilmsem massimeediale mõju avaldav tegur on asjaolu, et ajakirjanduslikud väljaanded on kellegi omandis ja nende tegevust kontrollivad plutokraadid, kelle jõukus ja võim tugineb kehtivale võimustruktuurile, mille säilitamine neile kasu toob.
Kõige ilmsem massimeediale mõju avaldav tegur on asjaolu, et ajakirjanduslikud väljaanded on kellegi omandis ja nende tegevust kontrollivad plutokraadid, kelle jõukus ja võim tugineb kehtivale võimustruktuurile, mille säilitamine neile kasu toob.
Caitlin Johnstone
Näiteks Jeff Bezosele kuulub üks mõjukaimatest päevalehtedest, The Washington Post, mille ta ostis 2013. aastal samuti väga jõukalt Grahami perekonnalt. Ajaleht The New York Times on kuulunud ühele perele juba üle sajandi. Rupert Murdochile kuulub ulatuslik rahvusvaheline meediaimpeerium, mille edu eest on ta suures osas tänu võlgu USA valitsusasutustele, kellega tema ettevõtmised on tihedalt läbi põimunud.
Meediakanalite omamine on ajalooliselt olnud investeering, mis võib toota tohutut rikkust – Kanada televisioonimagnaat Roy Thomsoni sõnul on see sama hea “nagu isikliku raha trükkimise litsentsi omamine”.
Kas see tähendab, et jõukad meediaomanikud seisavad päevast päeva oma töötajate kõrval ja ütlevad neile, millest ja kuidas rääkida ja kirjutada? Ei. Kuid see tähendab, et omanikud kontrollivad, kes nende väljaannete tööd juhib, mis tähendab kontrolli selle üle, kes palkab asutuse väiksemad juhid ja toimetajad, kes omakorda kontrollivad kõigi teiste töötajate palkamist.
Rupert Murdoch ei seisnud ilmselt kunagi uudistesaalis ega kuulutanud isiklikult päeva jutupunkte ja sõjapropagandat, kuid kui te olete tuntud võitleva antiimperialistina, siis on teie võimalus Murdochi väljaandes tööd saada sama suur kui tõenäosus põrgus lumepalli leida.
Rupert Murdoch ei seisnud ilmselt kunagi uudistesaalis ega kuulutanud isiklikult päeva jutupunkte ja sõjapropagandat, kuid kui te olete tuntud võitleva antiimperialistina, siis on teie võimalus Murdochi väljaandes tööd saada sama suur kui tõenäosus põrgus lumepalli leida.
Caitlin Johnstone
Mis viib meid teise, esimesega seotud punkti juurde:
2. “Kui sa usuksid midagi muud, siis sa ei istuks seal, kus sa istud”
Noam Chomsky pilkas 1996. aastal tulises arutelus Briti ajakirjaniku Andrew Marriga ajakirjanike ettekujutust endist kui „ristsõdalastest“, kes „vastanduvad võimule“, selgitades, et heal ajakirjanikul on sellist kuvandit Lääne massimeedias peaaegu võimatu mis tahes tähendusrikkal viisil teostada.
“Kust Sa võtad, et ma ennast tsenseerin?” vaidles Marr vastu. “Kuidas Sa tead, et ajakirjanikud…”
“Ma ei väidagi, et te ise ennast tsenseerite,” vastas Chomsky. “Olen kindel, et Sa usud kõike, mida räägid. Aga ma väidan, et kui Sa usuksid midagi muud, siis ei istuks Sa seal, kus Sa istud.”
Järgmisel aastal avaldatud essees lisas Chomsky, et “Asi on selles, et ajakirjanikud ei oleks oma tööd üldse saanudki, kui nad poleks juba tõestanud, et keegi ei pea neile ütlema, mida kirjutada, sest nad kirjutavad niikuinii seda, mida neilt oodatakse.”
Asi on selles, et ajakirjanikud ei oleks oma tööd üldse saanudki, kui nad poleks juba tõestanud, et keegi ei pea neile ütlema, mida kirjutada, sest nad kirjutavad niikuinii seda, mida neilt oodatakse.
Noam Chomsky
3. Ajakirjanikud omandavad organisatsioonis ette nähtud grupimõtlemise, ilma et neile seda selgitatud oleks
“Sa ei istuks seal, kus sa istud” põhimõte ei ole ainult Chomsky isiklik teooria; massimeedia toimimisega lähemalt kokku puutunud ajakirjanikud on seda viimastel aastatel avalikult tunnistanud, selgitades, et nad said väga kiiresti selgeks, missugused väljundid aitavad ja millised takistavad karjääriredelil tõusmist, ilma et neile oleks olnud vaja midagi otsesõnu öelda.
Vermonti osariigi senaator Bernie Sanders ajas 2019. aastal oma teise presidendikampaania käigus meedia marru, süüdistades Washington Posti tema vastu suunatud kallutatud kajastuste avaldamises. Sandersil oli süüdistuseks ka alust: 2016. aasta presidendi eelvalimiste kuumimal hetkel leidis meedia järelevalveorganisatsioon Fairness and Accuracy In Reporting, et Washington Post oli kuueteistkümne tunni jooksul avaldanud Sandersi maine kahjustamise eesmärgiga kuusteist lugu.
Sandersi poolt sellele häbitult ilmselgele faktile tähelepanu juhtimine vallandas emotsionaalse poleemika meedia erapoolikuse üle ning muu hulgas ilmusid mõned sisukad avaldused kogenud ajakirjanikelt. Viimaste hulgas võtsid sõna endine uudistekanali MSNBC reporter Krystal Ball ja endine väljaande Daily Caller Valge Maja korrespondent Saagar Enjeti, kes selgitasid poliituudiste portaali The Hill veebisaates Rising neile osaks saanud peenekoelist survet järgida grupimõtlemise reegleid:
“Eksisteerib teatud surve püsida peavoolu suhtes heas nimekirjas, et säilitada juurdepääs kõrgetele isikutele, mis on poliitikavaldkonnas tegutseva ajakirjaniku jaoks vältimatult vajalik. Mida ma silmas pean? Lubage mul tuua näide oma karjäärist, sest kõik, mida ma siin räägin, kehtib ausalt öeldes ka minu kohta isiklikult. 2015. aasta alguses pidasin MSNBC-s kõne, milles anusin Hillary Clintonit, et ta ei kandideeriks presidendiks. Ütlesin, et tema eliitsidemed ei sobi erakonna ja riigiga kokku ning et kui ta kandideeriks, siis ta tõenäoliselt kaotaks.
Keegi ei tsenseerinud mind, mul lubati seda öelda, kuid pärast helistasid Clintoni inimesed ja kaebasid MSNBC juhtkonnale ning ähvardasid, et ei võimalda eelseisva kampaania ajal väljaandele ligipääsu Valge Maja infole. Mulle öeldi, et võin ka edaspidi öelda, mida tahan, kuid kõik Clintoniga seotud kommentaarid peaksin võrgustiku presidendiga kooskõlastama. Olen kindel, et inimesena, kes on huvitatud oma töökoha säilitamisest, kommenteerisin Clintoniga seonduvat pärast seda vähem kriitiliselt, kui muidu oleksin kommenteerinud,” selgitas Ball.
Mulle öeldi, et võin ka edaspidi öelda, mida tahan, kuid kõik Clintoniga seotud kommentaarid peaksin võrgustiku presidendiga kooskõlastama. Olen kindel, et inimesena, kes on huvitatud oma töökoha säilitamisest, kommenteerisin Clintoniga seonduvat pärast seda vähem kriitiliselt, kui muidu oleksin kommenteerinud.
Krystal Ball, endine uudistekanali MSNBC reporter
“See on midagi, millest paljud inimesed aru ei saa. See ei tähenda tingimata, et keegi ütleb teile, kuidas oma lugu kirjutada, vaid et kui te ütleksite midagi sellist, ei võetaks teid sellesse väljaandesse tööle. Süsteem on üles ehitatud sedasi, et kui te juba ette sellesse raamistikku ei mahu, siis see ei anna teile häält. Ja kui te süsteemi eiraksite, kaoksid kõik teie palga, edutamise ja kolleegide õlapatsutuse tugistruktuurid. Just soovitud käitumise kinnistamise süsteem on see, mis tagab algusest peale, et te ei läheks valele teele,” täpsustas Enjeti.
“Õige, ja jällegi, see pole tingimata tahtlik. Lihtsalt need on need inimesed, kes teid ümbritsevad, ja grupis tekib grupimõtlemise efekt. Ning te olete teadlik, mille eest teid premeeritakse ja mille eest karistatakse või mille eest teid ei premeerita – sellised asjad kindlasti mõlguvad teil meeles, kas soovite või mitte, see on lihtsalt reaalsus,” lisas Ball.
Sama poleemikaga seoses avaldas endine MSNBC produtsent Jeff Cohen väljaandes Salon artikli pealkirjaga “Meeldetuletus peavooluajakirjanikele: pidage oma võltsi vihaga hoogu; Berniel on teid erapoolikuses süüdistades õigus”. Cohen kirjeldas Balli ja Enjeti jagatule sarnanevat „grupimõtlemise” kogemust:
“See juhtub grupimõtlemise tõttu. See juhtub seetõttu, et tipptoimetajad ja produtsendid teavad, ilma et neile oleks otse öeldud, millised teemad ja allikad on keelatud. Näiteks ei pea jagama mingeid erilisi korraldusi selleks, et reaajakirjanikud saaksid aru, et meediaettevõtte juhi või suuremate reklaamitellijate äritegevust ei käsitleta kriitilise tooniga.
Vaatajaskonna vaatevälja kitsendamiseks polegi diktaadi vormis ettekirjutusi vaja – õige resultaadi saavutamiseks piisab sellest, kui valida üksnes tavapärased eksperdid kõigist tavapärastest mõttekodadest, kes avaldavad tavapäraseid seisukohti. Mõelgem siinkohal kellele tahes eliit-ringkondadest, kelle meedias jagatud väljaütlemised on riiklikes või globaalsetes küsimustes ikka ja jälle absurdselt ekslikeks osutunud.”
Vaatajaskonna vaatevälja kitsendamiseks polegi diktaadi vormis ettekirjutusi vaja – õige resultaadi saavutamiseks piisab sellest, kui valida üksnes tavapärased eksperdid kõigist tavapärastest mõttekodadest, kes avaldavad tavapäraseid seisukohti.
Jeff Cohen, endine MSNBC produtsent
Ka Matt Taibbi tõstis väljaandes Rolling Stone esile meedia grupimõtlemise efekti, kirjeldades, kuidas ajakirjanikud saavad aru, mis toetab või ei toeta nende karjääri massimeedias:
“Reporterid vaatavad pealt tõsise uuriva ajakirjanduse hääbumist, samal ajal kui ajaleheveerge täidavad triviaalsused, nagu Trumpi säutsud ja/või lihtsustatult erapoolikud teemakäsitlused. Keegi ei pea kedagi survestama. Me kõik teame, milliste käsitlustega teenib uudistetoimetustes õlapatsutusi ja millistega mitte.”
Siinkohal tasub ilmselt ära märkida, et Taibbi ei tööta enam Rolling Stone’i ajakirjas.
4. Ajakirjanikke, kes ei lähe grupimõtlemisega kaasa, survestatakse töölt lahkuma
Ajakirjanikel on kolm valikut: kas õppida lugusid sellisel moel kajastama, mis edendab nende karjääri massimeedias, või mitte õppimise korral jääda marginaliseerituks ja avalikkusele tundmatuks või väsida võitlemast ja loobuda.
Ajakirjanikel on kolm valikut: kas õppida lugusid sellisel moel kajastama, mis edendab nende karjääri massimeedias, või mitte õppimise korral jääda marginaliseerituks ja avalikkusele tundmatuks või väsida võitlemast ja loobuda.
Caitlin Johnstone
Teleuudistekanali NBC reporter William Arkin lahkus 2019. aastal töölt, kritiseerides oma avalikus kirjas NBC-d järjekindlalt sellise poliitika ajamises, “mis toodab lihtsalt rohkem konflikte ja sõda”, ning „politseiriigi jäljendamises”.
Arkin leidis, et USA sõjamasina erinevate aspektide kriitilisel uurimisel jäi ta sageli “üksikuks hüüdjaks hääleks”, ning avaldas, et “vaidles MSNBC-ga aastaid lõputult kõige riikliku julgeolekuga seonduva üle.”
“Oleme aidanud kaasa globaalse riikliku julgeoleku muutmisele teatud sorti poliitiliseks narratiiviks,” kirjutas Arkin. “Minu meelest on masendav, et me ei kajasta kindralite ja riikliku julgeoleku juhtide läbikukkumisi. Ja on šokeeriv, et me sisuliselt vaatame oma tüdinud ja igavate reportaažidega läbi sõrmede ameeriklaste tekitatud jätkuvale kaosele Lähis-Idas ja nüüd ka Aafrikas.”
Vahel on surve seevastu palju jämedakoelisem. Pulitzeri auhinna võitnud ajakirjanik Chris Hedges lahkus ajalehest The New York Times pärast seda, kui leht esitas talle ametliku kirjaliku noomituse Iraagi sissetungi kritiseerimise eest Rockfordi kolledžis peetud kõnes. Hedges mõistis, et peab kas lõpetama avalikult rääkimise sellest, millesse ta usub, või ta vallandatakse:
Pulitzeri auhinna võitnud ajakirjanik Chris Hedges lahkus ajalehest The New York Times pärast seda, kui leht esitas talle ametliku kirjaliku noomituse Iraagi sissetungi kritiseerimise eest Rockfordi kolledžis peetud kõnes. Hedges mõistis, et peab kas lõpetama avalikult rääkimise sellest, millesse ta usub, või ta vallandatakse.
Caitlin Johnstone
“Seisin valiku ees, kas suruda endale suukorv pähe, et oma karjääri eest ustavalt maksta… või rääkida vabalt ja leida, et mu suhe tööandjaga on lõpetatud,” selgitas Hedges aastal 2013. “Seega lahkusin enne, kui nad oleks mind kõrvale heitnud. Kuid ma teadsin, et ma ei saa seal jätkata.”
5. Liiga rivist kõrvale kalduvad ajakirjanikud vallandatakse
Seda meedet ei pea kuigi sageli rakendama, kuid seda esineb siiski piisavalt, et sõnum meedias karjääri teha soovivatele isikutele kohale jõuaks. Näiteks võib tuua Phil Donahue, kes vallandati MSNBC-st tema vastuseisu tõttu Bushi administratsiooni sõjaõhutamisele Iraagi sissetungi eel, hoolimata asjaolust, et Donahue` saatel olid tollel hetkel kogu kanali kõrgeimad reitingud, või Temple’i ülikooli professori Marc Lamont Hilli, kes vallandati 2018. aastal CNN-ist, sest ta toetas ÜRO-s peetud kõnes palestiinlaste vabadust.
6. Ajakirjanikud, kes järgivad imperialistlikku joont, tõusevad karjääriredelil
NBC uudistekanali Lähis-Ida korrespondent Richard Engel kirjutas oma 2008. aastal avaldatud raamatus “Sõjapäevik: Minu viis aastat Iraagis” (War Journal: My Five Years in Iraq), et tegi Iraaki pääsemise nimel kõik endast sõltuva, sest ta teadis, et see võimalus annab tema karjäärile tohutu tõuke, ja nimetas sõja ajal Iraagis viibimist oma “suureks läbimurdeks”.
“Sõja eel oli selge, et Iraak on maa, kus tehakse karjääri,” selgitas Engel. “Nihverdasin end enne sõda Iraaki, sest arvasin, et konflikt kujuneb pöördepunktiks kogu Lähis-Idas, kus olin elanud juba seitse aastat. Noore vabakutselisena uskusin, et mõned reporterid surevad Iraagi sõda kajastades ja teised teevad seal endale nime.”
Engeli väljaöeldu annab ettekujutuse sellest, kuidas ambitsioonikad ajakirjanikud oma karjääriredelil ronimisest mõtlevad, ja ka ühest põhjusest, miks need tüübid kogu aeg niivõrd sõjahimulised on. Kui teate, et sõda võib teie karjääri edendada, siis ootategi sõda, ja teete kõik endast oleneva, et selle vallandumisele kaasa aidata. Kogu süsteem on üles ehitatud nõnda, et tõsta esile absoluutselt halvimat sorti inimesi.
Tänaseks on Engel muide NBC juhtiv väliskorrespondent.
Kui teate, et sõda võib teie karjääri edendada, siis ootategi sõda, ja teete kõik endast oleneva, et selle vallandumisele kaasa aidata. Kogu süsteem on üles ehitatud nõnda, et tõsta esile absoluutselt halvimat sorti inimesi.
Caitlin Johnstone
7. Avalik-õigusliku ja riiklikult rahastatava meedia puhul on mõju ilmsem
Oleme siiani käsitlenud survet, mida avaldatakse ajakirjanikele plutokraadi juhitavas meediaettevõttes, aga kuidas on lood massimeedia organisatsioonidega, mis ei kuulu plutokraatidele, nagu näiteks USA-s enam kui 1000 raadiojaama haldav rahvusringhääling NPR ja brittide BBC?
Propaganda õitseb sedalaadi institutsioonides lihtsalt veelgi ilmsemal põhjusel – nimelt nende läheduse tõttu valitsusele. Kuni 1990ndate aastateni lasi BBC Ühendkuningriigi julgeolekuteenistusel MI5 oma töötajaid põhjalikult kontrollida ja vetostada seoses “õõnestava” poliitilise tegevusega ning seda teguviisi muudeti ametlikult alles pärast sellega vahele jäämist.
USA 1000 raadiojaama haldava rahvusringhäälingu agentuuri NPR-i tegevjuht John Lansing töötas aga varem USA valitsuse ametlikus propagandateenistuses ehk USA Globaalse Meedia Agentuuris tegevjuhina – ja ta ei olnud esimene NPR-i juht, kelle minevikku kuulus teenimine USA riiklikus propagandaaparaadis.
USA 1000 raadiojaama haldava rahvusringhäälingu agentuuri NPR-i tegevjuht John Lansing töötas aga varem USA valitsuse ametlikus propagandateenistuses ehk USA Globaalse Meedia Agentuuris tegevjuhina.
Caitlin Johnstone
USA valitsusele kuuluvates väljaannetes ja meediakanalites, sh näiteks Ameerika Hääles, on kontroll veelgi ilmsem. 2014. aastal Ameerika Häälest pensionile läinud Dan Robinson, kes oli oma karjääri jooksul nii Aafrika ja Aasia riikide kui Valge Maja korrespondent, avaldas 2017. aastal väljaandes Columbia Journalism Review artikli pealkirjaga “Pole põhjust nördimuseks: Ameerika Hääl pole kunagi sõltumatu olnud”. Robinsoni sõnul erinevad Ameerika Hääle laadsed väljaanded põhimõtteliselt tavalistest uudisteagentuuridest ja neilt oodatakse tasuks valitsuse rahastuse eest USA huvide edendamist:
„Veetsin Ameerika Hääles ligikaudu 35 aastat, töötades Valge Maja peakorrespondendist kuni välisbüroo juhi ja võtmetähtsusega keeleüksuse juhatajani ning võin teile öelda, et pikka aega on tõele vastanud kaks asja. Esiteks on USA valitsuse rahastusel tegutsevat meediat tõeliselt halvasti juhitud – ning see reaalsus sillutas teed Kongressi reformipüüdlustele, mis saavutasid haripunkti 2016. aasta lõpus, mil president Obama allkirjastas 2017. aasta Riigikaitse autoriseerimise seaduse. Teiseks valitseb Kongressis ja mujal laialdane üksmeel, et vastutasuks jätkuva rahastamise eest peab rahvusringhääling riikliku julgeolekuaparaadi osana rohkem ära tegema, et aidata võidelda Venemaa, ISISe ja al-Qaeda desinformatsiooni vastu.”
LUGU JÄTKUB…
Adrian Bachmanni kommentaar:
Caitlin Johnstone’i poolt lahti harutatud meedia mandumise lugu võimu kriitikutest küünilisteks ja amoraalseteks võimu ümmardajateks on üheks peatükiks viimastel aastakümnetel aset leidnud õhtumaade kiire allakäigu suuremast loost.
Elame tänaseks ühiskonnas, kus võimu kuritarvitusi ja valesid paljastama kutsutud meedia tegeleb nüüdseks võimu käepikendusena, edastades “narratiive”, mille eesmärk on maskeerida võimu kuritarvitajate moraalset paleust. Teisisõnu – kui vabale ühiskonnale on omane meedia, mis kaitseb rahvast võimu kuritarvituste eest, siis totalitaarsetes ühiskondades kaitseb meedia võimulolijaid rahva eest.
Kui vabale ühiskonnale on omane meedia, mis kaitseb rahvast võimu kuritarvituste eest, siis totalitaarsetes ühiskondades kaitseb meedia võimulolijaid rahva eest.
Adrian Bachmann
Viimast funktsiooni täidab meedia peamiselt kahel viisil. Esiteks moonutades reaalsust oluliste tõsiasjade maha salgamise ning teinekord ka otseste väljamõeldiste levitamise teel. Ning teiseks, luues lubamatute tõdede välja lausumise ümber psühholoogilise terrori kliima, kus keelatud faktide ning argumentide esitamine on deklareeritud mingisuguse täiesti meelvaldse ning enamasti ka meelevigase konstruktsiooni vahendusel lubamatuks. Kurjuse kaitsjatele on omane kõikjal ja alati deklareerida kurjuse paljastajad kurjategijateks. Kusjuures siinkohal ei oma primaarset tähtsust mitte see, millist keelendit selleks avalikult kasutatakse – olgu selleks “vandenõuteoreetik”, “äärmuslane”, “putinist”, “kliimaskeptik”, “teaduse eitaja” vms – oluline on, et antud tiitli kleepimine tähistab kõikjal ja alati võimudele vastumeelsete ausate inimeste vastast rünnakut.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: