Loo AUDIOVERSIOONi leiate lehekülje lõpust
Euroopa valitsuste seas on levimas kahtlused, et kontinendi riikide ulatuslik sõltuvus USA-s toodetud relvadest ja sõjapidamise infrastruktuurist võib kujuneda saatuslikuks olukorras, kus Washington ei soovi oma militaarvõimekust Euroopaga jagada.
Esmapilgul võib see kõlada uskumatuna, kuid Euroopa valitsused on üha enam mures võimaluse pärast, et kontinendi relvajõududes kasutusel olevatel Ameerika päritolu relvadel ja relvasüsteemidel võivad olla sisse programmeeritud nn “tagauksed”, mis annavad Washingtonile võimaluse need distantsilt deaktiveerida juhul, kui relvi ei kasutata Washingtonile meelepärasel viisil.
Kuulujutud relvasüsteemide deaktiveerimise võimalusest on ringelnud juba külma sõja ajast saadik, kuid nüüd on vanad kahtlused saanud taas hoo sisse seoses Trumpi administratsiooni hukkamõistuga Lääne-Euroopa valitsuste aadressil. Teadupärast rõhutas USA asepresident J. D. Vance hiljuti aset leidnud Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes, et Euroopa tõeline oht pärineb „seestpoolt“, mitte Venemaalt või Hiinast.
Kuulujutud relvasüsteemide deaktiveerimise võimalusest on ringelnud juba külma sõja ajast saadik, kuid nüüd on vanad kahtlused saanud taas hoo sisse seoses Trumpi administratsiooni hukkamõistuga Lääne-Euroopa valitsuste aadressil. Teadupärast rõhutas USA asepresident J. D. Vance hiljuti aset leidnud Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes, et Euroopa tõeline oht pärineb „seestpoolt“, mitte Venemaalt või Hiinast.
Mitmed Euroopa valitsused sattusid paanikasse, kui Trump peatas ajutiselt Kiievile osutatava sõjalise abi pärast vaidlust Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga veebruaris Valge Maja Ovaalkabinetis toimunud kohtumisel.
„Nähes, kuidas Trump Zelenskiga käitub, peaksid nad mures olema,“ märkis Rootsis tegutseva sõjalennukite tehisintellekti rakendustele spetsialiseerunud ettevõtte Avioniq Awareness juht Mikael Grev ajalehele Financial Times. „Trump näitab Zelenskit oma naha päästmiseks halvas valguses. Ka Põhjamaad ja Balti riigid peavad nüüd endalt küsima: kas ta teeb meiega sama?“
Salajaste deaktiveerimismehhanismide olemasolu USA relvades pole kunagi tõestatud, kuid see on põhimõtteliselt täiesti võimalik. Richard Aboulafia Michigani osariigi Ann Arbori lennundusalasest konsultatsioonifirmast AeroDynamic Advisory selgitas, et kuna relvi on teoreetiliselt võimalik deaktiveerida „väikese tarkvarakoodi abil“, siis selline võimalus eksisteerib ka reaalsuses.
Umbes 55 protsenti aastatel 2019-2023 Euroopasse imporditud sõjatehnikast pärines USA-st, mis on 35 protsenti rohkem kui viis aastat varem.
Tegelik oht Euroopale ei pruugi siiski peituda aga niivõrd salajastes deaktiveerimise koodides, vaid pigem asjaolus, et Euroopa sõjaväed sõltuvad relvade varuosade ja hoolduse osas suuresti USA-st. Umbes 55 protsenti aastatel 2019-2023 Euroopasse imporditud sõjatehnikast pärines USA-st, mis on 35 protsenti rohkem kui viis aastat varem. Muuhulgas on Euroopa täielikult sõltuvuses USA päritolu 5. generatsiooni hävituslennukitest, millelaadseid Euroopas ei suudeta tänini toota.
Kõigi Euroopa relvajõudude poolt kasutatavate USA-s toodetud relvade ekspluateeritavus sõltub omakorda USA-st pärinevate varuosade, laskemoona ja tarkvarauuenduste katkematust tarnimisest. Mõned keerukamad seadmed saadetakse aga korrapäraselt tagasi USA-sse hooldustöödele.
Lisaks sellele sõltuvad Euroopa relvajõud Ühendriikide toetusest side ja elektroonilise sõjapidamise, samuti luure, vaatlusandmete analüüsi, tarkvara ja seiresüsteemide toe osas.
Euroopa ja USA sõjalise liidu kui viimase 80 aasta globaalse militaarsete jõujoonte vundamendi pragunemine tundus veel kõigest mõne kuu eest mõeldamatu, ent muutunud geopoliitilised olud sunnivad ilmselt nii mõndagi Euroopa valitsust oma julgeolekualaseid sõltuvussidemeid ümber hindama.
Üks näide probleemidest, millega Euroopa silmitsi seisab, on Trumpi ähvardus annekteerida – vajadusel ka jõuga – Taanile kuuluv poolautonoomne territoorium Gröönimaal. Taani on omalt poolt väitnud, et ta valmistab saart võimaliku USA rünnaku eest kaitsmiseks ette (stsenaarium, mis oleks olnud mõeldamatu kõigest mõned kuud tagasi), tugevdades sealset Taani õhujõudude kohalolekut.
Arvestades, et Taani kuninglikud õhujõud lendavad Ameerika päritolu F-35 tüüpi hävitajatega, võib lennumasinate kasutamine Gröönimaa kaitseks USA vastu osutuda problemaatiliseks.
Arvestades, et Taani kuninglikud õhujõud lendavad Ameerika päritolu F-35 tüüpi hävitajatega, võib lennumasinate kasutamine Gröönimaa kaitseks USA vastu osutuda problemaatiliseks. Isegi juhul kui hävitajaid Pentagoni poolt ei deaktiveerita, ei jää need kuigi kauaks lendama, kui Ühendriigid peaksid otsustama lõpetada lennumasinate hooldamise ning tarkvarauuenduste installeerimise.
Euroopa lennuvägede lendamine Ühendriikide armust ei ole piiratud üksnes USA päritolu 5. generatsiooni hävitajatega, kuna ka Euroopas toodetud lennukitega lendavad lennuväed muutuksid suuresti võitlusvõimetuks, kui Ühendriigid eemaldaksid satelliitnavigeerimise ning turvalise kommunikatsiooni pakkumise tugiteenused.
Võib-olla kõige kriitilisem küsimus, millega Euroopa silmitsi seisab, puudutab selle julgeolekuväljavaateid väljaspool Ühendriikide poolt pakutavat “tuumavihmavarju”. Nimelt on Washington külma sõja algusest saati lubanud kaitsta NATO riike rünnaku korral kõikide vahenditega kuni tuumarelvade kasutamiseni välja.
Euroopa lennuvägede lendamine Ühendriikide armust ei ole piiratud üksnes USA päritolu 5. generatsiooni hävitajatega, kuna ka Euroopas toodetud lennukitega lendavad lennuväed muutuksid suuresti võitlusvõimetuks, kui Ühendriigid eemaldaksid satelliitnavigeerimise ning turvalise kommunikatsiooni pakkumise tugiteenused.
Niinimetatud “vastastikku garanteeritud hävinemise” ehk inglise keeles MAD (Mutually Assured Destruction) doktriinile rajatud Euroopa julgeolekustrateegia lähtus eeldusest, et eeskätt Venemaa hoidub alati Euroopa riikide ründamisest USA tuumavastulöögi kartuses. Ent juhul kui Ühendriigid oma tuumavihmavarju kokku peaksid klappima on Euroopa haavatavam kui kunagi varem pärast II maailmasõda.
Ainsad kaks Euroopa riiki, kellel on oma tuumaarsenal, on Ühendkuningriik ja Prantsusmaa. Prantsusmaa on tänaseks juba pakkunud Saksamaale oma „tuumavarju“ laiendamist, kuigi Berliin ei ole selle ettepaneku suhtes veel otsust teinud. Prantsusmaa arsenal on samas siiski suhteliselt väike: arvatakse, et talle kuulub ainult umbes 300 tuumalõhkepead, mis on võrreldamatult vähem kui Venemaa hinnanguliselt ligi 6000.
Teoreetiliselt võiks ka Ühendkuningriik pakkuda oma tuumaheidutuse laiendamist, hõlmamaks ka Mandri-Euroopa riike. Probleem seisneb aga selles, et kõik ÜK allveelaevadel kantavad tuumaraketid on projekteeritud ja valmistatud USA-s. Kui mitte arvestada võimalike deaktiveerimismehhanismide olemasolu, siis saadetakse ka need ÜK ballistilised tuumaraketid regulaarselt USA-sse Georgia osariigi King’s Bay mereväebaasi hooldusele.
Teoreetiliselt võiks ka Ühendkuningriik pakkuda oma tuumaheidutuse laiendamist, hõlmamaks ka Mandri-Euroopa riike. Probleem seisneb aga selles, et kõik ÜK allveelaevadel kantavad tuumaraketid on projekteeritud ja valmistatud USA-s.
Kuigi Euroopa riigijuhid on Ameerika poliitikute avalduste tõttu hakanud üha enam mõtlema maailmale, kus nad ei saa enam Ameerika peale loota, ei ole nende suhetes päriselt siiani veel midagi muutunud. Seda kinnitas ka Taani kaitsesektoris tegutsevate ettevõtete huve esindava DI Kaitse- ja Julgeolekutööstuse Assotsiatsiooni direktor Joachim Finkielman. „On palju rahutust selle suhtes, mis hakkab juhtuma,“ ütles ta Financial Timesile, “kuid seni pole me suhetes USA-ga mingeid muutusi tajunud.“
Finkielman märkis, et kuigi Euroopa sõjaväed tuginevad suuresti USA materiaaltehnilisele toele, on ka vastupidine vähemalt osaliselt tõsi – nimelt sõltuvad USA kaitsetööstusettevõtted mõnel juhul ka Taanis valmistatud osadest, sealhulgas F-35 tüüpi 5. põlvkonna hävitaja jaoks. Seega ei ole USA-Euroopa vahel eksisteeriv sõltuvussuhe vaid ühepoolne.
Tulevik näitab, kas kriis USA ja Euroopa vahelistes suhetes kujutab endast püsivat lahutust või üksnes konarust ühisel teel, mis on mõeldud jätkuma. Ultimatiivselt võib suurimaks kaotajaks – olgu siis ajutiseks või alaliseks – jääda USA relvatööstus, kuna pärast Trumpi ametisse vannutamist on Euroopa riikide tellimused Ühendriikide sõjatööstusettevõtetele näidanud selget langustrendi, samas kui tellimused Euroopa kodumaistele ettevõtetele on selgesti kasvamas.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ilustamata militaaranalüütika vaatepunktist vaadatuna on Euroopa ja USA nn “transatlantiliste suhete” kajastamine meedias ideologiseeritud tänaseks tasemeni, kus militaarbalansi realiteedid, reaalsed geostrateegilised jõuvahekorrad ning USA-Euroopa vastastikuste suhete täielik kallutatus Washingtoni suunal on jäetud enamasti arutelus täielikult pildilt välja.
Ilustamata militaaranalüütika vaatepunktist vaadatuna on Euroopa ja USA nn “transatlantiliste suhete” kajastamine meedias ideologiseeritud tänaseks tasemeni, kus militaarbalansi realiteedid, reaalsed geostrateegilised jõuvahekorrad ning USA-Euroopa vastastikuste suhete täielik kallutatus Washingtoni suunal on jäetud enamasti arutelus täielikult pildilt välja.
Adrian Bachmann
USA ja Euroopa suhete militaarse dimensiooni analüüsimiseks oleks võimalik kirjutada tuhandeleheküljeline monograafia, kuid ultimatiivselt saab USA ja Euroopa vastastikused sõjalised suhted võtta kokku ka väga lühida üldistusena, mis on oma ülimast lakoonilisusest sõltumatult põhimõtteliselt tõene. Ning see kõlab umbes sedasi…
Kui jätta mõningate mööndustega kõrvale sisuliselt täisautonoomset tuumaheidutusvõimet ning suhteliselt autonoomset sõjatööstust omav Prantsusmaa, funktsioneerivad kõikide NATO riikide relvajõud sisuliselt USA relvajõudude (taotluslikult vähemvõimekaks ning sõltuvaks aretatud) käepikendusena. Käepikendusena, mis suurendavad küll USA juhtimise alla integreerituna oluliselt Washingtoni militaarset võimekust, ent on omapäitsi jäetuna mastaapses, suure massi ning strateegilise sügavusega sõjas militaarvõimekuse täisspektrit omava vastase vastu (loe: Venemaa) praktiliselt abitud ilma USA toeta.
Kui jätta mõningate mööndustega kõrvale sisuliselt täisautonoomset tuumaheidutusvõimet ning suhteliselt autonoomset sõjatööstust omav Prantsusmaa, funktsioneerivad kõikide NATO riikide relvajõud sisuliselt USA relvajõudude (taotluslikult vähemvõimekaks ning sõltuvaks aretatud) käepikendusena.
Adrian Bachmann
Ka “iseseisvat tuumarelvastust” omava Ühendkuningriigi tuumaheidutusvõime sõltub reaalsuses nii tuumalõhkepeade kandurrakettide kui ka tuumarünnakust hoiatavate eelhoiatussüsteemide poolest USA toest, samas kui mitte ühegi Euroopa sõjaväe kõrgtehnoloogiline relvastus (ka selline, mis ei ole toodetud USA-s) ei suudaks efektiivselt funktsioneerida ilma Ühendriikide toeta, mis puudutab navigatsiooni, luuret, sidet, elektroonilist sõjapidamist, krüptograafiat või logistikat.
Külma sõja vältel välja arendatud “transatlantiline” sõltuvussüsteem on teeninud Washingtoni huve viimasel kolmveerandsajandil väga hästi, luues militaarstrateegilise realiteedi, kus USA sõjaväe külge liidetud Euroopa relvajõud suurendavad olulisel määral Washingtoni militaarset võimekust, ent on samas impotentsed USA toeta, muutes varemalt maailma valitsenud kontinendi maailmapoliitika ühest otsustuskeskusest ehk subjektist geopoliitiliseks objektiks.
Mitte ühegi Euroopa sõjaväe kõrgtehnoloogiline relvastus (ka selline, mis ei ole toodetud USA-s) ei suudaks efektiivselt funktsioneerida ilma Ühendriikide toeta, mis puudutab navigatsiooni, luuret, sidet, elektroonilist sõjapidamist, krüptograafiat või logistikat.
Adrian Bachmann
Trumpi administratsiooni ametisse vannutamine ei ole seega muutnud tegelikkuses Euroopa ja USA vahelisi subordinatsioonisuhteid, vaid pelgalt toonud Euroopa militaarse ning sellest tulenevalt ka geopoliitilise sõltlase staatuse kogu maailma avalikkuse ette viisil, millest aastakümneid “transatlantilise kogukonna” ideoloogias marineeritult ennast ameeriklaseks mõelnud Euroopa eliit ei ole veel toibunud.
Trumpi presidentuur on seega karm meeldetuletus Euroopa riikide valitsevatele ringkondadele, et olla troonikandja lähedal on sootuks midagi muud, kui olla ise troonil. Kummatigi saab rahvusvahelisel areenil ameeriklaste tasemel laiamine ilma ligilähedaseltki Ameerika võimsust omamata lõppeda Euroopa rahvastele üksnes katastroofiga, mille lahti rullumist on märksa turvalisem jälgida “transatlantilise kogukonna” teisel pool Atlandit asuvatelt kallastelt.
Trumpi presidentuur on seega karm meeldetuletus Euroopa riikide valitsevatele ringkondadele, et olla troonikandja lähedal on sootuks midagi muud, kui olla ise troonil. Kummatigi saab rahvusvahelisel areenil ameeriklaste tasemel laiamine ilma ligilähedaseltki Ameerika võimsust omamata lõppeda Euroopa rahvastele üksnes katastroofiga, mille lahti rullumist on märksa turvalisem jälgida “transatlantilise kogukonna” teisel pool Atlandit asuvatelt kallastelt.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Sergey Kohl/Shutterstock.com