Donald Trumpi administratsiooni nõunik riskikapitalist Marc Andreesen arutleb selle üle, miks igas inimühiskonnas leidub alati masside üle valitsev eliit ja miks toimiv demokraatia ei ole põhimõtteliselt võimalik.
Derrick Broze: Olete öelnud, et inimkond jõuab alati vääramatult punkti, kus valitseb kitsas eliit. Kas selgitaksite seda mõtet lähemalt?
Marc Andreesen: Antud idee pärineb tegelikult Itaalia sotsioloogilt Robert Michelsilt. Mina lugesin tema kohta tõenäoliselt parimast raamatust, mis 20. sajandil poliitika kohta kirjutati ning mis on oluliselt mõjutanud ka minu arusaamist maailmast, nimelt James Burnhami teosest “The Machiavellians. Defenders of Freedom”. Oma teoses käsitleb Burnham Itaalia poliitilise filosoofia koolkonda, mille järgijad püüdsid mõista, kuidas poliitika reaalselt toimib.
Michels sõnastas “oligarhia raudse seaduse”, mille järgi kõik inimeste organiseerumise vormid, sõltumata nende algsest demokraatlikkuse tasemest, hakkavad lõpuks vääramatult oligarhia poole kalduma, mistõttu on demokraatia toimimine nii praktilisest kui teoreetilisest vaatenurgast võimatu, ning seda eriti suurte ja keerukate inimgruppide puhul.
Itaalia sotsioloog Robert Michels sõnastas “oligarhia raudse seaduse”, mille järgi kõik inimeste organiseerumise vormid, sõltumata nende algsest demokraatlikkuse tasemest, hakkavad lõpuks vääramatult oligarhia poole kalduma, mistõttu on demokraatia toimimine nii praktilisest kui teoreetilisest vaatenurgast võimatu.
Selgitan korraks ka seda, mida ta oligarhia ja demokraatia all silmas pidas. Klassikaline poliitikateooria käsitleb põhimõtteliselt kolme valitsemisvormi: demokraatia, oligarhia ja monarhia. Demokraatias kui paljude valitsuses omab lõplikku võimu rahvas, kes rakendab seda vabade valimiste, esindajate ja otsustusprotsessis osalemise kaudu. Oligarhias kui väheste valitsuses on võim koondunud väikese grupi inimeste kätte, kes valitsevad teiste üle iseenda huvidest lähtuvalt. Ning monarhias kuulub võim pärimise teel ainuvalitsejale, kusjuures võimu ulatus võib varieeruda tseremoniaalsest absoluutseni.
Michels esitas küsimuse, kas demokraatia ja otsene valitsemise vorm üldse põhimõtteliselt eksisteerivad. Seejärel uuris ta oma küsimusele vastuse leidmiseks ajaloolisi näiteid ning jõudis järeldusele, et reaalset demokraatiat ei ole peaaegu mitte kunagi esinenud. Lisaks otsis ta üles tolle hetke kõige demokraatlikuma organisatsiooni, mida suutis leida. Selleks osutus sisuliselt kommunistlik Saksa autotööstuse töötajate ametiühing, mis oli pühendunud maailma tööliste ühendamisele.
Michels esitas küsimuse, kas demokraatia ja otsene valitsemise vorm üldse põhimõtteliselt eksisteerivad. Seejärel uuris ta oma küsimusele vastuse leidmiseks ajaloolisi näiteid ning jõudis järeldusele, et reaalset demokraatiat ei ole peaaegu mitte kunagi esinenud.
Michels läks ametiühingusse kohale, eeldades, et see peab nüüd olema selline organisatsioon, mis toimib otsedemokraatia alusel. Sellegipoolest leidis ta, et ka seal eksisteeris juhtiv klass kuue tüübi näol, kes organisatsiooni eesotsas kõike kontrollisid ja ülejäänud massi suunasid. Muidugi käivad asjad igas ühingus samamoodi, alati on keegi tipus, kes teisi suunab. Oleme seda näinud ka seoses hiljutiste sadamatöötajate streikidega USA-s. Alati on mingi tüüp – ja sageli on tähtsuselt teisel kohal tema poeg, mis pole üldse juhus.
Seega väidab oligarhia raudne seadus, et demokraatia on oma olemuselt võlts. Igas struktuuris leidub alati valitsev klass ehk eliit ja selle põhjuseks on asjaolu, et massid ei suuda organiseeruda. Sõltumata sellest, kas püüate organiseerida paari tuhande inimesega ühingut või mõne saja miljoni inimesega riiki, massid ehk enamus ei organiseeru ise. Ainult vähemus suudab organiseeruda.
Sõltumata sellest, kas püüate organiseerida paari tuhande inimesega ühingut või mõne saja miljoni inimesega riiki, massid ehk enamus ei organiseeru ise.
Poliitilise efektiivsuse jaoks on vaja organiseeritust ja seetõttu ongi iga poliitiline struktuur inimajaloos hõlmanud mingil moel suure hajutatud enamuse üle valitsevat väikest organiseerunud eliiti.
Kreeklased eksperimenteerisid põgusalt otsedemokraatiaga, kuid need katsed kukkusid täielikult läbi. Firenzes kehtestati 14. sajandil tööliste mässu järel otsedemokraatia, kuid seda jätkus vaid mõneks aastaks ja hiljem ei ole seda seal uuesti proovitud. USA-s California osariigis on praegugi sarnane eksperiment käimas propositsioonisüsteemi nime all. Igaüks, kes sellele süsteemile paar sekundit otsa vaatab, jõuab järeldusele, et see on täielik katastroof, ning see on osariiki oluliselt kahjustanud.
Seega eeldus, et meil kehtib demokraatia, on olemuslikult petlik. Ameerika Ühendriikide jaoks on hea uudis aga see, et muidugi said meie riigiisad sellest aru ja nad ei andnud meile mitte otsedemokraatiat, vaid esindusdemokraatia. Nad ehitasid oligarhia süsteemi sisse kongressi näol.
Kokkuvõttes võib öelda, et peamine õppetund, mida makjavellistidelt kaasa võtta, on tunnistamine, et sa võid ju demokraatia ebaehtsust eitada, kui tahad, kuid lõpuks petad sa seeläbi vaid iseennast. Süsteemi toimima saamiseks ja mingigi vabaduse säilitamiseks on oluline esmalt tegelikult toimuvast aru saada.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Demokraatia kui võimu legitimeerimise mehhanism, kus valitsetavad annavad hääletamisel osaledes nende üle valitsevale seltskonnale moraalse aktsepti nende üle riigi vägivallamonopoli tarvitada, on saanud 21. sajandi alguseks kogu maailmas domineerivaks ühiskondliku elu korraldamise vormiks.
Sellest tulenevalt eksisteerib maailmas paradoksaalne olukord, kus praktiliselt kõik maailma riigid on nominaalselt demokraatlikud, ent faktiliselt oligarhilised struktuurid, kus riigi võimumehhanismi tegeliku toimimise mõistmiseks on selle formaalsete juriidiliste subordinatsioonisüsteemide kaardistamisest oluliselt vähem kasu kui struktuuride üle valitsevate persoonide informaalsete võrgustike tundma õppimisest.
Juristid ja politoloogid võivad kirjutada tuhandeleheküljelisi monograafiaid demokraatlike riikide võimude lahususe printsiibi teooriast ja praktikast, ent kui erinevad, teineteist tasakaalustama pidavad institutsioonid on mehitatud samadesse informaalsetesse grupeeringutesse kuuluvate persoonide poolt, muutub kogu riigi vägivallaaparaat alati võimul oleva grupeeringu võimu kehtestamise ning personaalse rikastumise vahendiks.
Juristid ja politoloogid võivad kirjutada tuhandeleheküljelisi monograafiaid demokraatlike riikide võimude lahususe printsiibi teooriast ja praktikast, ent kui erinevad, teineteist tasakaalustama pidavad institutsioonid on mehitatud samadesse informaalsetesse grupeeringutesse kuuluvate persoonide poolt, muutub kogu riigi vägivallaaparaat alati võimul oleva grupeeringu võimu kehtestamise ning personaalse rikastumise vahendiks.
Adrian Bachmann
Ultimatiivselt tuginevad praktiliselt kõikide suurte kollektiivsete organisatsioonide – eeskätt aga riikide – toimimisloogikad hirmule, mida 99% organiseerimata massist tunnevad 1% organiseeritud vägivallastruktuuridesse kuuluvate isikute ning neid juhtiva mikroskoopiliselt väikese kliki suhtes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: