Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Rusere Shoniwa
Esimest osa saate lugeda siin.
Briti kommentaator Rusere Shoniwa selgitab, kuidas väikese valitseva eliidi türannia saab teostuda üksnes tänu “poliitilisele keskklassile” – inimestele, kelle karjäär ja sotsiaalne staatus sõltub täielikult väga väikese valitseva grupi poolt ette dikteeritud poliitilise ja ideoloogilise programmi jõustamisest terve ühiskonna üle.
“Ühiskonna vaenlane on keskklass ning elu vaenlane on keskiga.”
Orson Welles
Täiendan ülaltoodud tsitaati veel ühe tsitaadiga, mis pärineb USA Massachusettsi osariigi demokraadist senaatorilt Elizabeth Warrenilt:
„Me ei saa demokraatiat juhtida ilma tugeva keskklassita.“
Kui te nõustute, et meie liberaalsel demokraatial põhinevad ühiskonnad kujutavad endast ajalooliselt minevikus kehtinud istandussüsteemi edasiarendust, siis on Warrenil õigus, kuid seda moel, mida auväärt senaator ise ilmselt silmas ei pidanud. Või siis… ehk teadis ta täpselt, mida lausus, kui vihjas, et meie võltsdemokraatiat käigus hoidva mootori tuumaks on keskklass. Sellisel juhul on tegemist naljaga meie endi kulul…
Valitsev või varasid omav klass ei saaks oma jõukuse ja võimu kontsentreerimise plaani täide viia, kui valitsejad ei tekitaks ühiskonnagruppide vahelist konflikti ja ei ergutaks teatavaid rühmi ekspluateeritavate isikute ehk töölisklassi vastu võitlemisel temaga koostööd tegema.
Rusere Shoniwa
Valitsev või varasid omav klass ei saaks oma jõukuse ja võimu kontsentreerimise plaani täide viia, kui valitsejad ei tekitaks ühiskonnagruppide vahelist konflikti ja ei ergutaks teatavaid rühmi ekspluateeritavate isikute ehk töölisklassi vastu võitlemisel temaga koostööd tegema. Ning klassiks, mida vara omanikud oma tegevuskavadesse kaasavad, on alati olnud keskklass. Töölisklassi kuulujaid kardab valitsev klass kõige enam, sest need on traditsiooniliselt olnud inimesed, kellel on kõige vähem kaotada ja kes on seetõttu valmis kõige tõenäolisemalt millegi eest võideldes astuma ka ekstreemseid samme. Ja siinkohal pean ma silmas majanduslikus mõttes töölisklassi ehk prekariaati, mis asub ühiskonna sotsiaalse struktuuri põhjakihis. (Märkus: prekariaadi hulka kuuluvad inimesed, kellel puudub tööalane stabiilsus ja koos sellega ka sotsiaalne kindlustatus, sh juhutööde tegijad ja ilma kindla lepinguta vabakutselised.)
Ent mille alusel saaksime tänapäeval kirjeldada keskklassi, mille kadumise üle paljud autorid on pisaraid valanud? Keskklass on nii konkreetne majanduslik reaalsus kui ka võimu teeniv identiteet. Võibolla kuulute te majanduslikult keskklassi, kuid juhul kui “suure lähtestamise” programm teile vastumeelne on, ei tohiks te soovida keskklassi kuuluda ega sinna pürgida. Ärge saage minust siinkohal valesti aru… ma ei palu teil kogu oma vara maha müüa või mõne kommuuniga liituda.
Poliitiline keskklass on selleks klassiks, mille liikmetele vara omanikud ja kontrollijad delegeerivad oma kontrollimaatriksi administratiivse haldamise.
Rusere Shoniwa
Poliitiline keskklass on selleks klassiks, mille liikmetele vara omanikud ja kontrollijad delegeerivad oma kontrollimaatriksi administratiivse haldamise. Viimasel ajal on laialdaselt kasutusel ingliskeelne termin Professional Managerial Class (PMC). Sellesse keskklassi alaliiki kuuluvad inimesed moodustavad omanike klassi eesmärke silmas pidades kõige tähtsama kaadri keskklassi sees. Käesolevas kirjutises nimetame neid professionaalidest halduriteks. (Märkus: PMC hulka kuuluvad kõrgelt haritud spetsialistid intellektuaalse töö valdkondades. Nad ei ole vara omanikud, kuid nad taastoodavad oma töö kaudu vara omanikele soodsat kultuurikeskkonda. Vaata lähemalt näiteks siit.)
Muidugi ei käita sugugi mitte kõik keskklassi kuuluvad inimesed innukalt valitseva klassi kontrollimasinat ja psühholoogilist propagandat. Osad neist teevad ka päris tööd ja ei ole pelgalt süsteemi parasiidid. Mugavama elu poole püüdlemises ei ole iseenesest midagi halba, kuid valitseva klassi huvisid teeniva “poliitilise keskklassi” hulka pürgimine kätkeb endas valitseva klassi jaoks tänuväärset identiteedikriisi, sest sellesse klassi kulgemise tee on sillutatud pugemise ja teistele ülalt alla vaatamise toksilise seguga.
Mugavama elu poole püüdlemises ei ole iseenesest midagi halba, kuid valitseva klassi huvisid teeniva “poliitilise keskklassi” hulka pürgimine kätkeb endas valitseva klassi jaoks tänuväärset identiteedikriisi, sest sellesse klassi kulgemise tee on sillutatud pugemise ja teistele ülalt alla vaatamise toksilise seguga.
Rusere Shoniwa
Keskklass moodustab olulise puhvri omanike klassi ja töölisklassi vahel. Keskklassi kuulumine annab inimesele ka lisaprivileege, näiteks vastutuse võtmine televisiooniprogrammide ja uudiste kaudu teostatava indoktrinatsiooni eest. USA-s nimetatakse neid põlglikult „liberaalideks“ – see on ühiskonnakiht, kes rahva silmis kontrollib meedia- ja meelelahutustööstust. Ühendkuningriigis on sama klassi analoogiks BBC oma valeinfo-inkvisiitoritega.
Kuni hetkeni, mil peaaegu kogu planeedi elanikkonnal kästi kodus püsida ja end „vaktsineerida“, ei vajanud professionaalid või poliitiline keskklass mingeid õppetunde, mõistmaks, kes nende leivale võid määrib. Kuid kui terved ühiskonnad luku taha pandi ja inimesi massiliselt süste vastu võtma sunniti, mõistis väike, kuid siiski märkimisväärne osa keskklassist (enamasti konservatiivid), et nende isandad olid mängureegleid oluliselt muutnud, sest keskklass oli seatud valitseva klassi poolt tulejoonele. See vihane kamp keskklassi renegaate hakkas ajapikku asju tõsiselt kahtluse alla seadma. Kahjuks ei suutnud paljud neist oma keskklassi indoktrinatsiooni täielikult maha raputada ja rahuldusid „vabadus minu, aga mitte sinu jaoks“ põhimõttega, mis tähendab, et koroonatürannia vastu nurisema hakanud poliitiline keskklass keskendus küsimustele, mis nende elu vahetult ebamugavamaks tegid, kuid jäid samas väga vaguraks teiste oluliste küsimuste, sh sõja, sionismi ja genotsiidi, osas, et mitte valitsevat klassi liigselt pahandada.
Kuni hetkeni, mil peaaegu kogu planeedi elanikkonnal kästi kodus püsida ja end „vaktsineerida“, ei vajanud professionaalid või poliitiline keskklass mingeid õppetunde, mõistmaks, kes nende leivale võid määrib.
Rusere Shoniwa
Traditsiooniliselt on keskklassi motiveeritud lisaks valitseva klassi väärtuste omaks võtmisele neid väärtusi ka entusiastlikult jõustama. See, kui suur tasu valitsevale klassile osutatud teenuste eest professionaalist haldurile osaks saab, sõltub tema töö funktsionaalsest tähtsusest kontrollimaatriksis ja lähedusest väärtuse ekstraheerimise süsteemi lõpp-punktile, kuid ka tema enda loomingulisusest tootlikest sektoritest võimalikult odavalt tulu väljapigistamise viiside leidmisel.
Keskklassi kuulumine ei muuda fakti, et olete vaid ori kellegi istanduses. Kuid suures majapidamises ülemteenrina töötamisel on siiski omad eelised võrreldes puuvilla korjamisega põllul.
Koroonatürannia vastu nurisema hakanud poliitiline keskklass keskendus küsimustele, mis nende elu vahetult ebamugavamaks tegid, kuid jäid samas väga vaguraks teiste oluliste küsimuste, sh sõja, sionismi ja genotsiidi, osas, et mitte valitsevat klassi liigselt pahandada.
Rusere Shoniwa
Lämmatav mõju, mida keskklass kultuurile avaldab, on vaieldamatu, kuna see klass kureerib peavoolu massimeediat ja rahvale jagatavat meelelahutuslikku sisu. See kontrollib ka akadeemilisi ringkondi kui professionaalide jaoks olulist indoktrinatsiooni keskust. Kui lülitate televiisori välja ja lõpetate peavoolumeedia uudiste tarbimise, kõrvaldate hetkega suure osa keskklassi poolt genereeritavast konformistlikust ajuvabadusest ja omanike klassi propagandast oma elust. Samuti vähendab see käik oluliselt tõenäosust, et teid poolsurnuks hirmutatakse, kui professionaalidest haldurid eetris järgmise plandeemia kohta kisa tõstavad.
Kultuuriline ajupesu on plutokraatiat kandev vundament ning ühtlasi põhjus, miks enamik inimesi Suurbritannias võib kuulata uudiseid selle kohta, kui kurb on prints oma endise hoidja kasupoja surma pärast, ilma samas sellise perekonna põhimõttelise olemasolu eelduseid kahtluse alla seadmata, kellele kuulub 115 000 hektarit põllumajandusmaad ja metsi, tulundusliku otstarbega kinnisvara, suurem osa Regent Streetist (s.o luksuskaupade ostutänav Londonis), umbes 55% Ühendkuningriigi rannikualast, kuninglikud residentsid, kuus paleed, seitse lossi, 12 kodu, 56 maamaja ja 14 ajaloolist varet.
Keskklassi kuulumine ei muuda fakti, et olete vaid ori kellegi istanduses. Kuid suures majapidamises ülemteenrina töötamisel on siiski omad eelised võrreldes puuvilla korjamisega põllul.
Rusere Shoniwa
Kultuuriline ajupesu kustutab inimeste peades sellised küsimused nagu kas kogu see 15,6 miljardi naelsterlingi suurune vara omandati seetõttu, et kuninglikud isikud on, kui kasutada meie parlamendipoliitikute tavapärast väljendit, „töökas briti perekond“? Või miks saavad printsi vanemad delegeerida lastekasvatuse nende kodus elavale professionaalsele hoidjale, samal ajal kui keskmine britt ei saa endale lubada oma laste lastehoidu panemist? Või miks on „liberaalsetes demokraatiates“ ikka veel printsid ja kuningad, kes tõmbavad paleedes niite ja omavad poolt meie randadest? Õnnis on inimene, kes küsib.
Küsimuste esitamata jätmine on õli, mis hoiab valitseva klassi mootorit sujuvalt töös. Selle asemel, et küsida, kas kogu see kuninglik vara pole mitte tegelikult varastatud ja tuleks sedasi rahvale tagastada, on monarhistlik keskklass seisukohal, et kuningliku perekonna suhe Suurbritannia maa ja rahvaga on „iidne ja keeruline“.
Kultuuriline ajupesu on plutokraatiat kandev vundament ning ühtlasi põhjus, miks enamik inimesi Suurbritannias võib kuulata uudiseid selle kohta, kui kurb on prints oma endise hoidja kasupoja surma pärast, ilma samas sellise perekonna põhimõttelise olemasolu eelduseid kahtluse alla seadmata.
Rusere Shoniwa
Radikaalne (minu väga tagasihoidlikul arvamusel) ümbermõtestamine, kuidas eristada keskklassi ja töölisklassi
Töölisklassi kuuluvad need inimesed, kes peavad ellu jäämiseks rentima oma aega ja oskusi kapitali omanikele või riigile. Kuid piirid töölisklassi ja keskklassi vahel on muutunud üha ähmasemaks pärast seda, kui neoliberaalsed turujõud möödunud sajandi lõpus ülemvõimu saavutasid.
Selline oli kord Lääne majanduse tootlikelt sektoritelt mittetootlikele sektoritele ülemineku vältimatu tagajärg. Mäletan aega, kus üha suurenevat bürokraatiat tervitati kui midagi progressiivset – selles nähti üleminekut „küpsele“ majandusele. Vähemalt sedasi vastasid ministrid, kui mõni liiga palju uuriv ajakirjanik seadis mõnikord haruharva kahtluse alla, kas on ikka arukas ehitada kogu riigi majandus üles „riskijuhtimisele“, Power Point’i esitlustele, telesaadete eksportimisele ja muudele mõttetutele tegevustele. Millegi füüsilise tootmine võrdsustati Lego klotsidega mängimisega. Me pidime lõpuks ometi “täiskasvanuks saama”.
Küsimuste esitamata jätmine on õli, mis hoiab valitseva klassi mootorit sujuvalt töös.
Rusere Shoniwa
Mäletan ka, et imestasin, miks Euroopa kõige tootlikum ja edukam majandus – Saksamaa – hoidus nii matslikult oma tootmissektorite hülgamisest ja „küpsemisest“, nagu Suurbritannia on seda teinud. Jõudsin vastumeelselt järeldusele, et pärast väikese vahega kaks korda järjest maailmasõja kaotamist oli Saksamaa saatuseks mitte kunagi täiskasvanuks saada.
Seega kutsusid Ühendkuningriigi leiboristliku partei asjapulgad kõiki, kes ei määrinud enam oma käsi füüsilise ega tootva tööga – see tähendab enamikku riigi tööjõust pärast tootmissektori hävitamist – üles end „keskklassiks“ ülendama. Klassitõkete purustamine, üksnes teeseldes, et neid ei eksisteeri enam, oli lahja lurr, mida pakuti elanikele kompensatsiooniks reaalsete töökohtade üleviimise eest Hiinasse.
Klassidevaheliste piiride üha suuremat hägustumist arvesse võttes tahan nüüd teha ettepaneku uueks kesk- ja töölisklassi eritlemise viisiks. Nimelt on oluline teha vahet reaalsetel ja mittereaalsetel töökohtadel. Arvestades “nende” poolt klassianalüüsis külvatud tahtlikku ja alatut segadust ja killustamist, teen ettepaneku harutada tekkinud pundar lahti moraalse paradigma abil, mis võimaldab meil öelda, et töölisklass on hea ja keskklass on halb. Kui see lähenemine vastu võetakse – milles ma ei kahtle –, siis peaks see viima kiiresti olukorrani, kus suur hulk keskklassi kuulunud valitsejate sabarakke hakkab pingutama töölisklassi kuulumise või vähemalt end sellisena identifitseerimise nimel. Seejärel kaob omanike klassi puhvertsoon ja pall saab olema valitsejate klassi poolel.
On oluline teha vahet reaalsetel ja mittereaalsetel töökohtadel.
Rusere Shoniwa
Kui mind hakatakse süüdistama töölisklassi fetišeerimises, siis lükkan selle ümber ja rõhutan, et tegelikult demoniseerin ma hoopis saamatut ja reeturlikku keskklassi! Pealegi, kes ei tahaks lõppastmes teha tõelist tööd?
Tõelised töökohad ei tähenda mitte ainult väärtuse loomist kitsalt majanduslikus mõttes, vaid millegi sellise tegemist, millel on tähendus või mis toob tarbijale käegakatsutavat kasu. Ka monotoonse ja lihtsakoelise tööga pakutakse mingit reaalselt vajalikku toodet või väärtuslikku teenust. Seos millegi kasulikuga hoiabki töö reaalsena.
Ühendkuningriigis ei ole mingit mõtet, ei majanduslikku ega muud, nimetada torumeest töölisklassi ja raamatukoguhoidjat keskklassi kuuluvaks, kui torumees teenib tõenäoliselt palju rohkem kui raamatukoguhoidja ning mõlemad teevad siiski reaalset tööd. Miks peaksid nad teineteist üle klassilõhe põrnitsema?
Enamikul töölisklassi liikmetel on päris töökohad, kuid mitte kõik päris töökohad ei ole töölisklassi pärusmaa. See paneb mind uskuma, et igavesti meiega jääva covidi-reaalsuse kuulutajad ja uue normaalsuse fanaatikud on professionaalidest haldurite ja üldisemalt keskklassi seas üleesindatud. Stereotüüpne professionaalist halduri töö tähendab, et on vaja olla usin hammasratas bürokraatlikus masinavärgis, mis on välja kujunenud finantsialiseeritud majandussüsteemi viimse surmaheitluse kontekstis. Selline töö on peaaegu alati hingetu, mõttetu ja seega elu eitav. Ilmselgelt ei garanteeri päris töökoha olemasolu immuunsust organisatsioonilise indoktrinatsiooni suhtes, kuid ehk teeb see indoktrinatsiooni siiski raskemaks. Mittereaalse töö tegemises on ilmselgelt midagi sellist, mis suretab hinge.
Kliimaministeeriumis töötav ülikooliharidusega inimene, kes usub, et selleks, et inimkonda katastroofist päästa, tuleb lehmadel keelata peeretamine, ei ole tõsiseltvõetav inimene ning seetõttu ei saa talle loota tõsise ja tõelise töö tegemisel.
Rusere Shoniwa
Enamik valitsusasutusi ja -osakondi on otseselt seotud “Agenda 2030” mõne põhiaspekti elluviimisega või peavad nad vähemalt rakendama seal ettekirjutatud tööpoliitikat. Seetõttu soovin teile edu sellise avaliku teenistuja leidmisel, kes on kliimaskeptik ja ei võta talvisteks lisasüstideks koos teistega rivvi. Ma saan aru, et energia- ja kliimaministeeriumis töötavad inimesed võivad ise siiralt uskuda, et neil on tõelised töökohad, sest nad tegelevad väidetavalt olulise tööga „planeedi päästmise nimel“. Kuid „süsinikdioksiidi heite vähendamise“ farsi eesmärk – kõigi biosfääris leiduvate süsinikuaatomite kokkulugemine ja ümberjaotamine – üksnes rõhutab selle tragikoomilise ja monumentaalse vale nimel töötamise ebareaalsust. See toob esile, kuivõrd kriitikavabad ja konformistlikud need inimesed propaganda suhtes tegelikult on. Kliimaministeeriumis töötav ülikooliharidusega inimene, kes usub, et selleks, et inimkonda katastroofist päästa, tuleb lehmadel keelata peeretamine, ei ole tõsiseltvõetav inimene ning seetõttu ei saa talle loota tõsise ja tõelise töö tegemisel.
Loomulikult esineb reaalsete ja mittereaalsete töökohtade analüüsis mõningaid vältimatuid kattuvusi. Osa kattumisest tuleneb sellest, et mõned keskklassi liikmed teevad reaalset tööd ja väiksem osa töölisklassist ei tee reaalset tööd. Ning osa sellest võib olla tingitud eneseidentiteedi konfliktidest ja/või sellest, et töö tegija on valesti aru saanud, mida tema töö tegelikult endast kujutab. Näiteks peaksid kõik arstid kuuluma töölisklassi, sest nad peaksid tegema väga reaalset ja elutähtsat tööd, milleks on haigete tervendamine. Kui arst ei suuda kaitsta patsientide autonoomiat ja loeb vaid ette farmaatsiatööstuse koostatud teksti, mis lähtub allopaatilisest mudelist ja käsitleb sümptomite, mitte põhjuste ravimist, või kui ta on täielik soss-sepp, sest usub, et „vaktsiinid“ teevad midagi muud peale nende saaja mürgitamise, siis kuulub ta keskklassi või professionaalidest haldurite hulka. Ja see on halb.
Kui keegi teeb päris tööd, kuid tahab end keskklassi kuuluvana identifitseerida, siis kannatab ta soovi all teisi maha surudes ja ülemate ees lipitsedes redelil üles ronida. Türanniale vastupanu osutamise seisukohast on sellise inimese liha tugev, kuid vaim nõrk. Jällegi halb.
Kui keegi teeb päris tööd, kuid tahab end keskklassi kuuluvana identifitseerida, siis kannatab ta soovi all teisi maha surudes ja ülemate ees lipitsedes redelil üles ronida.
Rusere Shoniwa
Ma räägin seda kõike, teades samas väga hästi, et pean ikkagi aeg-ajalt arveid tasuma tööga, mis ei ole tõeline. Nagu iga tervenev alkohoolik teile ütleks, on oma olukorraga silmitsi seismine esimene samm selle muutmiseks! Me saame end lunastada endale ausalt otsa vaatamisega, mis võimaldab meil oma ülekohtusel tööpositsioonil teadlikult navigeerida ning vältida oma hinge müümist kuradile. Tunnistamine, et meie kontrolli alt väljas olevad makromajanduslikud nihked on sundinud paljusid meist sellisele tööle, mis ei ole reaalne, ei välista valmisolekut ja suutlikkust liituda reaalset tööd tegevate inimestega võitluses valitseva klassi parasiitide ja parandamatute professionaalidest haldurite vastu.
Kui ma ei ole siiani piisavalt otsekoheselt väljendunud, siis minu eesmärk on panna endid keskklassi liikmetena identifitseerivaid inimesi end ebamugavalt tundma. Miks te peaksite tahtma olla poliitilise keskklassi liige, kes aitab hulgal psühhopaatidest parasiitidel rünnata normaalseid inimesi, kes teevad reaalset tööd? Viie aasta jooksul, mis on möödunud Covidiga seotud psühholoogilistest manipulatsioonidest, olen triivinud avalikus sektoris ühe lepingu juurest teise juurde ja kogu selle aja jooksul ei ole mul olnud mitte ühtegi vestlust mõne professionaalist halduriga, kes mõistaks, mis toimub. Kui nad mõistaksid, mis toimub, ei oleks nad professionaalidest haldurid ja idioodid. Mitte ükski selle grupi esindajatest, kellega ma kohtusin ja vestlesin, ei sooritanud piltlikult öeldes vastupanuliikumise salajast käepigistust. Ma arvan, et salajast käepigistust pole veel olemas, kuid me võime selle mingil määral tekitada.
Miks te peaksite tahtma olla poliitilise keskklassi liige, kes aitab hulgal psühhopaatidest parasiitidel rünnata normaalseid inimesi, kes teevad reaalset tööd?
Rusere Shoniwa
Teen ettepaneku, et vürtsi lisamiseks neile igavatele esmaspäevahommikustele meeskonna koosolekutele kasutaksite keskklassi liikmena, kes soovib kuuluda töölisklassi ja liituda vastupanuliikumisega, koosoleku sobivas punktis jazzkäsi (mis on täielik vastand vabamüürlaste varjatud käe märgile) salajase märgina, mis annab teistele vastupanuliikmetele teada, et olete valinud Matrixi filmi stiilis “punase pilli” ja olete valmis kavandama süsteemi kukutamist. Kui 2027. aasta jaanuariks teeb 75% inimestest professionaalidest haldurite peetavatel meeskonna koosolekutel džässikäsi, oleme võitnud.
Siin on link 2-minutilisele õppevideole, kuidas džässikäsi professionaalselt sooritada.
Paraku on praegu nii, et tavalises igapäevases elus ei ole ma veel kohanud ühtegi professionaalist haldurit, kes kuuluks vastupanuliikumisse. Samas saavad 75% reaalse tööga inimestest, kellega ma kohtun, meie olukorrast enam-vähem aru. See on tugevdanud minu instinktiivset vaenulikkust professionaalidest haldurite suhtes.
Seega… Peame otsima olukorras peituvaid võimalusi. Oma hingematva ülbusega ühiskondade lukustamisel ja taktisammu nõudmisel on valitsev klass võib-olla oma positsiooni üle hinnanud ja sellest tulenevalt end ise lõksu mänginud. Keskklassi käpiknukud on juba hakanud esitama vargsi küsimusi selle kohta, kuidas tehisintellekt mõjutab nende tööhõive väljavaateid. Mõned ärkavad ja tunnevad juba ninas neljanda tööstusrevolutsiooni hõngu.
Kokkuvõttes, ärge püüdke kuuluda poliitilisse keskklassi, kui vähegi võimalik. Kui te kuulute keskklassi ja te ei saa selle suhtes absoluutselt midagi teha, siis hoidke see enda teada ja liituge vaikselt töölisklassiga, ükskõik kui väikestel viisidel, isegi kui see tähendab lihtsalt mahetoorainetest valmistatud pirukate ulatamist ehitajatele, kelle ehitusplatsidest te möödute. Võimaluste ulatuse jätan ma aga siinkohal tervenisti teie enda kujutlusvõime hooleks.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Sõltumata sellest, milline on inimese varanduslik või sotsiaalne positsioon, ei saa kedagi arvata vabaks seni, kuni tal puudub vabadus kõneleda tõtt või täpsemini seda, mida inimene oma südames tõe arvab olevat. Poliitilis-ideoloogiliselt monoliitse režiimi poolt tõe rääkimisele seatud piirid piiritlevad seega ultimatiivselt kõikide inimeste vabaduse taset sõltumata sellest, kas kõnealune isik kuulub Shoniwa poolt kasutatud taksonoomias “sotsiopaatilise eliidi”, “poliitilise keskklassi” või üldpopulatsiooni hulka.
Veelgi enam, mida kõrgemale valede abil kontrollitud ühiskonna sotsiaalses hierarhias tõusta, seda mittevabamaks muutub hierarhias tõusja, mis puudutab võimet kuulata oma südame ja mõistuse häält. Sellest tulenevalt orjastab valedele rajatud ühiskond paradoksaalsel kombel kõige enam isegi mitte valitsetavad, vaid valitseva klassi liikmed, mistõttu on tegemist inimestega, kelle isikupära minetub paratamatult punktini, kus kogu poliitiline eliit muutub üksteisest eristamatuks “tefloniks”.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: