Ameerika Ühendriikide vastne välisminister Marco Rubio andis äsja intervjuu, milles tõdes, et USA ülemvõimu ajastu maailma ainuvalitsejana on läbi saanud, mistõttu Ühendriikidel tuleb viljeleda rohkem diplomaatiat ning arvestada teiste oluliste suurriikide huvidega.
Alljärgnevas on toodud Marco Rubio sõnad intervjuu keskset sõnumit kandvast osast:
” Me ei tohi endale lubada kaotada fookust sellelt, mis on kõige olulisem… ning selleks on eeskätt strateegilise “suure pildi” silmas pidamine. Peame endalt taas küsima, mis on meie esmane eesmärk, ning selleks peab alati olema USA enda huvide edendamine. Selliselt on maailm alati toiminud… Hiina huviks on seista Hiina huvide eest, Venemaa huviks on seista Venemaa huvide eest, Tšiili huviks on seista Tšiili huvide eest ning… Ühendriikide huvides on seista Ameerika Ühendriikide huvide eest.
Kui meie huvid peaksid teiste riikidega ühtima, siis on meil ruumi partnerlussuheteks ning liitudeks, ent kui meie huvid ei kattu teiste riikidega, siis on meie huvides kasutada diplomaatiat, et vältida konflikte, võttes arvesse, et teised riigid toimivad samamoodi. Ning diplomaatia on kunst, mis on viimastel aegadel kaotsi läinud. Me kaotasime diplomaatia kunsti pärast külma sõja lõppu, kui meist sai ainus globaalne võim ning me asusime täitma maailmavalitsuse rolli, üritades lahendada kõiki probleeme.
Me kaotasime diplomaatia kunsti pärast külma sõja lõppu, kui meist sai ainus globaalne võim ning me asusime täitma maailmavalitsuse rolli, üritades lahendada kõiki probleeme.
Marco Rubio, USA välisminister
Me peame meeles pidama, et maailmas leiab paratamatult aset kohutavaid asju… kuid on kohutavad asjad ja siis on asjad, mis otseselt puudutavad meie rahvuslikku julgeolekut, ning me peame need taas prioriteediks seadma. Sest külma sõja järgne olukord, kus maailmas eksisteeris vaid üks domineeriv jõud, oli anomaalia ning me pidime paratamatult jõudma taas kord sellesse hetke, kus maailmas on mitu globaalset jõudu nagu praegu Hiina ja teatud määral ka Venemaa. Lisaks veel kontrolli alt väljas riigid (rouge states) nagu Iraan ja Põhja-Korea.
Sellises reaalsuses, kuhu me oleme tänaseks jõudnud, peame me rohkem kui kunagi varem meelde tuletama, et USA välispoliitika eesmärgiks on ennekõike USA enda huvide eest seismine, tehes seda viisil, kus meie peamiseks sihiks peab olema seatud vältida sõda, nii kuidas see vähegi võimalik on.
Külma sõja järgne olukord, kus maailmas eksisteeris vaid üks domineeriv jõud, oli anomaalia ning me pidime paratamatult jõudma taas kord sellesse hetke, kus maailmas on mitu globaalset jõudu nagu praegu Hiina ja teatud määral ka Venemaa.
Marco Rubio, USA välisminister
Oleme viimase sajandi jooksul kahel korral olnud tunnistajaks suurele sõjale. Käesoleval aastal tähistame II maailmasõja lõpu 80ndat aastapäeva. Kui me vaid vaatame, millise hävitustöö maailmasõjad valla päästsid, siis peame meeles pidama, et juhul kui suur sõda peaks hetkel vallanduma, siis praegu oleks see mõõtmatult destruktiivsem… see võib kõlada hüperboliseeritult, kuid me ei saa unustada, et me elame nüüdseks maailmas, kus on mitmeid riike, millel on võime elu planeedil hävitada.”
Adrian Bachmanni kommentaar:
Marco Rubio maailmas nüüd kehtivaid geopoliitilisi realiteete kainemõistuslikult tunnistav avaldus on hämmastavalt kontrastne võrreldes mis tahes teise USA välisministri poolt tehtud väljalausumistega viimaste aastakümnete jooksul. Intervjuus esitatud ülestunnistus Ühendriikide globaalse võimu ambitsioonide ning nende teostamiseks olemasoleva jõu vahelistest kääridest on tõepoolest erakordne, et mitte öelda pretsedenditu. See, millisel määral Rubio tõdemus saab reaalselt ümber kujundama USA maailmavalitsemise eesmärgil ligi 80 aastat üles ehitatud globaalset masinavärki, on mõistagi iseküsimus.
Intervjuus esitatud ülestunnistus Ühendriikide globaalse võimu ambitsioonide ning nende teostamiseks olemasoleva jõu vahelistest kääridest on tõepoolest erakordne, et mitte öelda pretsedenditu.
Adrian Bachmann
Millest siis Rubio poolt viidatud Washingtoni globaalne ülemvõimu aparaat koosneb?
Lühidalt… 800 sõjaväebaasi umbes pooltes maailma riikides (oluliselt rohkem kui kõikidel teistel maailma riikidel kokku), mis on loodud eesmärgiga omada unikaalset võimekust pidada sõda maailma kõikides regioonides; tuhandetest informaatoritest ja mõjuagentidest koosnev ülemaailmne võrgustik, mis määrab de facto USA valitsemise alla kuuluvate riikide poliitika kõiki strateegiliselt relevantseid väljundeid; Washingtoni poolt kontrollitud riikide eesotsas olev nn comprador eliit, kes on ehitanud oma poliitilised karjäärid oma asukohamaades üles mitte oma enda rahvaste huvide eest seistes, vaid USA geopoliitilisi eesmärke teenides; loendamatud “mõttekojad”, mis loovad Ühendriikide poliitika legitimeerimise narratiive kas globaalse või siseriikliku auditooriumi mõjutamiseks; üle 100-miljardilise eelarvega luureagentuuride võrgustik; globaalseid finantsturge valitsev pankade, varahaldusfirmade, reitinguagentuuride ökosüsteem…
Oluline on mõista, et Trumpi administratsiooni poolt deklaratiivselt (kas ka reaalselt?) küsimuse alla seatud Washingtoni ülemaailmse haardega võimumasin ei ole loodud enam ammu pelgalt Ameerika Ühendriikide huvide edendamiseks välisriikides, vaid kogu maailma valitsemiseks. Tegemist on globaalse, maailma riike ja rahvaid endasse haarava või haarata püüdva süsteemiga, mille inerts on tohutu ning mida käitavad isikud on valmis kasutama kogu oma institutsionaalset ning informaalset mõju, et säilitada süsteemi terviklikkus ning edasikestmine Trumpi valitsuse ning sellele mandaadi andnud ameerika rahva tahte kiuste.
Hetkel pole veel selge, kas äsja ametisse asunud Trumpi administratsiooni eesmärgiks on USA globaalse võimumasina dekonstrueerimine, ümberkujundamine, ümber suunamine või pelgalt furoori põhjustamine deklaratiivsel tasemel, jättes nii institutsioonid, personaalia kui süsteemi toimimisloogika sisuliselt puutumata.
Hetkel pole veel selge, kas äsja ametisse asunud Trumpi administratsiooni eesmärgiks on USA globaalse võimumasina dekonstrueerimine, ümberkujundamine, ümber suunamine või pelgalt furoori põhjustamine deklaratiivsel tasemel, jättes nii institutsioonid, personaalia kui süsteemi toimimisloogika sisuliselt puutumata.
Adrian Bachmann
Küsimus Washingtoni finantsilise, majandusliku, militaarse ja administratiivse ressursi kulutamisest USA poliitilise tahte piirideta ekstraterritoriaalseks rakendamiseks (ehk argikeeles väljendudes maailmavalitsemiseks) on muutunud keskmisele ameeriklasele viimaste aastakümnete jooksul seda küsitavamaks, mida kehvemaks muutub Ameerika elanikkonna põhiosa elukvaliteet võrrelduna süsteemi käitava majandusliku ja administratiivse eliidiga.
Ajalooliselt on sedasi, et sõltumata sellest, millise riigiga on tegemist, esitab selles süsteemis ennast kõige soojematele positsioonidele ülendanud klass eksisteerivat võimusüsteemi – mis on kõikjal ja alati vaid üks miljonist võimalikust ühiskonnakorralduslikust skeemist – mitte üksnes parima, vaid ainuvõimalikuna. Selle aluspõhjuseks on tõsiasi, et moraalselt laostunud võimusüsteemide lõpufaasis troonivad selle eesotsas alati isikud, kelle edenemise aluseks ei ole kompetents ning moraalne kvaliteet, vaid ideoloogiline võimutruudus ning valmisolek kehtiva võimu – ning seeläbi iseenda – teenimise nimel kõiki moraalseid kvaliteete eirata. Siin peitub ka ameeriklaste poolt Trumpile antud mandaadi aluspõhjus – draining the swamp – ehk lubadus võimu usurpeerinud klass võimuhoobadest eemaldada. See on gargantualik ettevõtmine, milles tuleb Trumpile üksnes jõudu soovida.
Ajalooliselt on sedasi, et sõltumata sellest, millise riigiga on tegemist, esitab selles süsteemis ennast kõige soojematele positsioonidele ülendanud klass eksisteerivat võimusüsteemi – mis on kõikjal ja alati vaid üks miljonist võimalikust ühiskonnakorralduslikust skeemist – mitte üksnes parima, vaid ainuvõimalikuna.
Adrian Bachmann
Mis puudutab USA positsiooni maailma riikide valitsejana (riike, millele Washington ei ole võimeline oma tahet peale suruma, eksisteerib ca 200-st maksimaalselt tosinkond), siis ultimatiivselt sõltub Ühendriikide ülemvõimu edasikestmise pikkus sellest, millisel määral ja millise kiirusega toimub Washingtoni ülemvõimule allutatud riikides rahva teadvuse nihe ning sellise autentse rahvusliku eliidi esiletõus, kes mõistab maailmavõimu toimimise mehaanikat nii funktsionaalsel kui moraalsel tasandil. Eliidi, kes seab tegeliku, mitte illusoorse, rahvusliku suveräänsuse taas au sisse ning kukutab võimult aastakümneid üksnes nominaalselt iseseisvate riikide eesotsas tegutsenud nn comprador eliidi (nn transnatsionaalne klass, kelle identiteet on seotud mitte asukohamaa, vaid globalistliku nn “Washingtoni konsensuse” käitamisega), kes on oma asehalduri positsiooni nimel röövinud rahvastelt nende suveräänsuse, tehes seda viisil, kus oma riigi kaotanud rahvad ei mõista, kuidas see on sedasi läinud, et justkui mingi nähtamatu vägi sunnib nende juhte tegema süstemaatiliselt rahvuslikult ilmselgelt suitsiidseid otsuseid.
Mis puudutab USA positsiooni maailma riikide valitsejana (riike, millele Washington ei ole võimeline oma tahet peale suruma, eksisteerib ca 200-st maksimaalselt tosinkond), siis ultimatiivselt sõltub Ühendriikide ülemvõimu edasikestmise pikkus sellest, millisel määral ja millise kiirusega toimub Washingtoni ülemvõimule allutatud riikides rahva teadvuse nihe ning sellise autentse rahvusliku eliidi esiletõus, kes mõistab maailmavõimu toimimise mehaanikat nii funktsionaalsel kui moraalsel tasandil.
Adrian Bachmann
Selles mõttes võib Ameerika rahvusliku taasärkamise lootusele oma legitiimsuse ning mandaadi rajanud Trumpi valitsus innustada rahvusliku eliidi ärkamist mitte üksnes USAs, vaid kogu maailmas, vallandades sedasi sündmuste kaskaadi, mille tsentrifugaaljõud lammutavad USA hegemooniat alal hoidvad võrgustikud ja institutsioonid ka siis, kui Trumpi administratsiooni valitsusaeg peaks jääma lühikeseks või saama nn süvariigi vastutöötamise tõttu administratiivselt köndistatuks.
USA hegemoonia lõpp võib seeläbi markeerida rahvusluse ning rahvusriikluse taassündi mitte üksnes Ameerikas, vaid maailmas tervikuna. See on stsenaarium, mis täidab sellele perspektiivile mõtlejaid kas lootusrikka ootusärevuse või õudusega, sõltuvalt sellest, kellega on tegemist.
USA hegemoonia lõpp võib seeläbi markeerida rahvusluse ning rahvusriikluse taassündi mitte üksnes Ameerikas, vaid maailmas tervikuna.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Maxim Elramsisy/Shutterstock.com