Ühendkuningriigis baseeruvad kreeka päritolu geopoliitika analüütikud Alexander Mercouris ja Alex Christoforou kommenteerivad Ukraina poolt Venemaa vastu sooritatud ning maailma meediaväljaannetes palju furoori tekitanud raketirünnaku tagamaid ja tähendust.
Alex Christoforou: Täna räägime president Joe Bideni loal Ukraina poolt Venemaa vastu sooritatud raketirünnakutest. Täpsemalt tulistas Ukraina Brianski regiooni suunas kuus ATACMS tüüpi ballistilist raketti, millest viis lasti Vene õhutõrje poolt alla ning kuues tulistati puruks, ent selle jäänused langesid sihtmärgiks olnud militaarrajatisele, põhjustades tulekahju. Episoodist andsid esimesena teada Vene kaitseministeerium ja välisministeerium, kes väitsid, et hukkunuid ega kahjustusi rünnakuga ei põhjustatud.
Seega on meil nüüd aset leidnud esimene USA poolt koordineeritud raketirünnak Venemaa pihta. Kuidas Sina seda olukorda näed ja mis Sinu arvates sellele järgneb?
Alexander Mercouris: Meile on kogu selle loo kohta jagatud algusest peale uskumatul hulgal eksitavat informatsiooni. Esiteks võtab raketirünnakuks valmistumine aega vähemalt mitu päeva, tõenäolisemalt aga nädalaid. See tähendab, et otsus Venemaale raketirünnak korraldada pidi tehtama ilmselt juba tükk aega tagasi. Oletan, et Joe Biden langetas selle otsuse vahetult pärast USA presidendivalimisi, kui sai teada, et Donald Trump võidab valimised.
o
Alexander Mercouris
Otsus Venemaale raketirünnak korraldada pidi tehtama ilmselt juba tükk aega tagasi. Oletan, et Joe Biden langetas selle otsuse vahetult pärast USA presidendivalimisi, kui sai teada, et Donald Trump võidab valimised.
Teiseks räägiti meile, et raketirünnakut Kurski regiooni plaanitakse selleks, et toetada ukrainlasi nende püüdlustes säilitada kontroll nende alade üle, mis on endiselt Ukraina vägede valduses, rünnates muuhulgas seal väidetavasti tegutsevaid Põhja-Korea sõdureid. Algse jutu kohaselt pidi olema tegemist hoiatussignaaliga Põhja-Korea diktaatorile Kim Jong Unile.
Kuid rünnak ei leidnuki aset Kurski regioonis ning sündmust tagantjärele kajastanud ülevaadetes ei olnud isegi vihjatud eesmärgile tabada Põhja-Korea sõdureid.
Seega on meile omajagu palju puru silma aetud. Järjekordselt esitatakse meile ametlikku narratiivi, mis on jõudnud meediasse anonüümsetele allikatele tuginedes ning mis osutub hiljem ebatõeseks.
Tooksin omalt poolt esile veel mõned punktid. Venemaa kaitseministeerium oli esimene, kes rünnaku toimumist kinnitas, väites, et operatsiooni käigus tulistati välja kokku kuus raketti.
Raketiheitjad olid väidetavasti Vene piirile üsna lähedal, kuid rünnak ise ebaõnnestus. Kuigi keegi peale Vene kaitseministeeriumi ei ole soostunud rünnaku detaile kommenteerima, ei ole seda ka ümber lükatud ning olukorda, kus kuuest raketist vaid üks tekitab piiratud kahju, võib lugeda ebaõnnestunuks. Venemaa kaitseministeerium on öelnud, et rünnaku tagajärjel toimus küll väike põleng, kuid keegi ei saanud surma ega viga ning mingit kahju ei tekitatud.
Peagi on kuskil niikuinii olemas satelliidiandmed, mis annaksid olukorrast täpse pildi. Seni saame aga üksnes tõdeda, et selle läbikukkunud rünnaku näol oli tegemist erakordselt vastuolulise otsusega, mis ületab taotluslikult venelaste nn punast joont. Toimunu ei võimalda jätta muud tõlgendust kui see, et Ameerika Ühendriigid on sekkunud Ukraina ja Venemaa konflikti otseselt ning et USA võitleb nüüd Venemaa vastu Venemaa oma territooriumil.
Toimunu ei võimalda jätta muud tõlgendust kui see, et Ameerika Ühendriigid on sekkunud Ukraina ja Venemaa konflikti otseselt ning et USA võitleb nüüd Venemaa vastu Venemaa oma territooriumil.
Alexander Mercouris
See tõdemus tekitab palju pahameelt nii USA-s kui laiemalt kogu maailmas. Itaalia ning mitmed teised NATO liikmesriigid ei ole Ühendriikide otsuse üle Venemaad rünnata sugugi rõõmsad, ka ÜRO peasekretär on väljendanud omalt poolt reservatsioone ning väljaspool Läänt ollakse toimunust üleüldiselt nördinud. Muuhulgas paistab, et Saksamaa kantsler Olaf Schultzile, kes on tänaseks Saksamaa valitsuskoalitsiooni lagunemise valguses küll pildilt pisut kõrvale jäänud, osutatakse tugevat survet kas anda luba Taurus tüüpi tiibrakettide kasutamiseks või siis astuda ametist tagasi, et võimuohjad võtaks Saksamaal keegi, kes Saksa tiibrakettide kasutamist Venemaa vastu võimaldaks.
Kogu episood on järjekordselt toimunud massiivse desinformatsiooni kampaania varjus, ent sellega ei saavutatud sõjaliselt tegelikult eriti midagi – või kui täpsem olla, siis sooritati reklaamikampaania Vene õhutõrjesüsteemide efektiivsuse demonstreerimiseks kogu maailmale. See pole ka üllatav, kuna venelased olid selleks rünnakuks juba pikemat aega valmistunud. Kuigi lähitulevikus on oodata uusi ATACMS raketirünnakuid, on juba praegu näha, et need tulistatakse suure tõenäosusega alla ning militaarstrateegilist nihet need endaga kaasa ei too.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuigi Ukrainale tarnitud MGM-140 tüüpi – laiemalt tuntud kui ATACMS – rakettide arv ei ole teada, on külma sõja ajal välja töötatud rakette toodetud kokku üle kolme tuhande.
On ebatõenäoline, et Ukraina käsutuses on rohkem kui sadakond kuni mõnisada ATACAMS raketti. Võttes arvesse raketi kineetilisi omadusi (suhteliselt madal liikumiskiirus ning etteaimatav ballistiline trajektoor, mis on lihtsasti jälgitav Vene eelhoiatusradarite võrgu poolt) ning kõrvutades neid Vene S-400 ja S-300VM tüüpi õhutõrjesüsteemide kõrge tõrjetõenäosusega lähimaa ballistiliste rakettide vastu, on ebatõenäoline, et Ukrainal õnnestuks sooritada rohkem kui mõni vähemalt osaliselt edukas rünnak mõne üksiku kõrge väärtusega sihtmärgi vastu.
On ebatõenäoline, et Ukraina käsutuses on rohkem kui sadakond kuni mõnisada ATACAMS raketti. Võttes arvesse raketi kineetilisi omadusi (suhteliselt madal liikumiskiirus ning etteaimatav ballistiline trajektoor, mis on lihtsasti jälgitav Vene eelhoiatusradarite võrgu poolt) ning kõrvutades neid Vene S-400 ja S-300VM tüüpi õhutõrjesüsteemide kõrge tõrjetõenäosusega lähimaa ballistiliste rakettide vastu, on ebatõenäoline, et Ukrainal õnnestuks sooritada rohkem kui mõni vähemalt osaliselt edukas rünnak mõne üksiku kõrge väärtusega sihtmärgi vastu.
Adrian Bachmann
Sellest tulenevalt saavad ATACMs raketilöögid omada tulevikus potentsiaalselt suurt väärtust Putini administratsiooni poliitilisel survestamisel läbi mainekao vene rahva seas (juhul kui mõnel raketil peaks edaspidi õnnestuma Vene raketitõrjesüsteemidest läbi tungida), ent nende piiratud militaarstrateegiline kaal ei suuda praktiliselt kõigutada Vene-Ukraina suuremat jõudude vahekorda relevantsel määral.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: