Rahvusvaheliste suhete spetsialistid Alex Christoforou ja Alexander Mercouris arutlevad selle üle, kuidas USA mahitas hiljuti maailma suurima rahvaarvuga riikide hulka kuuluvas Bangladeshis riigipöörde, et omandada strateegiliselt oluline mereväebaas ning survestada eeskätt Hiinat ja Indiat alluma Ühendriikide ülemvõimule.
Alex Christoforou: Täna räägime olukorrast Bangladeshis, kus toimus hiljuti riigipööre. Ameerika Ühendriigid küll eitavad, et tegu oli riigipöördega, kuid Bangladeshi (võimult tõrjutud) peaminister Sheikh Hasina on omalt poolt kinnitanud, et USA püüdis tahtlikult Bangladeshi valitsust kukutada. Bangladeshi uus ajutine valitsusjuht Muhammad Yunus paistab aga olevat sama tüüpi tegelane nagu Juan Guaidó, kes end (Ühendriikide toetusega) 2019. aastal omavoliliselt Venezuela presidendiks kuulutas. Pean siin silmas sellist isikut, kes on läbinud USA poolt teiste riikide valitsejateks määramise ettevalmistuse protsessi.
Bangladeshi (võimult tõrjutud) peaminister Sheikh Hasina on omalt poolt kinnitanud, et USA püüdis tahtlikult Bangladeshi valitsust kukutada.
Hasina poolt räägitust teame, et riigipöörde ajendiks oli eeskätt kontrolli saavutamine Bengali lahe üle ja ilmselgelt on see miskit, mille suhtes India ja Hiina peavad omalt poolt vastusamme astuma.
Alexander Mercouris: Jah, olen täiesti kindel, et toimunu oli riigipööre. (Ameerika geopoliitika analüütik) Brian Berletic on andnud oma YouTube`i kanalil sisuka ülevaate olukorra telgitagustest, kuid faktis kindel olemiseks piisab ka pelgalt Bangladeshi valitsuse etteotsa pandud inimeste tausta uurimisest.
Bangladeshis riigipöörde tulemusena võimu haaranud Muhammad Yunusel on väga pikaajalised juba 1960-teni ulatuvad sidemed USA võimudega, ta on tugevalt ameerikameelne ja tuliselt vaenulik nii India kui Hiina suhtes. Lisaks kattub kogu asjade käik ameeriklaste poolt viljeletud nn “värvilise revolutsiooni” formaadiga, mis tähendab, et asi algab alati esmalt noorte ja tudengite mässuga. Muidugi ongi paljud mässajatest päriselt tudengid ja sellistes olukordades levivad alati jutud vägivallast meeleavaldajate suhtes. Vägivalda võis ka reaalselt esineda, kuid oluline on see, et värviliste revolutsioonide käigus levivad alati kulutulena jutud vägivallast, mis panevad tihti põhiseadusliku korra eest seisma pidavad julgeolekujõud mässajate ees taanduma.
Bangladeshis riigipöörde tulemusena võimu haaranud Muhammad Yunusel on väga pikaajalised juba 1960-teni ulatuvad sidemed USA võimudega, ta on tugevalt ameerikameelne ja tuliselt vaenulik nii India kui Hiina suhtes. Lisaks kattub kogu asjade käik ameeriklaste poolt viljeletud nn “värvilise revolutsiooni” formaadiga.
Alexander Mercouris
Võibolla on nad ka kinni makstud või on neid muul moel veendud, võibolla aga ei suhtu paljud neist oma valitsusse erinevatel põhjustel just eriti entusiastlikult – igatahes kadusid nad ka Bangladeshis pildilt, peaminister Hasina oli sunnitud helikopteriga Indiasse eksiili põgenema ja kõik varises kokku. Siis astub tema asemele keegi teine ja see keegi teine on ootuspäraselt alati selline isik, keda USA välispoliitika strateegid võiksid nende huvisid silmas pidades ideaalse kandidaadina pukki panna.
Oleme üha uuesti ja uuesti näinud selle stsenaariumi läbi mängimist erinevatel aegadel ja erinevates riikides. Kui peaksin hindama, millise teise riigipöördega Bangladeshis toimunu kõige enam sarnaneb, siis valiksin nn Maidani riigipöörde 2014. aastal Kiievis. Kõik toimus peaaegu täpselt identse stsenaariumi kohaselt. Bangladeshi võimult tõrjutud peaminister Hasina on aga tõdenud, et ameeriklased tahavad Bangladeshis mereväebaasi rajada, mis võimaldaks neil saavutada kontrolli Bengali lahe üle.
Kui peaksin hindama, millise teise riigipöördega Bangladeshis toimunu kõige enam sarnaneb, siis valiksin nn Maidani riigipöörde 2014. aastal Kiievis. Kõik toimus peaaegu täpselt identse stsenaariumi kohaselt. Bangladeshi võimult tõrjutud peaminister Hasina on aga tõdenud, et ameeriklased tahavad Bangladeshis mereväebaasi rajada, mis võimaldaks neil saavutada kontrolli Bengali lahe üle.
Alexander Mercouris
See plaan on üks nendest halbadest ideedest, mis on Pentagonis juba väga kaua haudumisel olnud. Mäletan, et esimest korda kuulsin sellest juba hilistel 1960-tel ja varastel 1970-tel. Seejärel kaotasid ameeriklased mõneks ajaks Bengali lahe kontrollimise vastu huvi, sest esiteks iseseisvus Bangladesh 1970-tel Pakistani alt ja hakkas rohkem India mõjusfääri triivima ning teiseks oli USA-l toona üsna pikk heade suhete periood Hiinaga, kelle vastu võitlemiseks nimetatud mereväebaasi vaja on. Tänase seisuga ei ole aga USA ja Hiina suhted enam kuigi head, õigupoolest on need muutunud väga vaenulikeks ning Ameerika Ühendriigid vaatavad nüüd juba Hiinale kui oma vaenlasele.
Ajalooliselt on Bangladeshil olnud kõige lähedasemad suhted Indiaga, kelle armee aitas riigil 1971. aastal Pakistanist eralduda. Kuid ka Indiaga ei ole USA praegu heades suhetes.
Seetõttu kalkuleerisidki USA võimud, et riigipöördega saavad nad lõpuks oma ihaldatud mereväebaasi kätte ja Ameerika sõjalist jõudu saab sedasi tulevikus ka Bengali lahel maksma panna. See oli ka põhjus, miks peaminister Hasina pidi kõrvaldatama ja miks Bangladeshis oli vaja riigipööre korraldada.
Hiina on vägagi mures võimaliku USA mereväebaasi rajamise pärast Bengali lahele. Hiinal ei ole seal piirkonnas küll oma rannajoont, kuid Bengali lahest suudaksid USA sõjalaevad tulistada rakette Hiina positsioonide pihta.
Alexander Mercouris
Oluline on märkida, et ma ei väida, nagu poleks Bangladeshi rahval mingisugust põhjust rahulolematuseks. Pole mingit kahtlust, et põhjusi rahulolematuseks leidub ka Bangladeshis küllaga. Riik on vaevelnud pikemat aega inflatsiooni ja muude majanduslike raskuste käes ning probleeme esines ka valitsuse ja haridussüsteemi värbamispoliitikaga. Kuid need ei ole sellisteks murekohtadeks, millest võiks eeldada valitsuse kokkukukutamist. On tõsi, et Bangladeshi majanduskasvuga kaasnenud rikkuse kasv on maa elanike vahel äärmiselt ebavõrdselt jaotunud, kuid sellistes riikides nagu Bangladesh on see tavapärane. Seda tüüpi ebaõiglus ei vii juba pikemaajalist majanduskasvu läbi elavates riikides tavaliselt selliste sündmusteni, mis Bangladeshis aset leidsid.
Usun, et see riigipööre osutub pikas plaanis aga suureks komistuskiviks nii Bangladeshile kui ka USA-le endale.
Alex Christofourou: Sest India ja Hiina on sunnitud toimunule omalt poolt vastama. Kuidas need suurriigid sellele kõigele vaatavad Sinu hinnangul?
Alexander Mercouris: Muidugi ei vaata nad sellele kuigi soosivalt. Hiina on vägagi mures võimaliku USA mereväebaasi rajamise pärast Bengali lahele. Hiinal ei ole seal piirkonnas küll oma rannajoont, kuid Bengali lahest suudaksid USA sõjalaevad tulistada rakette Hiina positsioonide pihta. Lisaks võimaldaks mereväebaas USA-l survestada ka teisi selle piirkonna riike, sh Myanmari ja Taid, kes plaanib parajasti Lääneväliste suurriikide BRICS ühendusega liitumist. USA saaks mereväebaasi kasutada järjekordse Hiina survestamise vahendina. Loomulikult ei ole hiinlased selle kõige üle õnnelikud, kuid kõige õnnetum ja kõige rohkem toimunu pärast mures on hoopis India.
Nüüd on juhtunud sedasi, et India kõrval paiknevas riigis on kukutatud indiameelne valitsus ja asendatud ameerikameelse valitsusega. India ei rõõmusta selle üle sugugi.
Alexander Mercouris
Bangladeshi kukutatud peaminister Hasinal olid Indiaga tihedad koostöösidemed, nagu ka tema isal šeik Mujibur Rahmanil, kes muide oli Bangladeshi iseseisvusliikumise juht. Nüüd on juhtunud sedasi, et India kõrval paiknevas riigis on kukutatud indiameelne valitsus ja asendatud ameerikameelse valitsusega. India ei rõõmusta selle üle sugugi.
Ehk ei ole juhus, et India on viimasel ajal püüdnud parandada suhteid Hiinaga. India välisminister Subrahmanyam Jaishankar ja tema Hiina ametivend Wang Yi kohtusid juuli lõpus, enne Bangladeshis aset leidnud sündmusi, Laoses. Paistab, et nende kohtumine läks edukalt ja nad püüavad nüüd üksmeelele jõuda seni tüliõunaks olnud Himaalaja piiriküsimuses. Hiina meedia on püüdnud indialastele lakkamatult selgitada, et nemad ei ole nende vaenlased, kuna nemad ei ole need, kes võiksid püüda India valitsust kukutada, samas kui USA on India jaoks oluliselt suurem vaenlane kui Hiina.
Arusaadavalt on India võimud mures, et USA võib püüda Bangladeshis toimunut ka nende riigis korrata.
Alexander Mercouris
Arusaadavalt on India võimud mures, et USA võib püüda Bangladeshis toimunut ka nende riigis korrata. Ma ei usu, et USA päriselt arvab end suutvat India valitsuse vastu värvilist revolutsiooni korraldada. India on tohutu suur riik, see oleks praktiliselt võimatu. Kuid India sees on üsna palju piirkondi, nt Kašmiir, kuid ka teisi, kus oleks võimalik soovi korral India valitsuse jaoks probleeme tekitada. Minu hinnangul ongi kogu see olukord ka USA signaal Indiale, et kui nad ületavad USA seatud piire ja jätkavad maailmas oma sõltumatu poliitika tagaajamist, siis suunab USA oma võimu vahendid nende vastu. Indialased ei saa endale lubada oma iseseisvuse sellisel moel kaotamist ja seetõttu otsivad nad sõpru, mis saab tähendada ainult BRICS ühendust, mis omakorda eeldab Hiinaga ära leppimist.
Alex Christofourou: Siiski jääb veel küsimus, miks leidis see kõik aset just praegu. Miks otsustasid ameeriklased praegu Bangladeshis riigipöörde korraldada? Sa ütlesid, et see on Pentagonis juba ammu planeerimisel olnud, kuid varem nad ei viinud seda ellu ja nüüd, just sel ajahetkel, vajutasid millegipärast päästikule. Ainus loogiline seletus on, et Washington on BRICS-i arenguid, India ja Hiina suhete paranemist ning India iseseisvamaks, sõltumatumaks, täievõimulisemaks ja võimsamaks riigiks kasvamist jälgides närviliseks läinud. Mulle paistab see paanikas tehtud käiguna, kuid sellegipoolest on astutud samm ütlemaks, et me rajame teie kõrvale oma mereväebaasi ja siin me nüüd oleme, nii et proovige te vaid tulevikus ületada meie seatud piire.
Minu hinnangul ongi kogu see olukord ka USA signaal Indiale, et kui nad ületavad USA seatud piire ja jätkavad maailmas oma sõltumatu poliitika tagaajamist, siis suunab USA oma võimu vahendid nende vastu.
Alexander Mercouris
Alexander Mercouris: Täpselt nii ongi ja arvan, et sedasi näeb seda ka India. Seda nähakse äärmiselt ebasõbraliku sammuna ameeriklaste poolt. India ja Ühendriikide suhted on viimastel kuudel järjest halvenenud, sest USA eeldas, et India liitub temaga võitluses Hiina vastu, kuid seda ei ole juhtunud. Tegelikult on juhtunud see, et India on küll Austraalia, India, Jaapani ja USA julgeolekudialoogi ühenduse (QSD, Quad) liige, kuid see ühendus ei ole kasvanud sedalaadi Hiina-vastaseks liiduks, mida USA sellest lootis. Ühtlasi hoiab India oma pikaajalisi ja India elanike seas oluliseks peetud häid suhteid Venemaaga, mis suurendab veelgi Ühendriikide frustratsiooni.
Oleme juba mitu kuud näinud, kuidas USA ja teiste Lääneriikide meedia avaldab regulaarselt kriitikat India suunal. Mõni kuu tagasi avaldati pahameelt selle üle, et USA-s ja Kanadas olid väidetavalt India agendid tapnud sikhi separatiste; vihjati isegi, et India peaminister Narendra Modi oli nende mõrvadega isiklikult seotud. Käsitlesime seda teemat tookord ja tõime välja, et need juhtumid olid nagu hoiatuslask Modi suunas. Need lood avaldati ajal, mil Modi pidi kohe Indias G20 kokkutulekut võõrustama. Pärast seda kritiseeriti India parlamendivalimisi ja püüti valimisi kajastada Modi kaotusena, kuigi ta valiti kolmandat korda ametisse, mida on varem suutnud saavutada vaid India esimene iseseisvumisjärgne peaminister Jawaharlal Nehru. Samuti on Modile järjest enam pahaks pandud visiiti Moskvasse, kus ta arutas Putiniga majanduskoostööd.
India ja Ühendriikide suhted on viimastel kuudel järjest halvenenud, sest USA eeldas, et India liitub temaga võitluses Hiina vastu, kuid seda ei ole juhtunud.
Alexander Mercouris
Igatahes liigub USA Bangladeshi riigipöörde najal nüüd oluliselt agressiivsemalt edasi, kuid see toob neile ainult rohkem probleeme. Indialased ja hiinlased, kes suhtuvad niigi mitte just väga stabiilse Bangladeshi uude valitsusse vaenulikult, asuvad nüüd suurema tõenäosusega teineteisega liitu. Bangladesh vajab oma senisele majanduskasvule vaatamata elu reaalselt paranemiseks hädasti investeeringuid ja häid suhteid oma naabri Indiaga ning muidugi ka Hiinaga, kes on ehk ainus riik maailmas, kes oleks huvitatud ja ka suuteline investeerima Bangladeshi infrastruktuuri ülesehitamisse. Kõik see on aga ohverdatud geopoliitilise mängu nimel, millel puudub minu silmis igasugune väärtus. USA ei saa sellest mängust lõpuks mitte midagi ja ka Bangladesh mitte. Kõik, mis riigipöördele järgneda saab, on kogu regiooni kasvav destabiliseerimine.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kui Ameerika maailmavalitsemise ühe kurikuulsama eestkõneleja Michel Ledeeni käest küsiti selliste maailmas aset leidvate riigipöörete kohta, mis ei ole mahitatud või toetatud Ühendriikide riigimasina ning võimuvõrgustike poolt, siis lausus USA riigiaparaadi pikaajaline nõunik, et “mõistagi leiab maailmas aset ka selliseid riigipöördeid, mis kerkivad esile rohujuure tasandil ning ei ole USA võrgustike poolt korraldatud… ent sellised reeglina ei õnnestu”.
Sedasi sai kurikuulsa ning ühe avameelseima neokonservatiivist “pistriku” poolt välja lausutud tõsiasi, et absoluutne enamus maailma riikides aset leidvatest riigipööretest on ultimatiivselt kas korraldatud või vähemasti mahitatud Ühendriikide poolt ning huvides.
Sedasi sai kurikuulsa ning ühe avameelseima neokonservatiivist “pistriku” poolt välja lausutud tõsiasi, et absoluutne enamus maailma riikides aset leidvatest riigipööretest on ultimatiivselt kas korraldatud või vähemasti mahitatud Ühendriikide poolt ning huvides.
Adrian Bachmann
Kuigi esmalt edukana näiv riigipööre Bangladeshis tundub tõepoolest andvat Ühendriikidele veel ühe instrumendi, mille abil Kagu-Aasia riike – eeskätt aga Hiinat – vajaduse korral sõjaliselt rünnata või survestada, on pikemas perspektiivis tegemist gambiidiga, kus taktikaliselt ülioluline võit sillutab teed suuremale strateegilisele kaotusele, milleks on Bangladeshist võrreldamatult olulisema India suunamine Ühendriikide globaalse ülemvõimu vastu tegutsevasse nn BRICS riikide ühendusse. Seda mõistagi juhul kui USA-l ei õnnestu analoogset riigipööret ka Indias korralda, mis tundub siiski ebatõenäoline.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: nazmulislam41633/Shutterstock.com