Adrian Bachmann
AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Adrian Bachmann mõtiskleb Eesti sündimuse rekordmadalale langemise taustal, mis tingimustel võiks Eesti rahvas jääda elama ning mis on rahvaste elu ja hukkumise aluspõhjused…
ERRis hiljuti avaldatud uudise kohaselt tegi Eestis sündinute arv möödunud aastal järjekordse negatiivse rekordi: siseministeeriumi andmetel sündis Eestis mullu 10 721 inimest, mis on 867 lapse võrra vähem kui 2022. aastal.
Statistikaameti kodulehe andmetel oli Eesti rahvaarv 12. jaanuari seisuga 1 365 884, mis on sisserände toel teinud 2,6-protsendilise tõusu võrreldes 2022. aastaga.
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Demograafia on saatus”…
Sellisena kõlab lause, mida futuroloogidele meeldib tulevikuvisioone visandades sageli tsiteerida. Kuigi lausumine kõlab mõjusalt ning omab kindlasti suurt tõeväärtust, on selle tõesus siiski lõppastmes mitte saatusena ettemääratud, vaid sõltuv selle objektiks oleva rahva käitumisest ja eksistentsiaalsetest otsustest… Kas olla… või mitte olla?
Tegelikkuses ei ole ükski rahvas nähtud ette paratamatusena surema, vaid omab vaba tahet ka olukorras, kus selle vaba tahte praktiseerimine on muudetud väga keeruliseks. Näiteks situatsioonis, kus mingi väikeriik on kaaperdatud võõrvõimude esindajate poolt, kes ei esindagi enam oma rahva huve võõrsil, vaid võõraste valitsejate huve kodumaal. Eriti olukorras, kus võõraste valitsejate huvides on küüniliselt kasutada kaaperdatud rahvast oma vaenlaste vastu instrumendina, mis asetab ohtu kogu selle rahva eksistentsi kui sellise.
Tegelikkuses ei ole ükski rahvas nähtud ette paratamatusena surema, vaid omab vaba tahet ka olukorras, kus selle vaba tahte praktiseerimine on muudetud väga keeruliseks. Näiteks situatsioonis, kus mingi väikeriik on kaaperdatud võõrvõimude esindajate poolt, kes ei esindagi enam oma rahva huve võõrsil, vaid võõraste valitsejate huve kodumaal. Eriti olukorras, kus võõraste valitsejate huvides on küüniliselt kasutada kaaperdatud rahvast oma vaenlaste vastu instrumendina, mis asetab ohtu kogu selle rahva eksistentsi kui sellise.
adrian bachmann
Ultimatiivselt ei määra aga ühegi rahva sündivust mitte peretoetuste tase või muud bürokraatlikud, hingetud, mehaanilised meetmed, vaid küsimus sellest, kas inimesed, kes moodustavad oma individuaalsetes minades kollektiivse “meie” ehk rahvuse, omavad usku ja lootust tuleviku suhtes või mitte. Kuigi rahvaste jaoks eksisteerib ka lahendamatuid probleeme, ei kuulu järglaste saamine või mitte saamine nende hulka.
Nagu mis tahes täbara olukorra ümber pööramine, vajab ka demograafilise kokkukukkumise probleemi lahendamine möödapääsmatu eeltingimusena eeskätt üht asja – valmidust tunnistada täit tõde oma olukorrast kogu selle tegelikkuses… olgu see nii valus kui tahes.
Üksnes siiras sisevaade ja aus ülestunnistus kõikidest põhjustest, mis sunnivad inimest või tervet rahvast vastama küsimusele “kas olla või mitte olla?” eitavalt, võimaldab likvideerida põhjused, mis panevad meid sellele küsimusele eitavalt vastama.
adrian bachmann
Üksnes siiras sisevaade ja aus ülestunnistus kõikidest põhjustest, mis sunnivad inimest või tervet rahvast vastama küsimusele “kas olla või mitte olla?” eitavalt, võimaldab likvideerida põhjused, mis panevad meid sellele küsimusele eitavalt vastama.
Kuigi mõtisklus põhjustest, miks üha vähem inimesi soovivad tuua isiklikus elus ohvreid, et kinkida elu oma sündimata lastele, on liiga sügav, et võimaldada siinkohal ammendavat käsitlust, lähtuvad kõik spetsiifilised põhjused järglaste saamise eitusele kahest lähtepunktist…
Nendest esimene on soovimatus vähendada isiklikku vabaduse ja ainelise jõukuse taset ning teine puudutab sügavamat veendumust, et elu ei ole elamist väärt, kuna keskkond, millesse lapsed sünnivad, kätkeb endas liiga palju kannatusi ning liiga vähe elurõõmu. Juhul kui need kaks aluspõhjust peaks ühe inimese maailmavaates ühte sulanduma, muutub ülimalt ebatõenäoliseks, et sellise maailmatunnetusega inimene sooviks kunagi lapsi saada.
Uue elu sünnitamise eeltingimuseks on seega kui mitte elu mõtte mõistusega teadmine, siis vähemasti elu mõttesse südames uskumine, mille avastamine on seiklusrikka, paratamatult kannatuste, ent loodetavasti ka rõõmuderohke elu sisuks.
adrian bachmann
Julgen arvata, et nende kahe aluspõhjuse, mis varemalt olid vaid väheste mentaalseks lähtepunktiks, muutumine üldlevinud hoiakuks kõikjal nn “arenenud” riikides, on fundamentaalseks põhjuseks, miks üha suurem osa rahvaid on võtnud sisimas vastu otsuse oma eksistentsi järgnevates generatsioonides mitte jätkata.
Kui laste saamine kujutab endast jaatust elule ning laste saamisest loobumine elu eitust, siis on igasugune püüd väärata eksistentsiaalset eitust materiaal-administratiivsete meetoditega (suuremad lastetoetused, rohkem lasteaiakohti, maksusoodustused jms) nürimeelne ja sama viljatu kui bioloogiline sigimatus, mida sedasi abitult üritatakse seljatada.
Ent mis on siis ikkagi elu eituse enese aluspõhjuseks?
Usun, et selleks on peamiselt elu mõtte ära kaotamine. Mõttetut elu ei olegi mõtet elada – veelgi vähem sünnitada. Uue elu sünnitamise eeltingimuseks on seega kui mitte elu mõtte mõistusega teadmine, siis vähemasti elu mõttesse südames uskumine, mille avastamine on seiklusrikka, paratamatult kannatuste, ent loodetavasti ka rõõmuderohke elu sisuks.
Üksnes taastades usu elu mõttesse on nii inimene kui rahvas tervikuna valmis kinkima elu, mõtestatud elu, järgnevatele põlvedele.
adrian bachmann
Füüsilise ja vaimse ristumispunkt, kelleks on inimene, kogeb sedasi füüsilises aegruumis tähenduste sfääri, mille avastamise teekondi on lõputult ja mis kingib ammendamatult lugusid… elulugusid… mille põhimotiivid võivad küll kattuda ja sedasi meie lugusid üksteisele mõistetavaks muuta, ent mille nüansid on iga inimese elutees kordumatud. Üksnes taastades usu elu mõttesse on nii inimene kui rahvas tervikuna valmis kinkima elu, mõtestatud elu, järgnevatele põlvedele.
Eestisse ja eestimaalastesse puutuvalt on elu mõtte avastamine ning mõtestatud elu edasikinkimine võimalik aga vaid siis, kui Eesti ise jääb alles elamisväärse kohana, millest ei ole käinud üle sõja surmahingus, mis on võimeline kustutama nii suure kui väikese rahva eluküünla väga kiiresti. Seda juhul kui sõgedatel juhtidel lastakse kogu rahvas sõtta kista.
Eesti edasikestmise võtmeküsimuseks ei ole seega hetkel enam isegi mitte see, kui palju eestlasi lähiaastatel sünnib, vaid kui palju neist ellu jääb. Eestimaalaste ees seisab täna, teravamalt kui ealeski varem, küsimus: “kas olla või mitte olla?”, ning sellele eelnev küsimus, kas me vastame sellele küsimusele ise või laseme kellelgi teisel meie eest vastata… Ning kui laseme vastata kellelgi teisel, siis kellel?
Eesti edasikestmise võtmeküsimuseks ei ole seega hetkel enam isegi mitte see, kui palju eestlasi lähiaastatel sünnib, vaid kui palju neist ellu jääb. Eestimaalaste ees seisab täna, teravamalt kui ealeski varem, küsimus: “kas olla või mitte olla?”, ning sellele eelnev küsimus, kas me vastame sellele küsimusele ise või laseme kellelgi teisel meie eest vastata…
adrian bachmann
Või ongi eesti rahvas tänaseks jõudnud hullutatud punkti, kus tõsimeeli usutakse, et loovutades vastamise õiguse küsimusele meie endi eksistentsist võõramaisele isandale, on meil alust arvata, et viimane on samaväärselt huvitatud meie edasikestmisest kui meie ise? Kui peaksime tõesti olema jõudnud sellesse punkti… siis on eesti rahvas juba kaotanud oma hääle, mõistuse ja vabaduse jäägitult ning füüsiline lakkamine saab olema pelgalt eesti rahva vaimse lakkamise loogiliseks lõpetuseks. Kas see on viimane peatus, kus meie teekond lõppeb?
See ei pea nii olema. Valik on meie kätes… vähemasti siis, kui me võtame selle endi kätte.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Regina M art/Shutterstock.com