Clark Barnes
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Clark Barnes võtab kokku 5 süvatrendi, mis viitavad sellele, et Ameerika Ühendriigid on jõudnud sotsiaalselt, majanduslikult, poliitiliselt, moraalselt ja infrastruktuurselt kokkuvarisemise piirimaile.
Ameerikat on läbi ajaloo iseloomustanud raugematu optimism, mida võib arvata ameeriklaste üheks peamiseks isikuomaduseks. Alates Ühendriikide sünnist, mil otsustasime mässata suurima impeeriumi vastu, mida maailm kunagi näinud on, on ameeriklased alati vaadanud lootusrikkalt helgema tuleviku poole.
Läbi ajaloo on miljonid inimesed tulnud meie riiki, mida on alati peetud kõikide võimaluste maaks. “Ameerika unistus” – idee, et igaüht, kes on valmis tegema kõvasti tööd, premeerib edu – on üks Ameerika kultuuri alustaladest.
Kuid esitage endale küsimus: kui optimistlikuna te end praegu tunnete? Kas teile tundub, et USA liigub jätkuvalt edasi ja ülespoole, helgemasse tulevikku? Või pakitseb teil sisimas kahtlus, et Ameerika unistus on kokkuvarisemise äärel?
Kui valisite viimase vastuse ja otsite käesolevast mõttekäigust kindlustunnet, siis pean teile valmistama paraku pettumuse. Me ei ole veel ületanud punkti, kust tagasi pöördumise võimalus puudub täielikult, kuid kõikjal meie ümber on märgid, mis viitavad sellele, et Ameerika Ühendriigid on jõudnud kuristiku servale.
Me ei ole veel ületanud punkti, kust tagasi pöördumise võimalus puudub täielikult, kuid kõikjal meie ümber on märgid, mis viitavad sellele, et Ameerika Ühendriigid on jõudnud kuristiku servale.
Clark Barnes
Järgnevas loetlen viis peamist süvatrendi, mis viitavad Ameerika koostlagunemisele.
1. Ekstreemne poliitiline polariseeritus
Ameerika Ühendriigid ehk teisisõnu osariikide ühendus ei tundu praegu enam ühendatuna. Tegelikult võib Ameerika olla tänasel päeval rohkem lõhestatud kui kunagi varem pärast Richmondi langemist põhjaosariikide vägede kätte kodusõjas 1865. aastal. Meie poliitika on muutunud hirmuäratavalt polariseerituks.
See ei ole alati olnud sedasi… Aastakümneid tagasi, 1950. aastate Ameerika “kuldajal”, tahtsid vabariiklased kasvatada riigi jõukust, vähendades föderaalseid makse ja võtta riigi käsi kodanike taskutest, lastes inimestel jätta suurema osa oma töötasust endale. Demokraadid tahtsid seevastu ehitada jõukat riiki, kasutades selleks föderaalseadusi, et anda inimestele rohkem õigusi töökeskkonnas.
Ülaltoodu on küll lihtsustatud lähenemine, kuid see oli epohh, mil mõlema erakonna nägemused kattusid suures osas, mis puudutab visiooni sellest, milline riik Ameerika peaks olema. Neil olid lihtsalt erinevad ideed – ja lähemal vaatlusel mitte üldse nii väga erinevad – selle kohta, kuidas selle eesmärgini jõuda.
Tegelikult võib Ameerika olla tänasel päeval rohkem lõhestatud kui kunagi varem pärast Richmondi langemist põhjaosariikide vägede kätte kodusõjas 1865. aastal.
Clark Barnes
Võrrelgem seda aega praeguse reaalsusega. Mõned üksikud mõõdukad poliitikud on endiselt olemas, kuid üldine poliitiline arutelu on kaldunud metsikult äärmuste poole.
Ameeriklased elavad täna ühiskonnas, mida rahastatakse mõtlematu laenamise abil, probleemidele otsa vaatamist vältides ja teeseldes, et päev, mil maailm Ameerikale enam raha ei laena, ei saabu kunagi.
Koos hullumeelsete, äärmuslike ideedega kaasneb poliitiline vihkamine, mida on raske mõista. Veel põlvkond tagasi oli meil kombeks arvata, et inimesed, kes ei jaga meie poliitilisi vaateid, eksivad, kuid on siiski põhimõtteliselt heatahtlikud.
Tänapäeval seevastu, kui sa ei tunnista väga kitsapiiriliselt defineeritud “õigeid”, ent samas pidevalt muutuvaid ja üha äärmuslikumaid seisukohti, oled sa sõna otseses mõttes õel inimene. Sa oled südametu ja isekas. Sa ei ole lihtsalt keegi, kes hääletas teise partei poolt… sa oled keegi, kes hääletas “vale” partei poolt ja seetõttu oled sa määratletud kui vaenlane, kellega ei ole kohane diskuteerida, vaid kes peab hävitatama. Iga ühiskond, kus suur hulk inimesi sedasi mõtleb, on küps vägivallaks. Ja sellises ühiskonnas me praegu elamegi.
Tänapäeval, kui sa ei tunnista väga kitsapiiriliselt defineeritud “õigeid”, ent samas pidevalt muutuvaid ja üha äärmuslikumaid seisukohti, oled sa sõna otseses mõttes õel inimene. Sa oled südametu ja isekas. Sa ei ole lihtsalt keegi, kes hääletas teise partei poolt… sa oled keegi, kes hääletas “vale” partei poolt ja seetõttu oled sa määratletud kui vaenlane, kellega ei ole kohane diskuteerida, vaid kes peab hävitatama. Iga ühiskond, kus suur hulk inimesi sedasi mõtleb, on küps vägivallaks.
Clark Barnes
2. Vägivalla levik ühiskondlike pingete lahendusena
Kui varem tulid protestijad meeleavaldustele plakatite ja võib-olla isegi lillekimpudega, siis tänaseks on pigem tõenäoline, et nad toovad kõnekoosolekule kaasa jalgrattaluku, noa või relva. Oleme jõudnud punkti, kus peaaegu iga protest võib plahvatada mässuks.
Igas ühiskonnas puhkevad aeg-ajalt rahutused, kuid kas teile ei tundu, et neid esineb praegu palju rohkem kui kunagi varem?
Kui politsei tulistab kedagi – isegi vägivaldset kurjategijat, kes püüdis pussitada mõnd süütut ohvrit–, on see ettekääne rüüstamise ja hävitamise orgiaks.
Kui ülemkohus teeb otsuse, mis kellelegi ei meeldi, leiavad kohtunikud oma kodude eest õige pea vihase rahvamassi ja relvastatud hullud, kes üritavad neid tappa.
Liiga paljud meeleavaldajad liiguvad relvastatult. Relva kandmine enda ja oma pere kaitsmiseks on pikk ja auväärne Ameerika traditsioon. Relva kandmine selleks, et hirmutada vaikima inimesi, kellega te ei ole nõus, ei ole aga seda mitte.
3. Infrastruktuuride lagunemine
Ameerika on sõna otseses mõttes lagunemas. Meie infrastruktuur kannatab aastakümneid kestnud alainvesteeringute tõttu. USA elektrivõrk on tänaseks nii vana ja ülekoormatud, et selle kokkuvarisemiseks ei ole enam vaja tuumadetonatsiooni poolt valla päästetud elektromagnetilist impulssi – piisab paar nädalat vältavast kuumalainest, et see kokku kukutada.
Ameerika on sõna otseses mõttes lagunemas. Meie infrastruktuur kannatab aastakümneid kestnud alainvesteeringute tõttu. USA elektrivõrk on tänaseks nii vana ja ülekoormatud, et selle kokkuvarisemiseks ei ole enam vaja tuumadetonatsiooni poolt valla päästetud elektromagnetilist impulssi – piisab paar nädalat vältavast kuumalainest, et see kokku kukutada.
Clark Barnes
Isegi lihtne lumetorm võib nüüd suuri juppe elektrivõrgust maha võtta. Me oleme üle saja aasta voolukaableid kodudesse vedanud ja kas tõesti ei ole me ikka veel lumeprobleemile lahendust leidnud?
Praegune valitsus armastab rääkida sellest, kuidas ta kavatseb meie laguneva infrastruktuuri kohe-kohe korda teha, kuid valitsuse suur idee, kuidas seda saavutada, seisneb selles, et…. sundida kõiki kodanikke elektriautodesse. See ei ole nali. Seda programmi jõustades on nähtud ette, et elektriautode kasutamise poolt esile kutsutav tohutu koormuste kasv asetatakse niigi amortiseerunud elektrivõrgu õlule.
Tänaseks teavad kõik, et USA infrastruktuuris valitseb kaos, kuid kellelgi ei ole tänini mingisugust plaani olukorra lahendamiseks.
4. Ühiskondlik moraal on kokku varisenud
Ameerika – ühiskond, mis oli varemalt rajatud raske, ent hästi tasustatud töö ideaalile – on muundunud ühiskonnaks, kus liiga paljud soovivad saada võimalikult palju võimalikult vähese eest. Olgu selleks siis küünilised korporatsioonid, kes tahavad omada monopoli, või korrumpeerunud poliitikud, kes tahavad oma positsiooni raha nimel kuritarvitada.
Ameerika – ühiskond, mis oli varemalt rajatud raske, ent hästi tasustatud töö ideaalile – on muundunud ühiskonnaks, kus liiga paljud soovivad saada võimalikult palju võimalikult vähese eest.
Clark Barnes
Kümned miljonid ameeriklased usuvad ikka veel ausa töö eest ausa palga teenimisse (või maksmisesse), kuid hirmuäratavalt suur hulk on sellest täielikult loobunud. Liiga paljud inimesed on taganenud ideest, et raha on miskit, mis tuleb tööga välja teenida.
Paljudel inimestel ei tundu olevat üldse mingeid moraalseid standardeid. Narkomaanid ostavad, müüvad ja tarvitavad narkootikume suurlinnade tänavatel ning kohalikud poliitikud lasevad sellel lihtsalt juhtuda. Ringkonnaprokurörid töötavad aga perverssel kombel selle nimel, et vägivaldseid kurjategijaid vanglast eemal hoida.
Ameerika Ühendriikides on 340 miljonit inimest. Kuid ameeriklastel ei ole enam jagatud ettekujutust sellest, mis on õige ja mis vale. Meil ei ole enam moraalinormide kogumit, mille järgi me kõik nõustume elama ning seetõttu muutub USA päev-päevalt aina talumatuks kohaks, kus elada. Ilma ühendava moraalita ühiskonnad lagunevad paratamatult.
Kümned miljonid ameeriklased usuvad ikka veel ausa töö eest ausa palga teenimisse (või maksmisesse), kuid hirmuäratavalt suur hulk on sellest täielikult loobunud.
Clark Barnes
5. Maailma suurim majandus ägab maailma suurima võlakoorma all
USA on endiselt maailma suurim majandus ja kasvab jätkuvalt, kuid enamus ameeriklasi ei näe mingil määral selle kasvu vilju isikliku rikkuse kasvus, kuna palgad on stagneerunud.
USA on endiselt maailma suurim majandus ja kasvab jätkuvalt, kuid enamus ameeriklasi ei näe mingil määral selle kasvu vilju isikliku rikkuse kasvus, kuna palgad on stagneerunud.
Clark Barnes
Selle asemel, et panna meie koolid ja kõrgkoolid taas õpetama kasulikke oskusi ja kaitsta töötajaid odava ebaseadusliku tööjõu eest, püüavad meie poliitikud lihtsalt laenata ja kulutada, et saada ametisse tagasi valitud.
Vaadake USA riigivõlakella (Märkus: riigivõlakell on New Yorgis Manhattanis Ameerika Panga küljel olev elektrooniline tahvel, mis näitab USA koguvõlga ning iga ameerika pere osa sellest).
Praegu on Ameerika võlakoormus jõudnud 31,8 triljoni dollarini ja see summa on kasvamas tempoga, kus riikliku võlaloenduri viimased seierid liiguvad kiirusega, mis ei ole inimsilmaga jälgitav.
Tõsiasi on see, et Ameerikas on vähem kui 128 miljonit tulumaksumaksjat ning kõikide föderaalvalitsuse kulutuste katmine nende inimeste taskutest on nüüd võimatu.
Jah, mõned inimesed räägivad tavaliste maksumaksjate asemel rikaste või ülemise ühe protsendi või suurkorporatsioonide maksustamisest, kuid seegi on vaid pettekujutelm – raha tuleb lõpuks alati tavaliste töötavate ameeriklaste taskust.
Suurkorporatsioon võib olla juriidiline isik, kuid ultimatiivselt on see lihtsalt inimeste kogum, mis müüb kaupu või teenuseid teistele inimestele ning kui ettevõte peab maksma rohkem makse, siis võetakse see raha lõppastmes ikkagi kõrgemate hindade või madalamate palkade kaudu tavaliste inimeste taskust.
Valitsus peaks lõpetama senisel hulgal kulutuste tegemise, kuid ei kavatsegi seda teha, sest kardab häälte kaotamist, lootes, et ülejäänud maailm jätkab lõputult ameeriklaste elatustaseme subsideerimist.
Matemaatika – ka finantsmatemaatika – on paindumatu ja armutu ning selle vääramatu loogika alusel on Ameerika liikumas suure kiirusega päevani, mil USA valitsus ei ole võimeline maksma enam intresse triljonitesse dollaritesse kasvanud võlakoorma pealt, ükskõik kui palju see ka makse ei tõsta. Varem või hiljem mõistab maailm, et USA ei suuda kunagi oma võlgu tagasi maksta ning pidu leiab karmi lõpu.
Matemaatika – ka finantsmatemaatika – on paindumatu ja armutu ning selle vääramatu loogika alusel on Ameerika liikumas suure kiirusega päevani, mil USA valitsus ei ole võimeline maksma enam intresse triljonitesse dollaritesse kasvanud võlakoorma pealt, ükskõik kui palju see ka makse ei tõsta.
Clark Barnes
Päev, mil maailm ei subsideeri enam Ühendriikide tagastamatuid võlgu, on päevaks, mil Ameerika riigiaparaati moodustav kaader ei saa enam palka ning kümned miljonid riigisubsiidiumite armust elavad inimesed ei saa enam elatist. See on päevaks, mil Ameerika Ühendriigid lagunevad koost. See päev ei ole veel kätte jõudnud, kuid see ei ole enam kaugel.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Briti mõjuvõimsaima mõttekoja Chatham House’i endise juhataja Victor Bulmer Thomase kohaselt rajati Ameerika Ühendriigid juba algupäraselt ekspansiivse impeeriumina alates selle asutamisest 1776. aastal. Ühe teise mõjuka Briti geopoliitika teoreetiku ning imperialismi praktiku John Bagot Glubbi uurimuste kohaselt on inimkonna ajalugu tõestanud, et impeeriumid ei ela tavaliselt üle 250 aasta.
Võttes arvesse suurvõimude ja impeeriumite elutsükli 250 aasta seaduspära, peaks Ameerika Ühendriikide ülemaailmse hegemoonia lõpp saabuma kuskil 2020.-2040. aastate vahemikul.
Adrian Bachmann
Võttes arvesse suurvõimude ja impeeriumite elutsükli 250 aasta seaduspära, peaks Ameerika Ühendriikide ülemaailmse hegemoonia lõpp saabuma kuskil 2020.-2040. aastate vahemikul, millega kaasneks peaaegu kindlasti ka Ühendriikide kui riigi koost lagunemine, kuna Ühendriikide transformatsioon ülivõimsast, ent autarkilisest moodustisest, mis oli kogu oma eksistentsis sõltumatu välismaailmast pärinevatest sisenditest, lakkas pärast II maailmasõda, mil Ühendriikide majanduslik, finantsiline ning poliitiline eliit valis autarkiliseks suurvõimuks olemise asemel (mis on olnud aastatuhandete vältel näiteks Hiina mudeliks) globaalse impeeriumi idee.
Ameerika hegemoonia kokkuvarisemine toob kaasa kogu planeedi majanduslike, poliitiliste, militaarsete ning kultuuriliste jõujoonte ümberformeerumise, millest ei jää puutumata mitte ükski riik ega rahvas maailmas. Eeskätt saab USA hegemoonia lagunemine ning sellega kaasnevad sõjad olema katastroofilised riikidele ja rahvastele, mille eksistents on täielikult rajatud USA geopoliitiliste huvide täitmisele ning mis on Washingtoni diktaate täites teinud endale vaenlased oluliselt võimsamatest riikidest.
Ameerika hegemoonia kokkuvarisemine toob kaasa kogu planeedi majanduslike, poliitiliste, militaarsete ning kultuuriliste jõujoonte ümberformeerumise, millest ei jää puutumata mitte ükski riik ega rahvas maailmas. Eeskätt saab USA hegemoonia lagunemine ning sellega kaasnevad sõjad olema katastroofilised riikidele ja rahvastele, mille eksistents on täielikult rajatud USA geopoliitiliste huvide täitmisele ning mis on Washingtoni diktaate täites teinud endale vaenlased oluliselt võimsamatest riikidest.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: