Paul Craig Roberts
AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Paul Craig Roberts on Ameerika majandusteadlane, kes on pika karjääri jooksul hoidnud mitmeid mõjukaid positsioone Ameerika Ühendriikide poliitilise, majandusliku ning meediaeliidi absoluutses tipus. Roberts oli 1980-ndatel aastatel Ronald Reagani administratsiooni aserahandusminister ning teda peetakse “reaganomicsi” nime kandnud USA ülieduka majandusstrateegia üheks peamiseks autoriks. Pärast teenistust Ühendriikide riigiaparaadis töötas Roberts USA mõjuvõimsaima majandusajalehe The Wall Street Journal toimetajana ning Washingtoni globaalset strateegiat kujundava mõttekoja Rahvusvaheliste ja Strateegiliste Uuringute Keskus (CSIS – Centre for Strategic and International Studies) teadurina. Robertsist on viimastel aastakümnetel saanud Ühendriikide sise- ja välispoliitika üks mõjuvõimsamaid kriitikuid, kes väljendab vana kooli ameeriklase jõulise otsekohesusega seisukohti, mida Washingtoni establishmendile ei meeldi kuulda. Mehe teadmised globaalmajanduse toimimisest ja geostrateegia teoreetilistest alustaladest ning praktilistest realiteetidest on erakordsed ning tema vabatmehe vaimust kantud talupojamõistusega analüüsid väärivad tähelepanu.
Järgnevas intervjuus annab Ühendriikide endine aserahandusminister oma nägemuse sellest, kuhu neokonservatiivide USA globaalse hegemoonia strateegia on maailma ja Ameerika enda ühiskonna viinud.
Ütlesite meie viimase vestluse ajal, et mõistmaks Ukraina sõda ja seda, mis toimub laiemalt seoses neokonservatiividega, tuleb esmalt aru saada “Wolfowitzi doktriini” olemusest. Kas te võiksite avada selle doktriini eesmärke ning kas teie arvates on Ameerika Ühendriigid suutnud need eesmärgid ka saavutada?
Loomulikult ei ole neid eesmärke saavutatud. Wolfowitzi doktriin kirjutati, kui ma õigesti mäletan, 1991. aastal, võib-olla aastal 1992. Selle doktriini taga on toonane Ühendriikide kaitseministeeriumi kantsler, neokonservatiiv Paul Wolfowitz, kelle kava näeb ette, et USA peamine välispoliitiline eesmärk on ennetada teiste riikide tõusmist piisavalt tugevale positsioonile, et nad suudaksid kujutada endast ohtu Ameerika Ühendriikidele.
Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aastal ning kommunistliku režiimi asendumine Jeltsiniga pani sellele doktriinile aluse, kuna neokonservatiivid mõistsid, et seeläbi vabanesid Ühendriigid viimaks peamisest takistusest globaalsele hegemooniale. Sellest ajendatuna asus Wolfowitz oma doktriini kirja panema, kuid kuna selle esimene versioon oli liiga avameelselt sarnane minu poolt kirjeldatuga, siis peeti seda liialt otsekoheseks ja vastuoluliseks. Seetõttu oli Wolfowitz sunnitud oma esialgse versiooni mõneti pehmemas keeles ümber kirjutama, et mitte kogu maailma hirmule ajada. Ent uuest kuuest hoolimata oli kogu doktriini sisu mõistagi sama. Seega juba viimased 30 aastat on kogu Ühendriikide välispoliitika eesmärgiks olnud globaalse hegemoonia saavutamine.
Juba viimased 30 aastat on kogu Ühendriikide välispoliitika eesmärgiks olnud globaalse hegemoonia saavutamine.
Enne selle teemaga edasi liikumist tahaksin aga hetkeks peatuda neokonservatiivide ajalool. Esilagu oli nende näol tegemist valdavalt juudi päritolu vasakpoolsete intellektuaalidega, kellele hakkas muret tekitama nende ideoloogiliste kaaslaste aina süvenev kalduvus irratsionaalsusele ning Ühendriikide- ja Lääne-vastasusele, mistõttu otsustasid nad liituda hoopiski oma ideoloogiliste oponentide ehk konservatiividega. Sellest sündis ka termin „neokonservatiiv“ ehk uus konservatiiv.
Üks sellistest meestest oli Irving Kristol, praeguse kurikuulsa neokonservatiivi Bill Kristoli isa. Irving Kristol oli mõistlik inimene ning, nii palju kui mina tean, ei olnud esialgsed neokonservatiivid Ühendriikide ainuvõimu pooldajad, sest nende liikumine sai hoo sisse 1970. aastatel, mil Nõukogude Liit veel eksisteeris. Irving pani aluse ka uuele akadeemilisele ajakirjale Avalik Huvi (Public Interest), mis käsitles tõsiseid sise- ja välispoliitilisi küsimusi vägagi intellektuaalsel moel. Tänapäeval ei eksisteeri enam kahjuks ühtki sarnast väljaannet. Neokonservatiivide teise generatsiooni moodustasid aga peamiselt Irvingu ja tema kaasaegsete lapsed, kes olid täisealised Nõudkogude Liidu lagunemise ajal 20 aastat hiljem. Just nemad panid ka aluse Ühendriikide hegemoonia saavutamise plaanile.
Wolfowitzi doktriini esimene funktsioon oli õigustada sõdu Lähis-Idas Afganistani, Iraagi ja Liibüa vastu ning ka katset kukutada Süüria valitsus, mille nurjas aga Venemaa sekkumine. Kuivõrd paljud neokonservatiivid olid juudi päritolu, esindasid nad ka Iisraeli huvisid. Mõnedel neokonservatiividel oli ka topelt kodakondsus. Nad kasutasid ära 11. septembri terrorirünnakuid Maailma Kaubanduskeskuse vastu, saatmaks Ühendriikide väed Lähis-Itta sõdima Iisraeli vastaste vastu, kes takistasid nende regionaalset laienemist ning pakkusid Hezbollah` võitlejatele Lõuna-Liibanonis rahalist ning sõjalist abi.
Iisrael on kannustatuna soovist võtta üle oma naabrite veevarustus püüdnud kahel korral Lõuna-Liibanoni okupeerida, kuid nende sõjavägi on mõlemal korral Hezbollah`lt lüüa saanud. Nii kasutasid neokonservatiivid 11. septembri terrorirünnakut ning sellest tingitud „sõda terrori vastu“ õigustusena minemaks sõtta nende valitsuste vastu, kes Hezbollah`t toetasid. Iisraeli plaan nägi ette, et pärast lüüasaamist ei ole need riigid enam suutelised Hezbollah`t raha, relvastuse ja laskemoonaga toetama, andes sedasi Iisraelile uue võimaluse Lõuna-Liibanon vallutada. Ma usun, et just seetõttu on Iisrael sedavõrd vaenulikult meelestatud nii Iraani kui ka Süüria suhtes. Need on riigid, mis on tänini Hezbollah` liitlased.
20 aasta vältel, mil Ühendriigid sõdisid Afganistanis, Iraagis, Liibüas ja Süürias, ei pööranud Washington piisavalt tähelepanu Venemaale ja Hiinale.
Nende 20 aasta vältel, mil Ühendriigid sõdisid Afganistanis, Iraagis, Liibüas ja Süürias, ei pööranud Washington piisavalt tähelepanu Venemaale ja Hiinale. Jeltsin polnud sisuliselt midagi muud kui USA marionett ning neokonservatiivid eeldasid, et sama kehtib ka tema mantlipärija suhtes, mistõttu nad kaotasid valvsuse Venemaal toimuva osas Putini võimule tulemise järel. Mis jällegi Hiinasse puutub, siis CIA andmetel pidi Hiinal kuluma üle poole sajandi, arenemaks majanduslikult nii kaugele, et endast Ühendriikidele mingitki ohtu kujutada.
Nõnda ei pööranud neokonservatiivid 2000-ndate alguses Hiinale ja Venemaale erilist tähelepanu, keskendudes tervenisti Lähis-Ida riikide hävitamisele. Nad söandasid sellest isegi täiesti avalikult rääkida. Ühendriikide nelja tähe kindral ning endine NATO vägede juhataja Wesley Clark selgitas otse tele-eetris, kuidas temale alluvad kindralid tutvustasid talle Pentagonis plaani kukutada viie aastaga seitsme Lähis-Ida riigi valitsused. Muu hulgas nimetas ta ka Saudi Araabiat. Seega on neokonservatiividel kahtlemata just selline plaan olnud.
Ühendriikide nelja tähe kindral ning endine NATO vägede juhataja Wesley Clark selgitas otse tele-eetris, kuidas temale alluvad kindralid tutvustasid talle Pentagonis plaani kukutada viie aastaga seitsme Lähis-Ida riigi valitsused.
Samal ajal kasvas Hiina majandus aga kiiremini kui eales varem. USA tööstus viis sisuliselt kogu oma tootmise Hiinasse, andes hiinlastele seeläbi sisuliselt üleöö nii tehnoloogilise võimekuse kui know-how, aidates Hiinal väga kiiresti Läänemaailmale järele jõuda. Neokonservatiive tabas see suure üllatusena ning üllatusena tabas neid ka Vladimir Putini 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil tehtud avaldus, et Venemaa keeldub aktsepteerimast nägemust Ühendriikide juhitud unipolaarset maailmast ning kavatseb seista enda huvide eest. Kuna nende hegemoonilised sepitsused olid ühtäkki ohus, olid neokonservatiivid sunnitud tõmbuma eemale oma Iisraeli nimel peetavalt ristiretkelt, et välja mõelda, mida nad Hiina ja Venemaa ohjamiseks teha saavad.
Nende esimene Venemaa-vastane vandenõu hõlmas Gruusia vägede sissetungi Lõuna-Osseetiasse. Gruusia ise on endine Nõukogude Liidu vabariik ning olnud aastasadu osa Venemaast. Pärast NSV Liidu lagunemist eraldusid paljud territooriumid Venemaast ning moodustasid iseseisvad riigid. Gruusia oli üks nendest. Washington kasutas sisuliselt Gruusiat ära, saates oma väed sinna kohalikke sõdureid välja õpetama, et saata nad seejärel Gruusiast eraldunud ning Vene mõjusfäärist lahkuda keelduvasse Lõuna-Osseetiasse. Enne sissetungi hoidsid olukorda selles piirkonnas kontrolli all nii Vene kui Gruusia rahuvalvajad. Vene rahuvalvajaid tabas see ootamatult, kui grusiinid neid ameeriklaste mahitusel ründasid. Putini tähelepanu oli hajutatud, kuna ta ise viibis samal ajal Pekingi olümpiamängudel, kuid konflikti puhkedes kiirustas ta tagasi Venemaale ning saatis oma väed kiiresti Lõuna-Osseetiasse. Venelased alistasid Gruusia relvajõud kerge vaevaga ning võtsid piirkonna enda kontrolli alla, tehes sellega konfliktile kiire lõpu.
Katse Venemaad torgata seega ebaõnnestus, kuid kuuldused Putini imperialistlikest püüdlustest ning soovist Nõukogude Liit taastada on jäänud tänini püsima. Putinil oli võimalus võtta kontrolli alla kogu Gruusia, kuid selle asemel kutsus ta oma väed koju tagasi. Ta ei teinud isegi katset Gruusiat taas Venemaaga liita.
Pärast esimese katse nurjumist võtsid neokonservativid pähe, et Venemaa kõige nõrgemaks kohaks on Ukraina.
Pärast esimese katse nurjumist võtsid neokonservativid pähe, et Venemaa kõige nõrgemaks kohaks on Ukraina. Nad kulutasid viis miljardit USA dollarit, ostmaks mõjuvõimu Ukrainas , ostes ära nii nii poliitikuid kui üliõpilasühendusi, kes osaleksid 2014. aastal puhkenud Maidani rahutustes. Nagu me teame, päädis mäsu demokraatlikult valitud Ukraina valitsuse kukutamisega, ning selle asendamisega valitsusega, mille näol on sisuliselt tegemist marurahvusliku režiimiga, mille üheks esimeseks poliitiliseks sammuks oli Ukraina venelaste represseerimine. Venelastel keelati vene keele kasutamine, neid tapeti ja väärkoheldi muul moel. See oli ka põhjuseks, miks Donbassi vabariigid Ukrainast eraldusid, end iseseisvateks kuulutasid ning enda okupeerimise ennetamiseks oma enda sõjalised rühmitused moodustasid. Antud sündmuste jada leidis aset neokonservatiivide teise Venemaa-vastase operatsiooni tulemusena.
Plaan nägi ette, et Ukraina saab NATO liikmeks ning USA tuumaraketid paigutatakse Ukrainasse, et seeläbi Venemaad veelgi enam heidutada mistahes opositsioonist Ühendriikide globaalsele agendale. Putin küll mõistis toimuva tähendust, kuid ei võtnud selles osas suurt midagi ette. Ainus, mida Venemaa tegi, oli Minski leppe sõlmimine, mis jättis Donbassi vabariigid küll osaks Ukraina territooriumist, kuid seda piiratud autonoomsusega. Näiteks oli Minski lepete alusel Donbassile ette nähtud oma politsei, et takistada Ukraina-poolse rõhumise jätkumist.
Ukraina, aga ka Prantsusmaa ja Saksamaa, läksid Minski leppega kaasa, ehkki, nagu me hiljem endise Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi enda käest kuulsime, ei olnudki nende eesmärgiks muud kui Putini eksitamine, tänu millele said ameeriklased kaheksa aastat aega, et ehitada üles ja õpetada välja Ukraina armee. Viimane piisk karikas, mis ajendas Putinit Ukrainas sõjalist operatsiooni alustama, oli ameeriklaste poolt üles ehitatud Kiievi armee plaanitud pealetung Donbassi vabariikidele, et need jõuga uuesti Ukrainaga liita. Faktiliselt on Donbassi regiooni näol tegemist ajalooliste Venemaa aladega, mis Nõukogude ametnike poolt mingil põhjusel Ukraina NSV-ga liideti. Võib olla tehti seda avaliku halduse lihtsustamiseks, võib olla aga Ukraina elanikkonna teadlikuks mitmekesistamiseks. Igal juhul oleks Ukraina vägede tungimine Donbassi tähendanud venelaste jaoks tapatalguid, mida Kreml ei oleks kindlasti saanud taluda.
Venelaste sekkumine andis neokonservatiividele koheselt võimaluse kuulutada Venemaa agressoriks, kes tungis provotseerimata Ukrainasse ning millel olevat plaan tungida ka ülejäänud Euroopa riikidesse, mis ei jäta Läänele muud valikut kui demokraatlikele Ukraina inimestele appi minna. Sedasi hakkasime me selle sõja ampluaad üha laiemaks käristama ja üha uusi sanktsioone kehtestama lootuses, et need suudavad Venemaa põlvili suruda. Me lasime õhku ka Nord Streami gaasijuhtme, kuna kartsime Euroopa riikide sõltuvust Venemaa energiast. Me uskusime, et võime selle tõttu kaotada kontrolli Euroopa üle.
Nagu näha, on neokonservatiivide plaan tänaseks tervenisti käiku lastud. Seda küll mitte just kuigi edukalt, kuid nad ei ole kindlasti veel alla andnud.
Kuidas on Wolfowitzi doktriin aidanud kaasa Euroopa denatsionaliseerimisele?
Euroopa denatsionaliseerimine ei ole mitte Wolfowitzi doktriini, vaid Euroopa Liidu eesmärk, mida Ameerika Ühendriigid mõistagi toetavad. Eesmärk on rahvusriikluse idee kaotamine Euroopast.
Euroopa denatsionaliseerimine ei ole mitte Wolfowitzi doktriini, vaid Euroopa Liidu eesmärk, mida Ameerika Ühendriigid mõistagi toetavad. Eesmärk on rahvusriikluse idee kaotamine Euroopast.
Nagu me viimastel aastatel oleme nägema hakanud, peetakse natsionalismi võrdväärseks fašismiga. Opositsiooni juhti Marine Le Peni kutsutakse Prantsusmaal natsiks üksnes seetõttu, et ta seisab Prantsusmaa kui riigi ja prantslaste huvide eest. See ei ole lubatud, sest see on natsionalismi ilming ning kuna Hitler oli natsionalist, siis järelikult on kõik natsionalistid natsid. Vähemalt seesuguse suhtumise on ameeriklased suutnud Euroopas juurutada. Seega, ehkki prantslased teavad, et nende valitsus ei esinda neid, et Marine Le Pen seda teeb, siis nad ikkagi ei anna talle oma häält, kuna nad peavad teda fašistiks.
Euroopa Liit on oma liikmesriikide suveräänsuse sisuliselt ära sulatanud, kuid see ei ole mitte ainult EL-i teene, vaid sellele on kaasa aidanud ka massiline immigrantide laine, mille saabumist nende riikide valitsused on ise toetanud ja õhutanud.
Euroopa Liit on oma liikmesriikide suveräänsuse sisuliselt ära sulatanud, kuid see ei ole mitte ainult EL-i teene, vaid sellele on kaasa aidanud ka massiline immigrantide laine, mille saabumist nende riikide valitsused on ise toetanud ja õhutanud. See on toonud meid olukorda, kus ennustatavalt saab Rootsis peagi olema juba kaks sellist linna, kus etnilised rootslased on vähemuses…
Etnilised eurooplased on oma enda riikides surutud kaitsepositsioonile, sest neid on hakatud kujutama koletistena. Olen kuulnud lugusid naistest erinevates Euroopa riikides, keda on immigrant vägistanud ning kes ei julge sellest politseile teatada, sest nad kardavad, et neid süüdistatakse vihakuriteos, kui nad nimetavad oma ründajana isiku, kes ei ole valge. Mitte üksnes ohvrid ei ole selles olukorras, kus kuriteost teatamine võib muuta neid endid kurjategijateks, vaid ka ajakirjanikud ei julge enam uudislugudes kurjategijate päritolu või nahavärvi mainida. Seega on etniliste eurooplaste delegitimeerimine toimumas kahel tasandil: Euroopa Liidu poolt suveräänse riigi valitsuse pädevuste üha ulatuslikum ülevõtmine ning nende riikide rahvuse esindajate muutmine alama klassi kodanikeks nende endi kodumaal.
Tekib paratamatult küsimus, kas Euroopa väest ja võimust on veel midagi üldse alles jäänud? Ei, mitte midagi. Sa ei tohi olla uhke selle üle, et sa oled sakslane. Sa ei tohi olla uhke selle üle, et sa oled prantslane või itaallane või hispaanlane või rootslane, sest see on rassistlik.
Prantsuse kirjanik Jean Raspail ennustas seda kõike juba 1970-ndatel avaldatud raamatus „Pühakute laager“ (The Camp of Saints). Kuna seda oli võimalik nii pikalt ette ennustada, tekib paratamatult küsimus, kas Euroopa väest ja võimust on veel midagi üldse alles jäänud? Ei, mitte midagi. Sa ei tohi olla uhke selle üle, et sa oled sakslane. Sa ei tohi olla uhke selle üle, et sa oled prantslane või itaallane või hispaanlane või rootslane, sest see on rassistlik. Aga ka Ühendriikidel pole põhjust rõõmustada, sest ka see riik pole praeguseks midagi muud kui Paabeli torn, kus valged inimesed ei tohi enda üle mingit uhkust tunda, sest see kujutab endast rassilist diskrimineerimist ja valgete ülemvõimu toetamist.
Lääs on oma väe ja võimu ise hävitanud. Me ei ole tugevad, me ei tunne ühtekuuluvust. Sellised fragmenteerunud riigid ei suuda vastu seista Venemaale, Hiinale või Iraanile, sest kuidas peaksid inimesed, kel isegi oma kodumaal pole mingit võimu, suutma võidelda Venemaaga? See ei ole võimalik. Kuid kuna neokonservatiivid on selle nüansi jätnud tähelepanuta, siis on tõenäoline, et nad võivad hammustada liiga suure tüki ning lõpetada lõhkise suuga sõjas, mida neil pole lootustki võita. Ja see neokonservatiivide hegemoonilistest unistustest põhjustatud sõda kasvab ühel hetkel üle tuumasõjaks, mis hävitab kogu maailma.
Neokonservatiivide hegemoonilistest unistustest põhjustatud sõda kasvab ühel hetkel üle tuumasõjaks, mis hävitab kogu maailma.
Euroopa riikidel puudub ka tõsiseltvõetav sõjaline võimekus. Ka selle puudumist mujal maailmas nägi Wolfowitzi doktriin ette. Kas see osa doktriinist kehtis ka Euroopale?
Jah.
Kas kardeti seda, et Saksamaa või Prantsusmaa võib saada regionaalseks ülemvõimuks?
Ma päris nii ei ütleks. Ameerika Ühendriigid otsustasid, et neil on märksa lihtsam kontrollida rahvusvahelist organisatsiooni nagu Euroopa Liit kui iga selle liikmesriiki eraldi. Kui Nõukogude Liit lagunes ja Venemaa Ida-Euroopa riigid vabaks lasi, siis uued riigid liideti täpselt samal põhjusel samuti Euroopa Liiduga. Ma ei usu, et sel oli mingit pistmist Washingtoni hirmuga Prantsuse või Saksamaa sõjalise võimekuse ees.
Iseäranis just Saksamaa ees, sest Ühendriigid on neile 1945. aastast alates ajupesu teinud. Kõik Saksa koolides kasutatavad õpikud on ameeriklaste poolt koostatud. Saksa lastele õpetatakse, et nad on kurjad inimesed, kes teevad kurje tegusid puhtalt nende kontrolli alt väljas olevate tegurite tõttu. Isegi Saksa akadeemikutel ja ajaloolastel ei ole lubatud teise maailmasõja ametlikus narratiivis kahelda, sest see on kuritegu, mille eest võid lõpetada vangikongis. Seega, Washington on viimased ligi 80 aastat kontrollinud seda, kuidas sakslased mõtlevad, sest kui sul on võim hariduse üle, siis on sul võim rahva üle.
Washington on viimased ligi 80 aastat kontrollinud seda, kuidas sakslased mõtlevad, sest kui sul on võim hariduse üle, siis on sul võim rahva üle.
Näib, et Ühendriikide loodud NATO koalitsioon ei suuda tagada Ukrainale piisavalt relvastust ja laskemoona, et Venemaa vastu sõdida.
Arusaam, et Ukraina suudab Venemaa vastu võidelda, on absurdne. Seda sõltumata sellest, kas või kui palju neile relvastust kätte antakse. Millest inimesed ei paista olevat veel aru saanud, on see, et Ukraina ei sõdi tegelikult Venemaaga. Vene sõjavägi ei ole Ukraina konflikti peaaegu kaasatud, seda sõjalist operatsiooni viivad läbi eraarmee nimega Wagner Group ja sõjategevuse käigus Venemaa poolt tunnustatud Donbassi vabariikide sõjalised rühmitused. Wagner kui kandev sõjaline jõud Ukrainas on küll Vene sõjaväe poolt toetatud, kuid kindlasti ei saa nende kahe vahele lihtalt võrdusmärki tõmmata, mistõttu ei ole meil võimalik rääkida Vene armee massiivsest kohalolust Ukrainas.
Sõjategevuse geograafiline ulatus piirdub üksnes Donbassi ning aladega Lõuna-Ukrainas, viimases neist tõenäoliselt üksnes selleks, et luua maaühendus Krimmi poolsaarega. Venemaa polegi teinud õiget katset tervet Ukrainat vallutada. Kremli eesmärk on ajada ukrainlased välja etnilistelt Vene aladelt Ida- ja Lõuna-Ukrainas, kuid huvi kogu Ukraina vallutamise suhtes ei ole nad senini üles näidanud. Seda konflikti on Venemaal algusest peale nimetatud sõjaliseks erioperatsiooniks, mis sisuliselt tähendab, et Ukraina väed, mis okupeerisid osa Donbassist, on sealt välja aetud ning Donbass ning teatud Musta mere äärsed alad Lõuna-Ukrainas on Venemaaga taas liidetud.
Venemaa polegi teinud õiget katset tervet Ukrainat vallutada. Kremli eesmärk on ajada ukrainlased välja etnilistelt Vene aladelt Ida- ja Lõuna-Ukrainas, kuid huvi kogu Ukraina vallutamise suhtes ei ole nad senini üles näidanud.
Väita aga, et Venemaa tahab Ukrainat vallutada, ei saa tõele vastata, sest kui kogu Ukraina vallutamine oleks Putinil tõepoolest kavas olnud, siis oleks see sõda lõppenud kahe nädalaga. Selle asemel on aga relvakonflikt hoitud Donbassi piires. See tähendab, et Kiievi valitsust ei ole kukutatud, mis omakorda tähendab, et Ukraina valitsusel on olnud võimalik osutada Venemaale vastupanu. On mõistetav, et venelased ei taha Donbassis jõu kasutamisega ekstsessidesse laskuda, sest seal elavad nende endi rahvuskaaslased. Pealegi ei ole kuigi mõistlik tappa inimesi, keda sa oled väitnud päästma minevat.
Püüdlused tsiviilkannatanute arvu piirata on Venemaa jaoks aga probleemseks osutunud, sest nad on seeläbi andnud Läänele 15 kuud, et oma infooperatsioone levitada ning lõputult teeselda, et Ukraina on kohe-kohe võitmas, mis on kaugel reaalsusest. Ma arvan, et Kreml tegi oma kalkulatsioonides strateegilise vea, kuid ma mõistan, miks selline otsus langetati.
On reaalne oht, et Lääne sekkumine võib kontrolli alt väljuda ning viia otsese vastasseisuni, mis võib omakorda kasvada välja tuumasõjaks.
Nagu öeldud, Venemaa on oma strateegiliste otsustega andnud Läänele võimaluse sellesse konflikti sekkuda ning neid sellele isegi kannustanud. Ma olen selle Kremli otsuse suhtes olnud äärmiselt kriitiline, sest on reaalne oht, et Lääne sekkumine võib kontrolli alt väljuda ning viia otsese vastasseisuni, mis võib omakorda kasvada välja tuumasõjaks. Minu arvates on see risk liiga suur ja liiga ohtlik. Venemaast oleks olnud loogiline kohe alguses Ukraina pikali lüüa, valitsus välja vahetada, Ukraina ajalooliselt Venemaale kuulunud alad uuesti Venemaaga liita ning seejärel lahkuda. Selle kõigega oleks juba aasta tagasi ühel pool oldud ning Ühendriikidel poleks seega olnud aega ise konflikti sekkuda ja hakata Ukrainale tanke ja pikamaa rakette saatma. Nüüd on hakatud rääkima ka hävitajate saatmisest, kuid ma usun, et see on ennekõike tingitud mõistmisest, et Ukraina sõjavägi on sisuliselt hävitatud ja nad lihtsalt ei ole enam edukateks rünnakuteks suutelised. On võimalik, et Zelenski on valmis läbirääkimisteks, kuid ameeriklased on selle talle lihtsalt ära keelanud.
Kuidas see kõik laheneb, ma ei tea. Mina isiklikult olen pikka aega olnud seda meelt, et venelased peaksid Läänele selja pöörama ning keskenduma täielikult koostööle Hiina, India ja Iraaniga, aga ka teiste riikidega Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, sest rahvad üle kogu maailma on ameeriklaste peale raevunud. Me oleme kurikuulsad oma rõhuvalt kiusajaliku käitumise ja mentaliteedi poolest. Peale selle kasutame me oma valuutat nende riikide ja rahvaste karistamiseks ning nende valitud valitsuste kukutamiseks. Seega pole üllatus, et tänaseks on maailmas hulgaliselt riike, kes on valmis ennast Hiina ja Venemaa protektoraadiks tegema.
Mida Venemaal Läänelt vaja on? Mitte midagi. Meil ei ole Venemaale mitte midagi pakkuda. Venelaste jaoks oleks märksa kasulikum hakata ühes Hiina ja Indiaga ülejäänud maailma arendama ning aeglaselt kärbuvat, iseenda kultuuri hävitavat Läänt lihtsalt ignoreerida.
Mida Venemaal Läänelt vaja on? Mitte midagi. Meil ei ole Venemaale mitte midagi pakkuda. Venelaste jaoks oleks märksa kasulikum hakata ühes Hiina ja Indiaga ülejäänud maailma arendama ning aeglaselt kärbuvat, iseenda kultuuri hävitavat Läänt lihtsalt ignoreerida. Ühendriikide ja Briti ülikoolid ei õpeta tudengitele muud kui seda, millised kurjad kolonisaatorid ja rassistid nad on. Mitte keegi ei tunne enam enda üle uhkust. Lääne kultuur on kadunud ja hävingujõud on kõikjal võimust võtnud.
Viimaks kuuleme me aga Venemaad ja Hiinat ütlemas, et neil ei ole USA dollarit vaja. Ühendriigid aga kaotavad oma võimu niipea, kui nende valuutat ei taheta enam kasutada, sest kogu USA seni saavutatud hegemoonia on üles ehitatud globaalsele nõudlusele dollari järele. Saudid ütlevad, et nad ei kasuta enam USA dollarit. India, Aafrika ja Lõuna-Ameerika on väga tundlikud Hiina ja Venemaa otsuste suhtes. See muutus on tänaseks juba vallandunud.
Ühendriigid kaotavad oma võimu niipea, kui nende valuutat ei taheta enam kasutada, sest kogu USA seni saavutatud hegemoonia on üles ehitatud globaalsele nõudlusele dollari järele. Saudid ütlevad, et nad ei kasuta enam USA dollarit. India, Aafrika ja Lõuna-Ameerika on väga tundlikud Hiina ja Venemaa otsuste suhtes. See muutus on tänaseks juba vallandunud.
Neokonservatiivide ettekujutused Ühendriikide hegemooniast on naeruväärsed, sest see lihtsalt ei ole võimalik, kui su ülikoolid õpetavad su endi lastele, et nad on olemuslikult halvad… Uus vahend, mille nad on selle jaoks välja mõelnud, on CRT ehk kriitiline rassiteooria (ingl critical race theory). Seda kasuatatakse selgitamaks juba väikestele lastele, et kui sa oled valge nahavärviga, siis järelikult oled sa rassist, väärkohtled teise nahavärviga inimesi, et sina ja sinu vanemad ja kõik sinu esivanemad on või olid rõhujad. Selline ajupesu lõhub ära vanemliku autoriteedi.
Ma ei tea, kuidas sellisele vundamendile ehitatud ühiskond suudaks vastu seista Venemaale või Hiinale. Kust peaks üldse tulema täna valge lapse julgus astuda sõjaväkke ja minna mõne teise riigi vastu sõtta, kui ta iseend ja oma riiki kurjadeks peab? Pealegi võime me kindlad olla, et Hiina ja Vene koolides lastele sellist rämpsu ei õpetata.
Ma ei usu siiski, et neokonservatiivid suudaksid natsionalismi tappa.
Natsionalism on ammu surnud. Kõik Euroopa riigid, USA, Kanada – need riigid pole midagi muud kui Paabeli tornid. Multikultuursus on kruvitud Läänes sellisele tasemele, et puudub igasugune ühtsustunne, kuna pole toimunud mingit assimilatsiooni.
Natsionalism on ammu surnud. Kõik Euroopa riigid, USA, Kanada – need riigid pole midagi muud kui Paabeli tornid. Multikultuursus on kruvitud Läänes sellisele tasemele, et puudub igasugune ühtsustunne, kuna pole toimunud mingit assimilatsiooni. Riigid pole muud kui pelgalt geograafilis-administratiivsed üksused ilma igasuguse rahvustundeta.
Võtame näiteks California. Sageli väidetakse, et selle osariigi majandus on üksi suuruselt maailma viies. Vaid 33 protsenti California osariigi elanikkonnast on valgenahalised, nad on vähemuses. Mustanahalistele õpetatakse aga süstemaatiliselt valgete vihkamist, sest nad rõhuvad väidetavalt teise nahavärviga inimesi. Latiinod teavad aga, et Washington varastas California nende käest koos New Mexico, Texase ja Arizonaga. Nüüdseks on latiinod tulnud tagasi üle piiri nendesse osariikidesse ning hakanud seal enamusse jõudma. Tegelikult võiks isegi öelda, et mingit piiri ei eksisteerigi enam ning Ühendriigid ei kujuta tänaseks endast isegi geograafilist entiteeti, rääkimata rahvusriigist. Sama on mõistagi toimumas ka Euroopas. Läänes pole enam ühtegi riiki, kus rahvuste hävinemist ei toimuks.
Ühendriigid ei kujuta tänaseks endast isegi geograafilist entiteeti, rääkimata rahvusriigist. Sama on mõistagi toimumas ka Euroopas. Läänes pole enam ühtegi riiki, kus rahvuste hävinemist ei toimuks.
Euroopas on muidugi toimumas veelgi drastilisemad muutused, sest Euroopa Liidu funktsioon on ennekõike suveräänsete riikide muutmine Euroopa osariikideks nagu Georgia või Florida Ameerika Ühendriikides. Prantsusmaa ei oleks enam riik, vaid osariik ning suveräänne valitsus ei asuks enam mitte Pariisis, vaid Brüsselis, Euroopa Liidu organite juures. See üleminek ei ole veel lõpule jõudnud, kuid oleme sinna suunas teel. Rahvusriiklus on möödanik. Suurbritannia kodanikud ei ole enam ainult või enamuses britid, vaid riigi elanikkonna moodustab rahvaste paabel. Praeguseks on nende peaministri toolile jõudnud indialane ning Londoni linnapea kohale Lähis-Ida moslem. Kus on etnilised britid?
Mis puudutab neokonservatiive, siis kuna nemad juhivad Ühendriikide välispoliitikat ja Ühendriigid juhivad omakorda Kanada, Austraalia, Euroopa ja Jaapani välispoliitikat, siis kontrollivad neokonservatiivid ühtlasi ka kõigi nende riikide välispoliitilisi otsuseid. Kõik muu selle ümber, millest ma rääkinud olen, on minu arvates neokonservatiividest sõltumatu ning tegelikult nende agendat isegi kahjustav, sest igas mainitud riigis on sisemised pinged sedavõrd kõrgele tõusnud, et neokonservatiivide välispoliitilised mahhinatsioonid ei oma enam suurt tähtsust. Mitte ükski neist riikidest ei suuda õieti oma armeedki toita.
Mis puudutab neokonservatiive, siis kuna nemad juhivad Ühendriikide välispoliitikat ja Ühendriigid juhivad omakorda Kanada, Austraalia, Euroopa ja Jaapani välispoliitikat, siis kontrollivad neokonservatiivid ühtlasi ka kõigi nende riikide välispoliitilisi otsuseid.
Lõuna-Ameerika riigid on selles osas natuke erilised, sest paljude selle mandri riikide rahvastiku moodustavad hispaanlased, indiaanlased ja nende kahe segu. Miks etniliselt segatud populatsioon on selles regioonis vähem probleeme tekitanud, on minu hinnangul ennekõike tingitud sellest, et 20. sajandi suurimad arenguhüpped ei ole seal Lääne riikidega samaväärset mõju avaldanud, mistõttu on need riigid olnud ka madalama surve all, mis lubab neil etnosest tingitud erisustega paremini toime tulla.
Kas neokonservatiividel, liberaalidel ja globalistidel on mingi vahe või on kõik üks ja seesama?
Ühendriikide liberaalid on alati olnud interventsionistid, alati valmis mujal maailmas toimuvasse sekkuma. Selles osas on nad neokonservatiividega üpris sarnased. Mõistagi ei õigusta nad sekkumist kunagi Ühendriikide hegemoonia taotlemisena, vaid kutsuvad seda demokraatia levitamiseks või inimeste aitamiseks. Neokonservatiivid on need, kes lõid hegemoonist USA juhitud unipolaarse maailma doktriini, kuid interventsionistidest liberaalid aktsepteerivad seda, sest nad ise käituvad täpselt samal viisil.
Mis puudutab “globaliste”, siis ma ei ole aru saanud, mida inimesed selle sõna all silmas peavad. Ma arvan, et globalism oli ettekääne, mida Ühendriikides kasutasid Wall Street ja suurkorporatsioonid, õigustamaks oma kodumaise tööjõu hülgamist ning kogu tootva tööstuse Aasiasse viimist, et seeläbi oma kasumi marginaale veelgi kõrgemale upitada. Nad lihtsalt hakkasid seda nimetama globaalseks majanduseks ning jutlustama sellest, kui hea ja kasulik see on, aga ma arvan, et see polnud midagi muud kui labane propaganda. Propaganda, mille taha said oma ahnust varjata kapitalistid, kes oma kaasmaalaste asemel otsustasid palgale võtta hiinlased, indoneeslased, vietnamlased ja teiste Aasia riikide elanikud. Klaus Schwabil ja Maailma Majandusfoorumil on palju pööraseid ideid, kuid ma pole kindel, et ta on suuteline millekski enamaks kui propaganda.
Hiina on ilmselgelt tootmises maailma tipp, Venemaal on suur sõjaline võimekus ning konkurentsitult suurimad energiaressursid. Aafriklased ja lõunaameeriklased on aga Washingtoni käe läbi sedavõrd palju ja pikalt rõhuda saanud, et nende kuulekusele USA diktaadile ei saa kohe kuidagi loota – isegi mitte nende nukuvalitsuste omale, kelle me oleme ära ostnud.
Keegi neist ei suuda aga toime tulla sellega, kui Venemaa, Hiina, India, Aafrika ja Lõuna-Ameerika organiseerivad uue, teistsuguse maailma enda väärtuste ja huvide järgi. Hiina on ilmselgelt tootmises maailma tipp, Venemaal on suur sõjaline võimekus ning konkurentsitult suurimad energiaressursid. Aafriklased ja lõunaameeriklased on aga Washingtoni käe läbi sedavõrd palju ja pikalt rõhuda saanud, et nende kuulekusele USA diktaadile ei saa kohe kuidagi loota – isegi mitte nende nukuvalitsuste omale, kelle me oleme ära ostnud.
Ma kuulsin alles hiljuti ühe Aafrika riigijuhi sõnavõttu, kus ta ütles, et ameeriklased, kes on ajalooliselt pidevalt käinud nende valitsusi kukutamas, on nii nahaalsed, et tulevad nüüd neile demokraatiat õpetama. Kui isegi Aafrika liidrid hakkavad Washingtoni suhtes põlgust väljendama, on lõplikult selge, et USA diplomaatia on läbi kukkunud. Me oleme tuginenud sõpruse asemel sunnile, veenmise asemel oma jõule, ning ma arvan, et need inimesed on hakanud mõistma, et neil tegelikult ei ole enam kuigivõrd põhjust ameeriklasi karta, sest neil on nüüd võimalik hoopis Hiina ja Venemaa vihmavarju alla pugeda, mis neile USA eest kaitset pakuks.
Ma ei näe ka seda, kuidas meil oleks võimalik neid arenguid peatada. Ameerika Ühendriigid vajusid kreeni siis, kui me oma tööstuse riigist välja viisime. Mis on riik ilma tootmisvõimekuseta? See on India aastal 1900. See on positsioon, millesse me end asetasime. Ma ei oska seda enam kuidagi selgemalt väljendada, et maailm on muutumas. Tuumasõda muutub üha suuremaks ohuks, kuid ma loodan, et Hiina ja Venemaa võtavad seda piisavalt tõsiselt, sest sellest olukorrast ei ole enam mitte kellelgi võimalik võitjana või vähemalt mittekaotajana väljuda.
Ameerika Ühendriigid vajusid kreeni siis, kui me oma tööstuse riigist välja viisime.
Ühendriigid on samal ajal aga väga kiires ja järsus languses. Kui maailm lõpetab USA dollari kasutamise, siis oleme me kaotanud oma peamise relva. Kui see juhtub, oleme me suures hädas, sest, nagu mainitud, oleme me oma tootmise riigist välja viinud, mis omakorda tähendab, et enamus meie tarbitavatest kaupadest on imporditud. Ka USA eelarve puudujääk on lõputult kasvav ning seda tuleb mingil moel rahastada. Kui nõudlus dollari järele kukub, siis kaob meil võimalus riiklikke võlakirju müüa, mis tähendab dollari kollapsi, kõrget inflatsiooni ning impordist sõltuva riigi elanike kiiret ja sügavat vaesumist.
See kõik võib juhtuda ning seda väga ootamatult. Keegi ei osanud Nõukogude Liidu kokku kukkumist ette ennustada, sest seda ei põhjustanud mitte USA, vaid Poliitbüroo enda otsus Gorbatšov arreteerida ja koduaresti panna, olles näinud kokkuleppeid, mida too Läänega sõlmis. Sedasi võivad ka Ameerika Ühendriigid valuutakriisi tagajärjel kokku kukkuda, sest kuidagi peab kontrollimatult võetud laenukoorma teenindamist rahastama. Nüüd, kus saudid aktsepteerivad täna juba makseid oma nafta eest ka teistes valuutades kui USA dollar, ei ole keegi enam sunnitud energia eest maksmiseks ilmtingimata dollareid omama. Lisaks sellele muudab Ühendriikide endi ettevõtete poolt välismaal toodetud kaupade import kaubandusbilansi puudujäägi veelgi suuremaks ning ka selle tasakaalustamist peab mingil moel finantseerima.
Dollari lõpp maailma reservvaluutana on kõige teravam mõõk, mis neokonservatiivide pea kohal ripub ning see tolkneb tänaseks juba väga peenikese niidi otsas.
Mis viib meid retoorilise küsimuseni – kui keegi ei ole enam sunnitud USA dollareid omama, siis miks peaks keegi neid jätkuvalt ostma? Dollari lõpp maailma reservvaluutana on kõige teravam mõõk, mis neokonservatiivide pea kohal ripub ning see tolkneb tänaseks juba väga peenikese niidi otsas. Bideni adminstratsioon näib aga olevat sellest kõigest õndsas teadmatuses, ähvardades jätkuvalt nii Hiinat kui Venemaad. Ent millega? Mida saavad Ameerika Ühendriigid teha Hiinale või Venemaale? Mitte midagi.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!