Vene kosmoseagentuuri Roskosmos juht Juri Borissov tunnistab, et Venemaa on jäänud kosmosesatelliitide masstootmise tehnoloogias kaugele maha nii USA-st kui Hiinast. Borissovi hinnangul peab Venemaa võimekuselünga kiiresti likvideerima, et vältida nii tsiviil- kui militaarsektoris kosmosetoest sõltuvate harude konkurentsivõimetuks muutumist.
Riigiduuma ees kõneldes sõnas Borissov, et Venemaa peab mahajäämuse kiiresti ületama, rõhutades, et riigi kosmosetööstuse peamiseks prioriteediks on satelliidigruppidest koosnevate konstellatsioonide tootmise võimekuse loomine.
„Lihtsalt selleks, et te mõistaksite, et USA-l on võimekus toota igal aastal umbes 3000 satelliiti. Hiinas on seitse tehast, mille tootmisvõimsus läheneb 2000-le satelliidile. Ka Euroopa ei maga. Meie tootmisvõimsus on vaid 40 satelliiti aastas,“ kirjeldas Borissov olukorda parlamendiliikmetele.
USA-l on võimekus toota igal aastal umbes 3000 satelliiti. Hiinas on seitse tehast, mille tootmisvõimsus läheneb 2000-le satelliidile. Ka Euroopa ei maga. Meie tootmisvõimsus on vaid 40 satelliiti aastas.
Juri Borissov, Vene kosmoseagentuuri Roskosmos juht
Praeguse seisuga on Venemaal vaid 2,4% maailma satelliiditurust, samas kui USA toodab umbes 70%. Kui Venemaa ei võta samuti kasutusele pidevat, konveierilaadset satelliitide tootmismudelit, on oht, et riik kaotab oma turuosa täielikult, hoiatas Borissov.
„See tähendab, et me peame kogu oma kosmosetööstussektori radikaalselt ümber struktureerima, et keskenduda konveieril põhinevale masstootmisele. Uskuge mind, see ei ole lihtne ülesanne. See nõuab massiivset standardiseerimist, ühtlustamist ja täiesti teistsuguseid suhteid tarnijatega. Kuid me peame seda tegema ja me teeme seda kindlasti, sest Venemaal lihtsalt ei ole muud valikut,“ selgitas Borissov. „Kui me selle saavutame, ja me peame seda saavutama, siis jääme me globaalse tehnoloogilise trendi eesrindele ja tagame oma kaitse-, julgeoleku- ja tsiviilsektoritele vajamineva arengu küllaldase satelliidivõimekuse toel.”
Roskosmose juhi sõnul on maailmas hetkel tohutu nõudlus satelliitide järele, millele vastav pakkumine eksisteerib tänu võimekusele luua suuri satelliitide grupeeringuid, mis hõlmavad endas nii navigatsiooni-, kommunikatsiooni- kui seiresatelliite.
Kui globaalse kosmosetööstuse praegused plaanid realiseeruvad, tõuseb 2030. aastaks maakera ümber tiirlevate satelliitide koguarv 7000-lt satelliidilt 60 000 kuni 100 000 satelliidini.
Kui globaalse kosmosetööstuse praegused plaanid realiseeruvad, tõuseb 2030. aastaks maakera ümber tiirlevate satelliitide koguarv 7000-lt satelliidilt 60 000 kuni 100 000 satelliidini.
„See on tohutu hulk seadmeid, mis tuleb projekteerida, toota ja luua. Venemaa võimekus selles osas on praegu üsna tagasihoidlik,“ ütles ta, märkides, et Venemaa satelliidikonstellatsioon täidab hetkel vaid umbes 30% riigi kodumaiste klientide vajadustest.
Tulevikku vaadates näeb Borissov Venemaa kosmosevõimekuse jaoks siiski oluliselt ambitsioonikamaid väljavaateid.
„Kui me rakendame ellu kõik kavandatud programmilised tegevused, siis aastaks 2036 kasvab Venemaa satelliitide park kokku 2600 tehiskaaslaseni, millest 35% on kommertssatelliidid,“ prognoosis Vene kosmoseagentuuri ülem.
Veebruaris teatas Borissov uudisteportaalile Pro Kosmos, et Roskosmos kavatseb eraldada umbes 50 miljardit rubla (500 miljonit eurot) satelliitide tootmisüksuse loomiseks. Plaanitav rajatis oleks võimeline tootma kuni 500 kg kaaluvaid satelliite.
Adrian Bachmanni kommentaar:
1957. aastal maailma esimese tehiskaaslase orbiidile saatnud Vene kosmosetööstus omab unikaalset kogumit tugevustest ja nõrkustest, mis eristavad seda fundamentaalselt USA kosmosesektorist.
Erinevalt USA samuti algupäraselt vaid militaarset ja luurealast funktsiooni omanud kosmoseprogrammist, mis on tänaseks saanud Ühendriikide jaoks loendamatute kasumlike majandusharude alustalaks (mis on toonud aastakümnete jooksul sisse sadu miljardeid dollareid) on Vene kosmosetööstus alati olnud praktiliselt täielikult riigi poolt subsideeritud ettevõtmine, millel on olnud Venemaa jaoks suur militaarne, ent pea olematu majanduslik kasutegur.
Vene kosmosetööstus on alati olnud praktiliselt täielikult riigi poolt subsideeritud ettevõtmine, millel on olnud Venemaa jaoks suur militaarne, ent pea olematu majanduslik kasutegur.
Adrian Bachmann
Tõsiasi, et Venemaa suudab aastas orbiidile saata kõigest 40 tehiskaaslast USA ligi 3000 vastu, on üks seesugustest faktidest, mida on võimalik kasutada ilma igasuguste eelteadmisteta publikus – eriti kui olematud eelteadmised kombineeruvad rohkete eelarvamustega – täiesti vale arusaama tekitamiseks kahe riigi kosmosesüsteemide loomise võimekuse hindamisel. Sisuliselt moodustavad umbes 95-99% USA 3000-st ning Hiina 2000-st satelliidist väikesed kommunikatsioonisatelliidid, mis on tehniliselt lihtsad, ent mille masstootmisvõimekus Venemaal erinevalt USA-st ja Hiinast hetkel puudub.
USA on suutnud viimase kümne aasta jooksul viia läbi revolutsiooni satelliitide tootmises, mida on ajalooliselt valmistatud kas üksikeksemplaridena või väga väikestes seeriates käsitööna. Antud satelliitide valmistamise metoodika eksisteerib endiselt ega kao keerulisemate ja massiivsemate seire- ja kommunikatsioonisatelliitide konstrueerimisest kuhugi. Kuid tõsi on ka see, et võimekus luua tuhandete kaupa hiiglaslikes parvedes lähiorbiidil tiirlevaid kommunikatsioonisatelliite on suurendanud USA eelist nii tsiviil- kui militaarkommunikatsioonis kvalitatiivselt järgmisele tasemele, millega võistlemine on Venemaal võimatu ilma lihtsate satelliitide masstootmisvõimekuse loomiseta.
Sisuliselt moodustavad umbes 95-99% USA 3000-st ning Hiina 2000-st satelliidist väikesed kommunikatsioonisatelliidid, mis on tehniliselt lihtsad, ent mille masstootmisvõimekus Venemaal erinevalt USA-st ja Hiinast hetkel puudub.
Adrian Bachmann
Kas see saab teostuma, on iseküsimus. Väga suured takistused, mis muudavad kaheldavaks Venemaa võimekuse satelliitide masstootmist lähitulevikus käivitada, tulenevad esiteks Venemaa kosmoseelektroonika tootmise võime olulisest mahajäämusest Lääne ees nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses dimensioonis (kosmoseelektroonika on oma rariteetsuse tõttu üks nendest tehnoloogiatest, mille ekspordi kontrolli on Läänel võimalik reaalselt üsna efektiivselt jõustada), aga ka tõsiasjast, et USA satelliitide masstootmise revolutsioon tulenes Elon Muski Space-X kontserni erasektori algatusest ning Venemaal sisuliselt puudub analoogne kosmosetööstuse ettevõte ning selle loomist soosiv ettevõtluskultuur.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
