Washingtoni Ukraina avantüür ähvardab kokku kukutada kogu suure geopoliitilise mängu.
Ma mäletan seda hästi… See oli hetk ühes Washingtoni Kapitooliumi lähedases baaris, kui istusime sõbraga ja lahendasime jooke. See oli muuhulgas ka hetkeks, mil Venemaa oli parasjagu annekteerimas Krimmi. Aasta oli siis 2014 ja mu Ukraina sõber muigas mõrudalt: “Venemaa neelab Ukraina alla, hoolimata sellest, mida Lääs arvab. Küsimus on vaid selles, kui kaua see aega võtab.”
Venemaa jaoks on Ukraina keskse tähtsusega komponent oma riigi julgeoleku tagamises, samas kui USA jaoks on Ukraina pelgalt üks abstraktne idee. See on demokraatliku vastuhaku sümbol ja tulus lisaturg majandusvaevades Euroopa Liidule. Muuhulgas ka potentsiaalne uus NATO baas, kuhu kuhjata täiendavaid väeüksusi ennast järjest tugevamalt kehtestava Venemaa lähedusse.
“Venemaa neelab Ukraina alla, hoolimata sellest, mida Lääs arvab. Küsimus on vaid selles, kui kaua see aega võtab.”
Kuid Moskva usub kindlalt, et Ukraina on eksistentsiaalne komponent nende rahvuslikus julgeolekus. Venemaa juhid on tükk aega vaadelnud Ukrainat samamoodi, nagu mitmed Ameerika liidrid on vaadanud Mehhiko või Kanada peale: elutähtis puhvertsoon kaitsmaks riigi tuumikterritooriumi agressiivsete välisvaenlaste eest.
Ukraina pole alati Venemaa osa olnud. Sajandeid elasid seal krimmitatarlased (qirimlar), kes olid kurikuulsad oma rüüsteretkede poolest Venemaale. Viimaks suutis tsaarinna Katariina Suur Ukraina ohu likvideerida ning ala koloniseeriti Venemaa poolt. Sellest ajast saati on Ukraina eksisteerinud poliitiliselt Kremli käepikendusena.
Venemaa jaoks on Ukraina keskse tähtsusega komponent oma riigi julgeoleku tagamises, samas kui USA jaoks on Ukraina pelgalt üks abstraktne idee.
Lääs magas Ida-Euroopas maha elu šansi
Võimalus heidutada Venemaa püsivalt Ukrainast ja Ida-Euroopast eemale oli väga hetkeline, kerkides üles külma sõja lõpuakordides. Lääneliidrid otsustasid toona üksmeelselt desarmeerida postsovetlik Ukraina, sundides seda täielikult loobuma oma tuumaarsenalist ning eeldades, et Venemaa ei kujuta endast enam kunagi Läänele ohtu.
Just selle kujutelma tõttu õhutas toonane USA president Bill Clinton naiivselt värskelt iseseisvunud Ukraina riiki kokku pakkima oma Nõukogudeaeg(ne)set tuumaarsenali, mis oli suuruselt kolmas maailmas, selmet aidata Ukrainal tuumarelvastust moderniseerida ja turvalisemaks muuta. Kiiev ei soovinud oma tuumarelvi käest anda, arvestades nende kasulikkust heidutusmeetmena mistahes tulevase Vene invasiooni eest.
Ukraina Nõukogudeaeg(ne) tuumaarsenal oli suuruselt kolmas maailmas.
Clintoni administratsioon seevastu nõudis täielikku desarmeerimist, kuivõrd külm sõda oli lõppenud, muutes kokkuleppe magusamaks USA poolt pakutava julgeolekugarantiiga kaitsta Ukrainat tulevikus mistahes Vene invasiooni eest.
Ameerika presidendid on üldiselt tuntud heade ajalooteadmiste poolest, mistõttu on üsna irooniline, et Washington oli pärast külma sõja lõppu valmis pakkuma Ukrainale julgeoleku garantiisid, mis sarnanesid vägagi seesugustele, mis vallandasid eelmised maailmasõjad.
Tühjad lubadused
Kakskümmend aastat hiljem pandi USA lubadused proovile, kui Vene väed tungisid Krimmi ja annekteerisid poolsaare, samal ajal kui Ukrainas oli toimunud (märkus: USA poolt aktiivselt mahitatud) riigipööre ja kogu riigis oli ärev olukord. Ajalooliselt on juba 19.sajandist alates Venemaa Musta mere laevastiku baas paiknenud Sevastoopolis, mistõttu oli algusest peale Lääne-poolne ülbuse tipp eeldada Venemaa vabatahtlikku loobumist oma ainsast Lõuna-Euroopa sõjasadamast lihtsalt seetõttu, et USA toetatud Kiiev seda soovib.
Kakskümmend aastat hiljem pandi USA lubadused proovile, kui Vene väed tungisid Krimmi ja annekteerisid poolsaare.
Venemaa liidrid pelgasid, et Lääne toega Ukraina valitsus, mis tõusis võimule Maidani vägivallalaine toel, viib riigi Venemaa orbiidilt täielikult välja. Seejärel aga liitub Ukraina juba NATO, EU ja sarnaste Lääne ühendustega, muutudes sisuliselt Ameerika pistodaks Venemaa kõhu all.
Pärast Venemaa kiireid liigutusi Krimmi annekteerimisel mereväebaasi turvalisuse kindlustamiseks kulutas Venemaa järgmised seitse aastat usinalt, et tõugata Läänt eemale Ukraina toetamiselt. Üheks meetmeks oli venemeelsete ja suuresti venekeelsete separatistlike alade toetamine riigi idaosas.
Algusest peale oli Lääne-poolne ülbuse tipp eeldada Venemaa vabatahtlikku loobumist oma ainsast Lõuna-Euroopa sõjasadamast lihtsalt seetõttu, et USA toetatud Kiiev seda soovib.
Punane tuluke: Vene invasioon on tulekul
Sel kuul saatsid USA luureametnikud oma NATO kolleegidele hoiatuse Vene vägede pidevast koondamisest Ukraina piiridel. Uudisele järgnes intsident, kus Ameerika astronaudid olid Rahvusvahelises Kosmosejaamas sunnitud varjuma SpaceX kapslisse pärast seda, kui Venemaa kasutas eelhoiatuseta satelliidivastast (ASAT) relva reliktse Nõukogude satelliidi hävitamiseks Maa-lähedasel orbiidil. Tohutu kosmoserämps, mis selle tagajärjel orbiidile paiskus, ohustas otseselt Ameerika ja Vene astronautide elusid, pannes riski alla kogu ISS-i tegevuse.
Washington oli pärast külma sõja lõppu valmis pakkuma Ukrainale julgeoleku garantiisid, mis sarnanesid vägagi seesugustele, mis vallandasid eelmised maailmasõjad.
Nagu ma varemalt raporteerisin, oli Vene ASAT intsident otseselt seotud sündmustega Euroopas – eelkõige Kremli hirmuga, et mistahes võimalik sissetung Ukrainasse vallandaks NATO vastureaktsiooni. Novembrikuus aset leidnud Vene kosmosevägede satelliiditõrjeraketi katsetus oli mõeldud hoiatusena Läänele, et see ei sekkuks Ukrainas, mida ootab ees paratamatu Vene invasioon. Tegelikult on kinnitamata raportite põhjal Ida-Ukrainas juba praegu liikumas Vene eriüksuste liikmed, kes toetavad separatistlikke paramilitaarseid rühmitusi ja teevad ettevalmistusi Vene invasiooni toetuseks.
Venemaa juhid on tükk aega vaadelnud Ukrainat samamoodi, nagu mitmed Ameerika liidrid on vaadanud Mehhiko või Kanada peale: elutähtis puhvertsoon kaitsmaks riigi tuumikterritooriumi agressiivsete välisvaenlaste eest.
Saksamaa astub vahele – aga mis (taga)mõttega?
Üllatavalt jõuliselt sekkus asjade käiku Berliin, peatades ajutiselt Nord Stream 2 ehituse, kuniks operaatoril ei ole Saksa litsentsi. Nord Stream 2 näol on tegu vastuolulise ja hiiglasliku torujuhtme projektiga, millega võimendatakse Euroopa sõltuvust odavast Vene gaasist. Gaasinäljas Euroopa varustamine Saksa torujuhtme kaudu on sisuliselt Vene poliitladviku unistus, et tirida Venemaa probleemset majandust tagasi Nõukogude hiilgeaja tasemele.
Novembrikuus aset leidnud Vene kosmosevägede satelliiditõrjeraketi katsetus oli mõeldud hoiatusena Läänele, et see ei sekkuks Ukrainas, mida ootab ees paratamatu Vene invasioon. Kinnitamata raportite põhjal on Ida-Ukrainas juba praegu liikumas Vene eriüksuste liikmed, kes toetavad separatistlikke paramilitaarseid rühmitusi ja teevad ettevalmistusi Vene invasiooni toetuseks.
Niisiis, sakslased tahtsid uut torujuhet, venelased unistasid sellest, isegi Euroopa tarbijad vajasid seda gaasitoru. Üksnes ameeriklased olid pidevalt plaani vastu, kartes geopoliitilisi tagajärgi, mis tulenevad Euroopa kasvavast energeetilisest sõltuvusest Venemaast.
Kummalisel moel otsustas president Joe Bideni administratsioon eemaldada kriitilised sanktsioonid, mille Donald Trumpi administratsioon oli kehtestanud USA-Vene suhete pingestumise kõrghetkel. USA sanktsioonide eemaldamine lubas Saksamaal heaks kiita kauaoodatud gaasijuhtme kasutuselevõtu. Kui Biden soovis sellega ära hoida potentsiaalset Ukraina invasiooni, oli tegemist väga kummalise viisiga selle saavutamiseks.
Sakslased tahtsid uut torujuhet, venelased unistasid sellest, isegi Euroopa tarbijad vajasid seda gaasitoru. Üksnes ameeriklased olid pidevalt plaani vastu.
Saksamaa bürokraatliku takistuse tõttu ei pruugi gaasijuhe nüüd valmida enne 2022. aastat ja kuna gaasihinnad tõusevad juba praegu kõrgustesse, on muutunud eriti aktuaalseks küsimus, kui kaua hoiab Saksamaa NS2 lõplikku heakskiitmist kinni. Berliin ei saa üksinda Venemaa vastu seista ja on ebatõenäoline, et Bideni administratsioon pakub Saksamaale midagi enamat toetavatest sõnakõlksudest.
Eriti aktuaalseks on muutunud küsimus, kui kaua hoiab Saksamaa NS2 lõplikku heakskiitmist kinni.
USA tundub hetkel olevat võimetu koostama ükskõik millist strateegiat, mis võiks peatada Kremli ekspansiooni Ida-Euroopasse, riskimata täiemahulise konfliktiga tuumariigi* Venemaa vastu (Märkus… Venemaa ei ole mitte “tuumariik”, vaid maailma selgelt suurim tuumariik, mille arsenal ja tuumarelvastuse tootmise kompleks on umbes võrdne ülejäänud maailma riikide – sh USA – kombineeritud tuumavõimekusega. Adrian Bachmann). See on aga midagi, mida ei Biden ega ükski teine Lääne liider ei kavatse teha. Lõpuks mõistab seda ka Moskva, mistõttu Saksamaa sammud Nord-Stream 2 pidurdamisel ei suuda pikas perspektiivis Moskva plaane väärata.
USA tundub hetkel olevat võimetu koostama ükskõik millist strateegiat, mis võiks peatada Kremli ekspansiooni Ida-Euroopasse, riskimata täiemahulise konfliktiga tuumariigi* Venemaa vastu. See on aga midagi, mida ei Biden ega ükski teine Lääne liider ei kavatse teha.
Venemaa lahendus Ukrainas
Venemaal on USA ees mitmeid eeliseid, milledest esimene on geograafiline lähedus. Venemaa on lihtsalt lähemal nendele riikidele, keda potentsiaalne rünnak puudutab. Teiseks teguriks on makroökonoomika, kuna Euroopa on alates 1990test aastatest olnud kasvavas sõltuvuses odavast Vene energiast. Kolmas tegur on tähelepanu. Venemaal on võimalik oma jõu koondamisega lõigata läbi Euroopa ja Ameerika “transatlantiline” liitlassuhe, samal ajal kui Washington peab välissuhteid juhtima ka Lähis-Idas, Kaug-Idas ja Ladina-Ameerikas. Moskval tarvitseb vaid oodata ja ameeriklaste hajutatud tähelepanu ära kasutada. See pole aga kuigi keeruline, arvestades, kuidas Bideni administratsioon hüpleb ühest rahvusvahelisest kriisist teise.
Aja jooksul saab Venemaa Euroopas oma tahtmise – või kui ei saa, siis kasutades vana sarmaatide sõjatarkust põletavad nad linnuse pigem maha, kui jätavad selle vaenlasele.
Venemaal on võimalik oma jõu koondamisega lõigata läbi Euroopa ja Ameerika “transatlantiline” liitlassuhe, samal ajal kui Washington peab välissuhteid juhtima ka Lähis-Idas, Kaug-Idas ja Ladina-Ameerikas.
Sedasi said minu vana Ukraina sõbra kommentaarid uue tähenduse. Ta teadis midagi, mida ameeriklased, õndsalt ookeanitega isoleeritud, kaugel Euroopa geopoliitikast ja ajaloolisest perspektiivist, ei saa kunagi täpselt mõistma: mis puudutab Ida-Euroopat, siis aeg töötab vääramatult Venemaa kasuks.
Aja jooksul saab Venemaa Euroopas oma tahtmise – või kui ei saa, siis kasutades vana sarmaatide sõjatarkust põletavad nad linnuse pigem maha, kui jätavad selle vaenlasele.
USA ei saa enam täita maailmapolitseiniku rolli tänases geopoliitilises keskkonnas – mitte ilma kasvava tuumakonflikti riskita. Tõeline oht varitseb USAd aga Ida-Aasiast, see tähendab Hiinast. Washington peab Euroopas omaks võtma realistlikuma Vene poliitika, kuna sõda ei ole teostatavaks plaaniks. Sõltumata sellest, kui palju selleks aega kulub, võtab Venemaa peagi Euroopa geostrateegilisel kaardilaual tihi, kuna mäng käib Kremli poolt vaadatuna üha tugevama käega.
Mis puudutab Ida-Euroopat, siis aeg töötab vääramatult Venemaa kasuks.
