Kreml on robustseid meetodeid kasutades teinud selgeid edusamme saavutamaks eesmärk, mis kunagi tundus võimatu — Venemaa võõrutamine välismaisest IT tehnoloogiast.
Venemaa jätkuv rünnak globaalsete veebiplatvormide vastu ei näita raugemise märke. See tõstatab küsimuse: kas Venemaa plaanib aasta lõpuks globaalsetest platvormidest lõplikult vabaneda?
Arvestades Venemaa jõupingutusi imporditava tehnoloogia asendamiseks, paistab selline areng vägagi tõenäoline. Vaid kolm aastat tagasi tundus see veel kauge ja vaevu saavutatava eesmärgina.
Kas Venemaa plaanib aasta lõpuks globaalsetest platvormidest lõplikult vabaneda?
2019. aasta augustis toimunud tehnoloogiakonverentsil naljatas ühe Venemaa suurima infoturbe ettevõtte tarkvara peainsener, et nad ei taha tarkvara impordi asendamise paneeli „lõbust ilma jääda.” Nende jaoks oli kogu idee kõigest mitte kuigi kaval nali. „See, et nad panevad karbi peale Vene templi, ei tähenda veel, et karbi sisu oleks tegelikult Venemaal toodetud.”
Täna ta enam nii tihti ei naljatle.
Nüüdseks on Venemaast saanud üks väheseid riike, kus kohalikud platvormid suudavad edukalt USA veebiteenustega konkureerida. Juba aastaid on Venemaa hoobelnud Euroopa kõige arenenumate internetipanga süsteemidega, isegi arenenumatega kui Jaapanis. Lühidalt öeldes on tehnoloogia kõige kiiremini kasvav Venemaa majandussektor ning seda kõike tänu Nõukogude Liidult päritud maailma suurimale inseneride kogukonnale ja väga heale üleriigilisele tehnikahariduse süsteemile.
Siiski oli neil veel kuni viimase ajani hulgaliselt eksistentsiaalseid probleeme. Venemaa riikliku interneti infrastruktuur ehitati üles USA tehnoloogiale, peamiselt Cisco’le. Tegemist on 1990ndate keskpaigas tehtud teadliku valikuga, kuivõrd kohalik tööstus oli Läänest ligikaudu 20-25 aastat maas ning polnud seetõttu võimeline moodsaid lahendusi pakkuma. Niisiis asendati kolme aastaga üle 70% kõigist Venemaa linnadevahelistest telefonijaamadest tänapäevaste, Läänes toodetud digitaalsete jaamadega. Sellest ajast saati on internetti Venemaal vahendanud ja juhtinud USA-s toodetud tehnoloogia.
Lühidalt öeldes on tehnoloogia kõige kiiremini kasvav Venemaa majandussektor ning seda kõike tänu Nõukogude Liidult päritud maailma suurimale inseneride kogukonnale ja väga heale üleriigilisele tehnikahariduse süsteemile.
Ka riistvara, eriti mikrokiipide, tootmises oli Venemaa Läänest kaugele maha jäänud. 1990. ja 2000. aastatel tehti hulganisti katseid elu taas sisse puhuda Nõukogude katsetusele muuta Moskva külje all asuv Zelenogradi linn USA Räniorule (ingl Silicon Valley) konkurentsi pakkuvaks tehnoloogiakeskuseks. Kõik katsetused ebaõnnestusid. Vene tarkvara insenerid suutsid küll välja töötada hea toote, kuid enamasti väikesemahulise. Kui oli aga vaja tohutute andmemahtude töötlemist, näiteks suurte andmebaaside haldussüsteemide puhul, siis joosti kahjumisse. Isegi Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) pidi oma terroristide andmebaasi jaoks kasutama USA-s välja töötatud Oracle’i platvormi.
Vene sotsiaalmeedia platvormid on pikka aega olnud riigis populaarseimad, ent WhatsApp suutis tänu grupivestluste pidamise võimalusele, millesse Venemaa kooliõpetajad ja kortermajade kogukonnad armusid, siiski läbi murda. Ka YouTube`i vaatamine oli venelaste seas laialt levinud ning Microsoft Office oli kasutusel pea kõigis kontorites üle kogu riigi.
Selline oli olukord kuus aastat tagasi, kui impordi asendamine sai Kremli üheks suurimaks poliitiliseks eesmärgiks. Selle ajaga on Venemaa ja tema tehnoloogiatööstus kaugele jõudnud.
Venemaa riikliku interneti infrastruktuur ehitati üles USA tehnoloogiale. Tegemist on 1990ndate keskpaigas tehtud teadliku valikuga, kuivõrd kohalik tööstus oli Läänest ligikaudu 20-25 aastat maas ning polnud seetõttu võimeline moodsaid lahendusi pakkuma.
Kommunikatsiooni „valvekoer” Roskomnadzor on olnud hõivatud riiklike interneti infrastruktuuride riistvaraga varustamisega, et toetada niinimetatud „suveräänset internetti” — Venemaal toodetud ja valitsuse poolt kinni makstud. Samal ajal väänab Kaubandusministeerium Venemaa kontoritega tarkvaraarendajate, näiteks 1C ja Parus, käsi, et sundida neid kohandama oma tooteid Venemaal toodetud protsessoritega. Valitsuse eesmärk on, et 2023. aastaks põhineks 70% kõigist tehnoloogia ostudest kodumaistel protsessoritel. Eesmärgi saavutamiseks võttis riiklik arendusettevõte Vnesheconombank üle Zelenogradi kiibitehase, et sealsed tootmisrajatised taaskäivitada.
Valitsuse eesmärk on, et 2023. aastaks põhineks 70% kõigist tehnoloogia ostudest kodumaistel protsessoritel.
Valitsus näeb vaeva ka MyOffice’i väljatöötamisega. Tegemist on tarkvaraga, mis on loodud osaliselt Kaspersky Lab’ile kuuluva ettevõtte poolt ning mis peaks vaikepaketina sülearvutites ja arvutites asendama Microsoft Office’i. Samal ajal töötab Digiarendusministeerium välja õigusakte, mis nõuavad, et kõik koolid, tervishoiusüsteemid ja riigiametnikud läheksid üle valitsuse toetatud „töösuhtluse platvormile,” mis hõlmab endas Venemaal toodetud e-posti, sõnumite ja videokõnede tarkvara. Haridusministeerium töötab omakorda välja suunised, et sundida õpetajaid õpilaste ja lapsevanematega suhtlema ainult venekeelsete suhtluskanalite kaudu. See oleks suur löök nii WhatsAppi kui Zoomi populaarsusele.
Seal, kus Venemaal toodetud lahendusi lihtsalt pole, on Kreml nõus leppima avatud lähtekoodiga tarkvaraga. Näiteks suunatakse valitsuse kontrolli all olevaid ettevõtteid ja ministeeriume loobuma Oracle’ist ja kasutama selle asemel PostgresQL andmebaasihaldussüsteemile ehitatud lahendusi. Ehkki tegemist ei ole Venemaa toodanguga (see töötati välja California Ülikoolis), usutakse siiski, et kuivõrd tegemist on avatud lähtekoodiga tehnoloogiaga, ei ole see sõltuv Lääne sanktsioonidest.
Ja muidugi on Kreml taganud, et ka YouTube seisab silmitsi konkurentsiga Venemaa platvormide poolt. Aastal 2019 käivitas Yandex oma videoteenuse ning Rutube on hiljuti Gazprom Media, mida juhib Roskomnadzori endine juht Aleksandr Žarov, värske rahastuse abil samuti uuenduskuuri läbi teinud.
Nende ulatuslike jõupingutuste mõju on juba nähtav. Eelmisel nädalal teatas Skolkovo innovatsioonikeskus uhkusega Venemaal krediitkaartide kasutamist käsitleva uuringu tulemustest. Riiklik Mir-kaart, mida haldab Venemaa riiklik kaardimaksesüsteem (Russian National Card Payment System) ning mis käivitati lääneriikide sanktsioonide vastase meetmena, on edestanud Visa ja Mastercardi ning jõudnud riigi juhtivaks maksekaardiks. Seda kasutab 42% venelastest. Ehkki paljudel Miri klientidel puudus valikuvõimalus (kaart anti neile osana nende pensionipaketist), on selle populaarsus siiski reaalne.
Hoolimata sellest, et meetodid, mille abil Kreml sunnib venelasi kohalikku tehnoloogiat kasutama, võivad näida primitiivsetena, on võtted siiski osutunud efektiivseteks ning valitsus teeb kindlaid edusamme, tõmbamaks inimesi Vene iseseisvasse “digitaalsesse mulli”.
