Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ehk olete kuulnud Hiina needust: „Saagu teile osaks huvitavad ajad!” Paistab, et meiegi elame hetkel väga huvitaval ajal. Mitte miski meie ümber ei ole loogiline. Nagu enamik meist, olen minagi nõnda tundnud juba aastaid.
Covidiga seotud eriti huvitavate aegade jooksul otsisin kõikjalt teavet, mis aitaks mõista ümberringi toimuvat, ning see äratas mu üles. See sundis mind keskenduma sellistele maailma aspektidele, millele ma varem polnud tähelepanu pööranud, kuna need tundusid niivõrd äärmuslikud.
Avalikkuse reaktsioon Covidile oli näide massihüsteeriast, kuid mingil põhjusel paistis, nagu oleksin ma selle narratiivi suhtes immuunne. Ma ei saanud ignoreerida seda, kuidas kogu maailm minu ümber kokku varises ja mõistuse kaotas. Seetõttu alustasingi oma leidudest kirjutamist.
Mis toimub?
Maailm ei toimi nii, nagu ma varem ette kujutasin.
Usun, et enamik sellest, mida me avalikkuses näeme, ja peaaegu kõik, mida traditsioonilised meediakanalid meile esitavad, on mõeldud avaliku arvamuse kujundamiseks kasutatavate narratiivide ülal hoidmiseks. See kehtib kõikides Lääne demokraatiates.
Mitte miski meie ümber ei ole loogiline. Nagu enamik meist, olen minagi nõnda tundnud juba aastaid.
Propaganda suunab masse “õigesti” hääletama, et mõjuvõimsate isikute grupeeringud saaksid ühiskonda oma vajadustele vastavalt kohandada. Äärmuslikel juhtudel võidakse sündmusi, sealhulgas hädaolukordi, lavastada, et suunata avalik arvamus niiditõmbajate jaoks soodsa poliitika poole.
Mõned kriitikud on esile toonud, kuidas kiire massilise sisserände tagajärjel tekkivat ebastabiilsust kasutatakse ära, et kehtestada valitsuse digivaluuta ja digitaalsed isikutunnistused, mille väidetav eesmärk on jälgida ebaseaduslikke sisserändajaid, kuid samal ajal pingutatakse silmust meie kaela ümber. Sarnaseid väiteid on toodud ka kliimaeesmärkide kohta, kus süsinikdioksiidi seire on vaid üks paljudest skeemidest, mille tegelik eesmärk on keskkonnakaitse sildi varjus inimesi kontrollida.
Isegi loodusõnnetusi kajastab meedia valikuliselt ning juba ainuüksi see asjaolu peaks aitama kujundada arusaama maailma toimimisest. Samuti tasub tähele panna, et kuigi meedias käsitletakse igapäevaselt Gaza ning Ukraina konflikte, ei eraldata eetriaega rahutustele Lõuna-Aafrikas või Iirimaal.
Usun, et enamik sellest, mida me avalikkuses näeme, ja peaaegu kõik, mida traditsioonilised meediakanalid meile esitavad, on mõeldud avaliku arvamuse kujundamiseks kasutatavate narratiivide ülal hoidmiseks.
Just selliseid meetodeid kasutavadki võimulolijad Lääneriikides, et vältida avalikku konfrontatsiooni. Võimud eelistavad säilitada rahva illusiooni demokraatiast ja võimude lahususest, mis justkui eksisteeriks koos kontrolli- ja tasakaalumehhanismidega. Samal ajal levitavad nad oma propagandat, et seeläbi kujundada meie mõtlemist.
Kõike kontrollida on väga raske
Taibates, et meie üle valitsevad mõjuvõimsad isikud ja et meil endil on tegelikult üsna vähe kontrolli toimuva üle, võib teil olla raske tunda midagi peale nördimuse. Kuid teisest vaatepunktist lähenedes pole ka eliidi maailmas sugugi mitte kõik roosiline.
Miljardite omamine ja õigete inimeste tundmine on kindlasti abiks oma tahtmise läbi surumisel, kuid tavaliselt ajendab mõjuvõimsaid isikuid pigem võimujanu. Nad tahavad maailma kontrollida. Neil on vaja kujundada kogu maailma toimimist. Selle saavutamiseks peavad nad aga töötama teiste inimeste kaudu ning sageli tähendab see tööd mitmesuguste ühiskonnakihtidega, mille üle nad omavad vaid minimaalset kontrolli.
Algseid ideid on keeruline ellu viia. Plaane mõistetakse valesti. Valed inimesed on valedel kohtadel. Asjad lähevad viltu. Suures võrgustikus tekib kergesti katkise telefoni mängu efekt ja strateegiad moonduvad inimeselt inimesele ning institutsioonist institutsiooni liikudes. Seega… Kuidas on siis võimalik, et valitsev klass niivõrd paljut kontrollib?
Algseid ideid on keeruline ellu viia. Plaane mõistetakse valesti. Valed inimesed on valedel kohtadel. Asjad lähevad viltu. Suures võrgustikus tekib kergesti katkise telefoni mängu efekt ja strateegiad moonduvad inimeselt inimesele ning institutsioonist institutsiooni liikudes. Seega… Kuidas on siis võimalik, et valitsev klass niivõrd paljut kontrollib?
Eliidil on üks suur eelis. Väikeste rühmade tegevust on lihtsam organiseerida kui suurte rühmade oma. Tagasihoidlikul hulgal otsusekindlatel miljardäridel võib küll muus osas vähe ühist olla, kuid nad leiavad siiski piisavalt ühiseid huve, et jätta oma erimeelsused kõrvale ja järgida mõnda kõigi osapoolte jaoks soodsat poliitikat nagu näiteks odava tööjõu importimine välismaalt või kliimaalgatuste edendamine selleks, et laiendada kontrolli elanikkonna üle. Isegi kui leidub palju inimesi, kes on sellise poliitika vastu, ei ole neil sama lihtne sellele lõpu tegemise nimel organiseeruda.
Aeg-ajalt esineb küll ulatuslikke solidaarsuse hetki. Näiteks Brexit sai teoks Suurbritannias läbi viidud ametliku referendumi järel ja Trump võitis presidendivalimistel. Nendel juhtudel kasutasid massid ära olemasolevaid mehhanisme hääletamise näol, mis võimaldas ehtsana paistnud rahvalike eesmärkide lühiajalist õitsengut.
Aeg-ajalt esineb küll ulatuslikke solidaarsuse hetki. Näiteks Brexit sai teoks Suurbritannias läbi viidud ametliku referendumi järel ja Trump võitis presidendivalimistel. Nendel juhtudel kasutasid massid ära olemasolevaid mehhanisme hääletamise näol, mis võimaldas ehtsana paistnud rahvalike eesmärkide lühiajalist õitsengut.
Mõlemal korral võitlesid valitsevad ringkonnad jõuliselt lõpptulemuste vastu ning nii Brexiti kui Trumpi võit põhjustasid poliitkorrektse avalikkuses sädistava klassi kokkuvarisemise. Kuid väljaspool selliseid mehhanisme on inimestel väga raske organiseeruda otsusekindla ja rikka väikese rühma vastu.
Populism on suures osas müüt. Meie maailma toimimist kontrollib eliit ja lõppkokkuvõttes domineerivad meie ümber eliidi poolt loodud narratiivid, sõltumata sellest, kes kuhugi valitakse.
Populismi müüt
Seega võib öelda, et populism on suures osas müüt. Meie maailma toimimist kontrollib eliit ja lõppkokkuvõttes domineerivad meie ümber eliidi poolt loodud narratiivid, sõltumata sellest, kes kuhugi valitakse. Mõjuvõimsad jõud ja nende kontrolli all olevad struktuurid purustavad sellised põgusad tõelise populismi hetked nagu Trumpi võit või Brexit. Vahel neutraliseeritakse need hetked tegevusetuse abil, hoolimata esialgsest edust ja saavutatud hoost.
Põhiosa sellest, mida me endi ümber näeme, sealhulgas ka näiline populism, on tegelikult teater. Otsused langetab tavaliselt eliit. Ülejäänu on vaid dekoratsioonid ja rekvisiidid, mis hoiavad alal illusiooni demokraatlikust kontrollist.
Meil eksisteerib nii globalistlik eliit, kes tegutseb riikide tasandist kõrgemal, kui ka lokaalne riiklik eliit, kes tegutseb peamiselt riigi piires.
Eliidile mõeldes kujutame ette rikkaid mõjuvõimsaid inimesi, aristokraatia liikmeid, kes moodustavad valitseva klassi. Kuid tegelikkus on hajusam, sest kontrolli teostatakse mitmete kihtidena ja pigem on meil tegemist millegi eliidi hierarhia laadsega.
Paistab, et meil eksisteerib nii globalistlik eliit, kes tegutseb riikide tasandist kõrgemal, kui ka lokaalne riiklik eliit, kes tegutseb peamiselt riigi piires. Segadust tekitab sealjuures asjaolu, et mõlemad rühmad on tänapäeval oma vaadetelt pigem globalistlikud, ja siit lähtuvadki paljud meie probleemid, sest nende silmis kujutab rahvusriik koos selle pärandi ja rahvast koos hoidvate sidemetega endast takistust nende plaanidele.
Lisaks tegutseb veel palju teisigi inimrühmi, kes kõik omavad mingit laadi võimu ja kontrolli. Kohati need grupid isegi konkureerivad omavahel, mis muudab pildi veelgi segasemaks. Ja ometi tunneme tänaseks ühemõtteliselt, et keegi rakendab meie üle võimu, isegi kui võimu päritolu on meile suuresti ebaselge.
Ometi tunneme tänaseks ühemõtteliselt, et keegi rakendab meie üle võimu, isegi kui võimu päritolu on meile suuresti ebaselge.
Kohasem mõiste võiks olla veidi ähmasem termin establishment – see on omavahel lõdvalt seotud isikute rühm või hulk rühmi, kes töötavad tänaste võimustruktuuride säilitamise nimel. Establishment hõlmab nii valitsevat klassi kõige tipus ehk neid, kellele kuulub suurim mõjuvõim, riigisiseselt mõjukaimaid rühmi, kui ka igapäevaseid bürokraatia elemente.
Süsteem hõlmab kõiki neid, kes ühel või teisel viisil langetavad meid kõiki mõjutavaid olulisi otsuseid: akadeemiline maailm, meedia, poliitika, ettevõtted, riigiteenistus ja kohalikud omavalitsused… . Neid inimesi on külll palju, kuid kogu elanikkonnaga võrreldes siiski suhteliselt vähe.
Establishment hõlmab ka madalatel võimupositsioonidel olevaid inimesi – väikeseid mutrikesi –, kes ei kuulu tingimata mingisse kabalisse või salajasse ühingusse. Nad lihtsalt järgivad eliidi huve kas oma iseloomu või indoktrineerimise või isegi lihtsalt palgatöö tõttu. Kohaliku omavalitsuse kõrgematel ametikohtadel olevad isikud võivad täielikult pooldada avatud piire ja netonullipoliitikat ning aidata kaasa poliitikale, mis ei ole meie huvides. Nad võivad siiralt uskuda levitatavat propagandat ja arvata, et aitavad inimkonda.
Mitte kõik establishment`i liikmed ei ole pahatahtlikud isikud, kes kavandavad meie hukku. Inimesed on väga kergeusklikud ja otsusekindlad niiditõmbajad võivad seda ära kasutada.
Establishment hõlmab nii valitsevat klassi kõige tipus ehk neid, kellele kuulub suurim mõjuvõim, riigisiseselt mõjukaimaid rühmi, kui ka igapäevaseid bürokraatia elemente. Establishment hõlmab ka madalatel võimupositsioonidel olevaid inimesi – väikeseid mutrikesi –, kes ei kuulu tingimata mingisse kabalisse või salajasse ühingusse. Nad lihtsalt järgivad eliidi huve kas oma iseloomu või indoktrineerimise või isegi lihtsalt palgatöö tõttu.
Orja mõtlemine
Organiseerituse puudumine on tõsine takistus püsiva muutuse loomise teel, kuid kõige suurem takistus süsteemi muutmise mõttes on suurte inimhulkade ükskõiksus vabaduse suhtes. Kurb tõde on see, et suur osa inimkonnast tunneb end eliidi orjuses mugavalt; nad ei igatsegi vabadust. Anglosfääris näib küll olevat keskmisest suurem osa inimesi, kes soovivad vabadust saavutada, mõnede hinnangute kohaselt umbes 20–30 protsenti. Ülejäänud tahavad lihtsalt turvalisust, mugavust ja kindlustunnet ning nad premeerivad igaüht, kes neid illusioone neile tagada lubab.
Olukorra teeb veelgi hullemaks asjaolu, et me impordime inimesi maailmaosadest, kus polegi kunagi vabadust igatsetud. Paljud neist pärinevad kultuuridest, kus väärtustatakse tugevaid mehi ja valitseb hõimudevaheline vaen. Keegi neist ei oleks valmis andma oma elu isikuõiguste deklaratsiooni kaitsmise eest. Nende ajaloos pole Magna Cartat ega seadusesse kirjutatud Habeas Corpus`t.
Paraku on see alati nii olnud. Vabaduseotsijad on ajalooline erand ja tänapäeval on nad ebaühtlaselt üle maailma jaotunud. See aga teeb muutuste loomise veelgi keerulisemaks, arvestades, et suurtel rühmadel on juba niigi raske organiseeruda väikeste otsusekindlate rühmade vastu. Aga kui paljudel ei olegi tegelikult midagi orjuse vastu, kui nende puur tundub neile piisavalt mugav, siis paistavad meie võimalused päris lootusetud.
Kõige suurem takistus süsteemi muutmise mõttes on suurte inimhulkade ükskõiksus vabaduse suhtes. Kurb tõde on see, et suur osa inimkonnast tunneb end eliidi orjuses mugavalt; nad ei igatsegi vabadust. Kui paljudel ei olegi tegelikult midagi orjuse vastu, kui nende puur tundub neile piisavalt mugav, siis paistavad meie võimalused päris lootusetud.
Maailma kontrollimise kindlusetus
Kuid kõigist oma eelistest hoolimata on mõjuvõimsate isikute maailm siiski hääbumas. Reaalsus sekkub pidevalt, rikkudes nende suurejoonelised plaanid kõike kontrollida.
Covid sundis inimesi pöörama tähelepanu ühiskondlikele struktuuridele, mis oleksid pidanud jääma tähelepanu alt välja, ja see kulutas ära suure osa eliidi sotsiaalsest kapitalist. Siin oli tegemist peaaegu katastroofilisel tasemel institutsioonilise võimu kuritarvitamisega, isegi kui eliit selle kulgu ei juhtinud ja toimuv töötas teatud määral nende huvide vastu.
Lisaks on eliidi rahastamisel loodud mitmesugused hävingut külvavad liikumised tavalised inimesed võimust võõrandanud.
Liikumistega loodavaid poliitilisi relvi on raskem kontrollida, kui esmapilgul tundub. On ohtlik julgustada inimesi uskuma ilmselgetesse valedesse, kuna ülikoolides toodetavad akrediteeritud droonid otsivad pidevalt ristisõdu ja võtavad neid ise tõsiselt, mis tagab, et fanaatikute võimu haarates kaotavad ideede ja liikumiste algatajad kiiresti kontrolli kogu protsessi üle.
Selline asjade kulg võib ootamatult liikumiste loojate endi vastu pöörduda, nagu näiteks akadeemikute puhul, keda julgustati halvustama valget Euroopa kultuuri teiste suhtes rõhuvana ja kes rakendasid sama filosoofiat juutide ja Iisraeli suhtes – mis vihastas mõningaid eliitrühmi ja tuli neile ootamatult (Märkus: Ülikoolide juutidest sponsporid panid pahaks, et Läänemaailma organisatsioonides jõudsalt poropageeritud DEI ehk mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasamise põhimõtteid laiendati palestiinlaste kaitseks ja käsitleti Iisraeli Gaza kontekstis rõhujana. Vaata lähemalt nt siin).
Kui midagi sellist juhtub, muutuvad eliidi loodud liikumistest välja kasvanud harud rivaalitsevateks võimukeskusteks, mida ei tohi taluda. Liikumised peavad toimima mõjuvõimsate isikute tööriistade, mitte rahva õigustatud meelepaha ergutavate ja koondavate nähtustena.
Kuid kõigist oma eelistest hoolimata on mõjuvõimsate isikute maailm siiski hääbumas. Paljud narratiivid on pidanud kohanema endi põhjustatud hävitustööga ja muutunud selle tulemusena naeruväärseteks.
Loomulikult on loodud maailma kunstlikkus tegelikult selle nõrkus. Paljud narratiivid on pidanud kohanema endi põhjustatud hävitustööga ja muutunud selle tulemusena naeruväärseteks. See aga muudab nende manipulatiivsuse kergemini märgatavaks isegi nende jaoks, kes muidu sellistele asjadele tähelepanu ei pööra.
Välismaalaste massid voolavad riikidesse sisse liiga kiiresti, et nad jõuaks assimileeruda, seega räägime mitmekesisusest nüüd kui positiivsest nähtusest, mitte kui düsfunktsionaalsuse inkubaatorist, milleks seda varem peeti.
Naiste õnnetunne on järsult langemas, kuna radikaalne feminism hävitab kõik enda teel, külvates masendust, kus iganes ta kanda kinnitab. Seega suunavad narratiivid tähelepanu läbikukkumiselt eemale, veelgi äärmuslikumatele ideedele, näiteks võitlusele “toksilise mehelikkuse” või noorte poiste misogüünia vastu.
Riigid järgivad energiapoliitikat, mis võib hävitada terved rahvad, seega peab meile vastupidistest tõenditest hoolimata pidevalt meelde tuletama, et Maa on suremas.
Need ei ole mingite projektide stabiilsust soodustavad planeeritud tulemused. Need on Lääneriikidele peale surutud halbade ideede ettenägematud tagajärjed. Mõned neist on eliidi ideede moonutused, mis kaotavad eliidi täieliku kontrolli alt välja jäävas hierarhias levides sidususe, nagu näiteks ootamatult juutidele kohaldatud valge rõhuja süüdistus. Mõned on olnud prognoositavamad ja võivad viidata võimukandjate ehtsale eksitusele, näiteks paanikale vähenevate ressursside pärast või silmnähtavalt valedele prognoosidele, nagu eelseisev rahvastiku plahvatuslik kasv.
Selliseid tulemusi ei ole lihtne varjata, sest reaalsus on nähtav. Kuid kõik see pärineb inimestelt, kes on otsustanud ise varju jääda. Nad kardavad paljastamist, mis oleks ärakasutatav nõrkuse ilming.
Välismaalaste massid voolavad riikidesse sisse liiga kiiresti, et nad jõuaks assimileeruda. Naiste õnnetunne on järsult langemas, kuna radikaalne feminism hävitab kõik enda teel. Riigid järgivad energiapoliitikat, mis võib hävitada terved rahvad.
Kuidas huvitavatel aegadel selgust luua
Ma ei ole päris kindel, mis meie ümber toimub või kes mida teeb. Arvan, et keegi ei tea täpselt. Osa toimuvast võib olla suunatud tegevus, osa katkiste inimeste võimupositsioonidele paigutumise tagajärg ja osa lihtsalt rumalus. Laiemas plaanis juhtub ikka asju. Elu kulgeb sellest hoolimata edasi. Inimene teeb plaane ja Jumal naerab.
Paljud ideed, vandenõud ja teoreetilised mudelid püüavad selgitada meie maailma hullumeelsust, mistõttu võib olla raske kindlalt teada, kuidas millestki mõelda. Sellepärast ma veebis kirjutangi. Et uurida, proovida mõista seda, mida ma näen, ja rohkem teada saades kohanduda. Ja ma näen, et enamikku meist loobivad sündmused omatahtsi ringi. Meil ei tundu sündmuste üle kindlasti mingit kontrolli olevat. Aga natuke teadmisi aitab kaugele jõuda, isegi kui pead teadmiste saamiseks vahel ohtlikult laineid tekitama, nagu mina teen.
Tänapäeval on tõe otsimine veelgi ohtlikum kui varem. Minu kodumaal Ühendkuningriigis on alasti türannia tänaseks varjamatult võimust võtmas. Inimesi vangistatakse juba veebis ametlikku narratiivi kahtluse alla seadvate meemide või materjalide avaldamise eest. Niinimetatud “vihakuritegude” eest on langetatud Ühendkuningriigis juba 12 000 süüdimõistvat otsust ja see number kasvab veelgi. See on märk narratiivi kontrollida soovijate meeleheitlikust olukorrast.
Tänapäeval on tõe otsimine veelgi ohtlikum kui varem. Niinimetatud “vihakuritegude” eest on langetatud Ühendkuningriigis juba 12 000 süüdimõistvat otsust ja see number kasvab veelgi. See on märk narratiivi kontrollida soovijate meeleheitlikust olukorrast.
Aga mida siis teha? Ma ei kirjuta midagi, mis sisaldaks vihkamist, ega ole ka mingi vihkaja, kuid leidub palju inimesi, kes on valmis vihkama mind ja kõiki mu lugejaid, sest me püüame toimuvale valgust heita. Me ei saa lasta end alistada, muidu võime sama hästi üldse mitte eksisteerida. See ei ole anglosaksidele kohane lahendus.
Ma jätkan meie maailma uurimist ja selle jagamist, et lugejad saaksid vähemalt mõningase perspektiivi toimuvast, mida nad mujalt ei pruugi saada. Loodan, et jääte minuga ja saame nendest huvitavatest aegadest koos läbi navigeerida.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Täis kõhuga revolutsiooni ei tehta… Paraku on sedasi, et valdav enamus inimesi ei ole valmis riskeerima iseenese ainelise hüveolu ohtu seadmisega selle nimel, et ühiskonnas võiks tõde ja õiglus tagada mitte üksnes materiaalse heaolu, vaid ka eneseväärikuse ja eneseusu teistele – inimestele, kellelt nii materiaalne kui vaimne heaolu on amoraalse võimu poolt valede ja ülekohtu läbi röövitud. Selline on olnud reaalsus enamikel ajastutel, väheste erandlike epohhidega, kus inimväärne ja väärikas elu on olnud mitte üksnes väikese privilegeeritud eliidi pärusmaaks.
Valdav enamus inimesi ei ole valmis riskeerima iseenese ainelise hüveolu ohtu seadmisega selle nimel, et ühiskonnas võiks tõde ja õiglus tagada mitte üksnes materiaalse heaolu, vaid ka eneseväärikuse ja eneseusu teistele – inimestele, kellelt nii materiaalne kui vaimne heaolu on amoraalse võimu poolt valede ja ülekohtu läbi röövitud.
Adrian Bachmann
Selline on ühiskondlik reaalsus ka meid ümbritsevas tänapäevas. Siit ka tähelepanek, et absoluutne enamus inimesi valib turvalisuse ja materiaalse heaolu, kui selle hinnaks on tõest – ja vabadusest rääkida tõtt – loobumine.
Võime tuua tõe nimel isiklikke ohvreid on midagi, mis enam kui miski muu ülendab inimest moraalses ja vaimses sfääris ülemale loomadest. See on valik, mis muudab ebausutavaks käsitlused inimesest kui üksnes iseenese või oma lähikonna hüveolu maksimeerimisest lähtuvast nutikast primaadist, kelle erisus teiste loomade ees on suurema nutikuse tõttu pelgalt kvantitatiivset, mitte olemuslikku laadi.
Võime tuua tõe nimel isiklikke ohvreid on midagi, mis enam kui miski muu ülendab inimest moraalses ja vaimses sfääris ülemale loomadest.
Adrian Bachmann
Kummatigi leidub printsiipe isiklikust heaolust tähtsamaks pidavaid inimesi alati väike vähemus, ent milline on ühiskonna kui terviku moraalne ja materiaalne kvaliteet, sõltub sellest, kui suur see vähemus on ning millisel määral aatelist moraalset karakterit omavad isikud on esindatud ühiskonna võimustruktuurides domineerivates kaadrites.
Lääne esmalt vaimse, seejärel moraalse ning tänaseks ka materiaalse allakäigu aluspõhjus peitub peamiselt selles, et tänaseks moodustab praktiliselt kõikides Lääneriikides elanikkonna põhiosa elanikkond, kelle jaoks tõde ja vabadus tähendab vähem kui mugavus ja turvalisus ning kelle eliit moodustub nüüdseks karakteritest, kes ei ole tõe ja vabaduse suhtes mitte üksnes ükskõiksed, vaid kelle jaoks mõlemad mõisted on antiteetilised nende poolt täide viidava programmi suhtes. Programmi, milleks on valede – s.o tõest irdunud narratiivide – abil massidelt nende vabaduste ja vara viimaste riismete röövimine iseenese võimu laiendamise huvides.
Lääne esmalt vaimse, seejärel moraalse ning tänaseks ka materiaalse allakäigu aluspõhjus peitub peamiselt selles, et tänaseks moodustab praktiliselt kõikides Lääneriikides elanikkonna põhiosa elanikkond, kelle jaoks tõde ja vabadus tähendab vähem kui mugavus ja turvalisus ning kelle eliit moodustub nüüdseks karakteritest, kes ei ole tõe ja vabaduse suhtes mitte üksnes ükskõiksed, vaid kelle jaoks mõlemad mõisted on antiteetilised nende poolt täide viidava programmi suhtes.
Adrian Bachmann
Paraku ei ole valede eksponentsiaalne kasv piiritletav vaid mingit spetsiifilist eesmärki teenivate ideoloogiliste väljamõeldiste raamesse, vaid tegemist on fundamentaalse vaimse hoiakuga, mis läbistab kiiresti ühiskonna kõik kihid ja funktsioonid, millega kaasneb nii materiaalne viletsus kui ühiskondlike struktuuride disintegratsioon.
Mis ootab edasi on ebaselge. Ent kuigi massid täis kõhuga revolutsiooni ei tee, liigub rohepöörde luulust, hääbuva maailmavalitsuse säilitamise nimel valla päästetud sõjaiharusest ja liigkasuvõtmise epideemiast nakatunud Lääs täna üha kiirenevas tempos kursil, kus täis kõhu nimel tõest ja vabadusest loobunud massid jäetakse ilma ka materiaalsest heaolust, mis võib revolutsioonilised meeleolud nii Euroopas kui Ameerikas kulutulena valla päästa. Viidates Hiina vanasõnale… huvitavad ajad on Läänes alles algamas.
Kuigi massid täis kõhuga revolutsiooni ei tee, liigub rohepöörde luulust, hääbuva maailmavalitsuse säilitamise nimel valla päästetud sõjaiharusest ja liigkasuvõtmise epideemiast nakatunud Lääs täna üha kiirenevas tempos kursil, kus täis kõhu nimel tõest ja vabadusest loobunud massid jäetakse ilma ka materiaalsest heaolust, mis võib revolutsioonilised meeleolud nii Euroopas kui Ameerikas kulutulena valla päästa.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
