Šveitsi Propagandauuringute Keskus selgitab oma uurimuses, kuidas globaalne meediasüsteem töötab, kuidas massideni jõudvad infovood on tegelikkuses rangelt kontrollitud ning miks “vaba meedia” kuvand on tegelikkuses illusioon – vähemasti, mis puudutab kõiki neid sündmusi, mis tegelikult olulisust omavad. Makroskoop avaldab uurimuse kolmes jaos, milledest käesolev kujutab kolmandat osa.
Eelnevaid osasid saate lugeda siin ja siin.
Propaganda õpikunäide: Kuidas meedia kajastas 2015. aasta Süüria sõda
Šveitsi Propagandauuringute Keskus viis läbi juhtumianalüüsi, mille raames vaadeldi Süüria sõja kajastust üheksas juhtivas Saksamaa, Austria ja Šveitsi päevalehes, pöörates tähelepanu seisukohtade mitmekesisusele ja sõltuvusele uudisteagentuuridest.
Šveitsi Propagandauuringute Keskus viis läbi juhtumianalüüsi, mille raames vaadeldi Süüria sõja kajastust üheksas juhtivas Saksamaa, Austria ja Šveitsi päevalehes, pöörates tähelepanu seisukohtade mitmekesisusele ja sõltuvusele uudisteagentuuridest.
Valimisse kaasati järgmised ajalehed:
Saksamaa: Die Welt, Süddeutsche Zeitung (SZ) ja Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ)
Šveits: Neue Zürcher Zeitung (NZZ), Tages-Anzeiger (TA) ja Basler Zeitung (BaZ)
Austria: Standard, Kurier ja Die Presse
Uurimisperioodiks määrati 1.–15. oktoober 2015, st kaks esimest nädalat pärast Venemaa otsest sekkumist Süüria konflikti. Arvesse võeti kõigi nimetatud ajalehtede nii trükis kui veebis avaldatud kajastused. Pühapäevaseid väljaandeid valimisse ei kaasatud, kuna kõigil uuritud ajalehtedel neid ei ole. Kokku vastas nimetatud kriteeriumidele 381 ajaleheartiklit.
Esimeses etapis liigitati artiklid nende karakteristikute alusel järgmistesse rühmadesse:
Agentuurid: uudisteagentuuride reportaažid (agentuurikoodiga);
Segatüüp: autori nime all ilmunud lihtsad reportaažid, mis põhinevad tervikuna või osaliselt agentuuride reportaažidel;
Reportaažid: toimetuse koostatud teema tausta avavad reportaažid ja analüüsid;
Arvamused/kommentaarid: arvamusartiklid ja külaliskommentaarid;
Intervjuud: intervjuud ekspertide, poliitikute ja teistega;
Uurimuslikud: uurimustööl põhinevad artiklid, mis avaldavad uut teavet või konteksti.
Järgnev joonis 1 näitab analüüsitud üheksa ajalehe artiklite koosseisu. Nagu näha, olid kokku 55% kõikidest Süüria sõda kajastavatest artiklitest pelgalt rahvusvaheliste uudisteagentuuride reportaažide vahendamised, 23% agentuuride materjalidel põhinevad toimetuse reportaažid, 9% taustareportaažid, 10% arvamused ja külaliskommentaarid, 2% intervjuud ja 0% meediaväljaannete enda uurimistööl põhinevad artiklid.
Nagu näha, olid kokku 55% kõikidest Süüria sõda kajastavatest artiklitest pelgalt rahvusvaheliste uudisteagentuuride reportaažide vahendamised, 23% agentuuride materjalidel põhinevad toimetuse reportaažid, 9% taustareportaažid, 10% arvamused ja külaliskommentaarid, 2% intervjuud ja 0% meediaväljaannete enda uurimistööl põhinevad artiklid.
Puhtalt uudisteagentuuri materjalile toetuvad tekstid – lühikestest teadetest kuni üksikasjalike reportaažideni – avaldati enamasti päevalehtede veebiportaalides. Sellise jaotuse põhjuseks võib lugeda asjaolu, et ühelt poolt on kiireloomuliste uudiste avaldamise surve veebis tugevam kui trükiväljaandes, teiselt poolt ei ole seal ruumipiiranguid. Enamikku muud tüüpi artikleid leidus nii veebi- kui ka trükiväljaannetes; mõned eksklusiivintervjuud ja taustareportaažid ilmusid ainult paberväljaannetes. Kõik artiklid koguti uurimise jaoks kokku ainult üks kord.
Järgnev joonis 2 näitab sama klassifikatsiooni ajalehtede kaupa. Vaatlusperioodi jooksul (kaks nädalat) avaldasid enamik ajalehti Süüria konflikti kohta 40–50 artiklit (trükis ja veebis kokku). Saksa ajalehes Die Welt oli neid keskmisest rohkem (58), Basler Zeitungis ja Austria Kurieris aga oluliselt vähem (vastavalt 29 ja 33).
Sõltuvalt ajalehest oli agentuuride toodetud uudiste osakaal peaaegu 50% (Welt, Süddeutsche, NZZ, Basler Zeitung), veidi alla 60% (FAZ, Tages-Anzeiger) või 60–70% (Presse, Standard, Kurier). Koos agentuuri materjalile toetuvate toimetuse artiklitega oli agentuurist sõltuva sisu osakaal enamikus ajalehtedes ligikaudu 70–80%. Need arvud on kooskõlas varasemate meediauuringutega (nt Blum 1995, Johnston 2011, MacGregor 2013, Paterson 2007).
Teema tausta avavaid käsitlusi avaldasid kõige sagedamini Šveitsi ajalehed (viis kuni kuus artiklit), millele järgnesid Welt, Süddeutsche ja Standard (igas lehes neli artiklit) ning ülejäänutes leidus vaid üks kuni kolm taustalugu. Eelkõige keskenduti tausta avamisel ja analüüsides olukorrale ja arengutele Lähis-Idas, samuti üksikute osapoolte (nt Venemaa, Türgi, Islamiriik) motiividele ja huvidele.
Ajakirjanduslikult problemaatilist arvamusartiklite ja reportaažide segunemist täheldati kõigis kolmes Saksa ajalehes. See tähendab, et reportaažid sisaldasid tugevalt väljendatud arvamusi, kuid nimetatud tekstide kommentaariks liigitumist ei olnud lehtedes märgitud.
Samas ilmus enamik kommentaare Saksa ajalehtedes (igas lehes seitse kommentaari), millele järgnesid Standard (viis), NZZ ja Tages-Anzeiger (kummaski neli). Basler Zeitung ei avaldanud vaatlusperioodi jooksul ühtegi kommentaari, kuid avaldas kaks intervjuud. Samuti ilmus intervjuusid Standardis (kolm) ning Kurieris ja Presses (kummaski üks). Üheski vaadeldud ajalehes ei leitud uurimustööl põhinevaid artikleid.
Ajakirjanduslikult problemaatilist arvamusartiklite ja reportaažide segunemist täheldati kõigis kolmes Saksa ajalehes. See tähendab, et reportaažid sisaldasid tugevalt väljendatud arvamusi, kuid nimetatud tekstide kommentaariks liigitumist ei olnud lehtedes märgitud. Käesolevas uuringus lähtuti artiklite liigitamisel läbivalt ajalehes avaldatud märgistusest.
Järgnev joonis 3 näitab agentuuride materjalidest lähtuvate uudiste jaotust agentuuride lühendite alusel iga uudisteagentuuri kohta, nii kokku kui riikide kaupa. Kokku 211-s agentuuri koostatud uudises leidus 277 agentuuri koodi (üks uudis võib sisaldada mitmest agentuurist pärit materjali). Kokku pärines 24% agentuuride uudistest AFP-st, ligikaudu 20% DPA-st, APA-st ja Reutersist, 9% SDA-st, 6% AP-st ja 11% oli teadmata päritolu (märgistamata või märgitud üldmõistega „agentuurid”).
Saksa ajalehtedes avaldatud agentuuriuudiste “turuosast” kuulus DPA-le, AFP-le ja Reutersile igaühele umbes kolmandik. Šveitsis olid esikohal SDA ja AFP ning Austrias APA ja Reuters.
Kuid tegelikult on ülemaailmsete agentuuride AFP, AP ja Reuters osakaal tõenäoliselt veelgi suurem, kuna Šveitsi SDA ja Austria APA saavad oma rahvusvahelised uudised peamiselt ülemaailmsetelt agentuuridelt ning Saksa DPA teeb tihedat koostööd Ameerika AP-ga.
Märkimist väärib ka asjaolu, et ajaloolistel põhjustel on rahvusvahelised agentuurid maailma eri piirkondades erineval määral esindatud. Seetõttu on iga agentuuri osakaal Aasia, Ukraina või Aafrika sündmuste puhul teistsugune kui Lähis-Ida sündmuste puhul.
Järgmises etapis hinnati kesksetele väidetele tuginedes toimetuse arvamuste (28), külaliskommentaaride (10) ja intervjuupartnerite (7) suunitlust (kokku 45 artiklit). Nagu nähtub jooniselt 4, olid 82% kõikidest suurte meediaväljaannete poolt Süüria sõja kohta edastatud artiklitest üldiselt USA ja NATO suhtes sõbralikult meelestatud, 16% neutraalsed ja vaid 2% pigem kriitilised.
Nagu näha, olid 82% kõikidest suurte meediaväljaannete poolt Süüria sõja kohta edastatud artiklitest üldiselt USA ja NATO suhtes sõbralikult meelestatud, 16% neutraalsed ja vaid 2% pigem kriitilised.
Ainus USA ja NATO suhtes põhiosas kriitiline artikkel ilmus 2. oktoobril 2015. aastal Austria ajalehes Standard ning selleks oli arvamuslugu pealkirjaga „Režiimivahetuse strateegia on läbi kukkunud. „Heade” ja „halbade” terroristlike rühmituste eristamine Süürias muudab Lääne poliitika ebausaldusväärseks.”
Järgnev joonis 5 näitab artiklite, külaliskommentaaride ja intervjueeritavate suunitlust konkreetsete ajalehtede kaupa. Nagu näha, avaldasid Welt, Süddeutsche Zeitung, NZZ, Zürcher, Tages-Anzeiger ja Austria ajaleht Kurier üksnes USA/NATO-sõbralikke arvamusi ja külaliskommentaare; ühe neutraalse või tasakaalustatud artikli erandiga kehtib sama ka FAZ-i kohta. Standard avaldas neli USA/NATO-sõbralikku ja kolm tasakaalustatud või neutraalset artiklit ning ühe juba mainitud USA/NATO-kriitilise arvamusloo.
Ainus vaadeldud ajaleht, mis avaldas peamiselt neutraalseid või tasakaalustatud arvamusi ja külalisartikleid, oli Presse. Basler Zeitungis ilmus üks USA/NATO-sõbralik ja üks tasakaalustatud artikkel, kuid vahetult pärast vaatlusperioodi lõppu, 16. oktoobril 2015, avaldas Basler Zeitung intervjuu Venemaa riigiduuma esimehega, mis oleks uuringuperioodi sisse mahtumise korral arvesse läinud USA/NATO-kriitilise artiklina.
Edasises analüüsis rakendati täisteksti märksõnaotsingut sõnaga „propaganda” ning selle kombinatsioonidega, uurimaks, millistel juhtudel tuvastasid ajalehed propagandat lähtuvana konflikti geopoliitilisest osapoolest, kas siis USA-lt ja NATO-lt või Venemaalt. (Islamiriik ja ISIS ei läinud siin potentsiaalsete propagandaallikatena arvesse). Kokku tuvastati kakskümmend propaganda omistamise juhtumit, mille ülevaade on esitatud joonisel 6. Kokkuvõttes tuvastasid vaadeldud ajalehed propaganda esinemist Venemaa poolel 85% juhtudest, 15% juhtudest jäi tuvastamine neutraalseks või jäi täpsemalt määratlemata. Kõige kõnekam on aga asjaolu, et mitte ükski uuringus osalenud peavoolu väljaanne ei väitnud mitte üheski vaatluse all olnud 381 artiklis, nagu kasutaks sündmuste kirjeldamisel propagandat ka USA või NATO pool.
Kokkuvõttes tuvastasid vaadeldud ajalehed propaganda esinemist Venemaa poolel 85% juhtudest, 15% juhtudest jäi tuvastamine neutraalseks või jäi täpsemalt määratlemata. Kõige kõnekam on aga asjaolu, et mitte ükski uuringus osalenud peavoolu väljaanne ei väitnud mitte üheski vaatluse all olnud 381 artiklis, nagu kasutaks sündmuste kirjeldamisel propagandat ka USA või NATO pool.
Sealjuures ilmusid ligikaudu pooled propagandale viitavad artiklid (üheksa) Šveitsi ajalehes NZZ, mis kirjutas üsna sageli Venemaa propagandast, kasutades väljendeid „Kremli propaganda”, „Moskva propagandamasin”, „propagandajutud”, „Venemaa propagandamasin” jms. Kaugel teisel kohal olid Saksa ajalehed FAZ (kolm artiklit), Welt ja Süddeutsche Zeitung (kummaski kaks) ning viimasel kohal Austria ajaleht Kurier (üks artikkel). Ülejäänud ajalehed ei maininud propagandat või mainisid seda üksnes neutraalses (või Islamiriigi) kontekstis.
Järeldus
Käesolevas juhtumianalüüsis vaadeldi üheksa juhtiva Euroopa ajalehe geopoliitilisi kajastusi mitmekesisuse ja ajakirjandusliku väljundi seisukohast Süüria sõja näitel.
Uurimuse tulemused kinnitasid ajalehtede ulatuslikku sõltuvust ülemaailmsetest uudisteagentuuridest (63% kuni 90% artiklite osas, välja arvatud kommentaarid ja intervjuud), oma uurimistöö täielikku puudumist ning pigem eelarvamuslikult kriitikavaba kommenteerimistava USA ja NATO suhtes (82% positiivset ja 2% negatiivset vastukaja sündmustele), kelle esitatud lugusid ajalehed võimaliku propaganda osas ei kontrollinud üldse.
Uurimuse tulemused kinnitasid ajalehtede ulatuslikku sõltuvust ülemaailmsetest uudisteagentuuridest (63% kuni 90% artiklite osas, välja arvatud kommentaarid ja intervjuud), oma uurimistöö täielikku puudumist ning pigem eelarvamuslikult kriitikavaba kommenteerimistava USA ja NATO suhtes (82% positiivset ja 2% negatiivset vastukaja sündmustele), kelle esitatud lugusid ajalehed võimaliku propaganda osas ei kontrollinud üldse.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuigi massid on kõrgelt organiseerunud, keeruka tööjaotusega ühiskondades eksisteerinud aastatuhandeid ilma massimeediata, on võimatu, et massimeedia kui fenomen saaks eksisteerida ilma massideta, kelle olemasolu massimeedia ühtaegu vajab ja taastoodab. Massidele on omane tagasihoidlik intellektuaalne võimekus ja üleüldine apaatia protsesside suhtes, mille vahetu puutumus nende endi isikusse jääb neile tegelikkuses pigem tahte kui mõistuse defitsiidi tõttu mõistmatuks. Kriitiliselt mõtlevale ning temale edastatud informatsiooni rangelt empiirika ja loogika taustsüsteemis sõeluvale isikule on massimeedia ilmsesti absurdsed narratiivid õnneks kiiresti läbinähtavad ning seesugused inimesed otsivad fakte ja seoseid intellektuaalselt ausamatest, ent ka suuremat intellektuaalset pingutust nõudvatest allikatest.
Paraku on massid definitsioonist lähtuvalt alati populatsioonis ärksama vähemuse suhtes ülekaalus. Ent juhul kui 10% ühiskonna erksamatest liikmetest on valmis võtma oma südameasjaks oma elus vahetu inimliku suhtluse käigus ametlike narratiivide valelikkuse, pooltõelisuse ja silmakirjalikkuse paljastamise, on võimalik jõuda punkti, kus varemalt masside mõistusele sisendusjõuline massimeedia muutub ka masside silmis naeruväärseks.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Mohammad Bash/Shutterstock.com
