Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Šveitsi Propagandauuringute Keskus selgitab oma uurimuses, kuidas globaalne meediasüsteem töötab, kuidas massideni jõudvad infovood on tegelikkuses rangelt kontrollitud ning miks “vaba meedia” kuvand on tegelikkuses illusioon – vähemasti, mis puudutab kõiki neid sündmusi, mis tegelikult olulisust omavad. Makroskoop avaldab uurimuse kolmes jaos, milledest käesolev kujutab teist osa.
Esimest osa saate lugeda siin.
“Mida agentuur ei kajasta, seda pole toimunud“
Rahvusvaheliste uudisteagentuuride keskne tähtsus meediamaastikul kuvatud jutustuste vormimisel selgitab ka asjaolu, miks enamik meediaväljaannetest toetub geopoliitiliste konfliktide kajastamisel samadele originaalallikatele.
Rahvusvaheliste uudisteagentuuride keskne tähtsus meediamaastikul kuvatud jutustuste vormimisel selgitab ka asjaolu, miks enamik meediaväljaannetest toetub geopoliitiliste konfliktide kajastamisel samadele originaalallikatele.
Näiteks Süüria sõja narratiivide loomisel kogu Läänemaailma massimeedias mängis erilist rolli organisatsioon nimega „Süüria Inimõiguste Vaatluskeskus“. Mis kummaline keskus see selline oli? Tegemist oli äärmiselt hägusa taustaga ühemehe organisatsiooniga, mis paiknes sootuks mitte Süürias, vaid hoopiski Londonis. Mis aga peamine – massimeedia, mis edastas kogu Lääne publikule “Süüria Inimõiguste Vaatluskeskuse” nime kandva Londonis paikneva ühemehe organisatsiooni poolt kokku kirjutatud lugusid Süürias aset leidvast, ei esitanud oma algsele allikale mingisuguseid küsimusi, vaid pelgalt tiražeeris selle poolt toodetud materjali.
Tegelikkuses edastas „vaatluskeskus“ oma lood rahvusvahelistele agentuuridele, kes edastasid need tuhandetele meediaväljaannetele, kes omakorda „teavitasid“ sadu miljoneid lugejaid ja vaatajaid üle kogu maailma “sellest, mis Süürias toimub”. Miks toetusid kõik kolm hiiglaslikku rahvusvahelist uudisteagentuuri oma Süüria uudiste koostamisel ühele mehele Londonis, on küsimus, mida ei esitanud aga mitte keegi.
Miks toetusid kõik kolm hiiglaslikku rahvusvahelist uudisteagentuuri oma Süüria uudiste koostamisel ühele mehele Londonis, on küsimus, mida ei esitanud aga mitte keegi.
Saksa uudisteagentuuri DPA endine peatoimetaja Manfred Steffens väidab seetõttu oma raamatus “Uudisteäri” (The Business of News) järgnevat:
“Uudislugu ei muutu korrektsemaks pelgalt asjaolust, et selle kohta on võimalik esitada allikas. Sellise kaitsekilbi taga, mida „allikas“ loo jaoks tähistab, kipuvad mõned inimesed levitama üsna fantaasiaküllaseid lugusid, isegi kui neil endil on õigustatud kahtlusi oma lugude õigsuses; vastutuse, vähemalt moraalses mõttes, võib alati veeretada viidatud allikale.” (Steffens 1969, lk 106)
Sõltuvus ülemaailmsetest agentuuridest on ka peamine põhjus, miks meedia kajastab geopoliitilisi konflikte pealiskaudselt ja kaootiliselt, kusjuures geopoliitilisi protsesse raamivad ajaloolised tõsiasjad ja taust on esitatud vaid fragmentidena või on jäetud sootuks esitamata. Nagu Steffens on nentinud: “Uudisteagentuurid saavad oma impulsid peaaegu eranditult päevakajalistest sündmustest ja tegutsevad seetõttu olemuslikult väljaspool ajaloolist konteksti. Neile on vastumeelt lisada loole rohkem konteksti, kui on rangelt vajalik.” (Steffens 1969, lk 32)
Sõltuvus ülemaailmsetest agentuuridest on ka peamine põhjus, miks meedia kajastab geopoliitilisi konflikte pealiskaudselt ja kaootiliselt, kusjuures geopoliitilisi protsesse raamivad ajaloolised tõsiasjad ja taust on esitatud vaid fragmentidena või on jäetud sootuks esitamata.
Ja viimaks selgitab globaalsete uudisagentuuride domineerimine meediamaastikul ära ka küsimuse, miks teatud geopoliitilisi teemasid ja sündmusi – eriti selliseid, mis ei sobi USA või NATO narratiiviga hästi kokku või mis on liiga „ebaolulised“ – meie meedias üldse ei mainita: kui agentuurid midagi ei kajasta, siis ei ole enamik Lääne meediast sellest isegi teadlik. Sest nagu märgiti Saksa agentuuri DPA 50. aastapäeva puhul: „Mida agentuur ei kajasta, seda ei ole toimunud.“ (Wilke 2000, lk 1)
“Küsitava väärtusega lood”
Samal ajal kui mõned teemad meie meedias päevavalgust ei näe, troonivad teised vägagi prominentsetel kohtadel – kuigi nad tegelikult ei tohiks sinna jõuda: “Reeglina ei kajasta massimeedia mitte tegelikkust, vaid konstrueeritud või lavastatud reaalsust. Mitmed uuringud on näidanud, et massimeediasse jõudva sisu määrab valdavalt ära mainekujundustegevus ja et passiivne, vastuvõtlik suhtumine kaalub üles aktiivse-uuriva suhtumise.” (Blum 1995, lk 16)
Reeglina ei kajasta massimeedia mitte tegelikkust, vaid konstrueeritud või lavastatud reaalsust.
Roger Blum
Tulenevalt meie meedia üsna madalast ajakirjanduslikust tasemest ja suurest sõltuvusest üksikutest uudisteagentuuridest, on huvitatud osapooltel lihtne levitada üle kogu maailma väidetavalt auväärsesse vormi pakendatud propagandat ja desinformatsiooni. Sellise ohu eest hoiatas meid DPA toimetaja Steffens:
“Kriitikameel ähmastub seda enam, mida prominentsem on uudisteagentuur või ajaleht. Isikul, kes soovib maailma ajakirjandusse mõne kahtlase loo sööta, tarvitseb vaid saata oma lugu mõnda mõistlikult mainekasse agentuuri, et olla kindel, et see ilmub mõne aja jooksul ka mujal. Mõnikord juhtub, et pettus liigub ühest agentuurist teise ja levides selle usutavus aina kasvab.” (Steffens 1969, lk 234)
Kõige aktiivsemalt „süstivad“ küsitavaid geopoliitilisi uudiseid meediasse sõjaväed ja kaitseministeeriumid. Näiteks avalikustas Ameerika juhtiva uudisteagentuuri Associated Press juht Tom Curley 2009. aastal, et Pentagonis töötab üle 27 000 PR-spetsialisti, kes levitavad 5 miljardi dollari suuruse aastaeelarvega meedias sihipäraseid manipulatsioone. Samuti ähvardasid USA kõrgetel positsioonidel kindralid, et nad „hävitavad“ Curley ja AP, kui ajakirjanikud kajastavad USA sõjaväega seonduvat liiga kriitiliselt.
Kõige aktiivsemalt „süstivad“ küsitavaid geopoliitilisi uudiseid meediasse sõjaväed ja kaitseministeeriumid. Näiteks avalikustas Ameerika juhtiva uudisteagentuuri Associated Press juht Tom Curley 2009. aastal, et Pentagonis töötab üle 27 000 PR-spetsialisti, kes levitavad 5 miljardi dollari suuruse aastaeelarvega meedias sihipäraseid manipulatsioone. Samuti ähvardasid USA kõrgetel positsioonidel kindralid, et nad „hävitavad“ Curley ja AP, kui ajakirjanikud kajastavad USA sõjaväega seonduvat liiga kriitiliselt.
Vaatamata sellistele ähvardustele – või ehk just nende tõttu? – avaldab meie meedia regulaarselt kahtlasi lugusid, mis pärinevad nimetutelt „informeeritud allikatelt USA kaitseringkondadest“.
Saksa ja Šveitsi televisiooni Lähis-Ida veterankorrespondent Ulrich Tilgner hoiatas 2003. aastal, vahetult pärast Iraagi sõda, lugejaid sõjaväe pettuse ja meedia rolli eest selles:
“Meedia abil määrab sõjavägi avalikkuse tunnetust olukorrast ja kasutab seda oma plaanide elluviimiseks. Neil õnnestub äratada ootusi ja levitada petlikke stsenaariume. Selles uut tüüpi sõjas täidavad USA administratsiooni mainekujunduse strateegid sarnast funktsiooni nagu pommituslennukite piloodid. Pentagoni ja salateenistuste avalike suhete eriosakonnad on muutunud infosõja aktiivseteks osapoolteks.
USA sõjavägi kasutab oma pettusemanöövrites konkreetselt läbipaistvuse puudumist meediakajastustes. Viis, kuidas nad levitavad teavet, mille seejärel võtavad üle ja levitavad edasi ajalehed ja ringhäälinguorganisatsioonid, muudab algse allika jälgimise lugejate, kuulajate või vaatajate jaoks võimatuks. Seega ei suuda kuulajad ära tunda sõjaväe tegelikku kavatsust.” (Tilgner 2003, lk 132)
Miski, mis on teada USA sõjaväele, ei ole võõras ka USA luureteenistusele. Briti Kanal 4 tähelepanuväärses reportaažis rääkisid endised Luure Keskagentuuri (CIA) ametnikud ja Reutersi korrespondent avameelselt propaganda ja väärinfo süstemaatilisest levitamisest geopoliitiliste konfliktide kajastamisel:
“Endine CIA ohvitser ja informaator John Stockwell ütles oma töö kohta Angola sõjas: “Põhiülesanne oli teha nii, et Angolas aset leidev paistaks puhtakujulise [vaenlase] agressioonina. Seega tootsime igasuguseid lugusid, mida oli võimalik selle liini arendamiseks kirjutada ja kusagil maailmas meediasse panna. Kolmandik minu alluvatest selles töörühmas olid propagandistid, kelle põhitöö seisnes lugude väljamõtlemises ja nende ajakirjandusse viimise võimaluste leidmises. Enamiku Lääne ajalehtede toimetajad ei ole just üleliia skeptilised üldiste seisukohtade ja eelarvamustega kooskõlas olevate sõnumite suhtes. Nii et me mõtlesime välja järjekordse loo ja seda hoiti nädalaid ringluses. Aga kõik need lood olid väljamõeldis.”
Endine CIA ohvitser ja informaator John Stockwell ütles oma töö kohta Angola sõjas: “Põhiülesanne oli teha nii, et Angolas aset leidev paistaks puhtakujulise [vaenlase] agressioonina. Seega tootsime igasuguseid lugusid, mida oli võimalik selle liini arendamiseks kirjutada ja kusagil maailmas meediasse panna. Kolmandik minu alluvatest selles töörühmas olid propagandistid.”
Ka Fred Bridgland vaatas tagasi oma tööle agentuuri Reuters sõjakorrespondendina: “Me tuginesime oma reportaažides ametlikele teadetele. Alles aastaid hiljem sain teada, et USA saatkonnas istus keegi CIA desinformatsiooniekspert, kes oli koostanud need teatised, millel ei olnud tõega absoluutselt mitte mingit seost. Põhimõtteliselt ja väga jämedalt öeldes võite avaldada ükskõik millist (eriteenistuste ja sõjavägede psühholoogilise sõjapidamise ekspertide poolt välja mõeldud) jama ja see jõuab ajalehte.”
Ning endine CIA analüütik David MacMichael kirjeldas oma tööd Nicaragua vastusõjas järgmiste sõnadega: “Öeldi, et meie luureandmed Nicaraguast olid nii head, et meile oli isegi teada, kui keegi tualetis vett lasi. Seevastu minul oli tunne, et need lood, mida me ajakirjandusele ette söötsime, tulid otse tualetist.” (Channel 4, 1985)
Põhimõtteliselt ja väga jämedalt öeldes võite avaldada ükskõik millist (eriteenistuste ja sõjavägede psühholoogilise sõjapidamise ekspertide poolt välja mõeldud) jama ja see jõuab ajalehte.
Fred Bridgland tööst Reutersi sõjakorrespondendina
Loomulikult on luureteenistustel ka suur hulk otseseid kontakte meie meedias töötavate ajakirjanikega, kellele saab vajadusel teavet „lekitada“. Kuid ilma globaalsete uudisteagentuuride keskse rollita ei oleks propaganda ja desinformatsiooni ülemaailmne sünkroniseerimine sama tõhus.
Niinimetatud „Propagandakordaja“ efekti tõttu jõuavad valitsuste, sõjaväe ja luureteenistuste heaks töötavate PR-ekspertide kahtlase väärtusega lood sisuliselt kontrollimatult ja filtreerimata kujul avalikkuseni. Ajakirjanikud viitavad uudisteagentuuridele ja uudisteagentuurid omakorda oma “allikatele”. Kuigi nad püüavad sageli osutada esitatu ebamäärasusele (ja maandada sedasi oma riske, kui nad peaksid valede levitamisel vahele jääma) selliste väljenditega nagu „ilmselt“, „väidetav“ ja muu sarnane, on väljamõeldis juba ammu maailma meediasse jõudnud ning vorminud masside arusaamist maailmas toimuvast.
Propagandakordaja
Nagu New York Times teatas …
Lisaks rahvusvahelistele uudisteagentuuridele on veel üks allikas, millele meediaväljaanded kogu maailmas geopoliitiliste konfliktide kajastamisel sageli toetuvad, nimelt Suurbritannia ja USA suured väljaanded.
Suurtel väljaannetel, näiteks New York Timesil või BBC-l, võib olla kuni 100 väliskorrespondenti ja täiendavat välistöötajat. Kuid nagu märgib Lähis-Ida korrespondent Luyendijk:
“Meie uudistemeeskonnad, mina kaasa arvatud, toitusid kvaliteetmeedia, st CNN-i, BBC ja New York Timesi, uudiste valikust. Me tegime seda, sest eeldasime, et nende korrespondendid mõistavad araabiamaailma ja omavad sellest ülevaadet – kuid selgus, et tihti ei oskagi nad araabia keelt või vähemalt ei oska piisavalt, et selles keeles vestelda või kohalikku meediat jälgida. Paljud CNN-i, BBC, Independenti, Guardiani, New Yorkeri ja NYT-i tippajakirjanikud sõltusid oma töös enamasti assistentidest ja tõlkijatest.” (Luyendijk lk 47)
Lisaks on nende meediaväljaannete allikad sageli raskesti kontrollitavad (varjudes oma lugude tõepärasust väites hämuste siltide taha nagu „sõjaväeringkonnad“, „anonüümsed valitsusametnikud“, „luureametnikud“ jms) ja seetõttu võib neid kasutada ka propaganda levitamiseks. Igal juhul toob laialt levinud orienteeritus suurimatele anglosaksi väljaannetele ja uudisteagentuuridele kaasa ülemaailmse meedia jätkuva ühtlustumise kõikide geopoliitiliste teemade kajastuses.
Järgneval joonisel on toodud mõned näited anglosaksi väljaannete tsiteerimisest Süürias toimuva kajastamisel Šveitsi suurimas päevalehes Tages-Anzeiger. Kõik artiklid on pärit 2015. aasta oktoobri esimestest päevadest, mil Venemaa sekkus esimest korda otseselt Süüria sõtta (USA ja Ühendkuningriigi allikad on esile tõstetud):
Soovitud narratiiv
Aga miks ei püüa meie ajakirjanikud lihtsalt uurida ja kajastada sündmuseid ausalt ja iseseisvalt, sõltumata globaalsetest agentuuridest ja anglosaksi meediast? Lähis-Ida korrespondent Luyendijk kirjeldab oma kogemusi sel teemal järgnevalt:
“Võite ju väita, et oleksin pidanud otsima allikaid, keda saanuksin usaldada. Ja ma tõesti püüdsin seda teha, kuid iga kord, kui tahtsin kirjutada mõnda lugu ilma uudisteagentuuridele, anglosaksi peamistele meediaväljaannetele või televisioonis “ekspertidena” välja käidud isikutele toetumata, kukkus see katse läbi. Ilmselgelt võisin mina korrespondendina rääkida ühest ja samast olukorrast väga erinevaid lugusid. Kuid meedia võis esitada neist ainult ühte, ja sageli oli see just see lugu, mis kinnitas valitsevat pilti.” (Luyendijk lk 54 jj)
Iga kord, kui tahtsin kirjutada mõnda lugu ilma uudisteagentuuridele, anglosaksi peamistele meediaväljaannetele või televisioonis “ekspertidena” välja käidud isikutele toetumata, kukkus see katse läbi.
Joris Luyendijk, Hollandi Lähis-Ida korrespondent
Meediauurija Noam Chomsky kirjeldas sama efekti oma essees „Mis teeb peavoolumeediast peavoolu“:
“Kui sa astud rivist välja, kui sa toodad lugusid, mis valitsevale meediatööstusele ei meeldi, siis kuuled sa sellest üsna varsti. Seega leidub rohkelt võimalusi, kuidas võimumängude abil võidakse sind kohe rivisse tagasi suruda. Kes püüab kastist välja ronida, ei püsi kuigi kaua mängus. See raamistik toimib päris hästi ja siin on tegemist ilmselgete võimustruktuuride peegeldusega.” (Chomsky 1997)
Sellegipoolest usuvad mõned edukad ajakirjanikud jätkuvalt, et keegi ei saa neile ette öelda, mida nad kirjutama peaks. Kuidas nende enesekindlus suuremasse pilti sobitub? Chomsky selgitas näilist vastuolu nõnda:
“Asja mõte on selles, et (Lääne nn “vaba meedia”) ajakirjanikud ei oleks oma kohtadele jõudnud, kui nad ei oleks juba oma karjääri alguses innukalt näidanud, et keegi ei peagi neile ütlema, milliste sõnumite edastamist nendelt oodatakse, sest nad ütlevad niigi võimudele meelepäraseid “õigeid asju”. Kui nad oleksid kohalike uudiste toimetuses või kusagil mujal alustades kirjutanud “valesid lugusid”, siis poleks nad kunagi jõudnud neile positsioonidele, kus nad praegu on, arvates, et nad võivad öelda, mida nad tahavad. Sama kehtib enamasti ülikoolide õppejõudude kohta ideoloogilisematel erialadel. Need on isikud, kes on läbinud sotsialiseerimissüsteemi.” (Chomsky 1997)
Asja mõte on selles, et (Lääne nn “vaba meedia”) ajakirjanikud ei oleks oma kohtadele jõudnud, kui nad ei oleks juba oma karjääri alguses innukalt näidanud, et keegi ei peagi neile ütlema, milliste sõnumite edastamist nendelt oodatakse, sest nad ütlevad niigi võimudele meelepäraseid “õigeid asju”. Kui nad oleksid kohalike uudiste toimetuses või kusagil mujal alustades kirjutanud “valesid lugusid”, siis poleks nad kunagi jõudnud neile positsioonidele, kus nad praegu on.
Noam Chomsky
Lõppkokkuvõttes viib Chomsky mainitud „sotsialiseerimissüsteemi“ mehhanism ajakirjanduseni, milles ei uurita enam iseseisvalt ja kriitiliselt geopoliitilisi konflikte (ja mõningaid muid teemasid), vaid püütakse sobivate juhtkirjade, kommentaaride ja intervjuude kaudu kinnistada võimude poolt ette nähtud narratiivi.
Kokkuvõte: „Ajakirjanduse esimene seadus“
Endine Associated Pressi ajakirjanik Herbert Altschull sõnastas ajakirjanduse esimese seaduse järgnevalt: “Kõigis ajakirjandussüsteemides täidab uudismeedia poliitilise ja majandusliku võimu teostajate tööriistakasti funktsiooni. Ajalehed, ajakirjad, raadio- ja telejaamad ei tegutse sõltumatult, kuigi neil eksisteerib iseseisva võimu teostamise võimalus.” (Altschull 1984/1995, lk 298)
Mõneti on loogiline, et peavoolumeedia – mida rahastab valdavalt kas reklaamiostja või riik – tohib esitada vaid nn “transatlantilise liidu” geopoliitilisi huve, arvestades, et nii reklaamitööstus kui ka riigid ise sõltuvad USA taktikepi all toimivast transatlantilisest majandus- ja julgeolekustruktuurist.
On loogiline, et peavoolumeedia – mida rahastab valdavalt kas reklaamiostja või riik – tohib esitada vaid nn “transatlantilise liidu” geopoliitilisi huve, arvestades, et nii reklaamitööstus kui ka riigid ise sõltuvad USA taktikepi all toimivast transatlantilisest majandus- ja julgeolekustruktuurist.
Samuti kuuluvad meie juhtivate meediakanalite võtmeisikud – Chomsky „sotsialiseerimissüsteemi“ vaimus – sageli ise transatlantilistesse eliitvõrgustikesse. Mõned nende võrgustike suhtes kõige olulisemad institutsioonid on näiteks USA välissuhete nõukogu (CFR), Bilderbergi grupp ja Trilateraalne komisjon, milles kõigis osaleb mitmeid tuntud ajakirjanikke (vaata põhjalikku uuringut neist organisatsioonidest siin).
Seetõttu võib enamikku mõjukaid väljaandeid tõepoolest nimetada omamoodi „establishment-meediaks“, mis kujunes välja ajal, mil ajakirjandusvabadus eksisteeris pigem teoreetilise nähtusena, arvestades märkimisväärseid meediamaastikule sisenemiseks ületada tulevaid tõkkeid, sh ringhäälingulitsentsid, sagedusribad, nõuded rahastamisele ja tehnilisele infrastruktuurile, piiratud müügikanalid, sõltuvus reklaamist ja muud piirangud.
Alles tänu internetile on Altschulli ajakirjanduse esimene seadus mingil määral murenenud. Nii on viimastel aastatel kerkinud esile kvaliteetne, lugejate poolt rahastatav ajakirjandus, mis enamasti ületab traditsioonilist meediat oma lugude võimukriitilisuses. Mõned neist „alternatiivsetest“ väljaannetest jõuavad juba vägagi ulatusliku publikuni, mis näitab, et „mass“ ei pea endast meediaväljaannete kvaliteedi suhtes probleemi kujutama.
Alles tänu internetile on Altschulli ajakirjanduse esimene seadus mingil määral murenenud. Nii on viimastel aastatel kerkinud esile kvaliteetne, lugejate poolt rahastatav ajakirjandus, mis enamasti ületab traditsioonilist meediat oma lugude võimukriitilisuses.
Kuid hoolimata uute ajakirjandusvormide esiletõusust on traditsiooniline meedia suutnud siiani ligi meelitada ka enamiku internetikülastajatest. See asjaolu omakorda on aga tihedalt seotud uudisteagentuuride varjatud rolliga meediamaastikul, sest just nende minut-minutilt uuenevad kajastused moodustavad valdava osa veebiuudiste portaalide selgroo.
Kas Altschulli seaduses nimetatud „poliitiline ja majanduslik võim” säilitab oma kontrolli uudiste üle või muudavad „kontrollimata uudised“ poliitilist ja majanduslikku võimustruktuuri? Seda näitavad juba lähiaastad.
Šveitsi Propagandauuringute Keskuse uuring avaldati algselt 2016. aastal. Uuemat infot eelneva täienduseks leiate nendest lugudest:
Suurbritannia rahastas 1960-tel ja 1970-tel salaja Reutersi uudisteagentuuri (Reuters, 2020)
Reuters ja BBC osalesid Ühendkuningriigi välisministeeriumi rahastatud salajastes infosõja programmides (The Grayzone, 2021)
Reuters-Havas-Wolff uudistemonopoli ja kartelli kujunemislugu (Winter Watch, 2022/2025)
Kuidas CIA ühe ajakirjanikuga “koostööd” tegi (The Intercept, September 2014)
Adrian Bachmanni kommentaar:
Isikud, kes on teadlikud asjaolust, et massimeedia geopoliitiliselt oluliste sündmuste kajastus ei kujuta endast kunagi muud kui eriteenistuste, riiklike propagandatalituste ning korporatiivsete erihuvide poolt loodud fiktsiooni, vaatlevad peavoolus edastatud materjali mitte kunagi eesmärgiga saada teada, mis maailmas toimub, vaid üksnes selleks, et hoida ennast informeerituna sellest, milliseks soovitakse parajasti vormida masside meelsust. Paraku moodustavad sellised inimesed murdosa kogu elanikkonnast, ning neist omakorda üksnes murdosa on valmis seda avalikult tunnistama.
Nagu Saksa mõjuvõimsaima ajalehe Frankfurter Allegemaine Zeitung toimetaja Udo Ulfkotte märkis, ei ole Euroopas mitte ühtegi esimese kaalukategooria meediaväljaannet, mille välisuudiste rubriik ei oleks kontrollitud eriteenistuste poolt. Tõsiasi, et ülimalt mitmetahulisi, sageli sajanditepikkuse eellooga sündmusi maailma eri nurkades (sõdu, riigipöördeid, revolutsioone, ülestõuse jms) kirjeldatakse terves Läänemaailmas kõikide massimeedia väljaannete poolt mitte pelgalt sarnases, vaid sisuliselt identses võtmes, kasutades selleks täpselt samu – sageli üleöö tekkinud – lööksõnu, on hämmastav, ent ümberlükkamatu fakt. Fakt, mis peaks igale mõtlemisvõimelisele inimesele loogilise paratamatusena mõista andma, et ülimalt komplekssete probleemide täiesti monoliitne käsitlus tuhandetes individuaalsetes väljaannetes eeldab kogu massimeedia masinavärgi tsentraalset juhtimist, mis muudab sõnavabaduse ja arvamuste paljususe pelgaks fiktsiooniks.
Tõsiasi, et ülimalt mitmetahulisi, sageli sajanditepikkuse eellooga sündmusi maailma eri nurkades (sõdu, riigipöördeid, revolutsioone, ülestõuse jms) kirjeldatakse terves Läänemaailmas kõikide massimeedia väljaannete poolt mitte pelgalt sarnases, vaid sisuliselt identses võtmes, kasutades selleks täpselt samu – sageli üleöö tekkinud – lööksõnu, on hämmastav, ent ümberlükkamatu fakt. Fakt, mis peaks igale mõtlemisvõimelisele inimesele loogilise paratamatusena mõista andma, et ülimalt komplekssete probleemide täiesti monoliitne käsitlus tuhandetes individuaalsetes väljaannetes eeldab kogu massimeedia masinavärgi tsentraalset juhtimist, mis muudab sõnavabaduse ja arvamuste paljususe pelgaks fiktsiooniks.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Eric Glenn/Shutterstock.com
