Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Miks on sedasi, et kõige olulisemaid rahvusvahelisi protsesse – sõdu, majanduskriise, pandeemiaid, finantskatastroofe, riigipöördeid, rohepööret – kajastatakse terve Läänemaailma tuhandetes “vaba meedia” väljaannetes sisuliselt identselt ning viisil, kus teistsuguseid tõlgendusi maailmas aset leidvatest sündmustest mitte üksnes ei varjata, vaid mille esile toomist agressiivselt rünnatakse?
Šveitsi propagandauuringute keskus selgitab oma uurimuses, kuidas globaalne meediasüsteem töötab, kuidas massideni jõudvad infovood on tegelikkuses rangelt kontrollitud ning miks “vaba meedia” kuvand on tegelikkuses illusioon – vähemasti, mis puudutab kõiki sündmusi, mis reaalselt olulisust omavad. Makroskoop avaldab uurimuse kolmes jaos, milledest käesolev kujutab esimest osa.
Üks kogu Läänemaailma meediasüsteemi olulisimaid, kuid samas avalikkuse eest varjatud tugisambaid seisneb selles, et enamiku meedias tiražeeritud rahvusvahelistest uudistest, mis vormivad inimeste arusaamu maailmas toimuvast, on tootnud vaid kolm ülemaailmset uudisteagentuuri, mis asuvad New Yorgis, Londonis ja Pariisis.
Üks kogu Läänemaailma meediasüsteemi olulisimaid, kuid samas avalikkuse eest varjatud tugisambaid seisneb selles, et enamiku meedias tiražeeritud rahvusvahelistest uudistest, mis vormivad inimeste arusaamu maailmas toimuvast, on tootnud vaid kolm ülemaailmset uudisteagentuuri, mis asuvad New Yorgis, Londonis ja Pariisis.
Oma silmaga võime nende agentuuride mõju täheldada kõigist uudistekanalitest meieni jõudvates samu sündmuseid sisuliselt identsel viisil käsitlevates uudistes. Samuti on massimeedia auditooriumi eest suuresti varjatud asjaolu, et rahvusvaheliste uudiste kajastus on kogu Läänemaailmas tegelikkuses rangelt kontrollitud riikide valitsuste, luureasutuste ning sõjaväeaparaatide poolt.
Ilmekalt illustreerib uudiste tootmise üksikute agentuuride kätte koondumisega seonduvaid probleeme Šveitsi Propagandauuringute Keskuse poolt läbi viidud uuring, milles vaadeldi lähemalt Süüria sõja kajastamist üheksas Euroopa juhtivas ajalehes. Uuringu käigus selgus, et 78% kõikidest artiklitest, mis käsitlesid Süürias aset leidvat, tuginesid täielikult kolme uudisteagentuuri poolt edastatud infole, kusjuures artikleid, mis oleks rajanenud ajakirjanike endi poolt vahetult läbiviidud uurimistööl, ei eksisteerinudki. Samuti väljendas 82% kõigist arvamusartiklitest ja intervjuudest täiesti ebakriitilisel viisil poolehoidu USA ja NATO sekkumisele Süürias, kusjuures propaganda levitamises süüdistati eranditult konflikti ühte osapoolt, milleks oli mõistagi vastaspool.
Rahvusvaheliste uudiste kajastus on kogu Läänemaailmas tegelikkuses rangelt kontrollitud riikide valitsuste, luureasutuste ning sõjaväeaparaatide poolt.
“Seega peate endalt alati küsima: miks mulle esitatakse seda konkreetset infot sellel konkreetsel kujul ja sellel konkreetsel hetkel? Lõppastmes taanduvad need küsimused alati küsimustele võimu kohta.”
Konrad Hummler, Šveitsi pankur ja publitsist
Sissejuhatus
“Midagi kummalist”
Kas te olete enda käest meediat tarbides kunagi küsinud “kuidas teab üks ajaleht kõike seda, mida ta teab?” Vastus sellele küsimusele tuleb osadele lehelugejatele tõenäoliselt üllatusena: “Peamine infoallikas on rahvusvaheliste uudisteagentuuride poolt ajalehtedele esitatud ülevaated. Võib öelda, et peaaegu anonüümselt tegutsevate uudisteagentuuride käes peitub võti, mis selgitab, miks maailmas aset leidvaid sündmusi käsitletakse kõikides (peavoolu) meediaväljaannetes sedavõrd üheülbalisel viisil. Ent mis siis on nende agentuuride nimed, kuidas nad töötavad ja kes neid agentuure rahastab? Selleks, et otsustada, kui hästi ollakse kursis tegelikult nii Idas kui Läänes toimuvaga, on vaja teada vastuseid nendele küsimustele.” (Höhne 1977, lk 11)
Seega peate endalt alati küsima: miks mulle esitatakse seda konkreetset infot sellel konkreetsel kujul ja sellel konkreetsel hetkel? Lõppastmes taanduvad need küsimused alati küsimustele võimu kohta.
Konrad Hummler, Šveitsi pankur ja publitsist
Üks Šveitsi meediauurija juhib tähelepanu asjaolule, et: “Uudisteagentuurid on massimeedia tähtsaimad infoallikad. Ükski igapäevane meediaväljaanne ei saa ilma nendeta hakkama. Seega mõjutavad uudisteagentuurid, milliseks kujuneb kogu elanikkonna arusaam maailmast; eelkõige saame aga teada vaid seda informatsiooni, mida nemad on meile välja valinud.” (Blum 1995, lk 9)
Agentuuride mõjuulatust arvestades on eriti kummastav, et avalikkus neist praktiliselt midagi ei tea: “Suur osa ühiskonnast ei ole teadlik, et uudisteagentuurid üldse olemas on … Tegelikult mängivad nad meediaturul tohutult olulist rolli. Kuid vaatamata nende tähtsusele on neile seni väga vähe tähelepanu pööratud.” (Schulten-Jaspers 2013, lk 13)
Võib öelda, et peaaegu anonüümselt tegutsevate uudisteagentuuride käes peitub võti, mis selgitab, miks maailmas aset leidvaid sündmusi käsitletakse kõikides (peavoolu) meediaväljaannetes sedavõrd üheülbalisel viisil.
Hansjoachim Höhne
Isegi ühe uudisteagentuuri juht märkis, et: “Uudisteagentuurides on midagi kummalist. Avalikkuse jaoks on nad sisuliselt tundmatud. Erinevalt ajalehtedest ei ole nende tegutsemine otsese tähelepanu all, kuid ometi leiame nad loo allikani jõudes alati eest.” (Segbers 2007, lk 9)
„Meediasüsteemi nähtamatu närvikeskus“
Mis on siis nende agentuuride nimed, kelle me „loo allikani jõudes alati eest leiame“? Tänaseks on alles jäänud vaid kolm ülemaailmset uudisteagentuuri. Need on:
Mis on siis nende agentuuride nimed, kelle me „loo allikani jõudes alati eest leiame“?
1) Ameerika Associated Press (AP) peakontoriga New Yorgis. AP kuulub USA meediaettevõtetele, tal on üle 4000 töötaja ja tema uudistele toetub ligikaudu 12 000 rahvusvahelist meediaväljaannet, mis üheskoos jõuavad iga päev rohkem kui pooleni maailma elanikkonnast;
2) Prantsuse Agence France-Presse (AFP), mis kuulub osaliselt Prantsusmaa valitsusele, asub Pariisis, peab samuti palgal ligikaudu 4000 töötajat ning saadab kogu maailma meediale iga päev üle 3000 loo ja foto;
3) Briti agentuur Reuters, mille omandas 2008. aastal Kanada meediaettevõtja Thomson ja mis liideti New Yorgis asuva emaettevõtte Thomson Reuters alla. Reutersis töötab veidi üle 3000 inimese.
Suur osa ühiskonnast ei ole teadlik, et uudisteagentuurid üldse olemas on.
Yasmin Schulten-Jaspers
Paljud riigid haldavad lisaks ka oma uudisteagentuure, sh näiteks Saksamaa Deutsche Presse-Agentur (DPA), Austria Presse Agentur (APA) ja Šveitsi Keystone-SDA, kuid rahvusvaheliste uudiste puhul tuginevad ka riiklikud agentuurid tavaliselt ülalnimetatud kolmele ülemaailmsele agentuurile ning lihtsalt kopeerivad ja tõlgivad nende esitatud ülevaateid.
Uudisteagentuuride logod
Austria uudisteagentuuri APA endine tegevdirektor Wolfgang Vyslozil kirjeldas agentuuride võtmerolli meediamaastikul järgmiste sõnadega: “Uudisteagentuurid on harva avalikkuse tähelepanu all. Ometi on nad üks kõige mõjukamaid ja samas vähetuntumaid meediatüüpe. Nad on iga meediasüsteemi jaoks keskse tähtsusega võtmeinstitutsioonid, nähtamatu närvikeskus, mis ühendab omavahel selle süsteemi kõiki osi.” (Segbers 2007, lk 10)
Suure mõjuulatusega väike lühend
Leidub siiski lihtne põhjus, miks globaalsed agentuurid on oma tähtsusele vaatamata üldsuse jaoks praktiliselt tundmatuks jäänud. Tsiteerides üht Šveitsi meediaprofessorit, saame tõdeda, et: „Raadio ja televisioon ei nimeta tavaliselt oma allikaid ja ainult spetsialistid suudavad ajakirjades olevaid viiteid dešifreerida.“ (Blum 1995, S. 9)
Sellise diskreetsuse motiiv peaks selge olema: nimelt ei ole uudistekanalid eriti huvitatud sellest, et lugejad teaksid, et põhiosa nende toodangust ei tugine nende oma uurimistööle.
Uudistekanalid ei ole eriti huvitatud sellest, et lugejad teaksid, et põhiosa nende toodangust ei tugine nende oma uurimistööle.
Järgneval joonisel on toodud mõned näited allikamärgistuse kohta populaarsetes Euroopa ajalehtedes. Agentuuride lühendite kõrval on kirjas nende toimetajate initsiaalid, kes on vastava agentuuri raportit toimetanud.
Aeg-ajalt jätavad ajalehed kasutatud agentuuride materjalile viitamata. Zürichi Ülikooli Šveitsi avaliku sfääri ja ühiskonna uurimisinstituudi 2011. aasta uuringus jõuti järgmistele järeldustele (FOEG 2011):
“Uudisteagentuuride esitatut kasutatakse läbivalt ära ilma tsiteeritut märgistamata või kirjutatakse osaliselt ümber, et tekstid jätaksid mulje toimetuse oma loomingust. Lisaks on tavaks agentuuride aruandeid vähese vaevaga „vürtsitada“: näiteks lisatakse agentuuride ülevaadetele fotosid ja graafikuid ning esitletakse tulemust süvaartiklitena.”
Uudisteagentuuride keskne roll ei piirdu üksnes ajalehtede pakutavaga, vaid laieneb ka nii era- kui avalik-õiguslikule ringhäälingule. Seda kinnitab näiteks Volker Braeutigam, kes töötas kümme aastat Saksamaa riiklikus ringhäälingus ARD (Arbeitsgemeinschaft der öffentlich-rechtlichen Rundfunkanstalten der Bundesrepublik Deutschland) ja kes suhtub agentuuride domineerimisse meediamaastikul kriitiliselt:
“Üks põhiprobleem seisneb selles, et ARD uudistetoimetus saab oma teavet peamiselt kolmest allikast: DPA/AP, Reuters ja AFP, see tähendab ühest Saksa/Ameerika, ühest Briti ja ühest Prantsuse uudisteagentuurist. Uudise teema kallal töötaval toimetajal on vaja vaid valida ekraanil olulisena tunduvad tekstilõigud, paigutada need ümber ja siduda mõne ilustusega tervikuks.”
Kui Šveitsi televaatajad muutusid uudishimulikuks ja küsisid, et miks ei ole üheski Šveitsi meediaväljaandes mitte ühegi uudisega kajastatud Ukrainas toimunud sõja lõpetamist nõudvat rahumarssi, selgitasid Šveitsi meediakanalite toimetajad sündmuse mahavaikimist, väites, et : „Praeguse seisuga ei ole me sõltumatutelt agentuuridelt Reuters, AP ja AFP saanud selle marsi kohta ühtegi teadet.“
Ka Šveitsi Raadio ja Televisioon (Schweizer Radio und Fernsehen, SRF) tugineb suures osas samade rahvusvaheliste agentuuride aruannetele. Kui Šveitsi televaatajad muutusid uudishimulikuks ja küsisid, et miks ei ole üheski Šveitsi meediaväljaandes mitte ühegi uudisega kajastatud Ukrainas toimunud sõja lõpetamist nõudvat rahumarssi, selgitasid Šveitsi meediakanalite toimetajad sündmuse mahavaikimist, väites, et : „Praeguse seisuga ei ole me sõltumatutelt agentuuridelt Reuters, AP ja AFP saanud selle marsi kohta ühtegi teadet.“
Täpsemalt öeldes ei pärine neilt samadelt kolmelt agentuurilt mitte üksnes tekst, vaid enamasti ka pildid ning heli- ja videosalvestused, millega me meedias iga päev kokku puutume. Uudis, mida asjasse pühendamata publik võib pidada riikliku ajalehe või telejaama oma loominguks, on tegelikult peaaegu alati ette dikteeritud New Yorgist, Londonist ja Pariisist.
Uudis, mida asjasse pühendamata publik võib pidada riikliku ajalehe või telejaama oma loominguks, on tegelikult peaaegu alati ette dikteeritud New Yorgist, Londonist ja Pariisist.
Mõned meediakanalid on isegi sammu kaugemale läinud ja kohalike ressursside puudumise tõttu kogu oma välistoimetuse allhanke korras mõnele agentuurile üle andnud. Samuti on teada, et paljud interneti uudisteportaalid avaldavadki valdavalt vaid suurte agentuuride reportaaže (vt nt Paterson 2007, Johnston 2011, MacGregor 2013).
Lõppkokkuvõttes väljendub selline sõltuvus ülemaailmse haardega agentuuridest hämmastavas sarnasuses rahvusvaheliste uudiste kajastamisel: Viinist Washingtonini käsitleb meie meedia ühtesid ja samu teemasid täpselt samasugusel viisil, kasutades sealjuures paljuski samu väljendeid – ehk teisisõnu tegelikkuses ei toimi “Lääne vaba meedia” funktsionaalselt erinevalt võrreldes autoritaarsete riikide “kontrollitud meediaga”.
Järgneval illustratsioonil on toodud mõned näited Saksamaa ja rahvusvahelistest väljaannetest. Nagu näete, hiilib väidetavale objektiivsusele vaatamata sisse selge (geo)poliitiline kallutatus.
Viinist Washingtonini käsitleb meie meedia ühtesid ja samu teemasid täpselt samasugusel viisil, kasutades sealjuures paljuski samu väljendeid – ehk teisisõnu tegelikkuses ei toimi “Lääne vaba meedia” funktsionaalselt erinevalt võrreldes autoritaarsete riikide “kontrollitud meediaga”.
Korrespondentide roll
Paljudel meie meediaväljaannetel ei ole oma väliskorrespondente, seega ei ole neil muud valikut, kui toetuda välisuudiste osas täielikult ülemaailmsetele agentuuridele. Aga kuidas on lood suurte päevalehtede ja telejaamadega, millel on oma rahvusvahelised korrespondendid? Näiteks saksa keelt kõnelevates riikides kuuluvad korrespondentidega varustatute hulka ajalehed Neue Zürcher Zeitung (NZZ), Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ), Süddeutsche Zeitung ja Welt ning avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid.
Kõigepealt tuleks silmas pidada mõõtkavasid: kui globaalsetel agentuuridel on üle maailma mitu tuhat töötajat, siis isegi Šveitsi ajalehes NZZ, mis on tuntud rahvusvaheliste uudiste kajastamise poolest, töötab vaid 35 väliskorrespondenti ja see arv hõlmab ka ärikorrespondente. Sealjuures paikneb suurriikides nagu Hiina või India ainult üks korrespondent; kogu Lõuna-Ameerikat katavad vaid kaks ajakirjanikku ja veel suuremas Aafrikas ei ole kedagi püsivalt kohapeal.
Veelgi enam, oluline on mõista, et sõdade korral ei käi meile sõjauudised vahendavad väliskorrespondendid praktiliselt mitte kunagi konfliktitsoonis ise kohal. Näiteks Süüria sõda „kajastasid“ ajakirjanikud peamiselt Istanbulist, Beirutist, Kairost või isegi Küproselt. Lisaks puudub ajakirjanikel sageli kohalike elanike ja meedia mõistmiseks vajalik keeleoskus.
Veelgi enam, oluline on mõista, et sõdade korral ei käi meile sõjauudised vahendavad väliskorrespondendid praktiliselt mitte kunagi konfliktitsoonis ise kohal. Näiteks Süüria sõda „kajastasid“ ajakirjanikud peamiselt Istanbulist, Beirutist, Kairost või isegi Küproselt. Lisaks puudub ajakirjanikel sageli kohalike elanike ja meedia mõistmiseks vajalik keeleoskus.
Kuidas saavad korrespondendid sellistes tingimustes teada, millised „uudised“ neile määratud maailmanurgas parajasti aktuaalsed on? Peamine vastus on jällegi: rahvusvahelistelt agentuuridelt. Hollandi Lähis-Ida korrespondent Joris Luyendijk on oma memuaaris “Inimesed nagu meie: Kuidas Lähis-Idas toimuvat väärkajastatakse” (People Like Us: Misrepresenting the Middle East) muljetavaldavalt kirjeldanud, kuidas korrespondendid töötavad ja kuidas nad sõltuvad suurtest agentuuridest:
“Kujutasin ette, et korrespondendid on praegusel hetkel sündiva ajaloo talletajad. Kui midagi olulist juhtub, siis lähevad nad kohale, uurivad, mis toimub, ja annavad sellest aru. Aga mina ei läinud välja uurima, mis toimub; seda oli juba ammu tehtud. Ma esitasin valmis aruandeid.
Madalmaades tegutsevad toimetajad helistasid, kui midagi juhtus, nad saatsid faksi või e-kirja teel pressiteateid, ja ma jutustasin need raadios oma sõnadega ümber või kirjutasin need ajalehe jaoks artikliks. See oligi põhjus, miks mu toimetajad pidasid tähtsamaks, et mind piirkonnas kohapeal kätte saaks, kui et ma teaksin, mis tegelikult toimub. Uudisteagentuurid andsid piisavalt teavet, mis võimaldas artikleid kirjutada või jätta mis tahes kriisi arutelul või tippkohtumisel teadja mulje.
Siin peitubki põhjus, miks te kohtate erinevaid ajalehti lehitsedes või uudistekanalitel klõpsides tihti täpselt samu pilte ja lugusid.
Kõik meie mehed ja naised Londoni, Pariisi, Berliini ja Washingtoni büroodes olid seisukohal, et uudistes tõstetakse esile valesid teemasid ja et me järgime liiga orjameelselt uudisteagentuuride seatud standardeid.
Mu sõber oli šokis, kuna ta oli äsja ärganud reaalsusele, et kõik, mida ta aastakümneid televiisorist uudseid vaadates endasse oli võtnud, ei kujutanud endast midagi enamat kui puhtakujulist lavastust.
Joris Luyendijk, Hollandi Lähis-Ida korrespondent
Üldise arusaama järgi tuleb “lugu” korrespondentidelt, kuid tegelikkuses käib uudistetööstuses töötamine samamoodi nagu leivavabriku konveierilindi taga töötamine. Korrespondendid seisavad konveierilindi lõpus, teeseldes, et me oleme selle leiva ise küpsetanud, kuigi tegelikult poetasime selle vaid pakendisse.
Hiljem küsis üks sõber mult, kuidas ma suutsin nende ristküsitlusega intervjuude käigus vastata kõigile küsimustele, olla igal hetkel valmis ja alati kõhklematult rääkida. Kui ma ütlesin talle, et sellega on samamoodi nagu teleuudistes, sa lihtsalt tead kõiki küsimusi ette, koosnes tema e-kirjaga saadetud vastus trükimusta mittekannatavatest väljenditest. Mu sõber oli šokis, kuna ta oli äsja ärganud reaalsusele, et kõik, mida ta aastakümneid televiisorist uudseid vaadates endasse oli võtnud, ei kujutanud endast midagi enamat kui puhtakujulist lavastust” (Luyendjik 2009, lk 20-22, 76, 189)
Teisisõnu, tüüpiline välisuudiste korrespondent ei ole enamasti võimeline iseseisvalt mitte midagi uurima, vaid tegeleb pigem selle edastamisega, mis on globaalsete uudisteagentuuride poolt juba valmis kirjutatud, ning siit tulenebki kurikuulus „peavoolu efekt“.
Tüüpiline välisuudiste korrespondent ei ole enamasti võimeline iseseisvalt mitte midagi uurima, vaid tegeleb pigem selle edastamisega, mis on globaalsete uudisteagentuuride poolt juba valmis kirjutatud, ning siit tulenebki kurikuulus „peavoolu efekt“.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuigi võimudünaamika baastõed väheste valitsejate ja paljude valitsetavate vahel on püsinud aastatuhandeid muutumatuna, tuginedes ultimatiivselt vägivallaähvardusele ning arvuka massi hirmule väheste valitsejate absoluutmõõtmes vähese, ent indiviidi vastu suunatult ülekaaluka jõu tõttu, on viimase saja aasta jooksul võimude poolt massidesse sisendatavate signaalide intensiivsus jõudnud tasemeni, mida inimkond pole kunagi varemalt kogenud. Teisisõnu väljendudes ei ole inimkond mitte kunagi elanud sellises psüühilise sisenduse foonis nagu see eksisteerib tänapäevases infoühiskonnas, kus “kohustuslikke narratiive”, korrutatakse sotsiaalse konformsuse nõudmisel sisuliselt igal hetkel, mil massid tarbivad massimeediat.
Tõsiasi, et absoluutne enamus maailmas toimuva kohta vahendatust ei kujuta endast muud kui huvitatud osapoolte – kelle isikud ja motiivid jäävad massidele mõistmatuks – poolt loodud jutustust, milles valikuliselt esitatud tõed segunevad pooltõdede ning täielike väljamõeldistega, on vaatamata alternatiivmeedia levikule endiselt absoluutsele enamusele – tõenäoliselt 90%le elanikkonnast – käsitamatu.
Teisisõnu väljendudes ei ole inimkond mitte kunagi elanud sellises psüühilise sisenduse foonis nagu see eksisteerib tänapäevases infoühiskonnas, kus “kohustuslikke narratiive”, korrutatakse sotsiaalse konformsuse nõudmisel sisuliselt igal hetkel, mil massid tarbivad massimeediat.
Adrian Bachmann
“Seda räägiti televiisoris – ju siis vastab see tõele”… on psühholoogiline eelhäälestus, millest lähtub jätkuvalt elanikkonna rusuv enamus, kelle kriitiline mõtlemine ei rakendu vähemasti nendesse teemadesse puutuvalt, kus kohustuslike narratiivide edastajad on koos sõnumiga sisestanud signaali, et tegemist on teemadega, kus kriitiline mõtlemine võib esile kutsuda kriitilised tagajärjed selle viljelejale. Ometi on massimeedia tegeliku toimimise mehaanika mõistmine mitte üksnes võimalik, vaid vaba ühiskonna olemasolu seisukohalt ka vajalik, millest tulenevalt on Šveitsi propagandauurijate töö eriliselt tänuväärne.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
