Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Viimane aruanne Ühendriikide riigikassa hetkeseisu kohta näitab, et USA riigivõla 35 triljoni dollarini kergitanud föderaalvalitsus kulutab ainuüksi 2024. aastal võlaintressi maksetele üle triljoni dollari.
Aruanne väidab järgnevat: „Föderaalse (s.o USA riigi)võla intressimaksete katteks kulub tänaseks 76% Ameerika eraisikutelt kogutud üksikisiku tulumaksudelt saadud maksutulust”. See tähendab, et iga dollari eest, mille ameeriklased maksavad tulumaksu, läheb umbes 76 senti riigivõla intresside maksmiseks.“
Siinkohal olgu täpsustuseks öeldud, et üksikisiku tulumaksud moodustavad peaaegu poole (45%) kogu USA föderaalvalitsuse maksutuludest.
76%-le viitav statistika pärineb 2024. juuni andmetest, mis näitasid, et USA valitsus kulutas riigivõlakirjade intressidele antud kuul 140 miljardit dollarit, kogudes samal ajal 185 miljardi dollari jagu üksikisiku tulumaksu.
Föderaalse (s.o USA riigi)võla intressimaksete katteks kulub tänaseks 76% Ameerika eraisikutelt kogutud üksikisiku tulumaksudelt saadud maksutulust”. See tähendab, et iga dollari eest, mille ameeriklased maksavad tulumaksu, läheb umbes 76 senti riigivõla intresside maksmiseks.
2000. aastal oli USA riigi valitsussektori võlg kokku 5,77 triljonit dollarit, kasvades 2010. aastaks 12,77 triljoni dollarini, paisudes omakorda 23,22 triljoni dollarini 2020. aastaks. Iga kümne aasta tagant umbkaudu kahekordistunud USA riigivõlg hakkas kasvama eriti kiiresti president Bideni administratsiooni ametiaja vältel, mil riigivõlg paisus kõigest nelja aastaga 23,22 triljonilt dollarilt 35 triljoni dollarini 2024. aastal.
Trumpi presidentuuri viimasel eelarveaastal ulatusid USA riigi aastased võlaintressi maksed 521 miljardi dollarini, mis oli vaid 15% võrra suurem kui Trumpi-eelne valitsus oli (4 aastat varem) kulutanud. Seevastu Bideni administratsiooni ametiaja vältel on USA iga-aastased võlaintressi maksed kasvanud 4 aastaga 114%, 521 miljardilt dollarilt 1,1 triljoni dollarini.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuigi Ühendriikide rahasüsteemi peenmehaanika on mõistatav detailides ilmselt vaid mõnele tosinale inimesele maailmas, on süsteemi üldine toimimisloogika sarnane kõikidele teistele võlapõhistele rahasüsteemidele. Ehk siis süsteemidele, kus riik on loovutanud maksevõimet omava virtuaalväärtuse (s.0 raha) loomise õiguse panganduskartellile, asetades sedasi kogu elanikkonna matemaatilise paratamatusena võlasõltlase positsiooni.
Kuid miks peaks ükski riik, millel on võime (ja enamasti ka vajadus) väljastada võlakirju, loobuma vabatahtlikult raha väljastamise monopolist eraisikutest keskpankade kartelli kasuks?
Miks peaks ükski riik, millel on võime (ja enamasti ka vajadus) väljastada võlakirju, loobuma vabatahtlikult raha väljastamise monopolist eraisikutest keskpankade kartelli kasuks?
Adrian Bachmann
Selline on mõistatusena kõlav küsimus, mis peaks olema igasuguse rahandusõpiku keskseks teemaks, ent mida üheski majandusõpikus ei käsitleta ajaloolis-faktoloogilisel viisil mitte kunagi – ning mida selgitatakse parimal juhul vaid meelevaldsete loosungitega vajadusest tagada “rahasüsteemi sõltumatus”. Antud loosung on iseeneses mõistagi loogiliselt ebakõlaline, kuna “rahasüsteemi sõltumatuks muutmine” tähendab reaalsuses üksnes selle täielikku sõltuvusse viimist panganduskartellist, mis ei ole erinevalt riigist vastutav kodanike ees.
Ultimatiivselt on kogu rahasüsteem, milles me tänasel päeval elame, mõistusevastane ja amoraalne kõikide suurte religioonide ning moraalisüsteemide kohaselt. Täna kogu Läänemaailmas kehtiva rahandussüsteemi näol on tegemist süsteemiga, kus riik on loovutanud raha loomise õiguse erapankurite kätte, kasutades ise samal ajal rahva kallal vägivalla ähvardust, et nõuda maksudena sisse igast teenitud eurost/dollarist umbes 70 senti (s.o keskmise inimese maksukoormus), millest aasta-aastalt üha suurem osa läheb riigivõla tasumiseks peamiselt erapankadele, mis võiks olla olemata olukorras, kus raha emissioon (nii kupüüride kui digitaalvekslitena) oleks riigi monopol.
Täna kogu Läänemaailmas kehtiva rahandussüsteemi näol on tegemist süsteemiga, kus riik on loovutanud raha loomise õiguse erapankurite kätte, kasutades ise samal ajal rahva kallal vägivalla ähvardust, et nõuda maksudena sisse igast teenitud eurost/dollarist umbes 70 senti (s.o keskmise inimese maksukoormus), millest aasta-aastalt üha suurem osa läheb riigivõla tasumiseks peamiselt erapankadele, mis võiks olla olemata olukorras, kus raha emissioon (nii kupüüride kui digitaalvekslitena) oleks riigi monopol.
Adrian Bachmann
Selline on kõige lühemalt kokku võetuna süsteem, mille alusel toimib mitte üksnes USA majandus, vaid kogu Läänemaailm tervikuna ning suur osa Läänemaailma pangandussüsteemi ning selle ümber klasterdunud korporatsioonide omanduses olevatest arengumaadest. See on süsteem, mis välistab materiaalse ja sellest tulenevalt ka vaimse vabaduse võimalikkuse enamikele inimestele, muutes igasuguse idee demokraatiast võimatuks nii sotsiaalküberneetika kui massipsühholoogia rakursi alt vaadatuna.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
