USA valitsus andis teada, et paigutab Saksamaale tuumavõimekusega raketid, mis olid varemalt USA ja Venemaa vahelise keskmaa tuumarakettide likvideerimise lepingu (INF – Intermediate Nuclear Forces Treaty) alusel keelatud.
Külma sõja ajal allkirjastatud INF lepe keelas nii USA-l kui NSV Liidul omada tuumavõimekusega raketisüsteeme, mille laskeraadius jäi 500 ja 5500 kilomeetri vahemikku, jättes kahe üliriigi tuumarakettide arsenali vaid kõige lühema (s.o lähimaa) ning kõige pikema (s.o mandritevahelise) laskeraadiusega ballistilised ja tiibraketid.
USA poolt kavandatav tuumavõimekusega rakettide paigutamine Saksamaale hõlmab maismaaversiooni tuumarelva-võimelistest Tomahawk tüüpi tiibrakettidest, mille laskekaugus ulatub üle 1500 kilomeetri ning mis on hetkel kasutusel vaid merelt ja õhust lastava versioonina.
„Ameerika Ühendriigid alustavad 2026. aastal Saksamaal oma mitmeotstarbelise raketiüksuse kaugtulevõime episoodilist arendamist, mis on osa nende võimete püsiva laiendamise planeerimisest tulevikus,“ teatasid USA ja Saksamaa ühises avalduses, mis avaldati keset NATO tippkohtumist Washingtonis.
„Kui konventsionaalsed kaugtuleüksused on täielikult välja arendatud, hõlmavad need nii SM-6, Tomahawk kui ka tulevikus välja arendatavaid hüperhelikiirusel liikuvaid rakette, millel on märkimisväärselt suurem laskekaugus kui hetkel eksisteerivatel raketisüsteemidel,” lisati avalduses.
Avalduse põhjal võib järeldada, et USA-l on plaanis installeerida laskeseadeldised, mis võimaldavad sinna paigutada nii Tomahawk kui SM-6 tüüpi rakette, mis mõlemad olid varemalt INF leppe alusel keelatud.
Teade raketisüsteemi korrapärasest paigutamisest Saksamaale tuleb pärast seda, kui Venemaa president Vladimir Putin väitis, et Moskva peaks järgima USA-d varem INF lepinguga keelatud relvade arendamisel.
Kui USA INF lepingust 2019. aastal välja astus, süüdistas Washington, et Venemaa rikub ise lepingut, arendades maa pealt lastavat tiibraketti 9M729. Venemaa ametnikud eitasid süüdistusi, väites, et raketi lennukaugus on INF leppe poolt seatud piirides.
Venemaa süüdistas toona USA-d ka selles, et Washington on potentsiaalselt juba rikkunud INF-lepingut, rajades Rumeenias ja Poolas Aegis Ashore tüüpi raketitõrjesüsteemid. Nimetatud süsteemid kasutavad Mk-41 tüüpi vertikaalseid raketišahte, millesse saab paigutada lisaks püüdurrakketidele ka Tomahawk tüüpi tiibrakette.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Külma sõja ajal eksisteeris USA ning NSV Liidu vahelise massiivse tuumasõja ära hoidmiseks mitmeid lepinguid ning nendele tuginevaid vastastikuseid kontrollmehhanisme, mis võimaldasid USA ja Vene spetsialistidel monitoorida vastaspoole arsenale nii kohapealsete inspektsioonide kui ka elektroonilise luure vahendite abil. Nendest kolm peamist olid START, INF ja ABM lepped, ehk siis vastavalt Strateegiliste tuumarelvade vähendamise lepe, (maismaal paiknevate) Keskmaa tuumarelvade keelustamise lepe ning Ballistiliste rakettide tõrjerakettide keelustamise lepe.
Nimetatud 3 kõige olulisemat tuumarelvastuse piiramise lepet, mis töötati välja aastakümnete pikkuse militaardiplomaatia tulemusena, moodustasid nn “kolm vaala”, mis hoidsid inimkonda aastakümneid tuumasõja eest. Kolmest USA ja Venemaa vahelisest tuumasõja ärahoidmise leppest on tänaseks jäänud püsima vaid START lepe pärast seda, kui Washington kahest strateegilise tuumarelvastuse piiramise lepingust 2002. ja 2019. aastal (vastavalt ABM ja INF lepped) ühepoolselt taganes.
Keskmaa tuumarelvastuse keelustamise lepe jättis USA ja Venemaa maismaal paiknevatest raketisüsteemidest kasutusse vaid kõige lühema ja kõige pikema laskeraadiusega raketid, millest esimesed ei omanud piisavat lahinguraadiust, et kumbagi poolt ohustada, ning viimased, mis võisid küll tabada kogu vastase territooriumi, ent mille tuvastamisperiood horisonditaguse seireraadiusega radarite ning tuumaseire satelliitide poolt on piisavalt pikk (ligi 30 minutit), et muuta ootamatu hävitava esmalöögi andmine võimatuks.
Tuumasõja planeerijatele tähendab USA keskmaa raketisüsteemide Saksamaale paigutamine vaid üht, milleks on Washingtoni-poolne soov ehitada üles potentsiaalne võimekus anda Venemaale hävitav esmalöök (nn first strike), mis annaks Vene poolele minimaalse reageerimise võimekuse. Sedasi muudab antud samm olulisel määral kogu tuumatasakaalu, olles USA poolt väga nutikas lüke, kuna sedasi suurendatakse tuumalöögi ohtu Venemaale ja Euroopale (kuna kõik riigid, mis pakuvad oma territooriumi USA tuumarelvade platsdarmiks, muutuvad seeläbi automaatselt Vene tuumavägede sihtmärgiks, mis rünnaku korral suure tõenäosusega lakkavad eksisteerimast), ilma et USA Vene Föderatsiooni keskmaa rakettide poolt ohustatud saaks.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: US Navy/kommunikatsioonispetsialist Leah Stiles
SEOTUD LOOD: