USA mõjuvõimsaim ajaleht The New York Times (NYT) avaldas hiljuti järjestikku kaks palju furoori põhjustanud artiklit, mis tunnistasid peavoolumeedia väljaande jaoks ebatavalisel viisil nii USA sõjaväe kohalolu Ukrainas kui ka USA Luure Keskagentuuri (CIA) operatsioone Vene Föderatsiooni territooriumil asuvate sihtmärkide ründamiseks droonide ja rakettide abil. Kuigi NY Timesis esiletoodud infot on juba käsitletud, võivad nende artiklite avaldamisega peagi kaasneda märkimisväärsed geopoliitilised tagajärjed.
Muuhulgas tunnistasid New York Times`i artiklid, et
1) USA sõjavägi juba tegutseb Ukrainas;
2) USA sõjavägi osaleb ka aktiivselt Venemaa pihta suunatud löökide sihtimises ning koordineerimises;
3) CIA tegutseb Ukrainas ja suunab regulaarselt rünnakuid Vene Föderatsiooni aladele.
Järgnevalt on toodud mõned väljavõtted New York Times`i artiklist endast:
“[…] Ligi kolm aastat enne Trumpi võimule naasmist olid Ameerika Ühendriigid ja Ukraina ühinenud erakordses luure-, strateegia-, planeerimis- ja tehnoloogiaalases partnerluses, mille arengutest ja toimimisloogikast oli teadlik vaid väike ring USA ja selle liitlasriikide ametnikke.
[…] Partnerluse idee seisnes selles, et Ameerika tihe koostöö Ukrainaga kompenseerib Venemaa tohutuid eeliseid tööjõu ja relvastuse osas. Ukrainlaste juhendamiseks nendele antud üha keerukama arsenali kasutamisel käivitasid ameeriklased operatsiooni nimega Task Force Dragon.
Koostöö salajane keskus asus Saksamaal Wiesbadenis USA armee garnisonis. Igal hommikul seadsid USA ja Ukraina sõjaväeohvitserid paika prioriteetsed sihtmärgid, milleks võisid olla nii Venemaa sõjalised üksused, varustus kui infrastruktuur. Ameerika ja koalitsiooni luureohvitserid otsisid Venemaa positsioonide kindlaks tegemiseks satelliidipilte, raadiosignaale ning pealtkuulatud sidet. Seejärel edastas Task Force Dragon ukrainlastele koordinaadid Vene sihtmärkide ründamiseks.
[…] 2022. aasta kevadel nõustus Bideni administratsioon saatma Ukrainale mitmikraketiheitja süsteemi HIMARS (High Mobility Artillery Systems), mis kasutab kuni 50 miili (80 km) kaugusele ulatuvate löökide andmiseks satelliidi teel juhitavaid rakette.
Sõja esimesel aastal sõltusid ukrainlased luureandmete saamiseks väga suurel määral ameeriklastest ning Task Force Dragon kontrollis ja jälgis praktiliselt iga HIMARS-i lööki, kusjuures antud löögid põhjustasid toona venelaste jaoks kaotuste hulga hüppelise tõusu.
Sõja esimesel aastal sõltusid ukrainlased luureandmete saamiseks väga suurel määral ameeriklastest ning Task Force Dragon kontrollis ja jälgis praktiliselt iga HIMARS-i lööki.
[…] Wiesbadenist lubati saata Kiievisse umbes tosin militaarnõunikku, ignoreerides sedasi Ameerika sõjaväe Ukraina pinnal tegutsemise keeldu. Vältimaks avalikkuse tähelepanu tõmbamist USA sõjaväelaste kohalolule, nimetas Pentagon nõunikke esialgu „temaatilisteks ekspertideks“. Hiljem kolmekordistati meeskonna suurust ning lõpuks lubati militaarnõunikel liikuda Ukraina lahingutegevusele lähemal asuvatesse komandopunktidesse.
[…] 2024. aasta jaanuaris kavandasid USA ja Ukraina sõjaväeohvitserid Wiesbadenis ühiselt kampaania ligikaudu 100 Venemaa sõjalise sihtmärgi ründamiseks Krimmis, kasutades selleks koalitsiooni tarnitud kaugmaa-rakette koos Ukraina droonidega. Operatsioon Kuurahe (Lunar Hail) nimelise kampaaniaga õnnestus suures osas sundida venelasi kolima oma Krimmis asunud varustust, rajatisi ja vägesid tagasi Venemaa põhiterritooriumile.
[…] Lõpuks lubati USA sõjaväelastel ja CIA-l abistada Venemaa pihta suunatud löökide juures. […] Kauaaegne poliitika oli varemalt keelanud CIA-l väljastada luureandmeid Venemaa pinnal asuvate sihtmärkide kohta. Kuid CIA võis taotleda „erandeid“, toetamaks lööke konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Muuhulgas oli USA luure tuvastanud suure laskemoona lao Venemaal Toropetsis, 290 miili (467 km) Ukraina piirist põhja pool.
18. septembril 2024 tabas droonide parv Toropetsi laskemoona ladu. Edukas rünnak tekitas väikese maavärina võimsusega lööklaine ning jalgpalliväljaku laiuse kraatri. Hiljem lubati CIA-l toetada Ukraina droonilööke ka Lõuna-Venemaale, et aeglustada Venemaa vägede edasiliikumist Ida-Ukrainas.”
Nagu tänaseks on juba mitu aastat kajastatud, on CIA tegutsenud Ukrainas kohapeal alates konflikti algusest. New York Timesi artiklite kohaselt võttis CIA üle üha suurema osa Ukraina strateegiliste operatsioonide koordineerimisest ja praeguseks korraldab Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur põhiosa Ukraina sõjategvusest Venemaa vastu.
New York Timesi artiklite kohaselt võttis CIA üle üha suurema osa Ukraina strateegiliste operatsioonide koordineerimisest ja praeguseks korraldab Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur põhiosa Ukraina sõjategvusest Venemaa vastu.
Siinkohal on oluline silmas pidada, kuidas toimub CIA tegevuse autoriseerimine.
Selleks, et CIA saaks Ukrainas tegutseda, pidi Ühendriikide eelmine president Joe Biden allkirjastama määruse, mis volitas CIA-d salajasi operatsioone läbi viima. Viidatud New York Timesi artikkel kirjeldab selle allkirjastamise tulemust.
Ülaltoodud informatsioon juhatas käesoleva artikli autori sõnumini, mille ta sotsiaalmeedia platvormi X vahendusel president Trumpile adresseeris. Sõnumi sisu oli aga järgmine:
„Lugupeetud president Trump, kui viidatud NYT artikkel on täpne (ja seda see on), siis peab leiduma kuskil ka kehtiv presidendi määrus, mis volitab CIA-d koordineerima Venemaale suunatud rünnakuid.
Sellest tulenevalt võiksite te lasta CIA direktor John Ratcliffe’il ja luureülem Tulsi Gabbardil selle üles otsida, et saaksite sellega tutvuda enne järgmist kõnet Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.
Samuti on see oluline piinlikkuse vältimiseks, sest teie meeskond on tõenäoliselt teadlik – ja ehk ka valmis tunnistama –, et kõnealusest määrusest teavitati ka kaheksat salastatud luureinfoga seotud kongressiliiget.
Mis tähendab omakorda, et välisminister Marco Rubio kui senati luurekomitee aseesimees ja kaheksa informatsioonist teadlikud oleva isiku hulka kuuluja teadis sellest CIA operatsioonist ning lubas USA osalemist Venemaa Föderatsiooni territooriumi rünnakute sihtmärgiks võtmises.
Te võiksite välisminister Rubio käest selle kohta järele pärida ja korraldada arupidamise enne seda, kui Rubio oma Vene kolleegi Sergei Lavroviga järgmine kord silmast silma kohtub.
Kõige soojemad tervitused ja sügavaim tänu teie jätkuvate pingutuste eest „relvarahu“ saavutamiseks.
Edu!“
On täiesti ilmne, et New York Timesil peab olema selge põhjus, miks nad soovivad avalikkuse ette tuua selle, kuidas CIA Ukrainas Venemaa vastu tegutseb. Kõikide eelduste kohaselt soovivad Timesile infot lekitanud agendid tekitada lõhet Trumpi ja Putini vahele, kuna CIA osaluse tunnistamine asetab president Trumpi paratamatult ebamugavasse olukorda.
On täiesti ilmne, et New York Timesil peab olema selge põhjus, miks nad soovivad avalikkuse ette tuua selle, kuidas CIA Ukrainas Venemaa vastu tegutseb. Kõikide eelduste kohaselt soovivad Timesile infot lekitanud agendid tekitada lõhet Trumpi ja Putini vahele, kuna CIA osaluse tunnistamine asetab president Trumpi paratamatult ebamugavasse olukorda.
Piinlikkus süveneb veelgi, taibates, kuidas CIA on kõrgemalt poolt volitatud neid operatsioone läbi viima.
Vaadates asju järjepanu… President Biden allkirjastas ametis olles määruse, mis volitab CIA-d andma raketilööke Vene Föderatsiooni pihta. Senaator Marco Rubio oli senati luurekomitee aseesimehena sellest volitusest teadlik. Nüüd seisab Rubio aga välisministri rollis silmitsi Sergei Lavroviga ning venelased teavad täpselt, kuidas neid asju aetakse.
Ühest küljest lekitab Timesi artikkel salajast infot ja teavitab tõepoolest avalikkust. Teisest küljest on selle meediaoperatsiooni taga ilmne taotlus tekitada probleeme Trumpi ja Rubio jaoks ning võimalik, et ka Trumpi ja Rubio vahel.
New York Timesi poolt avaldatud artikli valguses on mõistetav, miks välisminister Rubio oli esimeseks Trumpi ametnikuks, kes lausus avalikult välja, et Ameerika Ühendriigid sõdivad Venemaa vastu, kasutades Ukrainat pelgalt vahendina.
Tähelepanuväärne on olukorra juures eelkõige asjaolu, et antud intsident annab president Trumpile võimaluse distantseeruda eelmisest administratsioonist ning kutsuda Ukrainast tagasi kõik CIA agendid ja USA sõjaväelised esindajad. Trumpil on võimalus kasutada tema vastu suunatud meediaoperatsiooni, et muuta USA ja Ukraina vahelist dünaamikat ning võtta tagasi kõik Bideni administratsiooni ajal tehtud otsused.
Küsimus on vaid selles, kas ta teeb seda?
Allikas
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kas ta teeb seda? Lühike ja mõneti ebamäärane vastus antud küsimusele oleks: suure tõenäosusega mitte… Seda nii asjade toimimisloogika kui Trumpi presidentuuri esimeste kuude empiirika põhjal. Oluline on mõista, et Ühendriikide suure mõjuulatusega geopoliitiliste projektide algatamine ning lõpetamine allub üksnes piiratud määral USA presidendi meelevalda, kuna geopoliitiliselt esimese kaalukategooria hulka kuuluvaid ettevõtmisi (mida Venemaa vastane sõda kõikides oma dimensioonides vaieldamatult on) käitavad nn “püsiriigi” moodustavad ringkonnad, kes valitsevad Ühendriikide julgeoleku ja militaaraparadi üle sõltumata sellest, milline persoon presidenditoolil parajasti istub. Need on isikud, kes defineerivad presidendile võimalike ja võimatute sammude piirid maailmaareenil.
Oluline on mõista, et Ühendriikide suure mõjuulatusega geopoliitiliste projektide algatamine ning lõpetamine allub üksnes piiratud määral USA presidendi meelevalda, kuna geopoliitiliselt esimese kaalukategooria hulka kuuluvaid ettevõtmisi käitavad nn “püsiriigi” moodustavad ringkonnad, kes valitsevad Ühendriikide julgeoleku ja militaaraparadi üle sõltumata sellest, milline persoon presidenditoolil parajasti istub. Need on isikud, kes defineerivad presidendile võimalike ja võimatute sammude piirid maailmaareenil.
Adrian Bachmann
Antud tõsiasi peegeldub ka viimaste kuude jooksul Trumpi poolt viljeletud välispoliitikas, kus sensatsiooniliste sõnavõttude ning üleüldise meediafuroori taustal ei ole hetkeseisuga võimalik täheldada veel printsipiaalseid muutusi mitte ühelgi peamisel välis- ja julgeolekupoliitilisel vektoril. Ühendriikide poolne võtmetähtsusega luuretugi ning relvasaadetised Ukrainasse jätkuvad, antagonistlikud suhted Iraani ning Hiinaga süvenevad, Iisraeli eriliselt privilegeeritud staatus säilib. Sellest tulenevalt on pigem tõenäoline, et sõda Ukrainas jätkub – vähemasti senikaua, kuni on veel Ukrainat ja ukrainlasi.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Tada Images/Shutterstock.com
