Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Steve Jermy
Ühendkuningriigi kõrge erumereväelane, kommodoor Steve Jermy on juhtinud Briti laevastiku 5. hävitajate eskaadrit ning olnud saareriigi merelennuväe juht. Järgnevas artiklis selgitab Jermy põhjusi, miks NATO ei ole tänaseks enam võimeline Venemaad sõjaliselt võitma, ning spekuleerib, kas sõjalise liidu aeg on uues geopoliitilises reaalsuses läbi saamas.
2024. aastal väitis Ameerika Ühendriikide endine kaitseminister Lloyd Austin Läänemaailmas levinud veendumust taaskinnitades, et „NATO on kõige võimsam ja edukam riikide liit ajaloos.“ Tasub meeles pidada, et USA endise kaitseministri deklaratsioon NATO-st kui kui maailma võimsaimast sõjalisest liidust sai välja käidud kõigest kaks aastat pärast seda, kui allianss oli saanud pärast 15-aastast kampaaniat lüüa Talibanilt – üpriski kehvasti relvastatud mässuliste rühmituselt.
Seega… kuidas oleks võimalik NATO alandavat lüüasaamist Austini seisukohaga ühildada?
Mõistagi ei olnud NATO kunagi inimkonna ajaloo võimsaim sõjaline liit. See staatus kuulub ilma igasuguse küsimuseta teise maailmasõja liitlastele: USA-le, Venemaale, Suurbritanniale ja Rahvaste Ühenduse riikidele. Sellegipoolest tegi NATO pärast 1945. aastat oma tööd, tegi seda hästi ja need, kes selles teenisid, tegid seda uhkusega.
Pärast Berliini müüri langemist on NATO maine siiski tugevasti kahjustunud. Kosovos tegutses liit rahuldavalt. Afganistanis sai sellele osaks aga alandus. Ning Ukrainas ähvardab NATO-t tänaseks selge strateegiline läbikukkumine. Kas me oleme tõesti kindlad, et NATO on suuteline kaitsma demokraatlikku Euroopat väidetavalt ekspansiivse Venemaa eest NATO ja Venemaa vahelise füüsilise sõja – nn “maailmalõpu stsenaariumi” korral?
Kas me oleme tõesti kindlad, et NATO on suuteline kaitsma demokraatlikku Euroopat väidetavalt ekspansiivse Venemaa eest NATO ja Venemaa vahelise füüsilise sõja – nn “maailmalõpu stsenaariumi” korral?
Steve Jermy
NATO ja Venemaa sõja maailmalõpu stsenaarium on selle küsimuse uurimiseks nimelt määrav viis. „Amatöörid räägivad taktikast, professionaalid uurivad logistikat“ ja meie strateegiline analüüs peab algama NATO logistilisest tagalast ning seejärel liikuma tulevase lahinguliini suunas Euroopa mandril.
Esiteks, erinevalt Venemaast ei ole ükski NATO suurriik tööstuslikult sõjaks mobiliseeritud, mida tõendab asjaolu, et Venemaa toodab jätkuvalt rohkem suurtükimürske, kui terve NATO suudab toota ja Ukrainat varustada. Mis muide paljastab seisukoha, justkui püüaks Venemaa haarata suuremat osa Euroopast omale, valena – kui me NATO-s seda tõepoolest usuksime, siis mobiliseeruksime kõik kiirkorras.
Veelgi olulisem on aga asjaolu, et ei paista, nagu suudaks NATO end üldse sellise kiiruse või mastaabiga mobiliseerida, mis oleks vajalik Venemaa tasemele analoogses kogustes varustuse, laskemoona ja inimjõu genereerimiseks. Kindlasti mitte ilma pika ettevalmistuseta, mis annaks teisele poolele märku meie kavatsustest. Küsimus ei seisne mitte ainult kaotatud tööstuslikus võimekuses, vaid ka kaotatud finantsvõimekuses. Suurtest NATO riikidest on ainult Saksamaal riigivõla suhe SKP-sse alla 100%.
Ei paista, nagu suudaks NATO end üldse sellise kiiruse või mastaabiga mobiliseerida, mis oleks vajalik Venemaa tasemele analoogses kogustes varustuse, laskemoona ja inimjõu genereerimiseks.
Steve Jermy
Teiseks, selleks, et NATO ja Venemaa sõja “maailmalõpu stsenaariumis” leiduks vähimgi eduvõimalus, peaksid USA väed massiliselt Mandri-Euroopas paiknema. Isegi kui USA armee oleks komplekteeritud vajalikus mahus – ning 2023. aasta seisuga küündis 473 000 võitlejaga USA armee vaid kolmandikuni Venemaa maavägedest –, peaks valdav osa Ameerika varustusest ja logistikast liikuma Euroopasse meritsi.
Meritsi Euroopasse liikuvad USA väekoondised oleks aga haavatavad Venemaa allveelaevade poolt. Endise veealuse sõjapidamise spetsialistina ei usu ma, et NATO-l on praegu Euroopa meresideliinide kaitsmiseks piisav suutlikkus allveelaevade tõrjumiseks.
Suurtest NATO riikidest on ainult Saksamaal riigivõla suhe SKP-sse alla 100%.
Steve Jermy
Samuti ei suudaks NATO jõud edukalt kaitsta Euroopa energiatarneid, eelkõige naftat ja veeldatud maagaasi, mis on Euroopa majandusliku ellujäämise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Meie mereteed mööda toimiva varustuse haavatavuse tõttu tekkivad kaotused ei kahjustaks mitte üksnes sõjalist tootmist, vaid süvendaksid ka NATO riikide elanike majanduslikke raskusi, sest sõja puhkemisega kaasnev hinnatõus ja energiapuudus tugevdaksid kiiresti poliitilist survet kokkulepete saavutamiseks.
Kolmandaks kujuneksid meie lennujaamad, meresadamad, väljaõppe- ja logistikabaasid konventsionaalsete ballistiliste raketirünnakute sihtmärkideks, mille suhtes eksisteerib meil äärmiselt piiratud kaitsevalmidus, kusjuures Orešnik raketi suhtes oleme me täiesti kaitsevõimetud.
Endise veealuse sõjapidamise spetsialistina ei usu ma, et NATO-l on praegu Euroopa meresideliinide kaitsmiseks piisav suutlikkus allveelaevade tõrjumiseks.
Steve Jermy
Orešnik tüüpi raketid, mis liiguvad kümnekordse helikiirusega, hävitaks garanteeritult mis tahes NATO relvatehase või mereväe-, armee- ja lennuväebaasi. Nagu Ukrainaski, võtaks Venemaa ka meie puhul oma raketirünnakute kampaania sihtmärgiks transpordi-, logistika- ja energiainfrastruktuuri. 2003. aastal, kui ma töötasin Briti kaitseministeeriumi poliitika planeerimise staabis, näitas meie 9/11-järgne ohuanalüüs, et edukas rünnak veeldatud maagaasi terminali vastu näiteks Milford Havenis, Rotterdamis või Barcelonas tooks Euroopale kaasa tuumasõjale sarnanevad tagajärjed. Sellele järgnevad majanduslikud šokilained leviksid kiiresti üle kogu Euroopa mandri, mis sõltub üha enam veeldatud maagaasist.
Neljandaks, erinevalt Venemaast on NATO riikide väed heterogeenne riikide kogum. Lähtun seda väites oma kogemusest kõigi Euroopa sõjalaevade avamerekoolituse juhtimisel Plymouthis ning hilisemas töös NATO vägedega Afganistanis. Kõik NATO väed olid erakordselt entusiastlikud, kuid nende tehnoloogiline areng ja väljaõppe tõhusus olid väga erineval tasemel.
2003. aastal, kui ma töötasin Briti kaitseministeeriumi poliitika planeerimise staabis, näitas meie 9/11-järgne ohuanalüüs, et edukas rünnak veeldatud maagaasi terminali vastu näiteks Milford Havenis, Rotterdamis või Barcelonas tooks Euroopale kaasa tuumasõjale sarnanevad tagajärjed. Sellele järgnevad majanduslikud šokilained leviksid kiiresti üle kogu Euroopa mandri, mis sõltub üha enam veeldatud maagaasist.
Steve Jermy
Kuid võib-olla veelgi olulisem hetkeseisu arvestades on asjaolu, et kui välja arvata käputäis Ukrainas paiknevaid NATO koolitajaid, siis on kõik NATO väed välja õpetatud droonide-eelse „manöövridoktriini“ alusel ja neil puudub kogemus kaasaegse vastase väljakurnamisele orienteeritud sõjategevuse pidamises. Samas on Vene armeel nüüdseks juba ligi kolme aasta pikkune kogemus ja Vene armee on hetkel vaieldamatult kõige enam lahingus karastatud maajõud maailmas.
Viiendaks teeb pideva kommunikatsiooni vajadus Liitlasvägede Euroopa ülemjuhatuse ning liikmesriikide pealinnade vahel NATO otsustussüsteemi kohmakaks – ning see kohmakus süveneb iga kord, kui järjekordne riik NATO-sse vastu võetakse.
Vene armee on hetkel vaieldamatult kõige enam lahingus karastatud maajõud maailmas.
Steve Jermy
Veelgi hullem on aga see, et NATO ei suuda jätkuvalt oma strateegiat formuleerida. Olin 2007. aastal Afganistani saabumise järel šokeeritud, kui avastasin, et NATO-l puudub tegelikkuses sõjaliste kampaaniate pidamise strateegia. Vaatamata Venemaa arvukatele hoiatustele, et NATO laienemine kujutab endast tema jaoks punast joont, oli NATO 2022. aastal strateegiliselt täiesti ettevalmistamata sõja puhkemise võimaluse suhtes.
Isegi praegu, aastal 2025, on NATO Ukraina-strateegia liiga ebamäärane ning kõige paremini võtab selle kokku põhimõte „kasvata panuseid ja looda parimat“.
Kokkuvõttes positsioneerib NATO end küll Euroopa kaitsjana, kuid tal puudub tööstuslik võimekus Venemaaga vastastikku kurnava sõjategevuse säilitamiseks, sõltudes vähimagi edu saavutamiseks täielikult USA vägedest. Samuti ei suuda NATO rahuldavalt kaitsta oma meresideliine Venemaa allveelaevade eest ega oma väljaõppe- ja tööstuslikku infrastruktuuri strateegilise pommitamise eest. Tõsiasi on see, et NATO koosneb vägagi erineva tasemega, lahingkogemuseta konventsionaalsetest vägedest ning sellel puudub võimekus strateegiliselt mõelda, tegutsemisest rääkimata.
Tõsiasi on see, et NATO koosneb vägagi erineva tasemega, lahingkogemuseta konventsionaalsetest vägedest ning sellel puudub võimekus strateegiliselt mõelda, tegutsemisest rääkimata.
Steve Jermy
Me ei saa eeldada NATO kerget võitu ja ma kardan, et vastupidine stsenaarium paistab palju tõenäolisem.
Seega… Mis saab edasi?
Me võiksime ju välja töötada plaani ilmnenud nõrkuste parandamiseks. Viia läbi strateegilised auditid NATO võimekuse puudujääkide tuvastamiseks ning otsida võimalusi nõrkade kohtade tugevdamiseks. Me saaksime korraldada konverentse, et otsustada, kes mida teeb ja millele tuleks edaspidi ressursse eelisjärjekorras määrata. Samal ajal jätkaksime sogases vees edasi liikumist, lootes, et NATO suudab siiski mingil viisil Ukrainas võidu saavutada, hoolimata sellest, et kõik asjaolud räägivad vastupidise stsenaariumi kasuks.
Kuid selge on see, et ilma NATO riikide ühehäälse kokkuleppeta sõjalisi investeeringuid massiivselt suurendada peaksime olema õnnelikud, kui suudaksime NATO võimekuslüngad elimineerida 10 aasta jooksul, kusjuures viieaastane perspektiiv on siinkohal ilmsesti liiga optimistlik.
Alternatiiviks oleks tõsiasjade tunnistamine, kus võtaksime lõpuks ometi kuulda realistide poolt pikemat aega postuleeritud positsiooni, et Vene-Ukraina sõja süütenööriks oli NATO laienemine. Venelased hoiatasid meid loendamatu arv kordi, et planeeritud laienemine kujutab endast nende jaoks punast joont. Sama kinnitasid ka paljud teised Lääne suurimad strateegilised mõtlejad, alustades George Kennanist, Henry Kissingerist, Jack Matlockist ning lõpetades William Burnsi ja John Mearsheimeriga. Kõik nad kinnitasid venelaste hoiatusi… kõiki neid ignoreeriti.
Tõde on see, et NATO eksisteerib tänaseks üksnes selleks, et seista vastu ohule, mis on põhjustatud tema enda jätkuvast olemasolust, olemata tänaseks enam võimeline seda ohtu seljatama.
Tõde on see, et NATO eksisteerib tänaseks üksnes selleks, et seista vastu ohule, mis on põhjustatud tema enda jätkuvast olemasolust, olemata tänaseks enam võimeline seda ohtu seljatama.
Steve Jermy
Seega oleme jõudnud epohhi, kus meil on vaja asuda arutlema ausalt NATO tuleviku üle ning esitada endale kaks küsimust. Esiteks, kuidas me saaksime naasta Euroopas tagasi püsiva rahu juurde, mida kõik konflikti osapooled soovivad? Ning teiseks, kas NATO-st on saanud tänaseks peamine takistus rahule Euroopas?
Adrian Bachmanni kommentaar:
Hüperideologiseeritud maailmas, kus enamikes riikides eksisteerib ideoloogiliselt kohustuslik arusaam maailma militaarsetest ja geopoliitilistest realiteetidest, millesse usku peavad kohustuslikus korras tunnistama kõik sõjalise ja välispoliitilise establishment`i liikmed, on objektiivset militaarset analüüsi üha haruldasem kohata.
Oleme jõudnud paradokssaalsesse ning potentsiaalselt hukatuslikku punkti. Faktoloogiliselt tugevalt põhistatud, veenvalt argumenteeritud ning objektiivsetele tõsiasjadele tugineva analüütika viljelemine nii militaaria, geopoliitika kui geoökonoomika sfäärides annab valitseva establishment`i liikmetest otsustajatele ning analüütikutele grupikonformsusest irdumise eest negatiivsed tagajärjed.
Adrian Bachmann
Lakkamatu ideoloogilise konformsuse demonstratsiooni tagajärjeks on aga olukord, kus maailm on täis nii salastatuse templiga kui avalikke analüüse sõjandusest ja geopoliitikast, mis üha rohkem pigem moonutavad kui peegeldavad reaalsust, kuna analüüside autorite keskseks eesmärgiks ei ole kooskõlalisus tõega, vaid valitseva eliidi poolt kehtestatud “narratiiviga”. Olukord on eriti ebamugav, kui analüüsitav reaalsus hõlmab arvukalt fakte, mis on ühteagu kaalukad, ümberlükkamatud ning “kokkuleppelistest valedest” pungil narratiividega täiesti kokkusobitamatud.
Vajadus karjääri säilitamise nimel koostada analüüse ja esitada seisukohti, mis võivad, aga ei pea olema kooskõlalised oluliste tõsiasjadega, ent peavad olema kooskõlalised ametliku narratiiviga, on põhjustanud olukorra, kus praktiliselt kõik maailma võimuaparaadi liikmed – olgu tegemist diplomaatide, sõjaväelaste, luurajate või riigiametnikega – asuvad rääkima asjadest otsekoheselt, siiralt, ausalt ning olulisi tõsiasju vaiba alla pühkimata alles siis, kui nende ametinimetuse ette on tekkinud eesliide “endine”… endine staabiülem, suursaadik, luureohvitser, diplomaat, kantsler jms.
Praktiliselt kõik maailma võimuaparaadi liikmed – olgu tegemist diplomaatide, sõjaväelaste, luurajate või riigiametnikega – asuvad rääkima asjadest otsekoheselt, siiralt, ausalt ning olulisi tõsiasju vaiba alla pühkimata alles siis, kui nende ametinimetuse ette on tekkinud eesliide “endine”… endine staabiülem, suursaadik, luureohvitser, diplomaat, kantsler jms.
Adrian Bachmann
Ideoloogilise diktatuuri ja vabaduse taset võiks erinevates riikides liigitada aga umbes järgnevalt.
1) Maksimaalselt vabad riigid – Kõik riigiaparaadi liikmed võivad sõltumata oma positsioonist avaldada karistust kartmata oma seisukohti nii eraviisiliselt kui avalikult ka siis, kui need erinevad diametraalselt ametlikust narratiivist või konsensus-positsioonist. Sellist ideaalmudelit mõistagi ei eksisteeri tulenevalt inimpsüühika ja sotsiaalküberneetika seaduspäradest, kuid ideaalilähedastes riikides tagab see väga efektiivse, otsekohese kommunikatsiooni ning maksimaalselt kvaliteetsed otsused. Olgu öeldud, et sellist vaimsust on kandnud sisuliselt kõik riigid, mis on saanud võimsaks, oma võimsuse üles ehitamise perioodil – seda nii poliitikas, majanduses kui ka sõjanduses – ning viimases sfääris kehtib antud printsiip eriti tugevalt, olles muuhulgas ajatu sisepinge allikaks poliitiliste “parketikindralite” ning reaalselt sõjas osalevate väliohvitseride vahel.
2) Osaliselt vabad ühiskonnad – Establishment`i liikmed võivad sisekommunikatsioonis avaldada vabalt diametraalselt vastupidiseid seisukohti ametlikele narratiividele, kuid peavad avalikkuse ees olema ametliku “konsensuse” poolt, koos vabadusega lisada teatavad omad reservatsioonid, eeldusel, et lisatud on märge, mille kohaselt on tegemist “isikliku arvamusega, mis ei peegelda institutsiooni konsensusarusaama”.
3) Ideoloogiliselt kontrollitud ühiskonnad / politseiriigid – Ükski riigiaparaadi liige ei tohi avaldada ei avalikult ega sisekommunikatsioonis ühtegi positsiooni, mis irdub ametlikust narratiivist. Antud käsu rikkumine kulmineerub teenistuja teenistussuhte lõppemisega. Võib öelda, et antud kord valitseb enamikes maailma riikides, kus enamus riigiametite positsioone ei ole mehitatud professionaalse kompetentsuse, vaid ideoloogilise truuduse ning poliitilise grupikuuluvuse alusel. Sellised riigid saavad eksisteerida üksnes senikaua, kuni antud institutsionaalne printsiip ei laiene erasektorisse, mis loob lisaväärtust, mis riigiametnikke üleval peab. Kui ideoloogilise korrektsuse printsiip levib ka riigiaparaadivälistesse institutsioonidesse, on see märgiks, et riik on muundumas politseiriigist totalitaarseks riigiks.
4. Totalitaarsed riigid – Ametliku narratiivi jaatamine ei ole kohustuslik mitte üksnes militarse, julgeoleku ja välispoliitilise aparaadi liikmetele ja riigiametile tervikuna, vaid elanikkonnale üldiselt. Toimub range meelsuskontroll kollektiivides nii avalikus kui erasektoris ning ideoloogiliselt korrektsetest positsioonidest hälbimine tähendab inimesele ühiskonnast tõrjutust, tagakiusamist ning eluperspektiivide hävinemist. Antud ühiskonnad on totaalse hirmu, paranoia ning tagakiusamise tõttu elamiskõlbmatud kõikidele ausatele inimestele, mistõttu need kukuvad paratamatult kokku viisil, kus moraalsele kollapsile järgneb materiaalne kollaps.
Kui me oleme enda vastu täiesti ausad, siis peame küsima kolm fundamentaalset küsimust. Esiteks, kas kommodoor Steve Jermy poolt esitatud faktid, argumendid ja seosed on tõesed või mitte? Teiseks, kas Briti mereväe kõrge eruohvitser oleks saanud antud tõsiasju esile toovat artiklit kirjutada tegevteenistuses olles? Kolmandaks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ning teisele eitav, siis mida kõneleb see meie ühiskonna ning selle kandvate “kohustuslike narratiivide” kohta?
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
