Neil Oliver
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Järgnevas mõtiskluses arutleb Neil Oliver käesoleva aasta alguses Maailma Majandusfoorumil kogunenud iseendid inimkonna saatuse määrajaks arvanud eliidi olemuse üle ning küsib, kas me oleme lõpuks jõudnud punkti, kus jumalakompleksis sotsiopaatide luulud on saanud meile tõe aseaineks?
Ja nii see taas kord läks… “Neljanda industriaalrevolutsiooni” lendavad rotid lahkuvad eralennukite parvedes Davosest, pumbates õhku tonnide kaupa süsihappegaase. Kuid see kõik ei loe, sest nemad on rikkad ja seisavad väljaspool meile kehtestatud seadusi… Isehakanud kogu maailma üle valitseda ihkavad riigipead ja suurettevõtete tegevjuhid reisivad enamasti üksi, igaüks oma eralennukis, kaugel lihtrahvast, olles pimedad meie murede suhtes.
See pilt annab hästi edasi tiivustatud silmakirjalikkuse olemuse: tehke minu sõnade, mitte tegude järgi. Pilvedes eralennukitega liuglejad on endi arvates jumalad, kes elavad uuel Olümposel, mis on rajatud spetsiaalselt Black Rocki, Raytheoni, Google`i ja teiste nendesarnaste jaoks. Isehakanud eliidi liikmed on sõgedalt uudishimulikud absoluutselt kõige suhtes, mida me ette võtame, kuid samas ka täiesti ükskõiksed meie saatuse suhtes või selle suhtes, kas meil üldse mingisugust elamisväärset elu on…
Isehakanud eliidi liikmed on sõgedalt uudishimulikud absoluutselt kõige suhtes, mida me ette võtame, kuid samas ka täiesti ükskõiksed meie saatuse suhtes või selle suhtes, kas meil üldse mingisugust elamisväärset elu on…
Neil Oliver
Seadusest kõrgemal seisev parasiitide klass dikteerib meile tänaseks ette kõike… kogu meie tulevik planeeritakse ilma meie nõusolekuta meie eest. See on klass, mis suhtub maailma elanikkonda absoluutse põlgusega, pidades kogu inimkonda ei enamaks kui sissekandeks bilansilehel.
Hoiduge valeprohveteist, sest meie nimel teenivad nad raha! Kui alles hiljuti võis veel täheldada mõningast teesklust, et meie arvamused on neile olulised, et rahva tahtel on vähemalt mingisugust kaalu, siis tänaseks oleme jõudnud faasi, kus võimupositsioonidele roninud toimetavad täielikus karistamatuses omasoodu, samas kui rahvale on jäänud varjamatult lüpsilehma staatus, kelle kohus on suu kinni hoida ja vaguralt käsku täita.
Võimu omavad isikud kuulutavad välja lõppematuid sõdu, jagavad teistele omasarnastele tohutuid summasid meie raha oma suva järgi kasutamiseks ja maksustavad meid selleks, et meid vaesteks teha. Viirastused minevikust, nagu Ühendkuningriigi endine peaminister Tony Blair, sepitsevad üheskoos tänapäeva tontidega Maailma Majandusfoorumis ja mujal vandenõusid meie ööpäevaringseks jälgimiseks. Sedasi kuulub nendele lõplik sõna kõiges, mida me teeme ja teha võime.
Võimu omavad isikud kuulutavad välja lõppematuid sõdu, jagavad teistele omasarnastele tohutuid summasid meie raha oma suva järgi kasutamiseks ja maksustavad meid selleks, et meid vaesteks teha.
Neil Oliver
Hiljuti rääkisid nii Ühendkuningriigi peaminister Rishi Sunak kui kaitseminister Grant Shapps, et Suurbritannia pühendab ennast Ukraina toetamisele sõjas Venemaa vastu veel 100 või rohkemgi aastat. Kas tõesti?
Sada aastat või rohkem rüüstab riik meid põlvkondade kaupa, kuni meie lastelaste lastelaste eluajani või kaugemalgi ning suunab meie raha sõjamasinasse ilma meilt selleks nõusolekut küsimata? Mis ajast on peaministrid, eriti valimata ja soovimatud ning ilma igasuguse nähtava pädevuseta peaministrid, võtnud endale õiguse määrata tuleviku maksumaksjatest kodanikke – veel sündimata inimesi – korrumpeerunud ja läbinisti võltside ning sama hästi kui igavesti kestma kuulutatud ettevõtmiste jõustajateks?
Nagu olen juba öelnud, suhtuvad nad meisse absoluutse põlgusega ega vaevu enam isegi varjama fakti, et oleme jõudnud punkti, kus need, kelle poolt me ei ole hääletanud, otsustavad lihtsalt isekeskis, kuidas igavik meie jaoks välja saab nägema. Asudes seejärel seda kujutlust meie arvel reaalsuseks tegema, mõtlemata sealjuures hetkekski, et nn “opositsioon” teeks midagi teisiti. Valitsuse vahetus ei tähenda tänapäeval enam absoluutselt mitte mingisugust muutust. Isehakanud ülemvalitsejate bande ei tunne kohustust meie luba küsida raasugi rohkem, kui nad küsiks kariloomade või tänaval hulkuvate koerte heakskiitu nende kallal toime pandu suhtes. Inimelu ongi nende jaoks väärtusetu. Tegemist on inimestega (?), kes jagavad minu ja sinu raha, selleks, et tappa inimesi, kes jäävad meile igavesti tundmatuks.
Valitsuse vahetus ei tähenda tänapäeval enam absoluutselt mitte mingisugust muutust. Isehakanud ülemvalitsejate bande ei tunne kohustust meie luba küsida raasugi rohkem, kui nad küsiks kariloomade või tänaval hulkuvate koerte heakskiitu nende kallal toime pandu suhtes. Inimelu ongi nende jaoks väärtusetu. Tegemist on inimestega (?), kes jagavad minu ja sinu raha, selleks, et tappa inimesi, kes jäävad meile igavesti tundmatuks.
Neil Oliver
Parasiitide klass ja nende käpiknukud ei hooli meist raasugi, aga… nad endiselt kardavad meid. Meisse on süstemaatiliselt indoktrineeritud, et peaksime tervitama praegu kiirkorras rajatavat, nn “null-usaldusega” ühiskonda, kus meid eeldatakse süsteemi poolt milleski süüdi olevat seni, kuni me ei ole vastupidist tõestanud. Samuti peaksime tervitama sellises puuris elamist, mille on teinud võimalikuks ID ja digitaalsed ööpäevaringsed jälgimissüsteemid (mis tuginevad muuhulgas sedalaadi tehnoloogiale, mille on töötanud välja Ühendkuningriigi praeguse peaministri Rishi Sunaki miljardärist äi – märkus: Rishi Sunaki äi N. R. Narayana Murthy oli üks Infosys asutajatest), sotsiaalse krediidi punktide arvestamine ning keskpanga digivaluutade programmeerimine. Kõik see sunnib alluva loomuga ja teadmatuses elavad inimesed ühte suurde kogu maailma hõlmavasse jäneseurgu.
Paljud teist on ehk kuulnud Panoptikonist, inglise filosoofi Jeremy Benthami 18. sajandil välja mõeldud vanglast, mille planeering ei jäta vangidele muud võimalust kui eeldada, et valvurid, keda nad ise kunagi ei näe, jälgivad neid igal hetkel. George Orwell toetus oma raamatut “1984” kirjutades just Panoptikoni ideele ja laiendas selle olukorraks, kus kogu maailm on düstoopne jälgimispõrgu koos sellega kaasneva paranoiaga.
Tsitaat Orwelli kultusteosest kõlab aga järgnevalt:
“Muidugi puudus igasugune võimalus teada, kas sind mingil hetkel jälgiti. Pidid elama eeldusega, et iga heli, mida tekitasid, kuulati pealt, ja välja arvatud pimedas, iga su liigutust analüüsiti.” (George Orwell, 1984)
Vähem üldteada on aga asjaolu, et enne oma vanglakavandi lõpetamist reisis Bentham orjalaeval. Orjandus on alati ja kõikjal olnud totalitaristide kinnisideeks. Neil on kinnisidee valvata ebausaldusväärset inimkonda, pannes meid vaatama mööda kõigest, mida diktaatorihakatised meie suunas loobivad.
Orjandus on alati ja kõikjal olnud totalitaristide kinnisideeks.
Neil Oliver
Haigus X… see on pelgalt nende uusim hirmutamistaktika, seekord anonüümne. Mingi viirus ja veel mRNA-d, mida süstida kariloomadesse ja kogu meie toitu, et puuduks võimalus seda vältida. Pommid Jeemenile, ühele maailma vaeseimale riigile, mida Saudi Araabia on USA ja Ühendkuningriigi toel juba kümmekond aastat rünnanud. Sajad tuhanded tsiviilisikud on Jeemenis tänaseks hukkunud sõja, haiguste ja nälja tõttu.
See juhatab meid küsimuseni… Kas peamegi selle kõigega leppima ja laskma end karjatada nagu loomi? Ja seda kõike kurat teab mille suunas? Küllap lõpuaegade suunas… Millal jõuab kätte päev, mil langeb viimane piisk ja saabub murdepunkt, mil meil saab viimaks küllalt ja piisavalt paljud meist kogu selle hulluse vastu häält tõstavad?
Juhtub see siis, kui sõjaõhutajad kuulutavad välja kolmanda maailmasõja? Ehk saab selleks olema sõda Iraaniga, millest Washingtoni „pistrikud“ on aastaid unistanud? Või juhtub see siis, kui varisõda Venemaa ja Hiina vastu lahvatab vahetuks ja varjamatuks relvakokkupõrkeks? Tekib küsimus, kust tuleb valitseva kliki tänaseks kõik piirid ületanud nahaalsus? See on hullumeelsus. Nad on hullud. Ent hullud oleme meiegi, kui jätkame nende hullumeelsete, totaalse hävinguni viivate diktaatide täitmist.
Tekib küsimus, kust tuleb valitseva kliki tänaseks kõik piirid ületanud nahaalsus? See on hullumeelsus. Nad on hullud. Ent hullud oleme meiegi, kui jätkame nende hullumeelsete, totaalse hävinguni viivate diktaatide täitmist.
Neil Oliver
Isegi ilm on nende vastu, paljastades nende totrusi. Põhja-Euroopa lõdises alles hiljuti sellisest külmast, millisest lakkamatult globaalset soojenemist jutlustavad kliimaalarmistid pole julgenud mõeldagi. Niigi on raske panna kogu maailma uskuma planeedi peatsesse ülekeemisse, ilma et peaks veenma miljoneid vaatama mööda tõsiasjast, et Põhja-Jäämere jäätase on viimase 21 aasta ulatuslikeim, ning tunnistama, et ainsad lähenevad rekordilised temperatuurid on miinusmärgiga. Õnneks leidub piisavalt võimutruusid ajalehti, mis kuulutavad meeleheitlikult, et külm ei loe, ärge pange lund ja jääd tähele, maakera lahvatab leekidesse sellest kõigest hoolimata… vähemasti niipea, kui see on taas üles sulanud.
Ajalehed, mis kõlbavad – otseses, mitte ülekantud tähenduses – üksnes tulealgatuseks, on saanud tänaseks normaalsuseks. Mis juhatabki meid küsimuseni: kas tõde on üksnes see, mida võimu- ja rahaeliit on otsustanud masse uskuma panna?
Ajalehed, mis kõlbavad – otseses, mitte ülekantud tähenduses – üksnes tulealgatuseks, on saanud tänaseks normaalsuseks. Mis juhatabki meid küsimuseni: kas tõde on üksnes see, mida võimu- ja rahaeliit on otsustanud masse uskuma panna?
Neil Oliver
Peame nüüd rohkem kui kunagi varem olema valvel, sest kaalul on elu kui selline. Koos teiste inimsusevastase agenda läbisurujatega üritavad meie üle valitseda transhumanistid. Nende jaoks on inimkond jõudnud oma teekonna lõppu või vähemalt tee lahknemispunkti.
Ühel haruteel ootab meie liigi, universumi suurima (ja võimalik et haavatavaima) ime jätkumine. Inimene on unikaalne olend… meil ei ole küüniseid ega kihvu, meie süda ja kopsud on karvkattest kaitsmata, olles varjestatud karmi välismaailma eest üksnes elegantses ribidest korvis. Kuid see-eest on meid õnnistatud ajuga, mis suudab mõtiskleda aja üle ja mis on – võimalik, et esimest korda 14 miljardi aasta jooksul – andnud universumile võimaluse mõtiskleda enda tähenduse üle. Selliste olenditena suudame me tegelikult kõike… Kuid sellele vaatamata leidub tehnoloogiagurusid, kes usuvad, et kõik see on ületatav mingisuguste pooljuhtide, valguskaablite ja emaplaatide abil.
Kui rahakate ja võimuomajate huvides on vaja miljoneid ja miljardeid elusid hakklihamasinasse lasta, siis … see on hind, mida ollakse valmis maksma – ent mõistagi teiste inimeste eludes arveldatuna.
Neil Oliver
Teisel teeharul ootabki meid tulevik, mis on looud just selliste inimeste vaimusilmas, kes näevad ligimestes üksnes ebatäiuslikke, mittetäielikke, hingetuid laborirotte, keda saab „täiustada“ nende kallal oma rahamasinaks patenteeritud tehnoloogiatega nokitsedes. Sellise mõtteviisiga isikud on juba hakanud paigutama silikoonkiipe kergeusklike „varaste kaasaminejate“ naha alla. Elu on sedasi muudetud äravisatavaks, „suurema hüve“ nimel kulutatavaks valuutaks. Üksnes psühhopaatidele on omane rääkida lakkamatult „suuremast hüvest“. Selle all peavad nad tegelikkuses silmas seda, mis nendele endile teiste arvel hea on. Kui rahakate ja võimuomajate huvides on vaja miljoneid ja miljardeid elusid hakklihamasinasse lasta, siis … see on hind, mida ollakse valmis maksma – ent mõistagi teiste inimeste eludes arveldatuna.
Küsin veelkord, miks peaks keegi Davose kliki ning nende poolt kogu maailma valitsustes äraostetud marionettide jampsi veel kuulama? Kas teie mäletate, et oleksite endid vabatahtliku otsusena andnud kakistokraatia alluvusse? See vajab väikest selgitust… Kakistokraatia on valitsusvorm, mis tähistab olukorda, kus ühiskonna üle on võimu haaranud kõige eemaletõukavamate isikute grupeering.
Kakistokraatia on valitsusvorm, mis tähistab olukorda, kus ühiskonna üle on võimu haaranud kõige eemaletõukavamate isikute grupeering.
Neil Oliver
Igatahes… mina ei mäleta, et oleksin andnud ennast vabatahtlikult nende valitsuse alla. See on seltskond, kes röövivad meilt kõigilt meie energia, meie raha, meie toidu… meie elud. Milline terve mõistusega inimene annaks oma toiduvarud nende valitseda, kes pole oma käsi kunagi mullaseks teinud, seemneid külvanud või kariloomade eest hoolitsenud? Need eralennukeid armastavad kakokraadid ei ole talupidajad, samamoodi nagu Bill Gates ei ole viroloog ega mingigi ekspert immuunsüsteemi alal. Paljude asjade seas, mida Bill Gates ei ole, ei ole ta ka talupidaja. Ent ometi on ta teinud ennast tänaseks suurimaks eramaaomanikuks Ameerika Ühendriikides. Kas selleks, et kontrollida kõigi nende viljakate hektarite kasutust ja seeläbi olla isandaks ning otsustada selle üle, mida inimesed tohivad ja ei tohi süüa?
Igaühele, kes silmad lahti hoiab, peaks olema tänaseks ilmne, et võimupositsioonidel isikud ei hooli vähimatki meie eludest. Nüüd, kus pool miljonit või rohkemgi inimest on Ukraina musta mulla väljadel laipadeks muudetud, on Lääne valitsused kehitanud õlgu ka kümnete tuhandete hukkunute peale Lähis-Idas. See ei ole mitte manna, mis Gazas beebide peale taevast alla langeb. See on valge fosfor, mis põletab nad tuhaks. Peatuge korraks ja mõelge sellele, kes saavad olema järgmise sõja sõdurid ja ohvrid. Mina? Teie? Minu lapsed? Teie lapsed?
Peatuge korraks ja mõelge sellele, kes saavad olema järgmise sõja sõdurid ja ohvrid. Mina? Teie? Minu lapsed? Teie lapsed?
Neil Oliver
Oleme jõudnud lahknemispunkti ja peame valima, millisele teele me astume. Meie kohustuseks on nüüd valida tee, millel austame igal ajal inimelu ainulaadset ja asendamatut väärtust.
Allikas
Adrian Bachmanni kommentaar:
Neil Oliveri poolt ülimalt tõetruult kirjeldatud maailm, milles tõde kui jumalale lähim kategooria on asendatud iseennast jumala sarnasteks olenditeks kujutlenud vaimuhaigete võimurite luuludega, ei ole ajaloos mitte midagi uut. See on inimkonna ajaloo lõputult korduvaks keskseks refrääniks, mis kerkib esile seda jõulisemalt, mida jõuetumana tunnetab ennast võimude poolt personaalsusest ilma jäetud inimene.
Maailm, milles tõde kui jumalale lähim kategooria on asendatud iseennast jumala sarnasteks olenditeks kujutlenud vaimuhaigete võimurite luuludega, ei ole ajaloos mitte midagi uut.
Adrian Bachmann
“Tõde ja õiglus on vaid tugevama huvi“ on küüniline arusaam tõest ja õiglusest, mis on düsfunktsionaalsete ühiskondade deviisiks kõikjal ja alati. Natsi-Saksamaal süstla otsa sunnitu on inimsusvastaste kuritegude kannataja, koroonavaktsiini või töökoha vahel valija aga hoolitseva riigivõimu armastavalt suunava käe hoolealune. Ukraina lahinguväljal hukkunud sõdur on (juhul kui ta on ukrainlane – või kui täpsem olla, Ukraina mundris ukrainlane) sõjalise agressiooni ohver… Gazas tükkideks pommitatud laps aga “kollateraalse kahju” statistiline ühik, kelle surma saab massimeedia veergudel maha vaikida või selle ebaõnnestumise korral ära õigustada. Teadupärast ei ole oluline mitte see, mida tehakse või isegi mis asjaoludel tehakse, vaid kes teeb.
Selline on tänane silmakirjalikkusest sõge maailm. Maailm, mis on jäetud ilma tõest ja õiglusest. Maailm, mis jääb igale moraalset südametunnistust omavale inimesele talumatuks luupainajaks seni, kuni tõest ja õiglusest ilma jäetud massid tõde ja õiglust ise omale tagasi ei nõua.
Kuid see on miskit, mis on võimatu, kui nendest ilma jäetud ei ole nende olemasolust teadlikud. Olles jõudnud punkti, kus mingi grupi, sotsiaalse klassi või terve rahvuse teadvuses ei ole tõde ja õiglus enam ideaalideks, mille poole püüelda, on jõutud punkti, kus vastav grupp või rahvus ei ole enam päästetav, kuna vaba tahte pühaduse põhimõte dikteerib, et sõgeduses hukkujale kingitakse häving, mida hullunu ühtaegu soovib ja väärib. Kas see saab olema ka meie saatus, on küsimus, millele igaüks meist peab nüüd ise vastuse andma.
Olles jõudnud punkti, kus mingi grupi, sotsiaalse klassi või terve rahvuse teadvuses ei ole tõde ja õiglus enam ideaalideks, mille poole püüelda, on jõutud punkti, kus vastav grupp või rahvus ei ole enam päästetav, kuna vaba tahte pühaduse põhimõte dikteerib, et sõgeduses hukkujale kingitakse häving, mida hullunu ühtaegu soovib ja väärib. Kas see saab olema ka meie saatus, on küsimus, millele igaüks meist peab nüüd ise vastuse andma.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
