Glenn Diesen
Norra rahvusvaheliste suhete professor Glenn Diesen annab ülevaate Euroopa julgeolekuarhitekuuri muutustest viimastel aastakümnetel, kaardistades teekonna, mis viis külma sõja järgselt Ukraina sõjani ning mis on päädimas Euroopa julgeolekuarhitektuuri lagunemisega.
Külma sõja aegne rahvusvaheline julgeoleku süsteem toimis äärmuslikes nullsumma tingimustes. Maailmas eksisteeris toona kaks võimukeskust kahe antagonistliku ideoloogiaga, mis tuginesid blokidistsipliinil. Ilma teiste võimukeskuste lisandumise või ideoloogilise kesktee leidmiseta tähendas ühe osapoole kaotus mängu loogikast tulenevalt automaatselt teise võitu. Ent tuumasõja võimalusega silmitsi seismine andis põhjuse rivaalitsemise vähendamiseks ja nullsummaga blokipoliitika ületamiseks.
Üleeuroopalisele julgeolekuarhitektuurile, mis pidi blokkidevahelist julgeolekukonkurentsi leevendama, pandi alus 1975. aastal Helsingi kokkuleppega, millega kehtestati Euroopas ühised mängureeglid nii kapitalistliku Lääne kui kommunistliku Ida jaoks. Edasine usalduse kasv inspireeris Gorbatšovi viljelema „uut mõtlemist“ ja Charles de Gaulle`i ideedele tuginevat nägemust “Euroopa ühise kodu” loomisest kogu kontinendi ühendamise nimel.
Üleeuroopalisele julgeolekuarhitektuurile, mis pidi blokkidevahelist julgeolekukonkurentsi leevendama, pandi alus 1975. aastal Helsingi kokkuleppega, millega kehtestati Euroopas ühised mängureeglid nii kapitalistliku Lääne kui kommunistliku Ida jaoks.
Glenn Diesen
Oma kuulsas kõnes ÜRO-s 1988. aasta detsembris teatas Gorbatšov, et Nõukogude Liit vähendab oma sõjalisi vägesid 500 000 sõduri võrra, lisades, et 50 000 Nõukogude sõdurit viiakse välja Varssavi pakti liitlaste territooriumilt. Novembris 1989 lubas Moskva Berliini müüri langetamisel sündida ilma protsessi sekkumata. Detsembris 1989 kohtusid Gorbatšov ja Bush Maltal ja kuulutasid külma sõja lõppenuks.
1990. aasta novembris allkirjastati Pariisis uus Euroopa harta, mis tugines Helsingi kokkuleppes järgitud põhimõtetele. Hartaga pandi alus uuele kõikehõlmavale üleeuroopalisele julgeolekule, mis tunnustas „Euroopa lõhenemise lõpetamise“ põhimõtet ja püüdlemist jagamatu julgeoleku poole (leppe kandvaks mõtteks oli turvalisus kas kõigile või mitte kellelegi):
„Euroopa lõhenemise lõpetamisega püüame saavutada uut kvaliteeti meie julgeolekusuhetes, austades samas täielikult üksteise valikuvabadust selles osas. Julgeolek on jagamatu ja iga osaleva riigi julgeolek on lahutamatult seotud kõigi teiste riikide julgeolekuga.“
Helsingi kokkuleppel (1975) ja Pariisi uue Euroopa hartal (1990) põhinev kaasav üleeuroopaline julgeolekuinstitutsioon loodi lõpuks 1994. aastal Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) näol. OSCE 1994. aasta detsembri Bukaresti dokumendis kinnitati aga järgnevat:
„Pooled on jätkuvalt veendunud, et julgeolek on jagamatu ja et igaühe julgeolek on lahutamatult seotud kõigi teiste julgeolekuga. Pooled ei tugevda oma julgeolekut teiste riikide julgeoleku arvelt“.
NATO laienemine tühistab üleeuroopalise julgeoleku
Ometi sattus Euroopa julgeolek (pärast kõikide Euroopa riikide julgeoleku “jagamatuks” kuulutamist Uues Euroopa hartas) otsesesse konflikti Ameerika Ühendriikide ambitsioonidega oma ülemaailmse hegemoonia saavutamisel. Nagu Prantsuse president Charles de Gaulle märkis, oli NATO loodud eesmärgiga olla USA ülemvõimu teostamise instrumendiks teisel pool Atlandi ookeani. NATO eksistentsi jätkumine ja selle piiride laiendamine teenis seda sama eesmärki, kuna see andis USA-le võimaluse Venemaa nõrkust pikendada, samas kui blokkidevaheliste pingete taas lõkkele puhumine tagas, et Euroopa julgeolekusõltuvuse sai konverteerida majanduslikuks ja poliitiliseks kuulekuseks.
Ometi sattus Euroopa julgeolek (pärast kõikide Euroopa riikide julgeoleku “jagamatuks” kuulutamist Uues Euroopa hartas) otsesesse konflikti Ameerika Ühendriikide ambitsioonidega oma ülemaailmse hegemoonia saavutamisel. Nagu Prantsuse president Charles de Gaulle märkis, oli NATO loodud eesmärgiga olla USA ülemvõimu teostamise instrumendiks teisel pool Atlandi ookeani.
Glenn Diesen
NATO laiendamise otsus tühistas kõik sõlmitud üleeuroopalised julgeolekukokkulepped, sest kontinent jagati järjekordselt ümber ja jagamatust julgeolekust loobuti, laiendades NATO julgeolekut Venemaa julgeoleku arvelt. USA kaitseminister William Perry kaalus vastuseisu tõttu NATO laienemisele ametist tagasiastumist. Perry väitel tunnistasid tema kolleegid Clintoni administratsioonis, et NATO laienemine tühistab külma sõja järgse rahu Venemaaga, kuid valitsev seisukoht oli, et see ei oma tähtsust, sest Venemaa ei saa oma nõrkuse tõttu midagi teha. George Kennan, USA Nõukogude Liidu vastase ohjeldamispoliitika arhitekt, hoiatas aga 1997. aastal:
„Miks peaks Ida ja Lääne suhted kõigi külma sõja lõppemisega kaasnevate lootusrikaste võimaluste juures keskenduma küsimusele, kes on kelle liitlane ja kaudselt ka kelle vastane.” [1]
NATO-t käsitleti pidevalt „kindlustusgarantiina“, mis tegeleks Venemaaga, kui NATO laienemine peaks viima konfliktini Venemaaga. USA välisminister Madeleine Albright selgitas 1997. aasta aprillis: „Juhul, kui Venemaa tegelikult ei kujune selliseks, nagu me loodame… siis on olemas NATO.“ [2] 1997. aastal prognoosis toonane senaator Joe Biden, et Balti riikide NATO-liikmelisus toob kaasa Venemaa „jõulise ja vaenuliku“ reaktsiooni. Biden väitis siiski, et Venemaa võõrandumine ei ole oluline, kuna neil ei ole alternatiivseid liitlasi. Biden naeruvääristas Moskva hoiatusi, et Venemaa on sunnitud vastuseks NATO laienemisele oma pilgu Hiina poole pöörama, ja naljatas, et kui partnerlus Hiinaga ei õnnestu, siis võib Venemaa alternatiivina luua liidu Iraaniga [3].
USA kaitseminister William Perry kaalus vastuseisu tõttu NATO laienemisele ametist tagasiastumist. Perry väitel tunnistasid tema kolleegid Clintoni administratsioonis, et NATO laienemine tühistab külma sõja järgse rahu Venemaaga, kuid valitsev seisukoht oli, et see ei oma tähtsust, sest Venemaa ei saa oma nõrkuse tõttu midagi teha.
Glenn Diesen
Venemaa jätkas Suurema Euroopa poole püüdlemist
Kui sai selgeks, et NATO ekspansiivsus muudab kaasava OSCE tähtsusetuks, uurisid president Jeltsin ja hiljem president Putin võimalust Venemaa liitumiseks NATO-ga, kuid mõlemad said Läänes tõrjuva suhtumise osaliseks. Putin püüdis pakkuda Venemaad Ameerika usaldusväärseks partneriks ülemaailmses terrorismivastases sõjas, kuid vastutasuks propageeris USA järjekordset NATO laienemist ja mahitas „värvilisi revolutsioone“ Venemaa piiridel.
2008. aastal tegi Moskva ettepaneku luua uus üleeuroopaline julgeolekuarhitektuur, kuid Lääneriigid olid selle vastu, kuna see nõrgestaks NATO ülemvõimu. [4] 2010. aastal tegi Moskva järjekordse ettepaneku luua Euroopa Liidu ja Venemaa vabakaubanduspiirkond, et hõlbustada Suurema Euroopa loomist Lissabonist Vladivostokini, mis pakuks vastastikust majanduslikku kasu ja leevendaks Euroopa julgeolekuarhitektuuri nullsumma formaati. Kõik venelaste ettepanekud Helsingi II lepingu sõlmimiseks jäeti siiski tähelepanuta või kritiseeriti neid kui kurjakuulutavat trikki Lääne lõhestamiseks.
Ukraina oli Venemaa jaoks „kõige eredam punane joon“ ja Luure Keskagentuuri (CIA) endine direktor William Burns hoiatas, et Ukraina liitmine NATO-ga vallandab sõja. [5] 2014. aasta veebruaris toetas NATO sellegipoolest riigipööret Kiievis, et tõmmata Ukraina NATO orbiidile. Burnsi prognoos täituski ning algas sõda Ukraina pärast. Ka Minski kokkulepe oleks võinud viimasena lahendada NATO ja Venemaa vahelise konflikti, kuid NATO riigid tunnistasid hiljem, et kokkulepe oli mõeldud pettemanöövrina ning selle eesmärk oli osta aega, et asuda relvastama Ukrainat.
Ukraina oli Venemaa jaoks „kõige eredam punane joon“ ja Luure Keskagentuuri (CIA) endine direktor William Burns hoiatas, et Ukraina liitmine NATO-ga vallandab sõja.
Glenn Diesen
Üleeuroopalise julgeoleku kokkuvarisemine
Gorbatšov jõudis järeldusele, et NATO ekspansiivsus reedab Helsingi kokkulepet, Pariisi uue Euroopa hartat ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni kui üleeuroopalise julgeoleku lepinguid:
“NATO laienemine itta on hävitanud Euroopa julgeolekustruktuuri, nagu see oli määratletud 1975. aasta Helsingi lõppaktis. Idasuunaline laienemine oli 180-kraadine kannapööre, kõrvalekaldumine 1990. aasta Pariisi harta otsusest, mille kõik Euroopa riigid ühiselt vastu võtsid, et jätta külm sõda lõplikult selja taha. Venemaa ettepanekud, nagu näiteks endise presidendi Dmitri Medvedevi ettepanek, et me peaksime koos maha istuma, et töötada välja uus julgeolekuarhitektuur, jäeti Lääne poolt ülbelt tähelepanuta. Täna näeme me selle tulemusi.” [6]
Putin nõustus Gorbatšovi analüüsiga:
“Me oleme kõik valesti teinud. …. Algusest peale ei suutnud me ületada Euroopa lõhestatust. Kakskümmend viis aastat tagasi langes Berliini müür, kuid nähtamatud müürid nihutati Ida-Euroopasse. See on toonud kaasa vastastikused arusaamatused ja süüdistamised. Sellest ajast peale on need olnud kõikide kriiside põhjuseks.” [7]
(USA 20. sajandi väljapaistev diplomaat) George Kennan hoiatas 1998. aastal, et kui NATO ekspansionismi tagajärjel sõjad viimaks kätte jõuavad, siis asutakse ülistama NATO-t agressiivse Venemaa vastu kaitsmise eest:
“Ma arvan, et see (NATO laiendamine pärast NSV Liidu lagunemist) on uue külma sõja algus… Selleks ei olnud mingit põhjust. Keegi ei ähvardanud kedagi. See laienemine paneks Ameerika asutanud riigiisad hauas ümber pöörama…. Loomulikult reageerib Venemaa sellele halvasti ja siis ütlevad [NATO laiendajad], et me oleme teile alati öelnud, et sellised need venelased on – aga see kõik on lihtsalt üks vale.” [8]
Ma arvan, et see (NATO laiendamine pärast NSV Liidu lagunemist) on uue külma sõja algus… Selleks ei olnud mingit põhjust. Keegi ei ähvardanud kedagi. See laienemine paneks Ameerika asutanud riigiisad hauas ümber pöörama…. Loomulikult reageerib Venemaa sellele halvasti ja siis ütlevad [NATO laiendajad], et me oleme teile alati öelnud, et sellised need venelased on – aga see kõik on lihtsalt üks vale.
George Kennan
Lääneriikides on olnud peaaegu võimatu kedagi Euroopa julgeolekuarhitektuuri prognoositava kokkuvarisemise eest hoiatada. Ainus lubatud narratiiv on olnud selline, et NATO laienemine kujutas endast lihtsalt „Euroopa integratsiooni“… Oli ilmselge, et mandri uuesti ümberjagamine taastaks külma sõja loogika, ja sama ilmselge oli ka see, et jagatud Euroopa oleks vähem jõukas, vähem turvaline, vähem stabiilne ja omaks maailmas vähem olulist rolli. Ometi on mandri jagamata jätmise poolt argumenteerimist demoniseeritud pidevalt kui jagatud Euroopas Venemaa poole valimist. Igasugusel kõrvalekaldumisel kohustuslikuks kuulutatud NATO narratiivist on kõrge sotsiaalne hind, sest teisitimõtlejaid mustatakse, tsenseeritakse ja tühistatakse. Lääne poliitilise ja meediaeliidi teadmatuse ja ebaaususe kombinatsioon on seega viinud meid tupikusse, kus igasugune kursi korrigeerimine on muudetud võimatuks.
Viited:
[1] G. F. Kennan, ‘A Fateful Error’, The New York Times, 5 February 1997.
[2] T. G. Carpenter and B. Conry, NATO Enlargement: Illusions and Reality. Cato Institute, 1998, p.205.
[3] G. Kaonga, ‘Video of Joe Biden Warning of Russian Hostility if NATO Expands Resurfaces’, Newsweek, 8 March 2022.
[4] G. Diesen and S. Wood, ‘Russia’s proposal for a new security system: confirming diverse perspectives’, Australian Journal of International Affairs, vol.66, no.4, 2012, pp.450-467.
[5] W. J. Burns, The Back Channel: A Memoir of American Diplomacy and the Case for Its Renewal, New York, Random House, 2019, p.233.
[6] M. Schepp and B. Sandberg, ‘Gorbachev Interview: ‘I Am Truly and Deeply Concerned’’, Spiegel, 16 January 2015.
[7] N. Bertrand, ‘PUTIN: The deterioration of Russia’s relationship with the West is the result of many ‘mistakes’’, Business Insider, 11 January 2016.
[8] T. L. Friedman, ‘Foreign Affairs; Now a Word From X.’, The New York Times, 2 May 1998.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
