Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Maailmakuulus arst, Stanfordi ülikooli professor John Ioannidis selgitab järgnevas intervjuus kuidas suur osa “teaduspõhisest meditsiinist” ei ole kriitilisel vaatlusel ei teaduslik ega tõhus. Ioannidis märgib, et 94% meditsiinilistest sekkumistest ei oma hiljuti sooritatud uurimuste kohaselt teaduslikult verifitseeritavalt positiivset mõju patsiendi ravimisel ning kuidas aukartus nn. “teaduspõhise meditsiini” suhtes kahaneb niipea kui teadvustada, et ka eksperdid esitavad regulaarselt isiklikke seisukohti teaduslikult tõsikindlate faktide pähe.
Alasdair Craig: Olete varemalt öelnud, et „me oleme jõudnud olukorda, kus oleme sunnitud meditsiini vastu üha enam võitlema, kuna meditsiin on tänasel päeval muutunud tõeliselt ohtlikuks”. Kas võiksite lähemalt selgitada mida te selle all täpsemalt mõtlete?
John Ioannidis: Ameerika Ühendriigid kulutavad iga aasta oma siseriiklikust kogutoodangust ligikaudu 20% meditsiinile ning ka teistes maailma riikides on tervishoiukulud üha kasvamas. Samal ajal avaldatakse igal aastal umbes kolm miljonit biomeditsiinialast teadusartiklit. Sealjuures on enamik nendest artiklitest viletsa kvaliteediga, sisaldades palju valeandmeid ning otseselt eksitavaid järeldusi.
Väärib märkimist, et ühe uuringu hinnangul olid kõikidest 2023. aastal avaldatud (keskmiselt niigi madala tasemega) biomeditsiinialastest teadusartiklitest 5,8% täielikud võltsingud.
Eriliselt kõnekas on aga hiljuti avaldatud uuring, kus analüüsiti lähemalt 1567 meditsiinilise sekkumise juhtumit, eesmärgiga tuvastada ravipraktikate kasutegur. Analüüsist selgus, et vaid 5,6% juhtudest omas ravikuur kasutegurit, mis oli selgesti kvaliteetsete andmetega tõestatud. Ehk teisisõnu – uurimusest selgus, et enam kui 94% juhtudest ei oma meditsiinilised sekkumised positiivset kasutegurit mis oleks selgesti tõendatav.
enam kui 94% juhtudest ei oma meditsiinilised sekkumised positiivset kasutegurit mis oleks selgesti tõendatav
John ioannidis
Ülaltoodu taustal peetakse meditsiini üle jätkuvalt lõputuid arutelusid, mis kubisevad väärinfost ja kummalistest arusaamadest. Oleme jõudnud olukorda, kus tohutu ressursikulu tervishoiusüsteemile ei anna tulemuseks paremat tervist. Antud fakt peegeldub ka tõsiasjas, et Ameerika Ühendriikides ei ole oodatav eluiga enam pikenenud, vaid on asunud kahanema. Sama trendi on nüüd võimalik täheldada ka teistes riikides.
Ma ei eita, et meditsiinis töötab jätkuvalt suurepäraseid teadlasi ja siiralt heade kavatsustega inimesi. Sellele vaatamata ei saa ühiskond kolossaalsest meditsiinisüsteemist ligilähedaseltki seda kasu mida tohutu hind mida me selle eest maksame vääriks.
Alasdair Craig: Olete väitnud, et tõenduspõhine meditsiin on tänaseks kaaperdatud. Mis on teadusuuringute tegemisel teie hinnangul valesti läinud?
John Ioannidis: Meil tehakse täna hiiglaslikus koguses teadusuuringuid millest ei ole tegelikkuses mitte mingisugust kasu ühiskonnale.
Oleme jõudnud olukorda, kus tohutu ressursikulu tervishoiusüsteemile ei anna tulemuseks paremat tervist. Antud fakt peegeldub ka tõsiasjas, et Ameerika Ühendriikides ei ole oodatav eluiga enam pikenenud, vaid on asunud kahanema. Sama trendi on nüüd võimalik täheldada ka teistes riikides
john ioannidis
Ma ei räägi siin fundamentaalteadustest. Neid distsipliine on meil jätkuvalt hädasti vaja ja nendesse tuleks senisest mitte vähem, vaid rohkem investeerida. Fundamentaalteaduste puhul ei suuda me enamasti ette näha, mida me uuringute käigus avastame, millises valdkonnas seda teadmist tulevikus kasutada saab või millise haiguse ravile see avastus võiks tulevikus kaasa aidata.
Probleem seisneb eeskätt nendes uuringutes, mille eesmärgiks on luua tõendusmaterjali mingite konkreetsete haiguste ravimiseks. Just selles valdkonnas on teadustulemuste usaldusväärsus sageli ülimalt küsitav.
Põhjuseid selleks on aga mitmeid.
Esiteks peame me meeles pidama, et teadusmaailm on tänaseks läbi ussitanud huvide konfliktidest, mis ilmneb asjaolus, et uuringuid ei tehta sageli enam ausa objektiivse tõe välja selgitamiseks, vaid eesmärgiga olla mingite erihuvide poolt seatud eesmärgi või ideoloogia teenistuses.
Teine suur probleem seisneb asjaolus, et teaduses kasutatakse väga laialdaselt puudulikke statistilisi meetodeid ja küsitavaid uurimisvõtteid, mille abil saadakse näiliselt statistiliselt olulisi tulemusi, millel tegelikkuses aga sisulist tähendust ei ole.
teadusmaailm on tänaseks läbi ussitanud huvide konfliktidest, mis ilmneb asjaolus, et uuringuid ei tehta sageli enam ausa objektiivse tõe välja selgitamiseks, vaid eesmärgiga olla mingite erihuvide poolt seatud eesmärgi või ideoloogia teenistuses
John ioannidis
Kolmas probleem tuleneb sellest, et teadustöödes esineb palju kontrollimatuid kallutatusi, puudulikke uuringukavandeid ja killustatust. Tehakse palju väikseid uuringuid, mille tulemused on sageli sisuliselt väärtusetud. Kui sellises uuringus leitakse mõni näiliselt paljulubav seos, on üsna tõenäoline, et tegemist on eksliku tulemusega.
Ja lõpetuseks eksisteerib mõistagi ka teada tuntud pettuste probleem, mis on tehisaru ajastul üha kasvava trendiga. Tehisintellekt võimaldab toota tänasel päeval juba massiliselt teadusartikleid, mis võivad olla algusest lõpuni välja mõeldud, võltsitud või teadlikult eksitavad. See on uus mure, mis lisandub traditsioonilistele teaduspettuse vormidele, millega oleme varemalt juba kokku puutunud.
Hiljuti tehtud uuring näitas, et oleme tänaseks jõudnud punkti, kus teaduspettuste hulk on kasvamas kiiremini kui päris teadus ise. Arvestades kõiki neid massiivseid probleeme, mis teaduseks nimetatavat tegevust täna üha enam õõnestavad muutub tõeliste “teaduspõhiste” tõendite leidmine üha keerulisemaks.
oleme tänaseks jõudnud punkti, kus teaduspettuste hulk on kasvamas kiiremini kui päris teadus ise. Arvestades kõiki neid massiivseid probleeme, mis teaduseks nimetatavat tegevust täna üha enam õõnestavad muutub tõeliste “teaduspõhiste” tõendite leidmine üha keerulisemaks
john ioannidis
Alasdair Craig: Aga kuidas me saaksime vabaneda meditsiiniteaduse tänaseks kaaperdanud ärihuvidest? Kas lahendus oleks suurem riiklik rahastamine või tekitaks see lihtsalt teistsuguseid kallutatusi?
John Ioannidis: Me vajame üle kõige märksa rohkem sõltumatut teadust. Riiklik rahastamine annab selleks põhimõtteliselt neutraalsema lähtekoha kui äriliste huvide poolt finantseeritud meditsiiniteadus.
Fundamentaalteadustes on avaliku sektori rahastus aga lausa hädavajalik, sest kes muidu nende arengut rahastaks? Kui uuringul puudub selgelt määratletud ja äriliselt kasutatav lõpptulemus, ei ole kasumit taotlevatel ettevõtetel enamasti lihtsalt huvi sellesse investeerida.
Ka ravimeetodite objektiivseks ja tõenduspõhiseks hindamiseks vajame me avalikku raha, kuid üksnes tingimusel, et teadlaste sõltumatus on ka päriselt, mitte pelgalt formaalselt tagatud. See oleks mõeldud välistama olukordi, kus riigiametnik suunab maksumaksjate raha mõne tööstusettevõtte huvide teenimiseks. See tähendab tõeliselt sõltumatuid teadlasi, kes saavad oma tööd teha ilma välise surveta.
kuidas me saaksime vabaneda meditsiiniteaduse tänaseks kaaperdanud ärihuvidest?
alasdair craig
Mõistagi on ka erasektoril oma roll meditsiinisfääris, ent era- ja avalikud huvid peavad olema selgesti eristatavad ning eraldatud. Ettevõtted peaksid keskenduma eeskätt parimate ravimite, ravimeetodite, diagnostiliste testide, meditsiiniseadmete ja tehnoloogiate väljatöötamisele ning turuletoomisele. Seesuguste toodete tegelikku tõhusust ja ohutust peaksid aga rangelt ja erapooletult hindama tõeliselt sõltumatud teadlased, kelle töö on rahastatud avaliku sektori, mitte ärihuvide poolt. Paraku elame reaalsuses, mis on kirjeldatuga risti-vastupidine.
Elame olukorras, kus meditsiinitööstuse ettevõtted testivad iseenda tooteid omades otsest huvi saada katsete teostamisel tulemusi, mis teenivad nende endi ärilisi eesmärke. Ning samal ajal kulutatakse maksumaksjate raha teadustööde rahastamiseks, mille eesmärk on teenida ärikontsernide huve. Kogu süsteem on pahupidi pööratud võrreldes sellega kuidas see päriselt peaks toimima.
Seevastu tõenduspõhise ehk “teaduspõhise” meditsiini on tänaseks kaaperdanud huvigrupid, kelle peamine eesmärk ei ole ühiskonna tervise parandamine, vaid ise-endi majanduslike huvide edendamine. Ehk teisisõnu, tõenduspõhisest meditsiinist on juba ammu saanud rahapõhine meditsiin, mis on tänaseks muundumas edasi korruptsioonipõhiseks meditsiiniks.
“teaduspõhise” meditsiini on tänaseks kaaperdanud huvigrupid, kelle peamine eesmärk ei ole ühiskonna tervise parandamine, vaid ise-endi majanduslike huvide edendamine. Ehk teisisõnu, tõenduspõhisest meditsiinist on juba ammu saanud rahapõhine meditsiin, mis on tänaseks muundumas edasi korruptsioonipõhiseks meditsiiniks
john ioannidis
Kogu süsteemi jooksutab aga “pöördukse” fenomen, kus erasektori ja riigiasutuste kaader liigub edasi-tagasi ühest teise, luues sedasi permanentse huvide konflikti olukorra. Riigiametnikud suunduvad pärast avalikust teenistusest lahkumist sujuvalt tööle ettevõtetesse, mille tegevust nad varem reguleerisid või millega seotud otsuseid langetasid.See on mõistagi enam kui problemaatiline, kuna juba ametis olles asuvad paljud riigiametnikud tegutsema eesmärgiga leida soe koht erasektoris.
Antud reaalsust arvesse võttes peab olema realistlik, ning mitte arvama nagu oleks riiklik rahastamine ise-enesest imerohi meditsiinisfääris eksisteerivatele probleemidele.
Alasdair Craig: Olete rääkinud ka sellest, kuidas meditsiiniteadlased muudavad aina sagedamini haiguste definitsioone viisil, mis võimaldab klassifitseerida üha rohkem inimesi haigeteks, kuigi nad ei pruugi seda tegelikult olla. Oskate te seletada miks see toimub ja kuidas selle väärpraktika saaks peatada?
John Ioannidis: Näeme üha sagedamini, kuidas haiguste määratlusi laiendatakse, nii et järjest suurem osa elanikkonnast mahub “haige inimese” definitsiooni alla.
Üha rohkemate inimeste haigeks tembeldamise trend puudutab peaaegu kõiki selliseid haigusseisundeid, mille ümber on võimalik kujundada suur ja kasumlik turg – ehk teisisõnu müüa ravimeid, meditsiiniseadmeid, tehnoloogiaid või muid sekkumisi.
Üha rohkemate inimeste haigeks tembeldamise trend puudutab peaaegu kõiki selliseid haigusseisundeid, mille ümber on võimalik kujundada suur ja kasumlik turg – ehk teisisõnu müüa ravimeid, meditsiiniseadmeid, tehnoloogiaid või muid sekkumisi
john ioannidis
Inimesi pommitatakse pidevalt vastavasisuliste sõnumitega, sealhulgas sotsiaalmeedias, mille eesmärk on panna neid tundma, et nad on haiged või vajavad ravi. See ei tähenda mõistagi, et kõnealused haigused poleks tõsised või et neid ei tuleks ravida.
Võtame siinkohal mõned näited… Me teame väga hästi, et diabeet on tõsine haigus. Kuid diabeedieelse seisundi määratlemiseks kasutatavaid piirmäärasid saab pidevalt allapoole nihutada.
Sama kehtib kõrge vererõhu kohta. Hüpertensioon on tõsine terviseprobleem, mida tuleb ravida. Samas küsimus on selles, kuhu tõmmata piir, millest alates loetakse vererõhk haiguslikult kõrgeks, ja millal on vaja alustada ravimitega, selle asemel et kasutada muid vererõhu kontrollimise võimalusi.
Praktiliselt kõigi levinud haigusseisundite puhul näeme sama mustrit – haiguse piire nihutatakse aina laiemaks, mis tõttu järjest rohkem inimesi hakkab pidama end haigeks ning otsima ravi – sealjuures väga kallist ravi.
Eriti murettekitavaks on haiguste ülediagnoosimise olukord kujunenud vaimse tervise valdkonnas.
Ma ei eita siinkohal, et ühiskonnas on tõepoolest tõsine vaimse tervise kriis, mis vajab üha rohkem tähelepanu ja ressursse. Ent samal ajal propageeritakse üha enam vaimse tervise diagnostilisi määratlusi, mille järgi võiks praktiliselt suurema osa elanikkonnast liigitada mõne psüühikahäire alla.
Eriti murettekitavaks on haiguste ülediagnoosimise olukord kujunenud vaimse tervise valdkonnas
john ioannidis
Dementsuse puhul seevastu on probleem mõnevõrra teistsugune. Meil ei ole senini kuigi tõhusaid ravivõimalusi selle tõve vastu, ent sellele vaatamata turustatakse ravimikorporatsioonide poolt ravimeid, mille toime on tegelikkuses tagasihoidlik, ent mille kasutegur on ülehinnatud tänu sellele, et mõõdikuid mille alusel ravimi efektiivsust mõõdetakse manipuleeritakse soovitud suunas.
Kokkuvõttes näeme tõsist süsteemset probleemi.
Oleme jõudnud olukorda, kus peaaegu iga meditsiinieriala üritab laiendada nende inimeste ringi, keda peaks ravima ning kes peaksid seetõttu kasutama meditsiiniettevõtete turustatavaid ravimeid, meditsiiniseadmeid või muid sekkumisi. Selline on lühidalt kokkuvõetuna mehhaanika mille abil luuakse aina uusi ravimiturge, mis genereerivad farmaatsiaettevõtetele mõistagi miljardeid kasumit.
Alasdair Craig: Räägime lõpetuseks ka ekspertide rollist avalikus elus. Tõenduspõhine meditsiin peaks teoorias andma arstidele raamistiku, millest patsientide ravimisel lähtuda. Kas samasugused põhimõtted peaksid kehtima ka ekspertidele, kes esinevad avalikkuse ees tervishoiuteemaliste seisukohtadega?
John Ioannidis: Kuigi ekspertidel on avalikus diskussioonis mõistagi oma koht, seisneb üks oluline probleem selles, et eksperdid väljuvad alatasa oma tegeliku pädevuse piiridest. Teadusest avalikkuse ees rääkides on paratamatult väga lihtne eksida. Ent veelgi lihtsam on jätta mulje suuremast kindlusest, kui teaduslikud tõendid seda tegelikult võimaldavad.
Eksperdi isiklikud eelarvamused võivad hõlpsasti kanduda üle tema avalikesse sõnavõttudesse, mis tõttu edendavad nad tihti – olgu siis teadlikult või alateadlikult – oma isiklikke eesmärke, püüdes sedasi tagada oma teadustöö jätkuvat rahastamist või lihtsalt soovida rohkem tähelepanu.
Teatud mõttes ongi eksperdikeskne ja tõenduspõhine meditsiin omavahel antagonistlikes suhetes.
Tõenduspõhine meditsiin tekkiski algupäraselt vastukaaluna ekspertide arvamustel põhinevale meditsiinile. Selle eesmärgiks oli asendada toetumine autoriteetidele tuginemisega objektiivsetele ja usaldusväärsetele teaduslikele tõenditele.
Seevastu tänapäeval näeme seda kuidas eksperdid on asunud ise enda seisukohti väljendades kasutama üha enam tõenduspõhise meditsiini sõnavara. Ehk teisisõnu – nad esitavad positsioone, mis ei kujuta endast tegelikult enamat kui nende enda isiklikke seisukohti tõenduspõhise meditsiini poolt tõestatu pähe.
Seega pelk väide, et miski on tõenduspõhine, ei tähenda veel, et see tegelikult tõenduspõhine oleks ning ekspertide kategoorilised avaldused lähevad alatasa vastuollu sellega mida teaduslik tõendusmaterjal tegelikult näitab.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
