Timothy S. Goeglein
Ameerika Ühendriikides leidis käesoleva aasta jaanuaris aset murranguline ülekuulamine, mille käigus kutsuti viie suure sotsiaalmeediahiiu tegevjuhid USA senati ette andma aru Ameerika noorte vaimsele tervisele ja moraalile tekitatud kahju kohta. Kolm tegevjuhti viiest soostusid kohale ilmuma üksnes kohtukutse ähvardusel.
Saalis, kus viibis ka vanemaid, kelle lapsed olid sotsiaalmeedia survel enesetapu sooritanud, püüdsid tehnoloogiagurud enam kui nelja tunni jooksul kõrvale põigelda nii igasugustest viidetest oma platvormide väidetavale negatiivsele mõjule kui ka negatiivse mõju eest vastutuse võtmisest.
Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt kirjutab oma hiljuti ilmunud raamatus “Ärev põlvkond” (The Anxious Generation) järgnevat: “Aastatuhande vahetusel tõid tehnoloogiaettevõtted turule terve rea maailma muutvaid tooteid, mis ei kujundanud ümber üksnes täiskasvanute, vaid ka laste elu. … Ometi ei olnud sotsiaalmeedia platvormid välja töötanud ettevõtted piisavalt või üldse uurinud oma pakutava toote mõju selle kasutajate vaimsele tervisele. Seistes silmitsi kuhjuvate tõenditega sellest, et nende tooted kahjustavad noori, reageerisid tehnoloogiahiiud valdavalt eitamise, vee sogamise ja avalike suhete kampaaniatega.”
Sotsiaalmeediahiidude tegevuse tulemusena on tänapäeva lapsed lukustatud virtuaalsesse puuri, mis röövib nendelt füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse interaktsiooni sedavõrd ekstreemsel määral, et lootusekiired digimaailma kammitsate vahelt pääsemiseks on muutunud minimaalseks.
Sotsiaalmeediahiidude tegevuse tulemusena on tänapäeva lapsed lukustatud virtuaalsesse puuri, mis röövib nendelt füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse interaktsiooni sedavõrd ekstreemsel määral, et lootusekiired digimaailma kammitsate vahelt pääsemiseks on muutunud minimaalseks.
Virtuaalsesse puuri vangistatud tüdrukud vaevlevad sügavas depressioonis, sest satuvad kiskjate sihtmärgiks ja seisavad muuhulgas silmitsi üha kasvava survega vastata teatud kehakuvanditele ning eakaaslaste pilkamisega, niipea kui nad otsustavad loobuda osalemast välimusel põhinevas olelusvõitluses.
Haidt väidab järgnevat: “Mida rohkem aega veedab tüdruk sotsiaalmeedias, seda tõenäolisemalt on ta depressioonis või ärevuses. Tüdrukud, kes veedavad iga päev viis või rohkem tundi sotsiaalmeedias, on kolm korda tõenäolisemalt depressioonis kui need, kes ei ole sotsiaalmeedias aega veetnud.”
Poisid seevastu tõmmatakse virtuaalsesse videomängude ja pornograafia ning igavese noorukiea maailma, kus neil ei kujune teadmisi ega oskusi vastassugupoolega härrasmehelikult suhtlemiseks. See kõik takistab noormeestel omakorda küpsemist vastutustundlikeks meesteks.
Seega pole ime, et noorukite, sh eriti tüdrukute, enesetappude ja enesevigastuste määr on aastatel 2010-2021 – nutitelefonide/sotsiaalmeediaplatvormide ajastu algusest tänaseni – järsult tõusnud.
Haidt võtab olukorra kokku järgnevalt: “Valdav tunne, mida ma tajun nii poiste kui ka tüdrukute peredes, on see, et nad on ajaloo suurima laste vaimse tervise kriisi sees lõksus ja jõuetud. See kõik juhatab meid küsimuseni, mida nad – mida meie – peaksime ette võtma?”
Mida rohkem aega veedab tüdruk sotsiaalmeedias, seda tõenäolisemalt on ta depressioonis või ärevuses. Tüdrukud, kes veedavad iga päev viis või rohkem tundi sotsiaalmeedias, on kolm korda tõenäolisemalt depressioonis kui need, kes ei ole sotsiaalmeedias aega veetnud.
Jonathan Haidt, SOTSIAALPSÜHHOLOOG
Mõned võimalused väljapääsuks siiski leiduvad. Meie laste virtuaalsest puurist vabastamiseks soovitab Haidt nelja sammu: (1) mitte võimaldada lastele nutitelefonide kasutamist enne 14. eluaastat; (2) mitte võimaldada sotsiaalmeedia kasutamist enne 16. eluaastat; (3) keelata täielikult nutitelefonid koolides; ja (4) võimaldada rohkem täiskasvanute sekkumiseta mänguaega ja lapse iseseisvust.
Kuigi välja pakutud soovitused on iseenesest head, paneb selline lähenemine jätkuvalt kogu vastutuse probleemi lahendamise eest lapsevanemate õlgadele, kes seisavad üksi silmitsi järjest suuremate tehnoloogiliste ohtude kaskaadiga.
Nutitelefonid on tulnud selleks, et jääda, tagasiteed ei ole ja seega tuleb meil võtta uus suund edasi. Kuigi me võime lõputult kiruda virtuaalset puuri, kuhu meie lapsed on nüüdsest lukustatud, ei ole põhjapanevateks muutusteks paremuse poole erilisi väljavaateid enne, kui sotsiaalmeedia hiiud on sunnitud oma modus operandi`t muutma.
Seepärast ongi tulevikku silmas pidades kriitilise tähtsusega, et seadusandjad tegutseksid ja reformiksid praeguseid takistusi, mida sotsiaalmeediaplatvormid kasutavad vastutuse vältimiseks mis tahes kahju eest, mida nad põhjustanud on. Seni kuni seda ei juhtu, jätkavad IT hiiud aga võltsvabanduste ja siluva kõlaga pressiteadete levitamist, mille eesmärgiks on legitimeerida noorsoo üha efektiivsemat lukustamist digitaalsesse puuri.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Tehnoloogia, eriti virtuaalne infotehnoloogia, omab väga tugevaid olemuslikke sidemeid maagiaga, mida on tuvastanud mitmed õhtumaa eredaimad mõtlejad (eeskätt saksa eksistentsialistist filosoof Heiddegger). Maagia ja tehnoloogia erinevad teadusest ja usust selles mõttes, et kui viimaste eesmärk on panna inimene konformeeruma objektiivse reaalsusega, siis nii maagia kui tehnoloogia eesmärgiks on vormida maailma, painutades seda tehnoloogia valitsejate tahte alla.
Maagia ja tehnoloogia erinevad teadusest ja usust selles mõttes, et kui viimaste eesmärk on panna inimene konformeeruma objektiivse reaalsusega, siis nii maagia kui tehnoloogia eesmärgiks on vormida maailma, painutades seda tehnoloogia valitsejate tahte alla.
Adrian Bachmann
Seega kätkeb ka nutitehnoloogia endas võimutahet, mille väljundiks on võimuse saamine inimeste üle, kes sellest sõltuvusse on sattunud. Eriliselt haavatavaks nutitehnoloogia lummuse suhtes on mõistagi lapsed, kelle tahtejõud on välja kujunemata isiksusena eriliselt habras.
Kummatigi on ülimalt ebatõenäoline, et USA senati ees seletusi jaganud sotsiaalmeediaplatvormide välja töötajad ei ole teadlikud oma tehnoloogia mõjust noorte inimeste psüühikale, kuna tegemist on väidetavasti isikutega, kelle enda järelkasvu kasvatatakse tihtilugu haridusasutustes, kus nutiseadmete kasutamine on rangelt keelatud.
On ülimalt ebatõenäoline, et USA senati ees seletusi jaganud sotsiaalmeediaplatvormide välja töötajad ei ole teadlikud oma tehnoloogia mõjust noorte inimeste psüühikale, kuna tegemist on väidetavasti isikutega, kelle enda järelkasvu kasvatatakse tihtilugu haridusasutustes, kus nutiseadmete kasutamine on rangelt keelatud.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
