Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ameerika geopoliitika spetsialist Gilbert Doctorow annab oma hinnangu Vene-Ukraina sõja hetkeseisule, nentides, et Vladimir Putini arglikkus Lääne ja Ukraina rünnakutele vastamisel on ära nullinud Vene strateegilise relvastuse heidutusvõime. Doctorowi väitel on Euroopa Liit tänaseks juhitud ideoloogiliste fanaatikute poolt, kelle ainsaks kinnisideeks on Venemaa vastane sõda ka juhul, kui see tähendab Euroopa rahvaste hävingut. Doctorow näeb Ukraina sõda lõppevat Lääne-Ukraina ära lõikamisega Mustast merest ning sõjast alles jäänud ukraina rahva hääbumisega sotsiaalmajanduslikus kollapsis. Järgnev on kokkuvõte Doctorowi intervjuust Michael Farrisele.
Michael Farris: Kas võiksite rääkida oma hiljuti antud intervjuust Iraani telekanalile? Mis teemasid Te seal käsitlesite?
Gilbert Doctorow: Iraanlased soovisid teada Iraani ja Venemaa vaheliste suhete kohta ning täpsemalt seda, kuidas tõlgendada välisminister Abbas Araghchi visiiti Venemaale, kus ta kohtus president Putiniga. Samuti soovisid nad teada, kuidas Läänes nähakse Iraani vastupanu jätkusuutlikkust.
Mis viimasesse puutub, siis me elame ajal, kus meil on võimatu ette ennustada, milline saab olema järjekordne rünnak, mida Trumpi administratsioon ette on valmistamas. Seega meil on võimatu ette näha, kuidas see sõda täpsemalt lõppeb, ent olemasoleva info põhjal võime järeldada, et Iraan selle sõja siiski võidab. Pidur, mis hoiab Washingtoni Iraani täielikult hävitamast, seisneb asjaolus, et sellega kaasneks tõenäoliselt terve Lähis-Ida energeetikakompleksi hävitamine, mis tähendaks, et maailma naftaturgude 20%-line defitsiit muutuks alaliseks.
Meil on võimatu ette näha, kuidas see sõda täpsemalt lõppeb, ent olemasoleva info põhjal võime järeldada, et Iraan selle sõja siiski võidab.
Gilbert Doctorow
Kogu Lähis-Ida energeetika infrastruktuuri hävitamise ohu reaalsus ning sellega kaasnevate tagajärgede ulatuslikkus on miskit, mida Brüsselis resideeruv nomenklatuur ei näi teadvustavat. See seltskond ei näi aru saavat, et Lähis-Ida nafta turult likvideerimise katastroofiliste tagajärgede ära hoidmine kestab üksnes senikaua, kuni riikide naftareservides jätkub veel varusid, mis võivad kesta kas 3 nädalat või 3 kuud, ent kindlasti mitte 3 aastat. Kogu maailmamajanduse saatus ripub seega juuksekarva otsas, ent Brüsseli aparatšikud keelduvad seda reaalsust tunnistamast.
Iraani sõja taustal mõjub hämmastavalt kõikide Euroopa liidrite täielik argpükslikkus. Ajal, mil Trumpi administratsiooni sõda Iraanis on hävitamas terve kontinendi majanduse tulevikuväljavaateid, ei tee mitte keegi nendest piuksugi. Igasugused väited, nagu suudaks USA korvata Lähis-Ida naftatarnete ära langemise, on täielik fantaasia, kuna Ühendriikide ekspordist ei piisa ligilähedaseltki 20%-lise globaalse pakkumise ära langemise kompenseerimiseks.
Iraani sõja taustal mõjub hämmastavalt kõikide Euroopa liidrite täielik argpükslikkus. Ajal, mil Trumpi administratsiooni sõda Iraanis on hävitamas terve kontinendi majanduse tulevikuväljavaateid, ei tee mitte keegi nendest piuksugi.
Gilbert Doctorow
Ent kui see sõda peaks jätkuma on selge, et 200-dollariline hind naftabarreli eest on peagi saamas reaalsuseks, ning sellisel juhul ei oota meid ees mitte globaalne majanduslangus, vaid üleilmne majanduslik depressioon. Selle tõdemuse valguses on hämmastav, et absoluutselt mitte ükski Euroopa Komisjoni liige ei julge välja lausuda kõige ilmsemat tõsiasja, et USA sõda Iraani vastu on hävitamas nii Euroopa kui Aasia majandust. Ainuõigeks vastuseks oleks siinkohal Euroopa-poolsete sanktsioonide kehtestamine Ühendriikide vastu, ent midagi sellist ei ole toimumas.
Ning olukorras, kus Trumpi poolt valla päästetud sõda on naftadefitsiidi tõttu ähvardamas kokku kukutada kogu Aasia majandust, on Euroopa välisasjade volinik Kaja Kallas esinemas Aasia riikidele suunatud nõudmistega lõpetada koheselt kõik energiakandjate ostud Venemaalt. Need inimesed on peast segi fanaatilised ideoloogid, keda ei huvita absoluutselt mitte midagi peale iseenese ametikohtadest kinni hoidmine ning seda ka juhul, kui kogu laev, mida nad justkui peaks juhtima, põhja läheb.
Michael Farris: Mis põhjustel Teie arvates Euroopa sedavõrd hambutult seda kõike pealt vaatab?
Gilbert Doctorow: Ainus põhjus, miks Euroopa lubab kogu oma majandusliku tuleviku hävitada, tuleneb asjaolust, et tänaseks on Ursula von der Leyeni poolt juhitud Euroopa Liidu eksistentsi ainsaks mõtteks sõda Venemaa vastu – inimesed, kes praegu Euroopa eesotsas on, on faktiliselt vaimuhaiged.
Ainus põhjus, miks Euroopa lubab kogu oma majandusliku tuleviku hävitada, tuleneb asjaolust, et tänaseks on Ursula von der Leyeni poolt juhitud Euroopa Liidu eksistentsi ainsaks mõtteks sõda Venemaa vastu – inimesed, kes praegu Euroopa eesotsas on, on faktiliselt vaimuhaiged.
Gilbert Doctorow
Kui lubate, siis toon siinkohal ühe näite, mis ilmestab nende inimeste moraalset kvaliteeti ja vaimset tervist. Hiljuti kuulsime uudist, kuidas Euroopa Komisjon on kaalumas võimalust sanktsioonide rakendamiseks Iisraeli suhtes. Iga kainemõistuslik ja südametunnistusega inimene mõtleks selle peale, et oli ka viimane aeg… ent ta eksiks. Põhjus, miks Euroopa Liit oli valmis kaaluma pärast aastaid väldanud Gaza genotsiidi Iisraelile sanktsioonide kehtestamist, ei tulenenud soovist karistada juudiriiki inimsusvastaste kuritegude sooritamise eest, vaid… selle eest, et Iisrael ostis sanktsioneeritud vilja Venemaalt. Küsimus Iisraeli-vastastest sanktsioonidest genotsiidi toime panemise eest ei ole aga tänini kordagi Euroopa Liidus tõstatunud. Need inimesed on segased ning nende ainsaks kinnisideeks on sõja käivitamine Venemaa vastu ning kui nad jätkuvalt oma tahtmist saavad, siis neil õnnestub see katastroof ka täide viia. Ning siis oleme me kõik surnud.
Michael Farris: Ning kui tõenäoliseks te peate võimalust, et Euroopa Liidu sõjaiharus Venemaa-vastane sõda käima tõmmata ka õnnestub? Kui kaugele me oleme tänaseks jõudnud rubiconi ületamisele?
Põhjus, miks Euroopa Liit oli valmis kaaluma pärast aastaid väldanud Gaza genotsiidi Iisraelile sanktsioonide kehtestamist, ei tulenenud soovist karistada juudiriiki inimsusvastaste kuritegude sooritamise eest, vaid… selle eest, et Iisrael ostis sanktsioneeritud vilja Venemaalt.
Gilbert Doctorow
Gilbert Doctorow: Vaatamata kõigele ma ei usu, et Euroopa sõjakiim Venemaa-vastasesse sõtta tormata realiseeruks. Seda peamiselt selle tõttu, et ma arvan, et Venemaa poliitika on peagi tegemas läbi metamorfoosi pärast septembris aset leidvaid parlamendivalimisi, milles Putini partei Ühendatud Venemaa saab ilmselt olulise kaotuse osaliseks. See sunnib ka Putinit kurssi muutma.
Venemaal on kasvamas üha suuremaks nende inimeste – sealhulgas väga mõjuvõimsate inimeste – hulk, kes soovivad, et sõda Ukrainas resoluutselt ja kiiresti lõpetatakse ning nende inimeste soovid on senini olnud Putini poolt ignoreeritud…
Venemaa poliitika ei ole ühe inimese keskne. Tegemist on 145-miljonilise elanikkonnaga hiiglasliku ning keerulise ühiskondliku struktuuriga riigiga, milles põimuvad ja põrkuvad ridamisi erihuvisid ning kus liberaalid ja konservatiivid on teineteisel kõri kallal, soovides kehtestada väga erinevaid poliitikaid. Putin on suutnud võimust kinni hoida laveerides nende jõudude vahel, ent nüüdseks on see balansseerimise akt ammendunud.
Venemaa poliitika kursimuutuse kaalukeeleks saab majandus. Majandus ja sõda on teineteisega tihedalt seotud, ent majanduse kehva olukorda on Venemaal lubatud kritiseerida, samas kui igasugune kriitika sõja pidamise teemal on rangelt keelatud, kuna seda peetakse otseseks rünnakuks võimuvertikaali ja Putini isiku pihta.
Majanduse kehva olukorda on Venemaal lubatud kritiseerida, samas kui igasugune kriitika sõja pidamise teemal on rangelt keelatud, kuna seda peetakse otseseks rünnakuks võimuvertikaali ja Putini isiku pihta.
Gilbert Doctorow
Venemaa majanduse probleemid ei ole üldsegi põhjustatud sanktsioonidest nagu meile ELi ja NATO infooperatsioonide töötajate poolt hommikust õhtuni korrutatakse. Süvenevate probleemide aluspõhjuseks on sõjamajanduse mudel, mis on pankrotti viinud loendamatul arvul väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid.
Ning mis on olnud Venemaa tsiviilmajanduse kiratsemise aluspõhjuseks? Selleks on hullumeelsed intressimäärad, mida on aastaid õigustatud kaine ja vaoshoitud monetaarpoliitika väljendusena. Ent olukorras, kus 21%-lised intressimäärad on andnud tulemuseks ikkagi 8%-lise inflatsiooninäitaja, on selge, et see süsteem ei tööta. Vene keskpanga intressipoliitika on taotluslikult välja töötatud, et suunata ressursid eraettevõtetelt sõjamajandusse, milles tegutsevad ettevõtted saavad laene soodustingimustel. Ning kes on need, kes võidavad sellest sõjamajanduse mudelist? Selleks on kitsas grupp võimuga seotud oligarhe.
Vene keskpanga intressipoliitika on taotluslikult välja töötatud, et suunata ressursid eraettevõtetelt sõjamajandusse, milles tegutsevad ettevõtted saavad laene soodustingimustel. Ning kes on need, kes võidavad sellest sõjamajanduse mudelist? Selleks on kitsas grupp võimuga seotud oligarhe.
Gilbert Doctorow
Seega Vene majandus on antud hetkel pantvangi staatuses, olles juhitud kaadrite poolt, kes on olnud oma positsioonidel Jeltsini aegadest ning kes teostasid toona ameeriklaste juhendusel riigi varade rüüstamist. Ning nende isikute eesotsas on praktiliselt kõikide venelaste poolt vihatud keskpanga juht Elvira Nabiullina, kelle juhtimisel teostatakse majandust lämmatavat intressipoliitikat. Kusjuures väärib märkimist, et Nabiullina ametisoleku eest vastutab ultimatiivselt üks inimene, kelleks on Vladimir Putin.
Mõistagi võib küsida, et kuidas siis Vene sõjatööstusettevõtted suudavad töötada 21%-liste intressimäärade juures. Vastus sellele on väga lihtne… nad ei suudakski, ent nende laenud on jõuliselt doteeritud riigi poolt, mistõttu sõjatööstusettevõtete efektiivne intressikoormus on 3%, samas kui tavaline Vene ettevõtja peab tasuma 21%-lisi intressikulusid… ning minema pankrotti.
Ülaltoodu on ka põhjuseks, miks ma arvan, et on ülimalt tõenäoline, et Putini poliitikaid ellu viiv Ühendatud Venemaa partei saab tulevastel parlamendivalimistel märkimisväärse kaotuse osaliseks.
Michael Farris: Hiljuti on Teie vaated muutunud oluliselt lähemaks (USA endise aserahandusministri ja Wall Street Journal’i toimetaja) Paul Craig Robertsi omadele kui need varemalt olid.
Gilbert Doctorow: Paul Craig Roberts väärib tunnustust, kuna ta oli praktiliselt esimene, kes juba 3 aastat tagasi andis Putini kompetentsusele selle sõja juhtimisel hävitava hinnangu. Samal ajal kui Venemaa-sõbralikud kommentaatorid olid Putini fänniklubina kinnitamas, et tegemist on “ainsa täiskasvanuga” Ukraina sõja osapoolte seas, ütles Roberts selgesti, et Putini argus ja ettevaatlikus viib meid lõpuks III maailmasõjani, kuna üha intensiivsemate provokatsioonide poliitika jätkudes surutakse Venemaa lõpuks nurka, kus tal pole enam muud valikut. Ning selline sõja reaalsuse valesti lugemine oli omane praktiliselt kõigile alternatiivmeedia väljaannetele.
Algselt Robertsit kuulates olin kahtleval seisukohal, arvates, et ta läheb teatud seisukohtadega liiga kaugele, ent viimase aasta jooksul olen sunnitud tunnistama tema prognooside täpsust.
Michael Farris: Mis on Teie arvates need põhjused, miks Putin on selle sõja jooksul nii kummaliselt käitunud?
Gilbert Doctorow: Täpselt samamoodi nagu Donald Trump tegi täiesti ekslikke järeldusi Iraani-vastase sõja valla päästmisega, ignoreerides oma luureanalüütikute hinnanguid ning kuulates Mossadi luiskelugusid, on ka Putin teinud selle sõja käivitamisest alates katastroofilisi valekalkulatsioone. Kuulsin ühelt erru läinud luureohvitserilt, kellel olid säilinud kontaktid oma kolleegidega, et Vene luure kõrged ametnikud olid sõja vallandumisel hämmingus, et Putin nendega enne Ukrainasse sisse minemist sisuliselt ei konsulteerinud.
Täpselt samamoodi nagu Donald Trump tegi täiesti ekslikke järeldusi Iraani-vastase sõja valla päästmisega, ignoreerides oma luureanalüütikute hinnanguid ning kuulates Mossadi luiskelugusid, on ka Putin teinud selle sõja käivitamisest alates katastroofilisi valekalkulatsioone.
Gilbert Doctorow
Asjaolu, et Putin sisenes Ukrainasse ilma spetsialistidega konsulteerimata, paljastus muuhulgas kaadrites, mis näitasid toonast kaitseministrit Sergei Šoigut ning teisi kõrgeid valitsusametnikke, momendil mil Putin kuulutas välja niinimetatud “sõjalise erioperatsiooni”. Nende nägudel peegeldus meeleheide, kuna oli selge, et Vene relvajõud ei olnud selleks sõjaks ligilähedaseltki piisavalt mehitatud, ent Putini valitsus oli liiga arg, et kutsuda kohe sõja alguses piisavalt reserviste teenistusse ning kuulutada välja mobilisatsioon.
Tõmmates veel paralleele Ukraina ja Iraani sõja vahel, olen veendunud, et täpselt samamoodi nagu Trump oli Iraani rünnates pimestatud oma edust Venezuelas, oli ka Putin väga suure tõenäosusega täis põhjendamatut enesekindlust, meenutades Krimmi välkkiire ülevõtmise edukust 2014. aastal.
Täpselt samamoodi nagu Trump oli Iraani rünnates pimestatud oma edust Venezuelas, oli ka Putin väga suure tõenäosusega täis põhjendamatut enesekindlust, meenutades Krimmi välkkiire ülevõtmise edukust 2014. aastal.
Gilbert Doctorow
Seega tegi Putin katastroofilise vea seda sõda alustades ning see on viga, millest ei söandata tänini (alternatiivmeedias) rääkida. Venelased lootsid, et Ukraina sõjaväe juhtkond tuleb kiiresti nende poole üle, kuna Zelenski ning teda ümbritsev neonatsidest fanaatikute klikk Kiievis ei pidanud omama professionaalsete sõjaväelaste toetust. Sedasi arvas Putin, et Ukraina sõjaväelased pigem kasutavad võimalust Zelenski maffia võimust vabanemiseks ning asuvad venelastega läbirääkimiste laua taha. Nagu me teame, siis see, mis juhtus, oli sootuks vastupidine ning Vene soomukeid ei tervitatud mitte lillede, vaid tankitõrjerakettidega.
Sõja esimeses faasis lasi Putin ennast taas kord ninapidi vedada, eemaldades oma üksused Kiievi lähistelt lubaduste vastu alustada heauskselt läbirääkimisi sõja lõpetamiseks. Me teame, mis sellest sai, ent see on omaette pikem teema.
Michael Farris: Oma raamatus kirjutate sellest, et Venemaal puudub tegelikkuses soov saada maailmakorda vormivaks üliriigiks. Kas seletaksite, mida Te selle all täpsemalt mõtlete?
Gilbert Doctorow: Venemaal puudub igasugune soov saada maailmakorda vormivaks üliriigiks tulenevalt asjaolust, et Venemaa strateegiline hoiak on fundamentaalselt kaitsepositsioonil olev. Minu teadmist mööda on Venemaal vaid kaks välisriigis asuvat sõjaväebaasi (märkus: Hiina 1 baasi ja Ameerika Ühendriikide ca. 800 vastu).
Venemaal puudub igasugune soov saada maailmakorda vormivaks üliriigiks tulenevalt asjaolust, et Venemaa strateegiline hoiak on fundamentaalselt kaitsepositsioonil olev. Minu teadmist mööda on Venemaal vaid kaks välisriigis asuvat sõjaväebaasi (märkus: Hiina 1 baasi ja Ameerika Ühendriikide ca. 800 vastu).
Gilbert Doctorow
Venemaa sõjaline planeerimine on keskendunud tugeva sõjalise heidutuse loomisele läbi paljude moodsate tuuma- ja konventsionaalsete lõhkepeadega varustatud nn “imerelvade”. Ent nagu ma olen varemalt diskuteerinud Glenn Dieseniga, on siin üks probleem – tõsiseltvõetava sõjalise heidutuse tagamiseks on kõikvõimalikud strateegilised “imerelvad” vaid valemi üheks pooleks, teiseks pooleks on sinu julgus ja valmisolek kõiki sinu käsutuses olevaid relvi ka kasutada, nagu Iraan seda demonstreerinud on. Ning venelased on demonstreerinud, et vähemalt tänini neil selleks piisav resoluutsus puudub.
Selle valguses muutuvad mõttetuks ka ekspresident Medvedevi ärplemised järjekordse relvasüsteemiga, mille Vene insenerid valmis on saanud. Mis siis? Tänini on Vene juhtkond kasutanud ka paljukiidetud Orešnikut vaid korra ning sedagi mitte Ukraina juhtkonna likvideerimiseks, vaid mingi sõjatehase hävitamiseks, millel ei ole suuremas pildis erilist kaalu.
Tõsiseltvõetava sõjalise heidutuse tagamiseks on kõikvõimalikud strateegilised “imerelvad” vaid valemi üheks pooleks, teiseks pooleks on sinu julgus ja valmisolek kõiki sinu käsutuses olevaid relvi ka kasutada, nagu Iraan seda demonstreerinud on. Ning venelased on demonstreerinud, et vähemalt tänini neil selleks piisav resoluutsus puudub.
Gilbert Doctorow
Vene juhtkond on tänase seisuga näidanud arglikkust kasutada oma kasutuses olevat relvastust, mis on põhjustamas üha enamate venelaste seas – sealhulgas sõjaväelaste ja duuma saadikute hulgas – rahulolematust, kes küsivad, miks lubatakse sellel kõigel juhtuda? Miks lubatakse Ukrainal rünnata Vene naftaterminale ning miks ei karistata Balti riike, mis aitavad neid rünnakuid teostada, andes oma õhuruumi ukrainlaste käsutusse? Kus on adekvaatsed vastulöögid? Miks ei järgnenud mingisugust vastulööki nn “ämblikuvõrgu” erioperatsioonile, millega hävitati mitu strateegilist tuumapommitajat?
Vene tuumadoktriini kohaselt oleks Ukraina rünnak Vene tuumapommitajate pihta pidanud saama vastuseks tuumalöögi, ent selle asemel ei söandanud Putini valitsus anda isegi tugevat vastust konventsionaalse relvastusega. Ning sedasi on Putini arglikkus tänaseks loonud olukorra, kus kogu Vene imerelvade arsenal on minetanud oma heidutusvõime, kuna Lääne provokatiivsed rünnakud ei ole pälvinud Vene poolelt mingisugust vastust. Nagu meil Ameerikas on tavaks öelda, relvade puhul on vaja neid kas “kasutada või kaotada” (use it or lose it) ning kuna Putin on keeldunud Vene arsenali Lääne rünnakutele vastamaks kasutamast, on venelaste seas tekkinud õigustatud küsimus, et juhul kui USA otsustab Venemaa vastu kasutada samasugust juhtkonna likvideerimise lööki nagu Iraanis, jääb see löök vastuseta.
Vene tuumadoktriini kohaselt oleks Ukraina rünnak Vene tuumapommitajate pihta pidanud saama vastuseks tuumalöögi, ent selle asemel ei söandanud Putini valitsus anda isegi tugevat vastust konventsionaalse relvastusega.
Gilbert Doctorow
Michael Farris: Viimane küsimus… kuhu Te näete sõda Ukrainas järgneva 6 kuu jooksul arenevat?
Gilbert Doctorow: Kui venelased peaksid osutuma suvisel rünnakul edukaks viimase kahe Donetski kindluslinna – Slovjanski ja Kramatorski – vallutamisel, siis peaksid nad septembriks jõudma Dneprini ning võtma kogu Donbassi oma kontrolli alla. See on ühtlasi punktiks, mil igasugused edasised läbirääkimised Zelenskiga muutuksid mõttetuks ning edasi jääks veel liikuda Odessa peale. Selle mõtteks oleks Ukraina täielik ära lõikamine Mustast merest, mis köndistaks riigi jäädavalt, muutes muuhulgas võimatuks teravilja ekspordi maailmaturgudele…
Kui venelased peaksid osutuma suvisel rünnakul edukaks viimase kahe Donetski kindluslinna – Slovjanski ja Kramatorski – vallutamisel, siis peaksid nad septembriks jõudma Dneprini ning võtma kogu Donbassi oma kontrolli alla.
Gilbert Doctorow
Juhul kui venelastel õnnestub vallutada Donbass ja Odessa ning luua maasild Moldaavias elava vene vähemusega Transnistrias, saadaks Moskva Läänele signaali, et ärgu mõeldagugi vägede saatmisest Ukrainasse või oma militaarinfrastruktuuri rajamisest Lääne-Ukrainasse, kuna need hävitatakse koheselt.
Mis puudutab Lääne-Ukrainat Dnepri jõest läänes, siis venelastel puudub igasugune soov seda ala taas enda territooriumiks teha, kuna sealne elanikkond on fanaatiliselt läbi imbunud venelaste vihkamisest. Selleks puudub ka igasugune vajadus. Lääne-Ukraina elanikkonna saatuseks jääks (Mustast merest ja venekeelsete Ukraina alade ressurssidest ilma jäetuna) sõja tulemusena välja surra. Selline saab minu hinnangul olema selle sõja lõppmäng.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Gilbert Doctorow on koos Paul Craig Robertsiga võimalik, et kõige läbinägelikum ning julgem ameeriklasest rahvusvaheliste suhete analüütik, kelle ülevaated tabavad kliinilise täpsusega globaalseid ning regionaalseid jõudude vahekordi.
Ainsaks punktiks, milles siinkirjutaja jääb Doctorow’ga eriarvamusele, puudutab Lääne-Ukraina kõige tõenäolisemat saatust. Kuigi Moskval ei ole mitte mingisugust soovi kontrollida 15-20-miljonilise vaenuliku populatsiooniga territooriumi, millel pole Venemaa jaoks ühtegi energeetilist, toorainelist, tehnoloogilist või isegi kultuurilis-ajaloolist lisaväärtust ning mille okupeerimine kujutaks endast kolossaalset administratiivset ning sisejulgeolekualast ressursikulu on ebatõenäoline, et Moskval lubataks Lääne poolt sõda lõpetada Ukraina ida- ja lõunapoolsete provintside okupeerimisega.
Senikaua kuni Lääne-Ukraina territoorium oleks kasutatav Vene territooriumi pihta antavate drooni- ja raketirünnakute platsdarmina, säiliks vajadus antud territoorium kas okupeerida või elamiskõlbmatuks muuta viisil, mis on kindlasti Vene raketi-, lennu- ja droonivägede võimuses. Kolmanda variandina eksisteeriks modus-vivendina ultimaatum, kus Lääne-Ukraina jääks neutraalse riigina eksisteerima, ent üksnes juhul kui rünnakud Vene Föderatsiooni territooriumi vastu lõppevad. Antud stsenaarium oleks mõistagi võimalik üksnes juhul kui Ukrainas tuleks võimule juhtkond, kes ei ole enam Lääne eriteenistuste ning võimuvõrgustike käepikenduseks, mis oleks omakorda võimalik eeskätt rohujuure tasandil aset leidva rahva ülestõusu tingimustes.
Senikaua kuni Lääne-Ukraina territoorium oleks kasutatav Vene territooriumi pihta antavate drooni- ja raketirünnakute platsdarmina, säiliks vajadus antud territoorium kas okupeerida või elamiskõlbmatuks muuta viisil, mis on kindlasti Vene raketi-, lennu- ja droonivägede võimuses.
Adrian Bachmann
Lõppkokkuvõttes kujutab ühe Euroopa suurrahva kaaperdamine ning hävitamine Euroopa üle kontrolli saavutanud angloameerika võrgustike geopoliitiliste projektide ellu viimise instrumendina ühte kõige traagilisemalt ning moraalselt võikamat episoodi Euroopa ajaloos.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
