Vene militaaranalüütiku Pavel Flegenhaueri sõnutsi on Vene relvajõud koondamas Ukraina piiride lähedusse piisvalt üksusi, et vallandada nelja nädala pärast Euroopa lähiajaloo suurim relvakonflikt, mis võib eskaleeruda maailmasõja mastaapidesse.
Sellel kriisil on potentsiaali eskaleeruda üleeuroopaliseks sõjaks, võimalik, et ka maailmasõjaks.
Flegenhaueri sõnul annavad Voronežhi, Rostovi ja Krasnodari regioonide raudteedel suuremahulisest rasketehnika liikumisest tehtud videosalvestused (mille autentsus on hetkeseisuga kindlaks tegemata) alust arvata, et Venemaa valmistub ulatuslikuks sõjategevuseks.
“Sellel kriisil on potentsiaali eskaleeruda üleeuroopaliseks sõjaks, võimalik, et ka maailmasõjaks,” lausus Flegenhauer Rosbalti uudistekanalile antud intervjuus. “See on hetkel siiski vaid potentsiaalne võimalus, kuid Läänel pole ideid, kuidas olukorraga toime tulla.”
Hiljuti täiendavalt 4000 sõdurit Ukraina piiri äärde saatnud Kreml on hoiatanud pressiesindaja Dmitri Peskovi vahendusel Läänt, et juhul kui NATO riigid saadavad Ukrainasse oma üksusi, võetakse Venemaa poolt kasutusele vastumeetmed. Peskovi sõnavõtule eelnes omakorda välisminister Lavrovi hoiatus, et uus sõda Donbassis võib lõppeda Ukraina hävinguga.
Internetiavarustesse on viimastel päevadel ilmunud mitmeid jäädvustusi, mis näitavad väidetavasti tosinate tankide ja lahingkopterite liikumist Ukraina-Vene piiri ääres.
Möödunud nädala neljapäeval avaldas USA oma “kõikumatut toetust” Ukrainale, samas kui Pentagoni ametnikud kinnitasid endid olevat kursis tuhandete Vene üksuste liikumisega Ukraina territooriumile.
Flegenhauer ei osanud pakkuda selgitust, mis võiks olla Kremli motivatsioon Ukrainas konflikti taaskäivitamisel. Küll aga väitis analüütik, et protsessid vastava stsenaariumi võimalikuks saamiseks on alanud.
Märtsi kolmandal nädalal läbisid Vene Läänemere laevastiku kolm suurt dessantlaeva ning nende saatjaks olev korvett Inglise kanali ning võtsid suuna lõuna poole. Kokku (koos Musta mere laevastiku alustega eeldatavasti) teeb see kümme suurt dessantlaeva. Kui võtta arvesse õhudessandi võimekus, kasvab dessandivõimekus kokku ligi kahe diviisini, kommenteeris Flegenhauer, kelle hinnangul võib Venemaa kavandada Odessa ja Mõkolajivi vahel “Normandia stiilis” dessanti (viitega II maailmasõja suurele dessandile Põhja-Prantsusmaal 1944. aastal, mis viis teise rinde avamiseni).
“On ilmselge, et kavandamisel on suur operatsioon: räägitakse võimalikust tankivägede rünnakust Belgorodi-Harkivi suunal, mis liiguks edasi Zaporožje poole ning võtaks Ukraina Donbassis paiknevad väed „kotti“”.
“Putin võib taotleda Ukraina hõivamist kuni Transnistriani,” lausus Flegenhauer.
USA Venemaa ekspert Michael Kofman oli hinnangute andmisel tagasihoidlikum, väites, et hetkeseisuga puuduvad tõendid, mis võiksid viidata Venemaa peatsele rünnakule. Küll aga on vägede liikumise põhjal võimalik järeldada, et toimumas on midagi ebatavapärast, lisades, et Venemaa eesmärgid on hetkel ebaselged.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Pavel Flegenhauer on üks “sõltumatutest” Venemaa ekspertidest, kes sõltub peamiselt Lääne (eeskätt angloameerika) fondide, mõttekodade ja meediaväljaannete rahastusest, et produtseerida lugusid, milles Venemaa on vastavalt vajadusele kas väga nõrk ja kokku varisemas, või erakordselt tugev, ohtlik ning kohe Läänele kallale tungimas. Tihtilugu põimuvad teineteist välistavad positsioonid mingi tehisliku võtte läbi ühes narratiivis.
Praktiliselt kõik Lääne ekspertide sajandivahetusel tehtud prognoosid Venemaa allakäigu kohta on kujutanud endast soovmõtlemise projektsiooni, mis on tänaseks piinlikult ebatõeseks osutunud mitte pelgalt detailides, vaid kogu strateegilises üldpildis.
Venemaa relvajõudude võimekuse kasv kvalitatiivselt oluliselt kõrgemale tasemele on “Vene relvajõud kõlbavad vaid põllul kaalikate korjamiseks”-tüüpi käsitlused tänaseks liiga absurdseks muutnud, et enam minimaalsele tõsiseltvõetavuse kriteeriumile vastata. Antud nihe on selgesti tuvastatav ka Flegenhaueri analüüsides, kes kümnekonna aasta eest kuulutas ette Vene relvajõudude ning riigi lagunemist käesolevaks ajahetkeks. Siinkohal ei tohi olla Flegenhaueri suhtes ülekohtune, kuna praktiliselt kõik Lääne ekspertide sajandivahetusel tehtud prognoosid Venemaa allakäigu kohta on kujutanud endast soovmõtlemise projektsiooni, mis on tänaseks piinlikult ebatõeseks osutunud mitte pelgalt detailides vaid kogu strateegilises üldpildis.
Ülaltoodust tulenevalt on viimastel aegadel nii Flegenhaueril kui teistel peamiselt Lääne rahade eest ning Lääne publikule kõnelevatel analüütikutel (Aleksandr Golts jt) olnud selge suund rääkida Venemaa kasvanud võimsuse ohtlikusest. Flegenhaueri sõnavõtt sobitubki sellesse rubriiki. Kuigi mitte päris õhust võetud, on ennustus suure tõenäosusega reaalsete asjaolude tendentsliku valiku vili.
Küsimus sellest, kas Venemaa suudaks kõiki oma kasutuses olevaid sõjalisi instrumente kaasates Ukraina relvajõud purustada, on sisuliselt retooriline.
Küsimus sellest, kas Venemaa suudaks kõiki oma kasutuses olevaid sõjalisi instrumente kaasates Ukraina relvajõud purustada, on sisuliselt retooriline. Militaarluure infomahu ning edastamiskiiruse, kommunikatsioonide võimekuse, üksuste manöövrite tempo, relvaliikide integreerituse, tehnoloogilise taseme ning tulejõu poolest ei kujuta Vene ja Ukraina relvajõud endast sisuliselt sama tüüpi nähtusi. Strateegilise efektiga konventsionaalsete rakettrelvade massiivne löök võimaldaks Venemaal sisuliselt halvata Ukraina relvajõudude juhtimine ning hävitada suur osa relvaplatvorme enne manööverüksuste pealetungi algust.
Küsimus on vaid selles, kas Venemaa relvajõudude väidetav massiline koondumine Ukraina läheduses on päriselt ka tõsiasi või pigem infomüra ja kellegi (kusjuures ei olegi teada, kas Vene või Ukraina) poolt käivitatud “strateegiline kommunikatsioon” ehk propaganda. Vene relvajõudude väidetava massilise koondumise tõestuseks on hetkel toodud avalikkuse ette vaid mõned udused telefonikaameraga tehtud ülesvõtted, mis võivad olla salvestatud ükskõik kus ja millal. Seega – see võib olla tõsi, võib olla liialdus, võib olla väljamõeldis. Viimane on siiski ebatõenäoline.
Strateegilise efektiga konventsionaalsete rakettrelvade massiivne löök võimaldaks Venemaal sisuliselt halvata Ukraina relvajõudude juhtimine ning hävitada suur osa relvaplatvorme enne manööverüksuste pealetungi algust.
Pilt strateegilisest realiteedist on NATOl olemas. Mida pole olemas, on reaalne militaarvõimekus, millega Ukraina potentsiaalset pealetungi Donbassis toetada.
Kuna Ukraina taevas teostavad hetkel lende USA RQ-4-tüüpi luuredroonid ning kindlasti on Ühendriikidel olemas ka ulatuslik optilise ja elektroonilise luure satelliitide info regioonist, siis on pilt strateegilisest realiteedist NATOl olemas. Mida pole olemas, on reaalne militaarvõimekus, millega Ukraina potentsiaalset pealetungi Donbassis toetada – vähemasti mitte viisil, mis oleks efektiivne ning ei ületaks samas talumatu eskalatsiooniohu piire. Vastupidiste signaalide saatmine Kiievile võib aga vallandada strateegiliste valearvestuste kaskaadi, mille resultaadiks oleks sõda, mis ei pruugiks piirduda Donbassi või isegi Ukraina sõjateatriga. Sellise stsenaariumi käivitumise puhul on ebatõenäoline, et Ukraina eksistents riigina säiliks. Vähemasti praegustes piirides.
Olukorras, kus midagi poleks enam kaotada, muutuks tõenäoliseks, et Venemaa liidaks endaga Ukraina valdavalt vene keelt kõnelevad alad (ning Valgevene), serveeriks olukorra kui fait-accompli ning loobuks lõplikult külma sõja järgsest unistusest Euroopaga vastastikku kasuliku strateegilise koostöö sisseseadmisest.
Olukorras, kus midagi poleks enam kaotada, muutuks tõenäoliseks, et Venemaa liidaks endaga Ukraina valdavalt vene keelt kõnelevad alad (ning Valgevene), serveeriks olukorra kui fait-accompli ning loobuks lõplikult külma sõja järgsest unistusest Euroopaga vastastikku kasuliku strateegilise koostöö sisseseadmisest. Tegemist oleks stsenaariumiga, mis sobiks ideaalselt USA geopoliitilise huviga liita tooraine ja energiakandjadeta Euroopa riigid alternatiivituna välja käidud angloameerika süsteemi, edendades paralleelselt analoogset programmi ka Aasias Hiina-vastase kartelli moodustamisega. Viimati nimetatud programmi keskmes on nn “neljapoolne dialoog” Jaapani, Austraalia ja Indiaga ning ambitsioonikas kava luua midagi “Aasia NATO” laadset .
Hetkel Ukrainas toimuv on osa märksa suuremast (globaalsest) geopoliitilisest protsessist, mille keskmes on angloameerika jõukeskuste programm, koondada enda ümber maksimaalne kogus Euroopa ja Aasia riike, seades need vaenujalale maailma suurima tööstuspotentsiaaliga Hiina ning suurimate tooraineressurssidega Venemaa vastu.
21. sajandi geopoliitika juhtmotiiv on taanduva angloameerika püüd säilitada maksimaalne mõjuvõim maailmas jõudu koguva Euraasia üle, mis ei ole enam valitsetav Lääne poolt kontrollitud tööstustehnoloogiate ja finantssüsteemi abil.
21. sajandi geopoliitika juhtmotiiv on taanduva angloameerika püüd säilitada maksimaalne mõjuvõim maailmas jõudu koguva Euraasia üle, mis ei ole enam valitsetav Lääne poolt kontrollitud tööstustehnoloogiate ja finantssüsteemi abil. See on protsess, milles on kõige ohtlikumasse positsiooni asetatud riigid, mis piirnevad Venemaa ning Hiinaga. Riigid, mille pinnal toimuv sõjategevus leiaks aset Venemaa ja Hiina külje all: Birma, Taiwan, Ukraina, Gruusia, Baltikum. Selline on paraku militaargeopoliitika ABC.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
