Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis kummutab arutelus kauaaegse Financial Times’i toimetaja Wolfgang Münchauga kolm peamist Hiina majanduse kohta läänes korrutatavat müüti. Need on müüdid mille peamiseks eesmärgiks on säilitada kuvand Lääne jätkuvast majanduslikust liidripositsioonist olukorras kus Hiina tööstuslik võimsus ületab tänaseks Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu kombineeritud tööstuskapatsiteedi märgatavalt.
Käesoleva arutelu lõpust leiavad Makroskoobi lugejad ja kuulajad mõned täiendavad artiklid ja uudised, mis paljastavad maailmamajanduse toimimise – sageli varjatud – süsteeme, selles aset leidvaid jõudude vahekordade muutusi ning tulevikuperspektiive.
Adrian Bachmann
Yanis Varoufakis: Minu eesmärk on järgnevas paljastada kolm omavahel tihedalt seotud ja läänes üldlevinud müüti Hiina majandusest, millest ükski ei pea tegelikkuses paika.
Kolmest väärarusaamast esimene puudutab hiinlaste tarbimist või täpsemalt selle väidetavat ebapiisavaust Hiina majanduse mahtu arvestades. Teiseks väärarusaamaks on tüütuseni ära leierdatud klišee hiinlaste ebaausast konkurentsieelisest, mis tulenevat Hiina riiklikest subsiidiumitest oma ettevõtetele. Ning kolmandaks etteheiteks, mida hiinlaste suunal armastatakse alatasa teha puudutab kapitali liikumise piiranguid mis hoidvat Hiina valuutaks olevat jüaani valuutaturgudel kunstlikult madalana.
Kolmest väärarusaamast esimene puudutab hiinlaste tarbimist või täpsemalt selle väidetavat ebapiisavaust Hiina majanduse mahtu arvestades. Teiseks väärarusaamaks on tüütuseni ära leierdatud klišee hiinlaste ebaausast konkurentsieelisest, mis tulenevat Hiina riiklikest subsiidiumitest oma ettevõtetele. Ning kolmandaks etteheiteks, mida hiinlaste suunal armastatakse alatasa teha puudutab kapitali liikumise piiranguid mis hoidvat Hiina valuutaks olevat jüaani valuutaturgudel kunstlikult madalana.
YANIS VAROUFAKIS
Alustagem tarbimisest…
Arusaam, et Hiina majandus kannatab ebapiisava tarbimise all, tugineb ühele esmapilgul üllatavale statistilisele näitajale – nimelt asjaolule, et tarbimine moodustab tänaseni vaid ligikaudu 40 protsenti Hiina sisemajanduse koguproduktist. Antud asjaolust tuletatakse pea aegu automaatselt, et hiinlased tarbivad liiga vähe, kuigi tegelikult peitub lääne pilgule anomaalsena tunduva näitaja eripära hoopis mujal.
Asi pole selles, et hiinlaste tarbimine oleks kasvanud liiga aeglaselt, vaid selles, et Hiina SKP teine oluline komponent – investeeringud taristu, kinnisvara ja eksporditööstuse arendamisse – on suurenenud oluliselt kiiremas tempos kui hiinlaste tarbimine. Hiina investeeringud oma tööstuse üles ehitamisse on kasvanud igal aastal järjepidevalt umbes kümne protsendi võrra, mis on hämmastav arengutempo.
Seega ei näita tarbimise suhteliselt väike osakaal mitte hiinlaste tarbimise nõrkust, vaid eelkõige seda, kuivõrd palju rohkem investeerib Hiina võrreldes lääneriikidega oma majanduse jätkuvasse arengusse.
Ka tarbimise tegelik areng kinnitab seda. Hiina tarbijate kulutused on liikunud püsival kasvuteel ning koos vabalt kasutatava mediaansissetuleku suurenemisega on kasvanud plahvatuslikult ka Hiina töölisklassi ostujõud. Samal ajal on ka jõukamate hiinlaste tarbimisaktiivsust võimatu mitte märgata nagu võib näha kõikides maailma luksuskauplustes Shanghaist Pariisini.
Seega ei näita tarbimise suhteliselt väike osakaal mitte hiinlaste tarbimise nõrkust, vaid eelkõige seda, kuivõrd palju rohkem investeerib Hiina võrreldes lääneriikidega oma majanduse jätkuvasse arengusse.
yanis varoufakis
Kuigi Hiinas võib tõepoolest mõnes valdkonnas hetkel täheldada eratarbimise kasvu teatavat aeglustumist, siis puudutab see trend pigem teenuste kui kaupade sfääri. Samas oleks ka antud trendi ekslik tõlgendada majandusliku nõrkuse ilminguna.
Hiina valitsus on järginud nimelt ekspertide soovitusi ning suurendanud jõudsalt tervishoiu ja hariduse riiklikku rahastamist. Antud otsuse tulemusena on nii tervishoiu kui hariduse kättesaadavus terves riigis paranenud ja pakutavate teenuste maht kasvanud, samal ajal kui inimeste vajadus nende teenuste eest omast taskust maksta on proportsionaalselt vähenenud. Ehk teisisõnu… Kulutuste langus erasektori teenustes peegeldab Hiina puhul mitte teenuste tarbimise summaarset langust, vaid pigem ümber jaotumist viisil, kus avalike teenuste tarbimise määr on kasvanud.
Ja kas pole avalike teenuste kvaliteetsem ja ulatuslikum tagamine elanikkonnale selleks, mida ka Suurbritannia valitsus on oma kodanikele lubanud, kuid erinevalt hiinlastest pole suutnud ellu viia? Ning kas pole sama lubanud ka enamik Euroopa Liidu valitsusi, ilma et need lubadused oleksid kunagi tegelikkuseks saanud?
kas pole avalike teenuste kvaliteetsem ja ulatuslikum tagamine elanikkonnale selleks, mida ka Suurbritannia valitsus on oma kodanikele lubanud, kuid erinevalt hiinlastest pole suutnud ellu viia? Ning kas pole sama lubanud ka enamik Euroopa Liidu valitsusi, ilma et need lubadused oleksid kunagi tegelikkuseks saanud?
yanis varoufakis
Siit jõuame ootuspäraselt sama arutelu teise pooleni ehk väiteni, et investeeringute oskaal Hiina majanduses on ebamõistlikult suur. Kuid kas me ei peaks enne sellise hinnangu andmist endalt küsima – liiga suur võrreldes kelle või millega? Kas Hiina oleks pidanud jätma rajamata oma maailma tipptasemel raudteevõrgu? Või oleksid hiinlased pidanud loobuma oma investeeringutest taastuvenergiasse, akutehnoloogiasse ja kogu riigi elektrifitseerimisse? Kas Pekingil oleks maailmas aset leidvat arvestades olnud mõistlik loobuda võimalusest vähendada oma sõltuvust fossiilkütusetööstuse arengutest ja erihuvidest?
Minu hinnangul on vastus ilmne ning hiinlaste massiivne investeeringute programm on tänaseks ennast igati õigustanud. Pigem võiksime olla enesekriitilised ning nentima, et erinevalt Hiinast pole Euroopa tänaseks ligi kakskümmend aastat oma taristu arendamiseks praktiliselt mitte mingisuguseid investeeringuid teinud. Kumb poliitika on teie arvates jätkusuutlikum?
Ning sedasi jõuamegi teise levinud arusaamani, mille kohaselt peitub Hiina ekspordiedu saladus riiklikes subsiidiumites, mis moonutavad konkurentsi, andes riigi ettevõtetele ebaausa konkurentsieelise.
erinevalt Hiinast pole Euroopa tänaseks ligi kakskümmend aastat oma taristu arendamiseks praktiliselt mitte mingisuguseid investeeringuid teinud.
yanis varoufakis
Mõistagi ei ole võimalik eitada, et Hiina valitsus oma ettevõtteid subsideerib ja toetab, ent analüüsides reaalseid näitajaid ning kõrvutades neid Ühendriikide, Saksa või Prantsusmaa näitajatega ei ole mingisugust faktilist alust väita nagu saaksid Hiina ettevõtted oma valitsuselt rohkem tuge kui nende lääne analoogid. Hiina tegelik konkurentsieelis muutub aga koheselt mõistetavaks igale ühele kes on Hiina tehastes või isegi põllumajandusettevõtetes tänapäeval käinud ning olnud tunnistajaks milline on sealne tootmistehnoloogia eesrindlikkuse tase ning millises ulatuses on hiinlased rakendanud tehisintellekti toomisprotsesside efektiivsemaks muutmiseks. Erinevalt läänest ei rakenda hiinlased tehisintellekti näiteks luuletuste kirjutamiseks või muuks sarnaseks, vaid päris tootmisvõimsuse kasvatamiseks, millest on tänaseks saanud nende edu üks peamisi alustalasid.
Nagu ma varemalt olen juba märkinud, on Euroopa kujundanud konkurentsivõimest omamoodi kinnisidee. Hiina on sellest lõksust hoidunud ning seadnud tähelepanu kesemesse hoopiski tootlikkuse kriteeriumi. Pean seda suureks tugevuseks ja soovin vaid, et ka Euroopa oleks olnud piisavalt ettenägelik, et vastaval viisil käituda.
Kolmas laialt levinud väärarusaam puudutab Hiinalste poolt rakendatavaid kontrollmeetmeid kapitali liikumisele. Antud käsitluse järgi rikub Hiina ausa konkurentsi põhimõtteid, piirates kapitali liikumist ja hoides seeläbi oma valuuta kurssi kunstlikult madalal.
Jällegi… see vastab tõele, et Hiina kasutab kapitalikontrolle. Kuid siinkohal oleks kohane küsida – miks ei tohiks kapitali liikumisele olla seatud mingisuguseid piiranguid?
Hiinale kapitalikontrolli kehtestamise eest etteheiteid tehes tasub meenutada, et lääne kapitalismi (Bretton Woodsi leppe järgne) kuldajastu 1950ndatel ja 1960ndatel põhines süsteemil, kus piirangud kapitali liikumisele olid süsteemi loomulikuks osaks.
Ning kui meenutada, milleks Bretton Woodsi lepe algselt üldse sõlmiti, siis oleme sunnitud tunnistama, et kogu süsteemi eesmärgiks oli säilitada ja hallata Ameerika Ühendriikide (kui toonase maailma suurima tööstusriigi) majanduse ülejääke.
Põhjus selleks oli ilmne… Teise maailmasõja järel olid Ameerika Ühendriigid maailmas sisuliselt ainus esmaklassiline majandusjõud, mille tootmine genereeris pidevalt massiivseid ülejääke. Euroopa ja Jaapani majanduse dollariseerimise ning Bretton Woodsi süsteemi rajamise algne mõte oligi hoida kapitalikontrollide abil dollari väärtust kunstlikult madalal ning korraldada Ameerika kogutoodangu ülejääkide kasutamist viisil, mis võimaldaks seda suunata läbimõeldult Euroopa ja Jaapani majandusse.
Selline korraldus osutus erakordselt edukaks. Just Ameerika tootmisülejääkide olemasolu ja nende suunamine rahvusvahelisse majandusringlusesse oli võti, mis käivitas Teise maailmasõja järgselt kogu maailmamajanduse mootori. Süsteem toimis nagu õlitatult, ent üksnes senikaua kuni Ühendriikidel eksisteeris majanduslik ülejääk mida maailmamajandusse suunata.
Just Ameerika tootmisülejääkide olemasolu ja nende suunamine rahvusvahelisse majandusringlusesse oli võti, mis käivitas Teise maailmasõja järgselt kogu maailmamajanduse mootori. Süsteem toimis nagu õlitatult, ent üksnes senikaua kuni Ühendriikidel eksisteeris majanduslik ülejääk mida maailmamajandusse suunata.
yANIS VAROUFAKIS
1971. aasta 15. august, mil president Nixon Bretton Woodsi süsteemi lõpetas, algas uus ajastu maailmamajanduses ning kehtima hakkas süsteem, mida on kirjeldatud erinevate mõistete abil nagu globaliseerumine, finantsialiseerumine ning neoliberalism.
Hiina puhul ei ole täna kõige olulisemaks küsimuseks mitte enam see kas selle valitsuse poolt kehtestatud piirangud kapitali rahvusvahelisele liikumisele on õigustatud või mitte, vaid see kas või millal kavatseb Hiina luua ise 21. sajandi Bretton Woodsi analoogi, kus Hiina tohutu tootmise ülekaal oleks suunatav välisturgudele viisil, mis aitaks tasakaalustatult juhtida kogunõudlust maailmas.
Selline korraldus muutub hädavajalikuks, kui Hiina soovib lõpetada deflatsiooni eksportimise, millega ta praegu sisuliselt tegeleb. Riik, mille eksport ületab importi sedavõrd kolossaalses ulatuses nagu Hiina, ei ekspordi välismaale üksnes kaupu, vaid kannab teistele majandustele üle ka deflatsioonilist survet ja sellega seotud kriisiohtu.
Hiina puhul ei ole täna kõige olulisemaks küsimuseks mitte enam see kas selle valitsuse poolt kehtestatud piirangud kapitali rahvusvahelisele liikumisele on õigustatud või mitte, vaid see kas või millal kavatseb Hiina luua ise 21. sajandi Bretton Woodsi analoogi, kus Hiina tohutu tootmise ülekaal oleks suunatav välisturgudele viisil, mis aitaks tasakaalustatult juhtida kogunõudlust maailmas.
yanis varoufakis
Seetõttu on määrava tähtsusega küsimuseks lähitulevikus, kas Hiina püüab luua BRICSi riikide või mõne muu riikide ühenduse raames süsteemi, mis võimaldaks oma tootmise ülejääke välismaailma suunata võimalikult läbimõeldud viisil.
Kui seda ei juhtu, võivad tagajärjed olla tõsised. Minu hinnangul hakkavad sellised tasakaalustamatused paratamatult tekitama üha suuremaid geopoliitilisi pingeid ning pole sugugi välistatud, et need viivad lõpuks sügava vastasseisuni, mis võib ohustada ka Hiina enda edasist arengut.
Ei ole välistatud ka stsenaarium, kus Hiina saab kogema oma enda analoogi “Nixoni šokist” veel enne kui jõuab oma Bretton Woodsi laadse valuutasüsteemi paika panna.
Ent olenemata sellest milliseks tulevik kujuneb, vajab igasugune arutelu Hiina majandusest ning selle suhtestumisest välismaailmaga kainepilgulist lähenemist, mis suudab mõelda väljapoole kolme nimetatud baasmüüdi poolt antud raame.
Wolfgang Münchau: Olen sinuga nõus, et rahvusvahelise makroökonoomika üldlevinud käsitlused on Hiinas toimuvat ikka ja jälle valesti hinnanud. Kogu lääne mõtlemine on aastakümneid lähtunud eeldusest, et Hiina majandus peab varem või hiljem kokku varisema, et seal kujuneb paratamatult välja jätkusuutmatu mull või et kogu sealne süsteem on oma olemuselt ebastabiilne. Ent erinevalt lääne prognoosidest ning käitudes risti vastupidiselt poliitikale mida lääne majandustes on aastakümneid rakendatud, on Hiina osutunud edukaks määral mida läänes ei peetud isegi võimalikuks.
erinevalt lääne prognoosidest ning käitudes risti vastupidiselt poliitikale mida lääne majandustes on aastakümneid rakendatud, on Hiina osutunud edukaks määral mida läänes ei peetud isegi võimalikuks.
wolfgang münchau
Samuti nõustun sinu tähelepanekuga subsiidiumide kohta. Eeskätt eurooplastele on meeldinud uskuda ning levitada müüti nagu oleks Hiina tööstuse edu seletatav peamiselt riiklike toetustega. Antud arusaam või pigem arusaamatus peegeldab sügavat ignorantsust Hiina majanduse mõistmisel.
Hiina riik tegutseb täna sisuliselt riskikapitalisti kombel. Kui Peking peab mõnda uut tehnoloogiat või majandussektorit strateegiliselt oluliseks, suunab ta sinna märkimisväärses mahus stardikapitali. Sedasi on toimitud muuhulgas nii autotööstuse kui ka elektriakude tootmise puhul.
Riiklik massiivne kapitalisüst toob kaasa ettevõtete investeeringute laine, millele järgneb aga erakordselt tihe ja sageli halastamatu konkurents. Paljud turule tulnud ettevõtted ei pea survele vastu ning lõpetavad tegevuse. Seevastu nendest kes armutus võitluses ellu jäävad kujunevad riiklikud tšempionid.
Hiina riik tegutseb täna sisuliselt riskikapitalisti kombel. Kui Peking peab mõnda uut tehnoloogiat või majandussektorit strateegiliselt oluliseks, suunab ta sinna märkimisväärses mahus stardikapitali. Sedasi on toimitud muuhulgas nii autotööstuse kui ka elektriakude tootmise puhul.
wolfgang münchau
Seega pole Hiina autotööstuse praegune edu enam ammu seletatav pelgalt subsiidiumidega. Vastupidi, reaalsus on see, et Euroopa riigid subsideerivad oma autotootjaid maksumaksjate rahadega tänasel päeval oluliselt suuremal määral kui Hiina seda teeb. Eriti ilmekas on siinkohal Saksamaa näide, kus kasutatakse tänini ulatuslikke energia- ja elektriautotoetusi.
Muidugi võib väita, et Hiina ettevõtetele antud algkapital loob neile ebaõiglase konkurentsieelise, kuna Euroopa ettevõtted peavad sageli kasutama vähem soodsat pangarahastust. Selles väites võib olla tõetera, ent see ei muuda tõsiasja, et tegemist on üksnes teistsuguse investeeringute korraldamise viisiga, mis erineb meetodi, mitte olemuse poolest.
Ameerika Ühendriikides rahastavad ettevõtted oma arengut suuresti likviidsete kapitaliturgude kaudu. Euroopas aga selline süsteem praktiliselt puudub. Hiina on seevastu saavutanud midagi erakordset, olles loonud tööstusliku arengumudeli, mis toimib veelgi paremini kui erakätes olevate finantskapitaliturgude poolt alal hoitud süsteem.
Seejuures ei taha ma sugugi väita, et Hiina mudel peaks saama ka meie omaks. Ma ei usu, et Euroopa võiks või peaks Hiina ühiskonnakorraldust jäljendama. Küll aga peaksime loobuma enesega rahulolevast arusaamast, mille kohaselt kommunism on lõplikult lüüa saanud.
Ameerika Ühendriikides rahastavad ettevõtted oma arengut suuresti likviidsete kapitaliturgude kaudu. Euroopas aga selline süsteem praktiliselt puudub. Hiina on seevastu saavutanud midagi erakordset, olles loonud tööstusliku arengumudeli, mis toimib veelgi paremini kui erakätes olevate finantskapitaliturgude poolt alal hoitud süsteem.
wolfgang münchau
Tegelikkus näitab midagi muud. Kommunism pole kadunud ning Hiinas toimib üks selle vormidest märkimisväärse eduga. See ei tähenda, et peaksime ise kommunistideks hakkama, ning mina vähemasti seda kindlasti ei poolda, kuid samas tuleb meil loobuda ideoloogilisest ülbusest ning tunnistada, et Hiina süsteem on osutunud erakordselt elujõuliseks. See ei ole vähemasti praegu mingist otsast kokku varisemas ega näi ka oma sisemiste vastuolude tõttu paratamatule kokkuvarisemisele määratud olevat nagu meile meeldib endile korrutada.
Vaatamata eelpool mainitule, suhtun ma Hiina majanduspoliitikasse mitmes olulises küsimuses kriitiliselt.
Eeskätt pean ma Hiinat neomerkantilistlikuks riigiks. Sisuliselt järgib Hiina paljuski sama majandusloogikat nagu Saksamaa seda teinud on, kuid teeb seda märksa edukamalt ja palju suuremas ulatuses.
Nende kahe riigi vahel on siiski üks oluline erinevus. Saksamaa käsutuses pole kunagi olnud selliseid strateegilisi kontrollpunkte, mille kaudu oleks võimalik teistele riikidele majanduslikku survet avaldada. Seetõttu satub Saksamaa tõsistesse raskustesse niipea kui tema ekspordile kehtestatakse väliskaubanduspartnerite poolt tariifid – mis on miskit mille tunnistajaks oleme viimasel ajal olnud.
Hiinal on seevastu surve alla sattudes võimalus vastata samalaadsetele meetmetele oma ekspordi piiramisega. Heaks näiteks on siinkohal juhtum teatud Hollandi ettevõttega, mis oli varem Hiina omanduses, ent mille Hollandi riik sunniviisiliselt oma kontrolli alla võttis. Hiina reageeris Hollandlaste sammule koheselt, blokeerides ettevõtte toodangu ekspordi Euroopasse. Tagajärjed ilmnesid kiiresti, sest Euroopa autotootjatel hakkas peagi nappima tootmiseks vajalikke kiipe.
Sama loogika avaldub ka haruldaste muldmetallide ning teiste strateegiliste mineraalide puhul, milles Hiinal on maailmas praktiliselt monopoolne positsioon. Need pole pelgalt kaubanduspoliitilised meetmed, vaid geopoliitilised survevahendid mida teistel riikidel ei ole.
Niipea kui Donald Trump kuulutas Hiina vastu välja suursuguse nimega “vabastamispäeva tollitariifid”, vastas Hiina kohe ja jõuliselt omapoolsete vastumeetmetega, sundides Trumpi koheselt kapituleeruma , kuna kogu USA sõjatööstus oleks ilma Hiina toorme ja komponentideta võimetu midagi tootma.
Niipea kui Donald Trump kuulutas Hiina vastu välja suursuguse nimega “vabastamispäeva tollitariifid”, vastas Hiina kohe ja jõuliselt omapoolsete vastumeetmetega, sundides Trumpi koheselt kapituleeruma , kuna kogu USA sõjatööstus oleks ilma Hiina toorme ja komponentideta võimetu midagi tootma.
wolfgang münchau
Lühikeses perspektiivis võib selline survepoliitika olla erakordselt tõhus. Mind seevastu huvitab rohkem mida see saab tähendama Hiina ja ülejäänud maailma vahelistes suhetes pikemas perspektiivis.
Juba praegu võime näha kuidas teised riigid ja ettevõtted otsivad võimalusi Hiina kontrolli alt vabanemiseks, töötades välja alternatiivseid materjale ja tehnoloogiaid. Mida tugevamalt Hiina oma monopoolset turupositsiooni survevahendina kasutab, seda suuremaks muutub paratamatult ka teiste motivatsioon sellest sõltuvusest vabaneda.
Seetõttu ei pruugi Hiina mõjuvõim haruldaste muldmetallide turul kümne aasta pärast olla enam kaugeltki samaväärselt kõigutamatu kui see on hetkel. Ka tehnoloogiline areng võib vähendada vajadust just nende materjalide järele, mille üle Hiinal täna nii suur kontroll on.
Minu meelest peaksid kõik suurriigid üleüldse väga hoolikalt kaaluma kas, millal ja kuidas oma strateegilisi mõjuhoobasid poliitilise surve avaldamise eesmärkidel kasutada.
Sama probleem puudutab ka Ameerika Ühendriike, mis kasutab dollarit sanktsioonide kehtestamise instrumendina. Kummatigi muudab selline poliitika üksnes suuremaks teiste riikide soovi vabaneda dollaripõhisest kaubandusest nii kiiresti kui võimalik, tehes seda näiteks uute krüptovaluutade süsteemide abil.
Yanis Varoufakis: Tahaksin siinkohal peatuda sinu tähelepanekul selle kohta, kuidas erinevates majandussüsteemides investeeringuid suunatakse. Minu arvates on see üks olulisemaid erinevusi Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel.
Ameerikas toimub investeeringute jaotamine suuresti Wall Streeti, riskikapitalifondide ja finantsturgude kaudu. Hiinas on seevastu kujunenud tänaseks välja oluliselt mitmekesisem rahastamissüsteem, milles osalevad nii era- kui ka riigipangad aga ka kohalikud haldusüksused.
Kui võrrelda nende kahe riigi investeerimiskeskkonda, jääb mulle paratamatult mulje, et Hiinas valitseb tänaseks investeeringute saajate vahel märksa tihedam konkurents kui Ühendriikides. Hiinas jagatakse laiali tohutul hulgal kapitali, mis jõuab palju suurema arvu inimeste, ettevõtete ja idufirmadeni kui Ameerikas. Just see konkurentsi tihedus on tähelepanuväärne, eriti kui kõrvutada seda Ameerika erakapitali tegeliku liikumisega.
Kui uurida lähemalt, kuidas Ameerika Ühendriikides täna peamisi kapitaliinvesteeringuid tehakse, selgub, et 5500 idufirma rahastamise taga on vaid käputäis tehnoloogiahiide, kelle investeeringutega kaasneb enamasti klausel, mis keelab investeeringut vastu võtvaid ettevõtteid neid rahastavate hiidkontsernidega konkureerida. Teisisõnu, ükskõik millise uue teenuse või rakenduse idufirma ka välja töötaks, ei tohi see konkureerida ühegi investeerinud suurkorporatsiooni olemasoleva teenusega.
Sedasi on Ameerikas tänaseks välja kujunenud kapitaliinvesteeringute süsteem, mille eesmärk on kindlustada turuliidriteks olevate hiidkontsernide positsioone veelgi. Antud süsteem on täielikuks vastandiks Hiinale, kus riik kaitseb konkurentsi karmide meetmetega, karistades kõiki tehnoloogiakontserne, mis üritavad idufirmade arengut köndistada.
Sedasi on Ameerikas tänaseks välja kujunenud kapitaliinvesteeringute süsteem, mille eesmärk on kindlustada turuliidriteks olevate hiidkontsernide positsioone veelgi. Antud süsteem on täielikuks vastandiks Hiinale, kus riik kaitseb konkurentsi karmide meetmetega, karistades kõiki tehnoloogiakontserne, mis üritavad idufirmade arengut köndistada.
yanis varoufakis
Mulle meenub sellega seoses vestlus ühe kõrge ametnikuga Pekingis. Küsisin temalt, mis juhtuks siis, kui Ameerika Ühendriigid kehtestaksid Hiina kaupadele väga kõrged tollitariifid ja Hiina eksport selle tagajärjel järsult väheneks.
Tema vastus oli kõnekas. Ta selgitas, et Hiinas on juba 150 miljonit digitaalset rahakotti, mis kuuluvad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning eraisikutele. Sisuliselt on tegemist keskpanga emiteeritud stabiilse digirahaga. Lisaks on Hiinal olemas ka WeChat rakendus, mille kaudu saab samuti korraldada väga suure osa tehingutest, mis majandust pöörlemas hoiavad.
Seega… Tänaseks juba laialdaselt levinud digi-rahakottide taristu võimaldab Hiinal vajaduse korral sisenõudlust kiiresti suurendada ka juhul kui Ameerika või mingi muu turg peaks Hiina tootjatel ühtäkki ära langema.
Tänaseks juba laialdaselt levinud digi-rahakottide taristu võimaldab Hiinal vajaduse korral sisenõudlust kiiresti suurendada ka juhul kui Ameerika või mingi muu turg peaks Hiina tootjatel ühtäkki ära langema.
yanis varoufakis
Kui võrrelda Hiina reaalsust Euroopa või Ameerika olukorraga, muutuvad erinevused eriti kontrastseks.
Näiteks Euroopas soovib Euroopa Keskpank kasutusele võtta digieuro, samas kui pangad seisavad sellele vastu. Ameerika Ühendriikides on Föderaalreservi tegutsemisvõimalusi kärbitud, samal ajal kui stabiilsete krüptorahade emiteerimine on jäetud erasektori kätte. Mõistagi pole kahtlust, et Ameerika valitsev majanduslik eliit teenib tugevalt kontsentreeritud finantssüsteemist märkimisväärset tulu.
Ehk teisisõnu… Hiina on tänaseks ehitanud ülesse finantssüsteemi, mis on USA ja Euroopa süsteemidest märgatavalt võimekam finantskapitali muundamisel reaalseks tootlikkuse ning materiaalse heaolu kasvuks.
Hiina on tänaseks ehitanud ülesse finantssüsteemi, mis on USA ja Euroopa süsteemidest märgatavalt võimekam finantskapitali muundamisel reaalseks tootlikkuse ning materiaalse heaolu kasvuks.
yanis varoufakis
Wolfgang Münchau: Mina hindaksin Ameerika Ühendriikide majandusmudelit siiski mõneti kõrgemini kui sina seda tegid. Seda eeskätt sellepärast, et Ühendriikide finantssüsteem on suutnud vaatamata kõikidele oma miinustele tagada Ameerikas pikemat aega majanduskasvu. Euroopa Liit ei ole selles mõttes suutnud mitte midagi analoogset pakkuda. Ning kui Hiina mudel erineb Ühendriikide omast fundamentaalselt, on selle erakordne edukus kõige ilmekamaks näiteks, et majanduskasvu tagamiseks ei ole olemas ühte ainuõiget mudelit.
Tegelikult oli ka Euroopal kunagi olemas oma toimiv lahendus. 1950. aastatel Jean Monnet’ eestvedamisel välja arendatud riiklik investeerimispangandus mängis toona olulist rolli sõjajärgse Euroopa tööstuskasvu käivitamisel ja toetamisel. See mudel toimis omal ajal hästi, ent ükski süsteem ei püsi igavesti, kui seda muutuvate oludega ei kohandata.
Euroopa probleem seisnebki selles, et me pole suutnud oma kunagi hästi toiminud mudelit ajakohastada. Euro kasutuselevõtt oleks võinud anda Euroopale suurepärase võimaluse kogu oma pangandussüsteemi põhjalikult uuendada ning luua selle pinnalt terve kontinendi tööstusele uus investeerimismudel. Paraku jäeti see võimalus kasutamata.
Euroopa probleem seisnebki selles, et me pole suutnud oma kunagi hästi toiminud mudelit ajakohastada. Euro kasutuselevõtt oleks võinud anda Euroopale suurepärase võimaluse kogu oma pangandussüsteemi põhjalikult uuendada ning luua selle pinnalt terve kontinendi tööstusele uus investeerimismudel. Paraku jäeti see võimalus kasutamata.
wolfgang münchau
Oluline on mõista, et see kuidas, kui kvaliteetselt ja kui palju me asju toodame, ei määra pelgalt meie majanduse struktuuri. See kujundab ka meie teaduse arengupotentsiaali, ühiskonna funktsioneerimist ning elanikkonna enesekindlust ning uhkust ühiste saavutuste üle. Hiinlased on täna selle ülesande ameeriklastest paremini lahendanud, ent kõige masendavamas seisus on siinkohal eurooplased kes on täielikult kängu jäänud.
Kõik lausutu ei tähenda, et ma pean Hiina tulevikku pilvituks. Eelkõige teevad mulle muret Hiina demograafilised väljavaated ning selle autoritaarne poliitiline süsteem, mis on mõistagi ka Euroopas aktuaalseteks teemadeks.
Samas kui otsida Hiina ja Ameerika majandusliku edu ühisnimetajat, siis selleks on ilmselt mõlema riigi valmisolek tulla toime murranguliste muutustega. Tõtt öelda on USA kapitaliturud üles ehitatud selliste võimaluste maksimaalseks ekspluateerimiseks, jättes konkurentsivõimetud harud olelusvõitluses enese hooleks ning panustades võitjatesse.
Euroopa tööstuspoliitika seevastu on ehitatud ülesse erinevalt Hiinast ja Ühendriikidest mitte võitjate sünnitamiseks, vaid surijate elus hoidmiseks. Saksamaa autotööstus on siin ilmekas näide: selle asemel et suunata ressursse uutesse tööstusharudesse, kulutatakse Berliinis jätkuvalt tohutuid summasid taanduvas sektoris tegutsevate ettevõtete toetamisele.
Euroopa tööstuspoliitika seevastu on ehitatud ülesse erinevalt Hiinast ja Ühendriikidest mitte võitjate sünnitamiseks, vaid surijate elus hoidmiseks.
wolfgang münchau
Ehk teisisõnu… Hiinlased on suutnud säilitada midagi, mille eurooplased näivad olevat kaotanud: valmisoleku muuta põhjalikult olemasolevaid majandusstruktuure, võtta omaks uusi tehnoloogiaid ja kui muutunud olud seda nõuavad, siis seada kahtluse alla oma senised edulood.
Siit ka põhjus, miks minu hinnangul kujundatakse maailma tulevik eeskätt Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahelises mõõduvõtus. See on vastasseis, mille tulemust ei määra üksnes ootuspärased parameetrid nagu riikide suurus, majanduslik kaal või sõjaline võimsus, vaid üha enam ka nende suutlikkus uuendada tehnoloogiat, kujundada ümber tootmist ning kohaneda murranguliste muutustega. Ning need on võimed, mille Euroopa on tänaseks praktiliselt täielikult kaotanud.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Foto: Shutterstock
