Mattias Desmet
Audio leiate artikli lõpust.
Me elame murrangulistel aegadel. Ühelt poolt oleme täna tunnistajateks kõigest mõne aasta eest võimude poolt massidele ette dikteeritud koroonanarratiivi kokkuvarisemisele; teiselt poolt aga näeme, kuidas Ukraina sõja ümber loodud kohustusliku mütoloogia ümber on toimunud uus massiformatsioon. Ühe narratiivi kokkuvarisemisele järgnenud teise narratiivi pealesurumine ei ole aga kokkusattumuseks.
Koroonaviirusesse puutuvalt näeme, et olulised faktid, mida kõik need, keda faktid veel huvitasid, juba ammu teadsid, on hakanud viimaks ka peavoolumeediasse imbuma: alustades tõsiasjast, et pandeemia valla puhkemises puudus Wuhani nahkhiirtel igasugune süülisus.
Koroonaviirusesse puutuvalt näeme, et olulised faktid, mida kõik need, keda faktid veel huvitasid, juba ammu teadsid, on hakanud viimaks ka peavoolumeediasse imbuma.
Mattias Desmet
Nagu tänaseks üleüldiselt tunnistatakse, pärines Covid-19 tõepoolest Wuhanis asuvast laborist, kus vaieldamatult eksperimenteeriti koroonaviirustega. Kuid tänaseks ka peavoolumeediasse jõudnud info on ebameeldivam kui pelgalt teadmine, et viirus pärines laborist. Mis on eriliselt heidutav, on tõsiasi, et mitmed koroonasulgusid peale sundinud ametnikud teadsid juba algusest COVID-19 inimtekkelisest päritolust.
Tasub meenutada, et koroonaviiruse valla pääsedes oli mitmeid tunnustatud inimesi, sh Nobeli preemia laureaadist viroloog Luc Montagnier, kes hoiatasid juba kriisi vallandudes, et mõningaid Covid-19 DNA-s esinevaid järjestusi lihtsalt ei eksisteeri looduses, millest järeldub, et Covid-19 pidi olema laboratoorset päritolu geneetilise modifitseerimise produkt. Vaatamata Montagnier’ poolt välja toodud asjaolude tõesusele, jätkus valitsuste poolt rahastatud “teadusajakirjanikel” ning nõndanimetatud “faktikontrollijatel” jultumust nimetada Nobeli laureaadist viroloogi “vandenõuteoreetikuks” ning šarlataniks.
Maailma ühe tunnustatuima viroloogi “tühistamine” on vaid üks näide halastamatusest, millega tõde koroonakriisi ajal vahendeid valimata maha suruti.
Mattias Desmet
Maailma ühe tunnustatuima viroloogi “tühistamine” on vaid üks näide halastamatusest, millega tõde koroonakriisi ajal vahendeid valimata maha suruti. Soovitan siinjuures kindlasti kuulata ka Facebooki omanikust Meta tegevjuhi Mark Zuckerbergi avalikku ülestunnistust Joe Rogani saates, kus Facebooki looja selgitas täpselt, miks ta soovib Metas lõpetada faktikontrolli. Tasub meeles pidada, et kõikvõimalikud “faktikontrollijad” tegutsevad alati propagandamasinavärgi instrumentidena, kelle töö seisneb narratiivi kummutavate tõdede ning tõerääkijate vaigistamises.
Ent kas viiruse päritolu on lõppkokkuvõttes üldse oluline? Vägagi. Antud tõdemus illustreerib veelgi selgemalt tehnokraatliku lähenemise totaalset läbikukkumist inimkonna kooseksisteerimist suunava algena. Lisaks sellele, et haiguse tehnoloogiline raviviis kukkus ühemõtteliselt läbi – mRNA-vaktsiinid ei peatanud teadupärast viiruse levikut –, on tänaseks avalikuks saanud, et tehnokraatlik vaimulaad mitte üksnes ei ebaõnnestunud viiruse peatamisel, vaid oli viiruse algseks tekkepõhjuseks.
Tasub meeles pidada, et kõikvõimalikud “faktikontrollijad” tegutsevad alati propagandamasinavärgi instrumentidena, kelle töö seisneb narratiivi kummutavate tõdede ning tõerääkijate vaigistamises.
Mattias Desmet
Nüüd, kus on jõutud üksmeelele, et viirus pärines Wuhani laborist, on aeg küps esitada järgmine küsimus: mis pistmist oli immunoloog Anthony Faucil Wuhani laboriga? Huvi korral leiate rohkem infot käesolevas viidatud USA Kongressi dokumendist. Samuti soovitan lugeda USA uue tervishoiuministri, “vaktsiinivastase” ja “vandenõuteoreetiku” Robert F. Kennedy Jr kahte viimast raamatut.
Meedia võiks aga suunata oma tähelepanu sellele, et vastata järgnevatele küsimustele:
Esiteks – kuidas on lood Covid-19 kui geneetiliselt muundatud viiruse poolt põhjustatud suremusega? Ning miks maailm neelas alla täielikult ülepaisutatud suremusnäitajad, mida isegi statistika autorid 2020. aastal Ühendkuningriigi parlamendis antud tunnistuste kohaselt liiga kõrgeks hindasid?
Oleks viimane aeg vaadata tõele näkku, vastates lihtsale küsimusele: kas vaktsiinid siis peatasid viiruse leviku, nagu meile lubati?
Mattias Desmet
Teiseks – oleks viimane aeg vaadata tõele näkku, vastates lihtsale küsimusele: kas vaktsiinid siis peatasid viiruse leviku, nagu meile lubati? Eeldus, et vaktsiinid peatavad viiruse leviku, käibis mäletatavasti õigustusena kohelda süstimisest loobunud inimesi teise klassi kodanikena, keelates reisimise, avalike kohtade külastuse ning palju muudki. Antud asjaolu valguses tasub meenutada ka seda, kuidas kogu maailma poliitikud viitasid ennast süstida mitte lubanud inimestele kui pandeemia jätkumise süüdlastele. Ehk on teilgi meeles toona levinud meem “vaktsineerimata inimeste” pandeemiast.
Muuhulgas oleks huvitav teada, kas tänase seisuga leidub enam üldse kedagi, kes veel kahtleb, et kogu koroonasulgude ajal viljeletud ebainimlik poliitika oli kõike muud kui faktiliselt põhistatud? Vaktsiin ei peatanud ju teadupärast viiruse levikut. Mis puutub küsimusse, kui ohutud koroonavaktsiinid olid, siis ootame sellele küsimusele vastamisega veidi. Käsitleme ohutust siis, kui oleme kahele eelmisele küsimusele vastanud.
Kas tänase seisuga leidub enam üldse kedagi, kes veel kahtleb, et kogu koroonasulgude ajal viljeletud ebainimlik poliitika oli kõike muud kui faktiliselt põhistatud?
Mattias Desmet
Hoolimata mõne aasta eest kehtestatud koroonapoliitika totaalsest läbikukkumisest valmistuvad selle propageerijad rakendama sama strateegiat ka järgmise viirusepuhangu puhul (huvitav oleks siinkohal teada, kas ka järgmine globaalne viirus saab taas kord olema laboratoorset päritolu?).
Teada on see, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on tänaseks juba soetanud Euroopa Liidult koroonaseire tehnoloogia (QR-koodide ja muu sarnasega süsteem), eesmärgiga arendada süsteemi edasi nn “digitaalse vaktsineerimispassi” jaoks, mis peaks kujunema osaks laiemast sotsiaalse krediidi ning keskpanga digivaluutaga seotud digitaalsest identiteedist.
Nende jaoks, keda ahvatleb idee totaalsest kontrollist, on digitaalse vaktsineerimispassi, sotsiaalse krediidi ning keskpanga digivaluutade näol tegemist väga atraktiivse mehhanismiga.
Mattias Desmet
Nende jaoks, keda ahvatleb idee totaalsest kontrollist, on digitaalse vaktsineerimispassi, sotsiaalse krediidi ning keskpanga digivaluutade näol tegemist väga atraktiivse mehhanismiga, kuidas luua kogu ühiskonna kaootiliselt vingerdavast puntrast digitaalse masinavärgi abil range kontrollsüsteem, mille abil vähendada muuhulgas ka iga inimese ökoloogilist jalajälge, premeerides kuulekaid ning karistades isepäiseid kodanikke. Sest lõppkokkuvõttes me teame ju väga hästi, et lapsi tulebki kasvatada ning lõppastmes oleme me kõik vastutustundetud jõnglased… Kuid siinjuures kerkib küsimus – kui kogu inimkond on kogum kasvatamatuid põngerjaid, siis milline rüblik peaks pälvima õiguse teisi kamandada?
Nagu teisedki totalitaarsed süsteemid, ei suuda ka praegune tehnokraatlik süsteem õppida absoluutselt mitte midagi oma enda poolt esile kutsutud katastroofidest. Süsteem purjetab ideoloogilises tuules fanaatiliselt ning pimesi edasi, otsides järgmist kari, millel ohverdada järgmine põlvkond, kes tuuakse vereohvrina tehnoloogilise paradiisi kohe-kohe valmis saavale altarile, mis jääb tegelikkuses mõistagi alati horisondi taha libisevaks utoopiaks.
Kõikidele totalitaarsetele süsteemidele on omane see, et nad elavad alati oma subjektide (usaldus)krediidil, mille loogika väidab, et tulevikus saabuv viirastuslik nirvaana kompenseerib praegused vägagi reaalsed kannatused. Sedasi käibivad totalitaarsed süsteemid mõistagi katastroofide tootmise masinana.
Kõikidele totalitaarsetele süsteemidele on omane see, et nad elavad alati oma subjektide (usaldus)krediidil, mille loogika väidab, et tulevikus saabuv viirastuslik nirvaana kompenseerib praegused vägagi reaalsed kannatused. Sedasi käibivad totalitaarsed süsteemid mõistagi katastroofide tootmise masinana.
Mattias Desmet
Võiksin mõistagi käsitleda veel mitmeid teisigi koroonakriisi aspekte, kuid jätan siinkohal otsa lahti. Selle asemel pean paslikuks esitada järgnev küsimus… Miks on koroonanarratiiv just nüüd meie kõigi silme all kokku varisemas? Võib-olla on see sedasi seepärast, et olukorrast arusaamine kasvabki kollektiivses teadvuses aeglaselt ning me hakkame alles nüüd mõistma, mis nende kummaliste koroonahüsteeria aastate jooksul tegelikult aset leidis?
Kuid ma ei pea seda selgitust paraku usutavaks. Tõe kerkimine peavoolumeedia fookusesse on fenomen, millel on reeglina väga vähe, kui üldse midagi pistmist ausa taotlusega mõista asju nii, nagu need tegelikult on. See on ka lihtsasti mõistetav, kui nendime, et kogu koroonanarratiiv kärises juba alguses igast otsast, mistõttu pidi masside massiline tõepimedus lähtuma mingisugusest teisest algest kui taiplikkuse puudujäägist.
Tõe kerkimine peavoolumeedia fookusesse on fenomen, millel on reeglina väga vähe, kui üldse midagi pistmist ausa taotlusega mõista asju nii, nagu need tegelikult on. See on ka lihtsasti mõistetav, kui nendime, et kogu koroonanarratiiv kärises juba alguses igast otsast, mistõttu pidi masside massiline tõepimedus lähtuma mingisugusest teisest algest kui taiplikkuse puudujäägist.
Mattias Desmet
Seega ei, mitte seal ei peitu see põhjus. Koroonanarratiiv variseb praegu kokku pigem seetõttu, et kõik emotsioonid, mis olid meile jutustatud loos päästikmehhanismi leidnud – hirm, frustratsioon, agressiivsus, isoleeritud inimeste irratsionaalne enesehävitamise tung… – kõik need ürgsed impulsid on leidnud tänaseks uue väljundi Ukraina sõja uues kohustuslikus narratiivis, ning sellega kaasnevas maailmasõja vallandumise ängis.
Kogu hirm, frustratsioon ja viha, mis olid suunatud kõigest mõne aasta eest koroonaviiruse ja „vaktsiinivastaste“ vastu, on nüüd seotud uue objektiga: „Putin“ ja „venelased“. Inimese elu kujundavad metafüüsilised alged on sedasi leidnud uue loo, milles elada. Koroonamaja on tänaseks hüljatud ja lagunema jäetud, olles nüüdseks muutunud nii hapraks, et vähimgi ratsionaalne mõte on küllaldane, et see kokku kukutada.
Kogu hirm, frustratsioon ja viha, mis olid suunatud kõigest mõne aasta eest koronaviiruse ja „vaktsiinivastaste“ vastu, on nüüd seotud uue objektiga: „Putin“ ja „venelased“. Inimese elu kujundavad metafüüsilised alged on sedasi leidnud uue loo, milles elada.
Mattias Desmet
Kui viimaste aastate jooksul vallandatud kriiside seeria meile inimkonna kohta üldse midagi õpetab, siis on selleks tõdemus, et inimene ei olegi primaarselt ratsionaalne olend; ta on olend, keda pillutavad metafüüsilised alged, mis tema mõistuse üle võimust võtavad.
Uus massiformatsioon (ehk teisisõnu masse endasse haarav psühholoogiline afekt) võib kujuneda intensiivsemaks ja agressiivsemaks kui eelmine. Selle põhjuseks on aga asjaolu, mida olen korduvalt selgitanud. Nimelt suurendas eelmine massiformatsioon üksnes inimeste üksildust ja üksildusega seotud hirmu ning agressiooni. Massiformatsioonide puhul jääb mulje, et need vabastavad inimesed üksildusest, mis selgitab ka koroonahüsteeria käigus kogetud maniakaalset entusiasmi, mida võisime täheldada näiteks haiglates tantsivate medõdede ja arstide sürreaalsena tundunud videotes.
Kuid massiformatsioonide poolt vallandatud entusiasm põhineb illusioonil. Tegelikkuses massi sulandumine üksnes võimendab üksildust ja kõiki sellega seotud tumedaid tunge. Massis on tõeline solidaarsus ja side kaasinimestega rangelt keelatud. Ainus lubatud solidaarsus kuulub kollektiivile. Massihüsteeria dramaatiliseks haripunktiks on ema, kes on valmis ütlema lahti oma lapsest, informeerides tema mittekonformsusest võimustruktuure, võttes oma tubliduse eest vastu medali, mis sümboliseerib tema lojaalsust kollektiivile.
Massihüsteeria dramaatiliseks haripunktiks on ema, kes on valmis ütlema lahti oma lapsest, informeerides tema mittekonformsusest võimustruktuure, võttes oma tubliduse eest vastu medali, mis sümboliseerib tema lojaalsust kollektiivile.
Mattias Desmet
Oleme tänaseks jõudnud punkti, kus kogu Euroopas kostab sõjapropaganda aina kõrvulukustavamalt. Räägitakse, et ajal, mil monstrumina portreteeritud Trump ei soovi enam Euroopat kaitsta, on tekkinud tungiv vajadus formeerida ning relvastada Euroopa enda relvajõud. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on lausunud välja kava lükata valitsuse käsi sügavale eurooplaste säästudesse, et rekvireerida 800 miljardit eurot kontinendi sõjamasina käima tõmbamiseks.
Enne kui jätkan, lubage mul esmalt kohe välja öelda, et minu arutluskäik ei ole mingisugune “Putini-meelne” lugu, kuna minu eesmärk ei ole argumenteerida ei Vene presidendi poolt ega vastu. Kuid milles ma olen veendunud, on see, et erimeelsuste lahendamiseks on parem kasutada sõnu kui sõdu. Minu eesmärgiks ei ole teid veenda Ukraina aitamisest loobuma. Vastupidi, minu eesmärk on panna teid mõtlema, kuidas me saaksime tegelikult Ukrainat parimal viisil aidata. Ning minu veendumuseks on, et Ukraina aitamise parimaks viisiks ei ole maailma paiskamine kolmandasse maailmasõtta.
Peame täie aususe juures tunnistama järgnevat: Ukraina sõja kohta massimeedias jutustatud lugu kubiseb absurdsetest vastuoludest, mis ilmestasid ka kohustuslikku koroonanarratiivi, mida oli samuti rangelt keelatud kahtluse alla seada.
Mattias Desmet
Samuti ei ole mind vaja veenda selles, et Putin ei ole mingisugune pühak. Olen varemalt kirjutanud pika artikli Venemaast Putini valitsuse all. Olen hästi teadlik, et Putini näol on tegemist tänavakaklejaga, kes tõusis läbi astmete KGB järglaseks oleva FSB etteotsa ning igaüks, kes teab nende institutsioonide toimimisloogikat, teab ka seda, et tegemist on organisatsiooniga, mille etteotsa ei pääse just sentimentaalse maailmapildiga inimesed.
Meil on vaja käsitleda Putinit täpselt sellena, kes ta on – keegi, kes on ühe suure maailmavõimu eesotsas, ning suured maailmavõimud teevad seda, mida nad alati teinud on. Ka Moskva on kasutanud “valelipu” operatsioone, et lavastada süüdlaseks endale sobilikud vastased, surmates sadu inimesi, et tekitada toetust oma sõjale Tšetšeenias. Samuti on Putini valitsus olnud valmis surmama ajakirjanikke, kes söandavad tunnistada ebameeldivaid tõsiasju.
Kuid võttes kõike eelpool toodut arvesse, peame täie aususe juures tunnistama järgnevat: Ukraina sõja kohta massimeedias jutustatud lugu kubiseb absurdsetest vastuoludest, mis ilmestasid ka kohustuslikku koroonanarratiivi, mida oli samuti rangelt keelatud kahtluse alla seada. Ning kuigi Venemaa kuulub samuti ekspansionistlike riikide hulka, peame tunnistama, et selle ekspansionism on naljategu võrreldes mastaapidega, milles USA oma globaalset hegemooniat viljeleb. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on sõja peamiseks põhjuseks asjaolu, et suures mõõduvõtus USA-le alla jääv Venemaa on valimas sõja teed üksnes selle tõttu, et ta teab, et talle on nuga asetatud kõrile.
Pilgeri poolt kirjeldatud manöövrid kujutasid endast vaid killukest suuremast pildist, mille peamiseks tunnusjooneks on Ameerika Ühendriikide sõjamasina pidurdamatu pealetung, mille käigus on Washington rajanud umbes 700-800 sõjaväebaasi kogu maailmas.
Mattias Desmet
Kümme aastat tagasi (Autraalia uuriva ajakirjaniku John Pilgeri poolt) kirjutatud artiklist nähtub, et juba siis oli selge, et NATO manöövrid Musta mere regioonis ei saakski lõppeda millegi muu kui sõjaga. Pilgeri poolt kirjeldatud manöövrid kujutasid endast vaid killukest suuremast pildist, mille peamiseks tunnusjooneks on Ameerika Ühendriikide sõjamasina pidurdamatu pealetung, mille käigus on Washington rajanud umbes 700-800 sõjaväebaasi kogu maailmas.
Nende jaoks, kes on endiselt täiesti veendunud selles, et Ukraina sõda on tervenisti Venemaa süü, oleks paslik vaadata kasvõi korraks asju Venemaa pilguga. Mis te arvate, mida ameeriklased sellest arvaksid, kui venelased asuksid imeilusate lugude saatel, mis kõnelevad nende üllast missioonist kaitsta demokraatiat, rajama oma sõjalisi rajatisi üha lähemale Ameerika emamaa piiridele? Samuti ei teeks paha, kui teha kasvõi põgus pilguheit, et uurida kõiki neid riigipöördeid, mida Washington on maailmas pärast II maailmasõda mahitanud. Kellel on kõige elementaarsemadki teadmised lähiajaloost, see teab hästi seda, kuidas Ühendriigid on viimastel aastakümnetel allutanud enda kontrollile riike nii Lähis-Idas, Lõuna-Ameerikas kui ka Ida-Euroopas.
Kellel on kõige elementaarsemadki teadmised lähiajaloost, see teab hästi seda, kuidas Ühendriigid on viimastel aastakümnetel allutanud enda kontrollile riike nii Lähis-Idas, Lõuna-Ameerikas kui ka Ida-Euroopas.
Mattias Desmet
Olen varemalt juba kirjutanud Ukraina sõja ajaloolistest tagamaadest ning ei hakka ennast siinkohal kordama. Kogu loo võib kõige lühemalt resümeerida aga sellega, et väide, nagu ei oleks Venemaad provotseeritud Ukrainat ründama, lihtsalt ei päde. Alates ameeriklaste poolt Kiievis mahitatud 2014. aasta vägivaldsest riigipöördest on venelastel tekkinud vähemalt kolm põhjust Ukrainasse sekkumiseks.
Nendest esimene on Kiievis 2014. aastal võimu haaranud režiimi poolt vallandatud tagakiusamine Donbassi etniliste venelaste suhtes, mis oli kõike muud kui leebe. Rünnakud piirkonna vastu hõlmasid endas muuhulgas (märkus: Human Rights Watchi poolt) tõendatult kobarlaengute kasutamist ning sundisid sadu tuhandeid etnilisi venelasi pagema Ida-Ukrainast Venemaale.
Ma tunnistan, et ma ei näe Putini sisse ega oska seetõttu öelda, kas tema otsus Ukrainasse sisse tungida oli ajendatud humanitaarsetest kaalutlustest. On täiesti võimalik, et tema peamiseks motivatsiooniks oli vältida oma režiimi legitiimsuse kadu venelaste silmis, kes oleksid tajunud oma presidenti jõuetuna, astumaks välja oma rahvuskaaslaste vastu toime pandud sõjakuritegude tõkestamiseks naaberriigis. Kuigi küsimus Putini motivatsioonist on miskit, mille üle ma saan vaid spekuleerida, on samas täiesti selge see, et mustvalge käsitlus, mis kujutleb Ukrainas nende aastate jooksul aset leidnud sündmuste keerises venelasi kuradite ja ukrainlasi inglitena, ei ole lihtsalt kohane ning see on miskit, mille suhtes mul ei ole mingisuguseid kahtlusi.
Teine provokatsiooni aspekt puudutab 2014. aasta Maidani riigipöörde järgset majanduslikku olustikku. Ameeriklaste poolt võimule aidatud Ukraina riigipöörde juhid ei kaotanud hetkegi aega, et tühistada varemalt Ukrainas kehtinud seadused, mis keelasid välismaalastel omada rohkem kui kaks hektarit maad. Niipea kui vastavad piirangud kaotati, sööstsid USA suurkorporatsioonid eesotsas Monsanto, Cargilli ja DuPontiga koheselt Ukraina maad kokku ostma, haarates enda omandusse umbes kolmandiku Ukrainast, samas kui USA finantskontsernid eesotsas BlackRockiga asusid finantseerima lepinguid relvastuse tarnimiseks, mida asuti kasutama sõjas, mida nad teadsid peagi algavat.
Ameeriklaste poolt võimule aidatud Ukraina riigipöörde juhid ei kaotanud hetkegi aega, et tühistada varemalt Ukrainas kehtinud seadused, mis keelasid välismaalastel omada rohkem kui kaks hektarit maad. Niipea kui vastavad piirangud kaotati, sööstsid USA suurkorporatsioonid eesotsas Monsanto, Cargilli ja DuPontiga koheselt Ukraina maad kokku ostma, haarates enda omandusse umbes kolmandiku Ukrainast.
Mattias Desmet
Lisaks eelpool toodule eksisteerivad mitmed strateegilised ajendid, mis provotseerisid Venemaad Ukrainasse sekkuma – eeskätt puudutab see juurdepääsu ära lõikamist Musta mere regioonile, mille puhul minetaks Venemaa koheselt oma positsiooni suurvõimuna. Antud tõsiasi on hästi teada ka NATO strateegidele, kes rakendavad seda selleks, et ellu viia juba 19. sajandil Lord Palmerstoni poolt formuleeritud strateegiat, mis kulmineerus toona Krimmi sõjas. Antud strateegia taaselustati 20. sajandil Zbigniew Brzezinski poolt, kes kirjeldas selle sisemist loogikat oma teoses “Suur malelaud”. Brzezinski näpunäited korjati innukalt üles nn neokonservatiivide liikumise poolt, kes on teadupärast monopoliseerinud suuresti Ühendriikide välis- ja julgeolekupoliitika.
Ultimatiivselt näitab igasugune kainemõistuslik analüüs, et enne sõja vallandumist oli Venemaa asetatud strateegilisse kahvlisse… kas siseneda ise oma relvajõududega Ukrainsse või leppida oma staatuse kadumisega suure jõuna maailmaareenil. Samuti väärib meeles pidamist, et Putin ütles avalikult pärast NATO 2008. aasta Bukaresti tippkohtumist, et juhul kui militaarliit peaks liikuma juba endasse inkorporeeritud Ida-Euroopa riikidest kaugemale ning lisama enda liikmete hulka Ukraina, saab resultaadiks olema sõda. Putini 2008. aasta avaldus Ukraina NATO-liikmelisusest kui “viimasest punasest joonest” oli samaväärselt oluline, kui see oli üleliigne, kuna USA ja Euroopa juhid teadsid isegi väga hästi, et NATO viimine Ukraina kaudu Venemaa kõhu alla tähendab sündmuste kaskaadi vallandamist, mis päädib kolmanda maailmasõjaga.
Putini 2008. aasta avaldus Ukraina NATO-liikmelisusest kui “viimasest punasest joonest” oli samaväärselt oluline, kui see oli üleliigne, kuna USA ja Euroopa juhid teadsid isegi väga hästi, et NATO viimine Ukraina kaudu Venemaa kõhu alla tähendab sündmuste kaskaadi vallandamist, mis päädib kolmanda maailmasõjaga.
Mattias Desmet
Seega… me oleme hetkel tunnistajateks suurvõimude vahelisele sõjale, kus ühel – võrreldamatult suurema domineerimise ihaga – osapoolel on selge ülekaal ning teine, kes on alla jäämas, tunneb ennast seetõttu eksistentsiaalselt ohustatuna. Suurvõimude käitumisloogika on psühholoogilise käitumismustrina taandatav egole, kus suurvõimu enesekehtestamise laienemisega kasvab proportsionaalselt ka selle ohustatuse tunne ning sellele tuginev agressiivsus. Mõlemad suurvõimud toituvad propagandast ning mõlemad kasutavad ulatuslikult “valelipu” pettemanöövreid ega kohku tagasi iseenda kodanike ohverdamisest oma eesmärkide täitmiseks. Poliitiline tagakiusamine ning oponentide mõrvamine kuuluvad samuti nende tööriistakasti.
Haamri ja alasi vahele jäänud elanikkonna jaoks ei ole seega peamine küsimus mitte see, milline pool valida, vaid enesele teadvustada, et igasugune massiivne sõjaline konflikt ei ole mõeldav lahendus, kuna erimeelsusi saab lahendada sõnade abil. Venelased – ja muuseas Putin samuti – on siiski inimesed ning kõik inimesed soovivad, et ka nende häält võetaks kuulda. Me oleme jõudnud punkti, kus meil on enam kui küllalt põhjust nad lõpuks ära kuulata.
Ma ei soovi käesolevaga öelda, et Ukraina peab jääma saatuse hooleks. Vastupidi. Ent mis on selge, on see, et igasuguses konfliktis on kõige olulisem presenteerida kõiki konflikti puutuvaid fakte võimalikult erapooletult, objektiivselt ja täpselt, hoidudes vägivalla eskaleerimisest olukorras, kus lahendusi on võimalik leida läbi diplomaatia ning ausa sisevaate. Selline on ainus tee, mis pakub lootust, et Ukraina mehed, naised ja lapsed võiksid sõjakeerisest pääseda.
On hullumeelsuse tipp arvata, et meie ees terendav tuumatalv, mis ähvardab lõpetada elu kogu planeedil, suudaks päästa sõgedusse langenud massi nende meelevigasusest. Massid käituvad kui organism, mille käitavaks jõuks on surmatung ning igaüks, kes on otsustanud hüljata kaine mõistuse sõgedasse massi sulandumise nimel, on sisimas juba valinud surma – nii endile kui kõigile teistele.
Oleme tänaseks jõudnud punkti, kus ainus, mis suudab meid päästa surmast, on julgus kõneleda tõtt. Tõe rääkimine on aga moraalseks kohustuseks teile, kes te olete mõistnud, et see, mis teile sõja kohta räägitakse, ei saa olla tõsi.
Mattias Desmet
Oleme tänaseks jõudnud punkti, kus ainus, mis suudab meid päästa surmast, on julgus kõneleda tõtt. Tõe rääkimine on aga moraalseks kohustuseks teile, kes te olete mõistnud, et see, mis teile sõja kohta räägitakse, ei saa olla tõsi. Inimesi endasse neelav massiformatsioon sünnib alati seal, kus levib illusioon, mis omistab kõik halva ühekülgselt ühele vaenlasele, kellesse kanaliseeritakse kogu süülisus kõikides hädades. See on illusioon, mida saab hajutada ning peab hajutama üksnes sõnade jõuga, mis on lausutud inimeste poolt, kellel on säilinud kainemõistuslik arusaam ka iseenese arusaamisvõime ja arusaamade piiratusest. Inimeste poolt, kellel on veel olemas mõistmine, et ka temast teisiti mõtlev inimene on siiski samuti inimene. Inimene, kelle vaenlase kuju on pelgalt illusioon.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ilmselt ei ole liialdus väita, et koroonapaanika ning sellele järgnenud sõjahüsteeria on viimase 5 aasta jooksul mõjunud elanikkonna psüühikale laastavamalt kui ükski teine massiformatsiooni episood inimkonna ajaloos. Mis on ka mõistetav, võttes arvesse, mida psühholoogilise sõjapidamise tänapäevased tehnikad suudavad korda saata massimeedia-sõltuvuses masside mõistuses, kes kulutavad rohkem aega virtuaalses keskkonnas poolvabatahtlikult nendesse programmeeritavaid signaale salvestades kui ise vahetult elu kogedes ning kriitiliselt mõeldes.
Permanentsesse afektiseisundisse viidud elanikkond, kes on survestatud presenteerima võimudele allumise märke läbi obligatoorsete sümbolite, mis kinnitavad nende grupikuuluvust – olgu selleks siis näomask või “slava Ukraina” lipuke – on minetanud tänaseks suuresti mõtlemisvõime.
Adrian Bachmann
Permanentsesse afektiseisundisse viidud elanikkond, kes on survestatud presenteerima võimudele allumise märke läbi obligatoorsete sümbolite, mis kinnitavad nende grupikuuluvust – olgu selleks siis näomask või “slava Ukraina” lipuke – on minetanud tänaseks suuresti mõtlemisvõime. Seda vähemasti teemadel, kus psühholoogilise terrori kaudu on nende alateadvusesse lakkamatult sisendatud, et kollektiivsetest rituaalidest mitte osavõtmise korral võidakse omistada ka nendele “vaenlase” staatus.
Kas mask on näos ja sinikollane vimpel nähtaval? Või oled sa äkki “teaduse eitaja” või sootuks “Kremli jutupunktide edastaja”? Ja kui Suur Vend kutsub sind keskväljakule osa saama ühiskonda kokku liitva kollektiivse vihkamise rituaalile, siis kas sinu näole manatud grimass on piisavalt raevukas, et olla veenev? Kas sa vihkad ikka piisavalt innukalt neid, keda sul on kohustus vihata?
Kas sa vihkad ikka piisavalt innukalt neid, keda sul on kohustus vihata?
Adrian Bachmann
Sedasi sünnib – või pigem sureb – lakkamatus hirmus elav, haiglaselt paranoiline ühiskond. Ühiskond, mille liikmete psüühika on kahjustatud punktini, kus ümberlükkamatute faktide esitamine põhikooli lapsele arusaadavas loogilises formulatsioonis ei anna reeglina mingisugust resultaati. Vähemasti resultaati, mis puudutab korrektiivide tegemist maailmavaates, mis on pahuksis nii selgesti tuvastatavate tõsiasjade, elukogemuste kui loogikaseadustega.
Ent Desmetil on kahtlemata õigus, mis puudutab asjadest arusaajate moraalset kohustust rääkida viimaks ometi asjadest nii, nagu need on, ning seda täna kaugelt enam kui koroonahüsteeria haripunktis, mil surma ja hävingu oht oli samavõrra väljamõeldud, kui praegune perspektiiv kaotada kõik on reaalne.
Ent Desmetil on kahtlemata õigus, mis puudutab asjadest arusaajate moraalset kohustust rääkida viimaks ometi asjadest nii, nagu need on, ning seda täna kaugelt enam kui koroonahüsteeria haripunktis, mil surma ja hävingu oht oli samavõrra väljamõeldud, kui praegune perspektiiv kaotada kõik on reaalne.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
