Stockholmi rahu-uuringute keskuse (Stockholm International Peace Research Institute – SIPRI) poolt äsja avaldatud raporti kohaselt jätkasid maailma sõjalised kulutused 2020. aastal kasvamist, tõustes rekordilise 2 triljoni USA dollari piirini. Peaaegu pool planeedi sõjapidamise kulutustest on tehtud Ameerika Ühendriikide poolt.
Vaatamata koroonapiirangutest tingitud majandusseisakule ning enamikes maailma riikides asetleidnud järsule majanduslangusele, jätkasid militaarkulutused kasvamist.
Globaalsed sõjalised kulutused ulatusid 2020. aastal ligi 1981 miljardi dollarini, tähistades ülemaailmsete militaarkulutuste kasvu 2,6% võrra 2019-2020. aasta läbilõikes. Seda perioodil, mil maailma kogutoodang langes rekordilised 4,4%.
Maailma militaarkulutustes domineerib jätkuvalt USA, kelle 788 miljardi dollarini ulatuvad sõjalised väljaminekud moodustavad 40% kogu maailma militaarkulutustest.
Maailma militaarkulutustes domineerib jätkuvalt USA, kelle 788 miljardi dollarini ulatuvad sõjalised väljaminekud moodustavad 40% kogu maailma militaarkulutustest.
Vaatamata militaarkulutuste jätkuvale kasvule 2020. aastal, on 2021 oodata viimaks sõjaliste kulutuste mõningast langust vähenenud maksutulude viivitusega päralejõudmisega seoses. Militaarkulutuste taseme säilitamine 2020. aasta nivool oleks võimalik vaid läbi oluliste kärbete teistes eluvaldkondades. See on hind, mida vaid vähesed maailma riigid on valmis maksma.
Maailma 195 riigist vaid 5 annavad kokku 62% kogu planeedi militaarkulutustest.
Maailma 195 riigist vaid 5 annavad kokku 62% kogu planeedi militaarkulutustest. Nendeks on USA (778 mld USD), Hiina Rahvavabariik (252 mld USD), India (72,9 mld USD), Venemaa (61,7 mld USD) ja Ühendkuningriik (59,2 mld USD).
USA militaarkulutused hoiavad üleval võimet teostada sõjalisi rünnakuid maal, merel ja õhus mistahes punktis planeedil. See on vaid USAle kättesaadav unikaalne militaarvõimekus, mida ühelgi teisel riigil ei ole – ei reaalsuses ega sõjalise ambitsioonina.
Analüüsib Adrian Bachmann
Veelgi markantsem kui tõsiasi, et 2020. aastal oli maailm tunnistajaks rekordilistele militaarkulutustele, on fakt, et rekordilised kulutused leidsid aset suurima majanduslanguse tingimustes pärast Teist maailmasõda. Antud tõsiasi viis militaarkulutused – mis kasvavad inflatsiooni tõttu paratamatult isegi siis, kui reaalne militaarvõimekus jääb konstantseks – protsendina maailma kogutoodangust oluliselt kõrgemale tasemele.
Kui võtame arvesse, et maailma SKT ulatus 2020. aastal 84 triljoni dollarini (võttes arvesse 4,4% langust 2019. aasta 88 triljonilt) võime järeldada, et maailma riikide keskmine sõjaliste kulutuste suhe riikide kogutoodangusse on 2,3%. Sellises taustsüsteemis on Eesti sõjalised kulutused 2,29%-ga SKTst üsna lähedal maailma sõjaliste kulutuste keskmisele tasemele.
Reaalsuses kulutab USA sõjapidamisele sama palju kui ülejäänud maailma 195 riiki kokku ning seda olukorras, kus kahe maailma suurima ookeani vahel istuv üliriik ei ole ohustatud mitte ühegi sõjalise ähvarduse poolt. Peaaegu mitte ükski Ühendriikide poolt sõjandusele kulutatud dollar ei ole rangelt võetuna kaitseotstarbeline.
Mis puudutab Stockholmi rahu-uuringute keskuse poolt esile toodud USA uskumatuna näivaid militaarkulutusi, siis reaalsuses on need raportis toodust isegi mõnevõrra kõrgemad. Seda tänu tõsiasjale, et mitmed olulised kulutused (tuumarelva arendamine, mitmed sõjaväelaste sotsiaalprogrammid, subsiidiumid sõjatööstusele jms) ei ole finantseeritud otse Pentagoni eelarvest, vaid teiste riigiasutuste eelarverealt. Triljoni dollari suurused militaarkulutused on juba mõnda aega olnud tõsiasi.
Reaalsuses kulutab USA sõjapidamisele sama palju kui ülejäänud maailma 195 riiki kokku ning seda olukorras, kus kahe maailma suurima ookeani vahel istuv üliriik ei ole ohustatud mitte ühegi sõjalise ähvarduse poolt. Peaaegu mitte ükski Ühendriikide poolt sõjandusele kulutatud dollar ei ole rangelt võetuna kaitseotstarbeline.
Majanduslik realiteet, mis võimaldab Washingtonil käsitamatult kõrgeid militaarkulutusi lubada, tuleneb dollari unikaalsest staatusest maailma reservvaluutana.
Põhjus, miks Ühendriigid kulutavad sõjapidamisele sama palju kui ülejäänud maailm kokku, tuleneb peamiselt sellest, et USA globaalne impeerium hõlmab endas erinevatel hinnangutel 700-1000 sõjaväebaasi umbes 70 riigis. Seda olukorras, kus Venemaal on välisriikides asuvaid baase kokku 18, Hiina Rahvavabariigil 1 ning Iraanil 0.
Majanduslik realiteet, mis võimaldab Washingtonil käsitamatult kõrgeid militaarkulutusi lubada, tuleneb dollari unikaalsest staatusest maailma reservvaluutana, mis lubab Ühendriikidel igal aastal importida maailmast umbes poole triljoni kuni triljoni dollari väärtuses kaupa sisuliselt tasuta. Sisuliselt tasuta, kuna USA ekspordi-impordi bilanss ei tasakaalustu kunagi, vaid on pidevalt kroonilises defitsiidis.
Põhjus, miks Ühendriigid kulutavad sõjapidamisele sama palju kui ülejäänud maailm kokku, tuleneb peamiselt sellest, et USA globaalne impeerium hõlmab endas erinevatel hinnangutel 700-1000 sõjaväebaasi umbes 70 riigis. Seda olukorras, kus Venemaal on välisriikides asuvaid baase kokku 18, Hiina Rahvavabariigil 1 ning Iraanil 0.
Triljoni dollari väärtuses hüviseid, mida USA saab ülejäänud maailmast üle Ühendriikide enda ekspordist teenitud tulu, on suurus, mis on umbes võrdne Saksamaa (maailma suuruselt 3-4. eksportöör) aastase koguekspordiga.
Võimekus saada aastate ja kümnendite kulgedes ülejäänud maailmast triljonite dollarite väärtuses kaupu sisuliselt tasuta, võimaldab USAl suunata erakordselt suur osa oma teaduslik-tööstuslikust potentsiaalist militaarotstarbesse, tehes seda viisil, mis ei väljendu ameeriklaste materiaalse heaolu languses, kuna selle kulu maksavad kinni ülejäänud maailma elanikud. See on privileeg, mida Nõukogude Liidul ei olnud külma sõja vältel kordagi (kuna rubla ei olnud konverteeritav ega omanud maailmavaluuta staatust) ning privileeg, mis on tegelikkuses USA külma sõja võidu fundamentaalseimaks makroökonoomiliseks aluspõhjuseks.
USA ülemaailmse hegemoonia säilimine sõltub sellest, kaua ülejäänud maailm soostub aktsepteerima dollarit maailma reservvaluutana. Päev, mil see staatus minetatakse, on päevaks, mil USA ei ole enam võimeline maailmavalitsemise ambitsiooni võimaldavat hiiglaslikku militaarkompleksi (2-3 miljonit sõjaväelast ja militaarbürokraati ning umbes 3 miljonit sõjatööstuskompleksi töölist) üleval pidama. Unikaalne võimekus see staatus lõpetada on aga Hiina Rahvavabariigil, mis on maailma tööstusvõimsuse kese ning mis on viimaste kümnendite jooksul kogunud kokku rekordilised kullareservid, millele soovi korral rajada jüaani maailmavaluuta staatus.
Viimase protsessi väljavaadetest olen pisut lähemalt kirjutanud eelnevalt ilmunud ARTIKLIS.
Võimekus saada aastate ja kümnendite kulgedes ülejäänud maailmast triljonite dollarite väärtuses kaupu sisuliselt tasuta, võimaldab USAl suunata erakordselt suur osa oma teaduslik-tööstuslikust potentsiaalist militaarotstarbesse, tehes seda viisil, mis ei väljendu ameeriklaste materiaalse heaolu languses, kuna selle kulu maksavad kinni ülejäänud maailma elanikud.
Mis puudutab maailma sõjaliste kulutuste taset ja tähendust globaalse majandusvõimu ning rikkuse süsteemi suuremas tervikus, siis sellele on pühendatud 6. peatükk arutluses, mis räägib sellest, kui palju on väärt kogu maailma rikkus (artikkel tervikuna kättesaadav SIIT).
Kõige olulisem fakt, mida peab maailma sõjaliste kulutuste kohta silmas pidama, on tõsiasi, et sõjandus on valdkond, kus üks dollar militaarkulutust ostab erinevates riikides täiesti erineval määral militaarvõimekust. Kõige ilmekamaks näiteks on siinkohal maailma number kaks militaarvõim Venemaa, mis omab kordades suuremat sõjalist võimsust kui teised Euroopa suurriigid nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa kokku, kulutades samas vaid kolmandiku viimatinimetatute summeeritud militaarsetest väljaminekutest.
Sama põhimõte kehtib ka Hiina Rahvavabariigi puhul, millel on samuti suuresti autonoomne sõjatööstuskompleks ning eneseküllane majandussüsteem, mis töötab sootuks teistsuguse hinnabaasi alusel kui lääneriigid. Kokkuvõetult ei ole Venemaa ja Hiina ohvitserid, tankid ja lennukid kehvemad kui lääneriikidel, ent nende maksumus on 3-5 korda odavam. Antud asjaolu muudab sõjalise võimsuse mõõtmise dollarisse konverteeritud sõjaliste kulutuste aritmeetilise võrdlemise alusel reaalsust mitte kirjeldavaks, vaid moonutavaks ettevõtmiseks.
USA ülemaailmse hegemoonia säilimine sõltub sellest, kaua ülejäänud maailm soostub aktsepteerima dollarit maailma reservvaluutana.
Maailma 87 triljoni USA dollari suurusest kogutoodangust moodustavad hetkel 1,8 triljoni suurused sõjalised kulutused pigem tagasihoidlikud 2%. Tulevikku vaadates annab üha langeva maailmamajanduse osakaalu kiuste jätkuvalt globaalset hegemooniat taotleva USA, tõusva Hiina, kasvavate ambitsioonidega India ning sissepiiratud Venemaa kombinatsioon alust oodata militaarsete pingete ning ka sõjaliste kulutuste kasvu – seda eriti, kui Euraasia suurvõimude hinnatasemed ajapikku Läänega võrrelduna rohkem ühtlustuvad ning valuutad tugevnevad.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
