Lawrence Wilkerson on Ameerika Ühendriikide armee erukolonel, endise välisministri Colin Powelli staabiülem ning rahvusvaheliste suhete ja geopoliitika õppejõud. Veetes palju aastaid Washingtoni võimukoridoride kõige kõrgemates instantsides omab kolonel Wilkerson nüansseeritud sisevaadet maailma geopoliitika kujundamise telgitagustesse. Olles oma karjääri vältel julgenud avaldada südametunnistusest lähtuvalt võimukriitilisi seisukohti, pakub Wilkerson läbinägelikku hinnangut maailmas aset leidvatele võtmetähtsusega sündmustele ja strateegilistele trendidele. Alljärgnevas intervjuus edastab Wilkerson oma arusaama Ukraina sõja realiteetidest.
SISSEJUHATUS… Intervjueerija Paul Jay
Hu Xijin on Global Timesi endine peatoimetaja. Global Times kujutab endast veebilehte, mis on sisuliselt väljaande People’s Daily ingliskeelne laiendus. Oma olemuselt on tegemist Hiina Kommunistliku Partei häälekandjaga. Hu kanda on oluline roll, mis tähendab üsna kõrget positsiooni Hiina kommunistlikus parteis ning otsest sidet partei propagandajuhtkonnaga.
Ma loen järgnevalt ette, mida Hu kirjutas hiljutises Global Timesi arvamusloos. See on oluline, kuna peegeldab sedasi Hiina kompartei juhtkonna mõtlemist või vähemalt olulist arvamust erakonna juhtkonna sees. See ei pruugi olla mõistagi monoliitne.
Siin on väljavõte sellest artiklist:
„Varsti pärast Ukraina sõja puhkemist hoiatasid osad Lääne analüütikud, et nad ei suruks Putinit ja Venemaad nurka, sest Venemaa on tuumariik. See vaade võib olla Lääne poliitikas ebapopulaarne, kuid peegeldab ratsionaalset mõtlemist. Kujutage ette, kui Putin ja Vene sõdurid usuvadki, et sõja kaotamine võib viia [Venemaa] valitsuse kokkuvarisemiseni. Kui vene rahvas usub, et lüüasaamine sõjas tähendaks nende riigi taaskordset lagunemist ja uue valitsuse kehtestamise ümber vallanduvad võimuvõitlused, siis võtavad nad Ukraina sõda uue suure isamaasõjana ning võitlevad surmani.“
Hu jätkab veidi allapool: „Lääne poolt varustatud Ukraina relvajõud on muutunud küll tugevamaks, kuid nende vasturünnak ei tähenda, et nad saaksid sõja lõpptulemust ümber kujundada. Kui sõda muutub võitluseks elu ja surma peale ja kui Lääs tahab saada lõplikku võitu, peab ta ületama enesekindluse ja jõu, mille tuumarelvad on Venemaale andnud.
Kahtlemata ei tohiks Venemaa-Ukraina konflikt inimkonna huvides eskaleeruda tuumasõjaks. See avaks Pandora laeka ja tooks paratamatult kaasa seni kujuteldamatuid tagajärgi. Ajal, mil sõja ulatus on veel juhitav, tuleb konfliktile Ukrainas tõmmata hädapidur. Venemaa ja NATO vahel on vaja pigem relvarahu ja läbirääkimisi, mitte üha süvenevat vastasseisu. Ei tohi unustada, et tuumariikidevahelises sõjalises konfliktis pole absoluutset võitjat ega kaotajat. Igaüks, kes üritab teist poolt täielikult seljatada, peab olema hull.“
Ma ei tea, kas ülaltoodu on ka Hiina presidendi Xi [Jinpingi] seisukoht või Hiina valitsuse ametlik arvamus, kuid see on kindlasti sõnum president Bidenile ja teistele; olge oma soovidega ettevaatlikud. Kirjutis avaldati ajal, mil president Putin kutsus kokku 300 000 reservväelast ja kuulutas välja referendumid, mis viiksid Donbassi annekteerimiseni. Samuti ajal, mil Putin on vihjanud taas taktikalise tuumarelva võimalikule kasutamisele, kui Venemaa suveräänsus peaks sattuma ohtu.
Kommenteerimaks Hiina valitsuse seisukohta, ühineb meiega Larry Wilkerson, endise riigisekretäri Colin Powelli staabiülem. Aitäh, et meiega taas liitusite, Larry.
Mida te arvate sellest Global Timesi arvamusartiklist?
LAWRENCE WILKERSON: Ma arvan, et see on, nagu te märkisite, üks osa büroo propagandast. Vahel tuleb siiski ka propagandat kuulata. Antud juhul arvan, et see on üks nendest kordadest. Seda tuleks kuulata, sest antud juhul vastab hiinlaste poolt väidetu tõele.
Lubage mul lisada, et üheks suurimaks väljakutseks praegu on see, et Zelenski, Biden ja teised NATO juhid ei esinda oma rahvast. Ei esinda. Nad on juhid, kelle me oleme viimase 20 aasta jooksul ametisse nimetanud ja kes täidavad suuremal või vähemal määral (Washingtoni) käske, nende hulgas ka NATO peasekretär Jens Stoltenberg.
Sõja lõpetamine tähendab aga seda, et me loobume millestki ja neelame oma uhkuse alla ja Putin loobub millestki ja neelab samuti oma uhkuse alla ning me saame keskel kokku ja me lõpetame selle hullumeelse konflikti.
Need on inimesed, kes ei pruugi isegi peegeldada enamuse arvamust Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis, Taanis, Soomes või mujal. Vaadakem näiteks Slovakkia riigijuhti, kes on võtnud sõna selle kohta, mis on parasjagu toimumas ning mis neile ei meeldi. Näiteks selle sõja pikendamine. Inimesed saavad aru, et seda sõda pikendatakse, sest Lääs teenib selle pealt raha. Kes teenib raha? Sõjatööstuskonglomeraadid Lockheed Martin, Raytheon, Northrop Grumman on mõned neist. Need inimesed teenivad raha ja nad survestavad Valget Maja, et see sõda jätkuks. Nad mõjutavad Kongressi, mis mõjutab omakorda Valget Maja, et see sõda jätkuks.
Siis on veel sellised inimesed nagu senaator [Lindsey] Graham Lõuna-Carolinast, minu osariigist. Need on inimesed, kes fanaatiliselt vihkavad Venemaad ja tahavad selle riigi vastu midagi korda saata. Kongressis on teisigi selliseid inimesi. Nad on rumalad, tõeliselt rumalad. Käimas on tõsine sõda otse Euroopa südames, mis tulnuks lõpetada juba eile. Paavstil on õigus. Selle pealt raha teenimine ei ole põhjus selle venitamiseks. Teisest küljest ei ole tõenäoline ka Putini kukutamine, millele mõned neist neokonservatiividest, nagu John Bolton, iseäranis tugevalt vastu olid. Just nendel põhjustel, mille märkis ära ka Global Timesi artikkel, mida te tsiteerisite, aga ka paljudel teistel, on parem, kui see sõda ei too kaasa Venemaa kokkuvarisemist.
See ongi olukord, millega praegu silmitsi seisame; see on see, mida mõned inimesed rahateenimisele lisaks veel soovivad. Paavst Franciscusel oli täielik õigus Lääneriike, NATO-t, Washingtoni, Londonit, Berliini ja paljusid teisi selle eest kritiseerida, sest see sõda tuleb lõpetada.
Ma mõistan hästi ukrainlaste tundeid, kuid ma ei kavatse Euroopat ja kindlasti mitte kogu maailma nende pärast ohvriks tuua. Nii lihtne see ongi. Lähme laua taha ja alustame läbirääkimisi.
Sõja lõpetamine tähendab aga seda, et me loobume millestki ja neelame oma uhkuse alla ja Putin loobub millestki ja neelab samuti oma uhkuse alla ning me saame keskel kokku ja me lõpetame selle hullumeelse konflikti. On täielik nonsenss, et Putin ihub hammast Leedule, Eestile või kellelegi kolmandale. Ta teeb seda, mida realistlikult ja strateegiliselt teeks minu arvates igaüks, kui arvestada seda, mida NATO on teinud ja millist potentsiaalset ohtu Ukraina talle endast kujutas.
Ma ei püüa Putini tegevust välja vabandada. Ta ei meeldi mulle üldse. Ta on autokraat. Ta on diktaator. Ta läheb iga päevaga hullemaks. Aga olgem ausad, mõnikord tuleb meil seda tüüpi inimestega tegemist teha, et hoida ära midagi, mis oleks palju hullem kui Putini diktatuur Venemaal — ehk globaalne tuumasõda. Me peame läbirääkimisi pidama, me peame maha istuma ja hakkama rääkima. Peame selle konflikti lõpetama. Aga me ei tee seda, sest kõigis Lääne pealinnades näidakse olevat arvamusel, et see sõda peab jätkuma. Lubage mul korrata, sellised riigijuhid ei esinda oma rahvast. Me mõistame seda paremini, kui talv viimaks kätte jõuab.
Ma olen rääkinud ukrainlastega, sealhulgas ukrainlastega, kes toetasid oma riigi neutraliteeti enne Venemaa sissetungi, kes arvasid, et Ukraina peaks tegema avalduse, et nad ei ühine NATO-ga, ja kes on Ukraina oligarhia suhtes väga kriitilised. Need ukrainlased, ja mul pole aimugi, kui suures osas esindab see Ukraina vasakpoolseid, ei taha ometi , et sõda lõppeks selliselt, et Venemaa kontrollib Donbassi ja võib-olla isegi mõnda muud osa Ida-Ukrainast. Nad ütlevad, et liiga palju ukrainlasi on selle kuritegeliku ja jõhkra sissetungi vastu võideldes hukkunud. Ma arvan, et see on kuritegelik ja jõhker invasioon. Mitte et ma ei oleks nõus sellega, mis te äsja ütlesite. Ma olen teiega nõus. Mõned ukrainlased, keda ma tunnen, keda ma olen intervjueerinud, ma arvan, alahindavad oluliselt NATO ja ameeriklaste rolli selle sõja provotseerimisel ja õhutamisel. Ma nõustun ka Boriss Kagarlitski ja teiste venelastega, kellega olen vestelnud, et see kõik oli tõepoolest Putini agenda, Putini otsus, Putini valearvestus ning see sissetung oli täiesti ebavajalik. Igatahes, kui rääkida sellest, kuidas seda konflikti lahendada ja selle üle läbi rääkida, ei saa ukrainlasi sellest kõrvale jätta. Ma ei ole praegu kindel, et ukrainlased üldse on valmis läbirääkimisi pidada tingimustel, mis jätaks olulise osa Ukrainast Venemaa kontrolli alla.
Ma ei ole nõus sellega, et kogu inimkond on vaja Ukraina huvide nimel ohvriks tuua. Ma ei ole nõus ohverdama maailma nende inimeste pärast, kellest sa just rääkisid. Ma saan aru, et kui teid rünnatakse, kui teie perekonda on ähvardatud, kui teie linnu on pommitatud, kui teie tänavad on täis vaenlase tanke, kui teid tabavad raketid, siis te muudate oma meelt. Teie rahuarmastus lahtub. Vähemalt normaalse inimese puhul lähebki see nii. Ma mõistan hästi ukrainlaste tundeid, kuid ma ei kavatse Euroopat ja kindlasti mitte kogu maailma nende pärast ohvriks tuua. Nii lihtne see ongi. Lähme laua taha ja alustame läbirääkimisi.
Mind ei huvita, kui sa ei taha osast oma riigi territooriumist loobuda; pööra ümber ja vaata Poolat. Armeed on Poolast jumal teab kui palju sajandeid üle marssinud. Nad on kaotanud siit ja sealt oma territooriumi osasid. Kõikidest riikidest selles Euroopa osas on teised üle marssinud. Neil on Budapestis nali, et ungarlaste isa Árpád oleks pidanud edasi liikuma kuni La Manche’i väinani ja mitte peatuma seal, kus ta seda tegi, sest Ungari on sedavõrd ebasobiva geograafilise asukohaga.
Mõnikord tuleb meil seda tüüpi inimestega tegemist teha, et hoida ära midagi, mis oleks palju hullem kui Putini diktatuur Venemaal — ehk globaalne tuumasõda.
Kõik idaeurooplased elavad ebasobival geograafilisel positsioonil. Mul on kahju, et te seal elate, aga ülejäänud maailm ei pea teie pärast oma eksistentsi ohvriks tooma. Minge läbirääkimiste laua taha, hakake rääkima ja sõlmige mingisugune kokkulepe. Saage parim võimalik pakkumine, aga Krimmi te tagasi ei saa. Võin selle peale kihla vedada. Ukraina võib ehk riigi idaosa oblastid tagasi saada, võib-olla on teil võimalik saavutada mingisugune territoriaalne terviklikkus, aga seda ilma Krimmita. Aga midagi tuleb neil ohverdada, sest ka Putin peab mõned oma ambitsioonidest ohvriks tooma. Seda enam, et tema alustas seda jõhkrat sõda, põhjustas ka kõigi nende venelaste surma ja ta pole sellega isegi midagi tõsiseltvõetavat saavutanud.
Seda ma ütlesin ka oma Ukraina tuttavatele: „Kas te võitlete ja surete? Isegi kui te võidate, siis te annate Ukraina lihtsalt tagasi Ukraina oligarhidele. Tuhanded inimesed surevad, et kaitsta sellist suveräänsust.“ Minu arvates pole sellel mõtet. Sõlmige kokkulepe. Kui Donbassi inimesed ei taha olla osa Venemaast, isegi kui Venemaa korraldatav referendum on võlts ja venemeelsed jõud võidavad, siis saavad Donbassi inimesed rohujuure tasandil organiseeruda Venemaa vastu ja pidada oma võitlust ise. Veel kümned tuhanded inimesed ei pea surema ja me ei pea riskima globaalse hävinguga. Ma arvan, et see, mida te just ütlesite, ja ka Global Timesi tsitaat, on minu arvates vägagi tõenäoline tulem. Ma arvasin, et üks olulisemaid asju, mida Hu ütles, on see, et kujutage ette, kui Putin arvab, et tema valitsusrežiim kukub, siis võib ka tema elu olla ohus. Kõik on võimalik. Miks peaks keegi tahtma teda sedasi nurka suruda?
Absoluutselt. Vaadakem uuesti ka sõjalist olukorda. Ma juhin sellele pidevalt oma kindralohvitseridest sõprade tähelepanu, kes on osa Lääne meedia hiiglaslikust propagandamasinast ja enamik neist saavad selle eest ka palka. Keegi ütles mulle täna: „Vaata, mida ukrainlased on teinud. Vaata!“ kõndides samal ajal üle mitme miili tühja territooriumi. „Vaadake, mida nad on teinud. Venelased on nüüd kaitsepositsioonil. Nad on kaitsepositsioonil. Täielikult kaitsepositsioonil.“ Ma ütlesin: „Jah, ja ta kutsub juurde veel 300 000 meest.“ Kas te mõistate, mida kaitsepositsioonile tõmbunud Venemaa ajaloos lõpuks Saksamaaga tegi? Teate, mida Venemaa pärast tagasi tõmbumist Napoleoniga tegi? Selles peitubki Venemaa tugevus. Kui Ukraina arvab, et suudab selle piiri ületada ja Venemaale reaalset kahju põhjustada, siis ta neelatakse lõpuks tervenisti alla ja pekstakse puruks. Niisiis, kuhu meil on siit edasi minna? See kõik on lihtsalt sonimine.
Jah. Lugesin isegi meedia aruandeid selle kohta, mis Ukrainas kohapeal toimub. Ukrainlastel läheb väga hästi. Ukrainlastel ei lähe nii hästi, kui Lääne meedia väidab. Mul pole õrna aimugi, mis seal tegelikult toimub. Mõnes mõttes ei oma see tähtsust selles osas, millest me just rääkisime. See sõda ei lõpe Venemaa täieliku lüüasaamisega Donbassis. Kui see juhtub, siis oleme tõenäoliselt veel ohtlikumas olukorras ja see on tegelikult hullem. Sõlmige juba mingi kokkulepe. Mida see USA poliitika seisukohalt tähendab? Kui Biden ütleb, et ma kuulan seda intervjuud sinu ja selle hullu inimese Paul Jayga ja ma ei saa kellelegi öelda, et räägin Wilkersoniga, sest nad arvavad, et olen arust ära, siis, Larry, mida sa ütled, et ma peaksin tegema?
Riigisekretär [Antony] Blinken, ma annan sulle juhise. Pead minema Sergei Lavroviga kohtuma. Mida iganes sa tegema pead, et veenda teda, et oled siiras, tee seda. Mida iganes sa tegema pead, et veenda teda, et räägid otseselt minu nimel, tee seda. Ükskõik, mida sa pead tegema, et veenda teda Genfis või Timbuktus kohtuma, tee seda. Teeme seda 48–96 tunni jooksul. Lase meie läbirääkimismeeskonnal tema läbirääkimismeeskonnaga maha istuda. Ukrainlased võivad soovi korral olla vaatlejad. Teised NATO liikmed võivad soovi korral olla vaatlejad. Me räägime otse silmast-silma. Me lõpetame selle konflikti.
Kuidas saab seda teha ilma, et ukrainlased oleksid täieõiguslikud osalised?
See on lihtne, kuna ukrainlased ei tee mitte midagi ilma meieta. Kas nad ei ole praeguseks sellest veel aru saanud: ukrainlased ei suuda ilma USA toeta sekunditki seda sõda edukalt edasi pidada. Nad peavad sellega leppima. Sul on olemas mõjutusvahendid täpselt nii, nagu sul on aastaid olnud vahendid Iisraeli mõjutamiseks, mida sa kunagi kasutanud ei ole. Praegu tuleb meil need mõjutusvahendid käiku lasta. Kui keegi tõsiselt sellele vastu seisab, siis peame me ähvardama lihtsalt minema kõndida. Me peame nendele kõnelustele tooma tõeliselt peent, nagu ma seda nimetan, diplomaatiat. Mitte ainult kõnelustele venelastega, vaid ka kõnelused kõigiga, kelle me oleme sellesse kaosesse kaasa tõmmanud.
Kas te mõistate, mida kaitsepositsioonile tõmbunud Venemaa ajaloos lõpuks Saksamaaga tegi? Teate, mida Venemaa pärast tagasi tõmbumist Napoleoniga tegi? Selles peitubki Venemaa tugevus. Kui Ukraina arvab, et suudab selle piiri ületada ja Venemaale reaalset kahju põhjustada, siis ta neelatakse lõpuks tervenisti alla ja pekstakse puruks.
Ma olen enamuses sinuga nõus, aga ma ei ole siiski nõus sellega, et ukrainlased ei peaks läbirääkimistelaua taga olema. Ma ei kujuta ette, kuidas nad saaks seal mitte olla, kui ameeriklased tõsiselt ütleksid, et tulge siia laua taha ja sõlmige mõistlik kokkulepe.
Muidugi oleksid nad lõpuks kohal. Sa ei kavatse Sergei [Lavrovi] ja mõne ukrainlasega maha istuda, mind ei huvita, kes see täpselt on; Zelenski võib seal istuda. See vestlus peab toimuma Tony ja Sergei vahel. Peate selle vestluse üks-ühele maha pidama, kulugu selleks üks tund, kaks tundi, kolm tundi. Venelastele meeldib rääkida, nii et ilmselt neli-viis tundi. Selle vestlusega tuleb saavutada see, et te mõlemad vähemalt usute, et teie öeldu on saavutatav. Pärast seda alles kaasate teised inimesed arutelude keerulisemaks muutmiseks.
Mis sa arvad, kuidas see siis välja näeb? Millega need läbirääkimised lõppevad? Kus on võimalik kokkulepe? Kuidas see välja näeks?
Ma arvan, et tulemuseks on Ukraina territoriaalne terviklikkus, kui välja arvata võib-olla mõned idapiirkonna territooriumid, kus on suurem venelaste osakaal, kus viidaks mingisuguse sõltumatu osalise järelevalve all läbi referendum. Referendum on selle üle, mida nad tahavad teha ja kes nad tahavad olla. Läbirääkimistel saavutatud kokkuleppega nõustuvad mõlemad pooled, kõik pooled kinnitavad, et nad aktsepteerivad selle referendumi tulemusi. Eriti kui USA, OSCE või kes iganes selle õiglust ja paikapidavust kinnitavad. Nii lahendatakse olukord selles konkreetses piirkonnas. Kõik muu on juba otsustatud.
Ukrainlased ei suuda ilma USA toeta sekunditki seda sõda edukalt edasi pidada.
Kiire kõrvalepõige. Usun, et OSCE-l on umbes 50 või 60 liikmesriiki, millel on esindajad. See on, nagu ÜRO, vägagi mitmepoolne organisatsioon. Teoreetiliselt ei kontrolli seda ei ameeriklased, venelased ega keegi kolmas.
Tegelikult on OSCE tuntud selle poolest, et nad ärritavad meid. Seda tehes tuleb silmas pidada selle tagajärgi, mida soovite saavutada. Tagajärgede all pean silmas seda, et Venemaa peab olema geograafiliselt selline, nagu ta on. Rand McNally kaartide järgi on tegemist osaga Euroopast. Nad on kahtlemata osa Euroopast. Ma usun, et nad on sajandeid püüdnud, Moskvast või isegi veel kaugemalt alates, olla osa Euroopast. Võib väita, et Vladivostok ei ole Euroopa osa. Olgu, ma olen sellega nõus. Venemaa on mitmeosaline, millest osa on rohkem Aasia kui Euroopa ja vastupidi. See osa Venemaast, mis on pikka aega, juba tsaariajast peale, igatsenud saada osaks Euroopast, sest Katariina II õukonnas räägiti prantsuse keelt, tuleb tuua Euroopasse.
Nad abiellusid sageli Euroopa õukondadega liikmetega.
Jah, ja seekord peab Venemaa Euroopasse integreerimise katse olema edukas. Me proovisime 90ndate alguses. Kuulasin mõni päev tagasi Fareed [Zakaria] intervjuud [Bill] Clintoniga. Ma kuulasin, kuidas see mees rääkis sellest, mida ta tegi. Ta on väga sõnaosav, ta oli asjast huvitatud. Ta oli teemasse süübinud, seda uurinud ja ta oli analüütiline, mis ei ole Bill Clintoni moodi, aga ta oli. Tema jutt oli väga veenev. See vaatenurk, mida ta esitas, oli aga vale, sest ta kaitses NATO laienemist ja tõi vabandusi, mis tegid venelastest süüdlased. Clinton väitis, et me pakkusime Venemaale NATO liikmelisust. Pakkusime neile kõikvõimalikke liidus osalemise võimalusi. Pakkusime neile väidetavalt kõiksugu majandusliku koostöö võimalusi ja muud sellist, Euroopa Liidu liikmelisust. Jama, härra president! Võib-olla sosistasite te seda kellelegi kõrva, et kavatsete seda teha, kuid kindlasti ei ole te seda venelase kõrva kunagi sositanud. Seda võib iga venelane teile kinnitada. Kui te sosistasite seda [Boriss] Jeltsinile, siis oli see nagu hanele kõrva sosistamine. Jeltsin oli 90% ajast purjus. See on üks põhjusi, miks tema ametiajal nii palju Venemaa jaoks kahjulikke asju aset leidis.
Ameerikal puudub empaatia. Me ei oska Teherani mõista. Me ei oska Havannat mõista. Me ei soovi Moskva muresid kuulda. Me ei suuda panna end mitte kellegi teise olukorda.
Tuleb vabaneda arusaamast, et Venemaa peab olema Euroopa vaenlane. Venemaa on osa Euroopast. Euroopa Liidus elab praegu 450 miljonit inimest, nende SKT on samaväärne meie omaga. Nad ei suuda end poliitiliselt kokku võtta, mis on ühtlasi põhjus, miks me teeme seda, mida me teeme. Washington ei taha, et Euroopa SKT, mis on samaväärne meie omaga, oleks meiega ka konkurentsivõimeline. Me tahame olla maailma ülemvalitsejad. See on osa põhjusest, miks oleme viimastel aastatel olnud kogu selle kaose tunnistajateks. Ühtlasi on see põhjus, miks H.W. Bush, Colin Powell ja Jim Baker sellist suhtumist kujundama hakkasid. Seejärel kujunes see ümber tahtmatuseks Venemaaga rahu sõlmida, sest mis siis, kui sõlmime Venemaaga rahu ja nad saavad tõepoolest osaks Euroopast? Lisame sellele 450 miljonile veel 150 miljonit inimest. Lisame sellele triljonile dollarile Venemaa gaasi ja naftaressursid ja tulemuseks on mis? 18-19 triljoni dollari suurune SKT?
Lisaks ka tuumarelvad.
Jah, ka tuumarelvad. Washington, kus inimesed nendest asjadest sedasi mõtlevad, ei tahtnud seda.
Ainult vähesed mõtlevad.
Ameerikal puudub empaatia. Me ei oska Teherani mõista. Me ei oska Havannat mõista. Me ei soovi Moskva muresid kuulda. Me ei suuda panna end mitte kellegi teise olukorda ja öelda: „Olgu, Ma olen nüüd siin, kuidas ma sellesse suhtun? Kuidas ma suhtun sellesse, et president läheb Thbilisisse ja teatab kõigile avalikult, et Gruusiast saab NATO liige?“
Washington ei taha, et Euroopa SKT, mis on samaväärne meie omaga, oleks meiega ka konkurentsivõimeline. Me tahame olla maailma ülemvalitsejad. See on osa põhjusest, miks oleme viimastel aastatel olnud kogu selle kaose tunnistajateks.
Ma lisaksin sellele, et USA petab. Rahvusvaheline õigus ei tähenda USA-le absoluutselt mitte midagi, kui see ei teeni parajasti meie endi huve, millega seoses on vaja hakata rahvusvahelise õiguse pärast ühtäkki muret tundma. Bush ja Cheney oleksid pidanud saama sõjakuritegude süüdistuse. Obama pani tegelikult samuti toime sõjakuriteo, kuna ei süüdistanud neid sõjakuritegudes, sest nagu ma aru saan, oli Obamal rahvusvahelise õiguse alusel kohustus Bush ja Cheney kohtu alla anda. See ei tähenda, et Vene riik poleks samuti suurel määral üks petturlik riik, ennekõike selle pärast, kuidas teda on koheldud. Hitler tõusis võimule suuresti tänu Versailles’ lepingule ja tänu sellele, kuidas Saksamaad alandati. Isegi kui on tõsi, et USA ei ole ainus oma olemuselt petturlik riik, ka Venemaa on üks nendest, me peame sellega leppima ja nõudma, et need kaks riiki kogu maailma õhku ei laseks.
Ma nõustun. See on ka põhjus, miks ma pean oluliseks leida neutraalne linn ja koos maha istuda, sest me peame selle konflikti lõpetama. Meil on selleks veel üks põhjus. Me peame selle konflikti lõpetama, sest me seisame silmitsi veel kahe suure väljakutsega. Esimene neist on see, et nüüdseks ei ole Euroopas enam mitte mingit tuumarelvakontrolli, kuna puuduvad sellealased lepingud. Ei ole isegi ühtegi konventsionaalset relvastust piiravat lepingut. Me oleme loobunud igasugusest kontrollist relvastuse üle. Teine on muidugi see, mis meid seoses muutuva kliimaga tabab. Me peame keskenduma neile kahele ohule. Oleksime pidanud seda tegema juba ammu, 15-20 aastat tagasi. Kui me seda ei tee, toob see kaasa meie hävingu. Aga selle asemel loobime me raha, elusid ja oma enda võimu Ukraina sõjas tuulde. See on lihtsalt ajuvaba.
See on loogiline ainult sellest perspektiivist vaadatuna, millega te alustasite — raha, mida relvatootjad selle sõja pealt teenivad. Ma intervjueerisin Boris Kargalitskit ja üks teema, mida me arutasime, oli see, millist mõju kliimamuutus Venemaale juba praegu avaldab. See on saamas põhiliseks eksistentsiaalseks ohuks Vene ühiskonnale ja majandusele. Selle mõjud on teatud piirkondades, nii Siberis kui mujal, juba üpris kaugele jõudnud. Inimkonna päästmise huvides on ilmselgelt vaja laiaulatuslikku kokkulepet, aga relvatootjad ja fossiilkütustega tegelevad ettevõtted mänigvad parema meelega läbi seda stsenaariumi, mis viib täieliku katastroofini.
Oleme minu teada esimene inimtsivilisatsioon meie 5000-aastase ajaloo, võib-olla kogu inimkonna ajaloo jooksul, kellel on piisavad tehnoloogilised teadmised, et päästa end olukorrast, kus meid ähvardab eksistentsiaalne oht. Kas meil on tarkust seda kasutada? Siiani on vastus eitav.
Nüüdseks ei ole Euroopas enam mitte mingit tuumarelvakontrolli, kuna puuduvad sellealased lepingud. Ei ole isegi ühtegi konventsionaalset relvastust piiravat lepingut. Me oleme loobunud igasugusest kontrollist relvastuse üle.
Ma tavaliselt ei tee seda, aga Osama bin Ladenil on üks minu arvates päris hea tsitaat. Ta kirjutas ühe teksti pealkirjaga „Kiri ameeriklastele“, mida eriti ei tsiteerita. Selles ütleb ta: „Te ütlete, et me võitleme teiega, sest me vihkame teie vabadust ja demokraatiat.“ Ta ütleb: „Kui see oleks tõsi, oleksime Rootsit rünnanud.“ Tal oli veel üks lause, milles ta ütles: „Teie, ameeriklased, hääletate oma riigi poliitikate poolt, nii et te ei ole süüst priid.“
See on üks asi, mida mu vähesed Iraani kolleegid, kes minuga veel räägivad, pidevalt ütlevad. „Me ei vihka ameeriklasi. Me vihkame teie valitsust.“ Ma vastan neile alati: „Meie valitsus ongi meie inimesed.“
Allikas:
Aita Makroskoobil edasi ilmuda!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
