Oleme tänaseks jõudnud maailma ajaloo viimaseid sajandeid iseloomustanud epohhi lõppvaatusesse. Tegemist on protsessiga, mille keskmes on Lääne ülemvõimu üha kiirenev hääbumine, mille käigus nn globaalse lõuna võimukeskused on saavutanud arengutaseme, mis võimaldab neil Lääneriikidega esmakordselt mitte üksnes konkureerida, vaid neid ka võimsuses ületada, nihutades maailma võimukeskme BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) ühendusse kuuluvate riikide suunal. Järgnevas 3-osalises analüüsis antakse ülevaade maailma võimutasakaalu nihkumise peamistest põhjustest, protsessidest ning tagajärgedest. Käesolev on kolmest segmendist koosneva ülevaate esimene osa.
Donald Trumpi välispoliitika, mis hõlmab endas kaubandussõda kogu maailma vastu, ei ole võimeline Lääne hääbumist väärama, vaid üksnes kiirendama nn globaalse lõuna riikide ponnistusi USA dollari maailma reservvaluuta positsioonilt tõukamiseks ning uue majandussüsteemi sisse seadmiseks.
Oleme hetkel tunnistajateks ülemaailmsele geopoliitilise mõjuvõimu tasakaalustumisele, mille käigus voolab võim ligikaudu 15% maailma rahvastikust moodustava globaalse põhja riikidelt üha enam tagasi ülejäänud 85% inimkonda esindava globaalse lõuna riikide kätte. Globaalne süsteem on liikumas vääramatult võrdsema ja multipolaarsema korra suunas, esile on kerkimas uued jõud, samas kui vanad impeeriumiriigid sisenevad kolletumise faasi.
Oleme hetkel tunnistajateks ülemaailmsele geopoliitilise mõjuvõimu tasakaalustumisele, mille käigus voolab võim ligikaudu 15% maailma rahvastikust moodustava globaalse põhja riikidelt üha enam tagasi ülejäänud 85% inimkonda esindava globaalse lõuna riikide kätte.
Järgnevas uurimegi, kuidas rajatakse alternatiivseid süsteeme, mis on muutmas tundmatuseni kogu maailmakorda ning mis aitavad kaasa USA dollari kiirele langusele ja globaalse lõuna tõusule.
Nõukogude liidu kokku varisemise järgselt vormus kehtivaks maailmasüsteemiks läänekeskne nn ühepooluseline maailmakord, milles domineerisid Ameerika Ühendriigid ning nende satelliitideks olevad G7 ühenduse liikmesriigid Kanada, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ning Jaapan. Külma sõja järgne unipolaarne globaalne süsteem rajanes aga kolmele kandetalale, milleks olid Lääne sõjaline, institutsionaalne ning finantsiline ülemvõim. Vaatame järgnevalt põgusalt, milles need seisnesid…
Külma sõja järgne unipolaarne globaalne süsteem rajanes kolmele kandetalale, milleks olid Lääne sõjaline, institutsionaalne ning finantsiline ülemvõim.
Sõjaline ülemvõim
Globaalse dominantsi esimeseks alustalaks on mõistagi sõjaline ülimuslikkus. Külma sõja järel ei leidunud USA-le enam ühtegi suurriigist rivaali, kes oleks suutnud Washingtoni ülemaailmset domineerimist piirata. Selle asemel, et oma kolossaalne sõjamasin ning luurestruktuurid kommunistliku bloki kokkuvarisemise järgselt koomale tõmmata, kahekordistas USA oma globaalse võimuaparaadi jõupingutusi ning haaras endale meelevaldselt “globaalse politseiniku” rolli, surudes süstemaatiliselt maha kõik potentsiaalsed rivaalid.
Washingtoni külma sõja järgne maailmavalitsemise ambitsioon kinnitati kaitseminister Paul Wolfowitzi järgi nime saanud Wolfowitzi doktriinina, mis seadis ühemõtteliseks eesmärgiks säilitada USA globaalne hegemoonia nn täisspektri dominantsi abil. Täna kuulubki Ühendriikidele 750 sõjaväebaasi 80 riigis üle maailma, millel puudub igasugune kaitsefunktsioon ning mille ainsaks eesmärgiks on toimida USA globaalse ülemvõimu jõustamise instrumendina.
Washingtoni külma sõja järgne maailmavalitsemise ambitsioon kinnitati kaitseminister Paul Wolfowitzi järgi nime saanud Wolfowitzi doktriinina, mis seadis ühemõtteliseks eesmärgiks säilitada USA globaalne hegemoonia nn täisspektri dominantsi abil. Täna kuulubki Ühendriikidele 750 sõjaväebaasi 80 riigis üle maailma, millel puudub igasugune kaitsefunktsioon ning mille ainsaks eesmärgiks on toimida USA globaalse ülemvõimu jõustamise instrumendina.
Algselt NSV Liidu vastu kaitse pakkumiseks rajatud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ei likvideeritud samuti pärast NSV Liidu kokkuvarisemist, vaid hoopiski laiendati üha uutesse riikidesse, kusjuures bloki ambitsioonikus ja ründevalmidus üha kasvas. Külma sõja järgselt kokku varisenud sõjaväe ja majandusega Venemaad käsitles NATO aga jätkuvalt pigem vaenlase kui ülejäänud maailma normaalse osana.
Enamik inimesi ei pruugi mäletada, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist soovis Venemaa vägagi Euroopale lähemale liikuda, üritades saada omaks võetud nii Euroopa Liitu kui NATO-sse, kuid Euroopa riigid naersid selle kava juba eos ühemõtteliselt välja. Samal ajal murdis Lääs koheselt (NSV Liidu rahumeelse lagunemise vastutasuks) Venemaale antud lubadust, et NATO ei laiene “sammugi” itta, võttes sõjalisse liitu vastu mitmeid riike Venemaa piiril, kuigi selleks puudus igasugune julgeolekualane vajadus, kuna Venemaal polnud ei kavatsust ega võimekust kedagi rünnata.
Ent miks Lääne liidrid ka pärast NSV Liidu kokkuvarisemist jätkuvalt Venemaast uut vaenlast vormisid?
NSV Liidu lagunemise järgses NATO itta laienemises mängisid 1990-tel aastatel keskset rolli eeskätt Washingtoni sõjaihalejad, kes toonase senaatori ning hilisema presidendi Joe Bideni eestvedamisel ladusid vundamenti tulevasele konfliktile.
Senaator Biden kuulutas 1997. aastal Atlandi Nõukogus üleolevalt, et põrmu varisenud Venemaal ei ole enam kuhugi minna, ning naeris ülbelt välja hoiatuse, et NATO laienemise korral loovad venelased liidu hiinlastega. Muuhulgas õhutas Biden üleolevalt Moskvat veel ka Iraaniga “õnne proovima”.
Senaator Joe Biden kuulutas 1997. aastal Atlandi Nõukogus üleolevalt, et põrmu varisenud Venemaal ei ole enam kuhugi minna, ning naeris ülbelt välja hoiatuse, et NATO laienemise korral loovad venelased liidu hiinlastega.
Kuid nagu me teame, siis täpselt selline stsenaarium realiseeruski – nii Venemaa, Hiina kui Iraan kuuluvad tänaseks BRICS riikide hulka ning Bideni surve NATO-t laiendada on toonud kaasa konflikte, mis oleks kõik võinud olemata olla.
Samuti on NATO käivitanud rahvusvahelise õiguse vastased õhurünnakud Balkani riikide vastu ning hävitanud tänaseks täielikult Liibüa – riigi, mis nautis kunagi Aafrika kõrgeimat elatustaset, kuid mis on rünnakute tõttu täielikult kokku varisenud. Ent ometi on tõsi ka see, et Ameerika Ühendriikide sõjaväe ja NATO abil suutsid Lääneriigid külma sõja järgsetel dekaadidel tõepoolest takistada võimalike konkurentide esiletõusu.
Institutsionaalne ülemvõim
Teine globaalse ülemvõimu mehaanika hõlmab Lääne domineerimist rahvusvahelistes institutsioonides, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO). ÜRO Julgeolekunõukogus esindatud riigid on riikideks, mis omavad kõrgeimat rahvusvahelist võimu peamiselt tänu oma vetoõigusele ÜRO resolutsioonide vastu võtmisel.
Lääne mõju ÜRO otsustele on säilinud ebaproportsionaalselt suurena, kuna kolm viiest vetoõigusega julgeolekunõukogu kohast kuuluvad USA-le, Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kuigi nende riikide elanikkond moodustab vähem kui 6% maailma elanikkonnast.
Iga nõukogus istuv riik võib üheainsa vastuhäälega blokeerida oluliste meetmete rakendamist, sh sõjalisi sekkumisi, sanktsioonide kehtestamist või uute liikmete vastu võtmist. Lääne mõju ÜRO otsustele on säilinud ebaproportsionaalselt suurena, kuna kolm viiest vetoõigusega julgeolekunõukogu kohast kuuluvad USA-le, Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kuigi nende riikide elanikkond moodustab vähem kui 6% maailma elanikkonnast. Palju suurema elanikkonna ja majandusega riikidel nagu India, Indoneesia ja Brasiilia ei ole julgeolekunõukogus aga jätkuvalt alalist esindatust. Sellise korralduse tulemusena ei peegelda julgeolekunõukogu mitte tänapäeva, vaid pigem selle loomise aegset jõudude vahekorda 1945. aastal.
Eksisteerivat süsteemi on aga regulaarselt ära kasutatud globaalse lõuna riikide üle domineerimiseks. Näiteks on pandud veto Kuuba-vastase embargo lõpetamise resolutsioonidele, hoolimata asjaolust, et kogu maailm hääletab igal aastal selle vastu. Samuti varjab hääleõiguse jaotus sõjakuritegusid, vetostades korduvalt resolutsioone, mis nõuavad relvarahu. Muu hulgas on Ameerika Ühendriigid koos Iisraeliga ainsate riikidena erinevalt kogu ülejäänud maailmast hääletanud toidu inimõigusena määratlemise vastu.
Muu hulgas on Ameerika Ühendriigid koos Iisraeliga ainsate riikidena erinevalt kogu ülejäänud maailmast hääletanud toidu inimõigusena määratlemise vastu.
Finantsiline ülemvõim
Kolmas ja ehk kõige olulisem relv Lääne domineerimise arsenalis on finantsiline ülemvõim. Ent kuidas see tekkis?
Pärast Teist maailmasõda kohtusid liitlasriigid 1944. aastal Bretton Woodsi konverentsil, et kujundada uus globaalne finantssüsteem. Just Bretton Woodsi kohtumisel loodi sellised institutsioonid nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mis laenavad vaestele riikidele raha, sageli finantskriisi ajal või pikaajaliste arenguprojektide jaoks – kuid laenuga kaasnevad eranditult ranged tingimused. Nimelt peavad arengumaad Lääneriikide “abistavate” laenude eest rakendama drakoonilisi “struktuurilisi kohandamisprogramme”, mis seisnevad peamiselt Lääneriikide korporatsioonide huve teenivates majandusreformides. Vastutasuks riigi toimimiseks hädavajalike laenude eest on arengumaad sunnitud kärpima sotsiaalkulutusi, devalveerima oma valuutat ja kaotama välisinvestoritele kehtinud piirangud, võimaldades Lääne korporatsioonidel ilma sotsiaalsete järelmite pärast muret tundmata kasumit teenida. Selliste tingimuste tulemusena on vaesed riigid lõksus igikestvas võla ja sõltuvuse tsüklis, mis takistab neid tõelist majanduslikku iseseisvust saavutamast. Süsteem garanteerib, et vaesed riigid jäävad vaesteks, samal ajal kui rikkad riigid aina rikastuvad.
Nimelt peavad arengumaad Lääneriikide “abistavate” laenude eest rakendama drakoonilisi “struktuurilisi kohandamisprogramme”, mis seisnevad peamiselt Lääneriikide korporatsioonide huve teenivates majandusreformides. Vastutasuks riigi toimimiseks hädavajalike laenude eest on arengumaad sunnitud kärpima sotsiaalkulutusi, devalveerima oma valuutat ja kaotama välisinvestoritele kehtinud piirangud, võimaldades Lääne korporatsioonidel ilma sotsiaalsete järelmite pärast muret tundmata kasumit teenida.
USA dollari diktatuur
Rahvusvaheliste organisatsioonide mõjust kaugemale vaadates algas Ameerika finantsilise ülemvõimu kõige olulisem vorm 1944. aastal, mil USA dollar määrati maailma reservvaluutaks. Majandusteadlased nimetavad seda nähtust USA dollari “ülemääraseks privileegiks”.
Mõistmine, kuidas globaalne kaubandus tegelikult toimib ja millisel määral USA dollar maailmas toimuvat mõjutab, võib paljudele mõjuda šokeerivalt. USA dollarit kasutatakse rohkem kui pooltes maailmas aset leidvates kaubandustehingutes. Näiteks, kui olete Saksa ärimees, kes soovib osta mingit tööstustoodet Hiinast, siis võite eeldada, et teie tehing arveldatakse eurodes või jüaanides, kuna just need valuutad kehtivad tehingusse puutuvates riikides.
Kuid see ei ole sedasi. Selle asemel läheb Saksa ostja esmalt kommertspanka, et vahetada eurod USA dollariteks. Seejärel vahetab Hiina müüja Saksa ostjalt saadud dollarid Hiina panga kaudu jüaanideks. Kirjeldatud protsess on Wall Streeti pankade jaoks aga oluline tuluallikas, kuna USA pangad eraldavad igast maailmas aset leidnud dollaris nomineeritud tehingust teatava osa endale, teenides kasu valuutavahetuse ja piiriüleste ülekannete eest teenustasude võtmisega. Ilma ise mingit lisaväärtust loomata, pelgalt vahendajatena tegutsemine on Ameerika Ühendriikidele äärmiselt tulus sissetuleku allikas.
USA pangad eraldavad igast maailmas aset leidnud dollaris nomineeritud tehingust teatava osa endale, teenides kasu valuutavahetuse ja piiriüleste ülekannete eest teenustasude võtmisega. Ilma ise mingit lisaväärtust loomata, pelgalt vahendajatena tegutsemine on Ameerika Ühendriikidele äärmiselt tulus sissetuleku allikas.
Kuna USA dollar omab ülemaailmse kaubanduse jaoks niivõrd olulist rolli, on nõudlus selle järele endiselt kõrge. Vaesed riigid vajavad kaubanduseks pidevalt USA dollareid, mis takistab neil oma kohalike valuutade positsioone tugevdamast. Lisaks on need riigid sageli sunnitud eksportima dollarites hinnastatud tooraineid, mis tähendab, et nad peavad aktsepteerima madalaid hindu oma ekspordi eest, samal ajal kui tööstuskaupade impordi eest tuleb maksta kõrgemaid hindu. Dollaripõhisest kaubandusest ja võlgadest sõltumine hoiabki vaeseid riike kinni tooraineeksportijate rollis, kes ei suuda süsteemi sisse ehitatud loogika paratamatusest tulenevalt rajada mitmekesiseid kõrge lisandväärtusega tööstusharusid.
Võtame näiteks Argentina… Vajadus kasutada USA dollareid oluliste kaupade importimiseks, rahvusvaheliste võlgade tasumiseks ja kaubandustehingute sooritamiseks on viinud selles Lõuna-Ameerika riigis püsiva dollarite puuduseni. Pidev nõudlus välisvaluuta järele nõrgendab omakorda Argentina peesot, põhjustades inflatsiooni ja majanduslikku ebastabiilsust. Kuna peeso väärtus jätkab langemist, elab kogu riik vaesuse ja halvenevate majandustingimuste nõiaringis ning jätkuv kriis on sundinud Argentinat pöörduma aina uuesti Rahvusvahelise Valuutafondi poole päästemeetmete saamiseks. Nimelt on Argentina kaugelt suurim Valuutafondi laenude saaja, olles alates 1958. aastast vastu võtnud koguni 23 nn “päästemeedet” kogusummas 177 miljardit dollarit.
Dollaripõhisest kaubandusest ja võlgadest sõltumine hoiabki vaeseid riike kinni tooraineeksportijate rollis, kes ei suuda süsteemi sisse ehitatud loogika paratamatusest tulenevalt rajada mitmekesiseid kõrge lisandväärtusega tööstusharusid.
Argentiinlased süüdistavad kriisi süvendamises õigustatult Rahvusvahelist Valuutafondi, kes surub läbi kokkuhoiumeetmeid riigis, mis juba niigi kannatab. Vasakpoolne poliitik Myriam Bregman on öelnud: „Kõik kogemused Rahvusvahelise Valuutafondiga meie riigis on olnud kohutavad. IMF-i “abipakettide” tulemusena ei ole paljudel argentiinlastel võimalik kunagi pensionile jääda.”
Ka Valuutafond ise tunnistas, et on Argentina võimalused ära rikkunud, märkides, et fondi poliitika ei saavutanud seal seatud eesmärke. Kõige hiljutisemalt kuulutasid Ameerika Ühendriigid 2025. aasta oktoobris, et eraldavad Argentinale 40 miljardi dollari suuruse abipaketi, kuna praeguse presidendi Javier Milei anarhokapitalistlik poliitika on täielikult läbi kukkunud.
Kõik kogemused Rahvusvahelise Valuutafondiga meie riigis on olnud kohutavad. IMF-i “abipakettide” tulemusena ei ole paljudel argentiinlastel võimalik kunagi pensionile jääda.
Myriam Bregman, Argentina poliitik
Maailma jõukus voolab Wall Streetile
Argentina olukord ei ole ainulaadne. Sama kehtib paljude arengumaade kohta, kus ülekaalukas nõudlus maailmakaubanduses osalemiseks vajalike dollarite järele takistab oma valuuta tugevdamist ja pikaajalise majandusliku stabiilsuse saavutamist. Kui kusagil maailmas teenitakse kasumit, siis investeerivad valitsused, keskpangad ja eliit sageli oma dollarid tagasi USA-sse aktsiaturu, võlakirjade või kinnisvara kaudu, kuna Ühendriike on hakatud ajapikku käsitlema globaalse kapitali turvasadamama.
Maailma riikidest dollarite tagasi USA-sse investeerimine loob aga ennast taastootva tagasisideahela, kuna ülemaailmne nõudlus USA varade järele suurendab automaatselt ka nõudlust USA dollari järele. Selle tulemusena jääb dollar ülemaailmselt ringlusse, ning selle staatus maailma peamise reservvaluutana tugevneb veelgi. Valuuta kodumaal võimaldab dollari ülemvõim Ameerika Ühendriikidel teha aga selliseid asju, mida ükski teine riik maailmas endale lubada ei saaks. Ligi 37 triljoni dollarini ulatuva riigivõlaga USA võib sisuliselt alati raha juurde trükkida, ilma et see tooks talle endale kaasa vahetuid tagajärgi, mis teised riigid analoogse rahapoliitika viljelemise korral kohe valuutakriisi paiskaks.
Maailma riikidest dollarite tagasi USA-sse investeerimine loob aga ennast taastootva tagasisideahela, kuna ülemaailmne nõudlus USA varade järele suurendab automaatselt ka nõudlust USA dollari järele. … Ligi 37 triljoni dollarini ulatuva riigivõlaga USA võib sisuliselt alati raha juurde trükkida, ilma et see tooks talle endale kaasa vahetuid tagajärgi, mis teised riigid analoogse rahapoliitika viljelemise korral kohe valuutakriisi paiskaks.
Dollari reservvaluuta staatusest tulenevat, tänaseks kolmveerand sajandit väldanud tohutut finantsprivileegi oleks võinud kasutada Ameerika Ühendriikide superutoopia tasemeni üles ehitamiseks, pakkudes igale kodanikule tasuta tervishoidu, haridust ja üleriigilist kiirraudteevõrku. Kuid selle asemel raiskas USA oma unikaalse privileegi, kulutades raha mõttetutele sõdadele ja suurpankade päästmisele 2008. ning 2020. aastal.
Ainuüksi nn “terrorismivastane sõda”, mis kestis 20 aastat ja mille ainsateks tulemusteks olid Talibani asendamine Talibaniga ja kogu Lähis-Ida kaosesse paisanud ISIS-e loomine, läks Ameerika Ühendriikidele maksma 8 triljonit dollarit. Nimetatud kriisid oleksid ka ükshaaval võetuna purustanud iga teise riigi majanduse, kuid dollari jätkuv staatus maailma reservvaluutana on võimaldanud USA-l iseenese põhjustatud katastroofid suhteliselt valutult üle elada.
USA majandussõda
Muuhulgas kasutab Washington dollari ülemvõimu relvana majandussõjas endale ebameeldivate riikide vastu. Arvestades USA dollari kui reservvaluuta tähtsust ülemaailmses kaubanduses osalemise seisukohalt, mõjub sanktsioonide abil dollarile ligipääsu keelamine igale riigile laastavalt. Sanktsioneeritud riigid lõigatakse Lääne pangandus- ja finantsasutustest ära, isoleerides nad seeläbi tõhusalt rahvusvahelisest kaubandusest. Seda taktikat kasutab USA endale vastumeelsete riikide tsiviilelanikkonnale kannatuste tekitamiseks, eesmärgiga luua riigis sedavõrd talumatud tingimused, sealhulgas juurdepääsu puudumine elupäästvatele ravimitele, et rahvas hakkaks mässama, kukutaks oma valitsuse ja asendaks selle USA huvidega kooskõlas oleva režiimiga.
Arvestades USA dollari kui reservvaluuta tähtsust ülemaailmses kaubanduses osalemise seisukohalt, mõjub sanktsioonide abil dollarile ligipääsu keelamine igale riigile laastavalt. Sanktsioneeritud riigid lõigatakse Lääne pangandus- ja finantsasutustest ära, isoleerides nad seeläbi tõhusalt rahvusvahelisest kaubandusest.
Sageli pilkavad Ameerika Ühendriigid teisi riike, näiteks Kuubat, Iraani, Põhja-Koread ja Venezuelat, nende kehva majanduse pärast, kuigi nimetatud riikide majanduse kehv olukord tuleneb otseselt asjaolust, et maailma suurim superriik takistab neid kiivalt maailmakaubanduses osalemast. Samas ei määra USA sanktsioone ainult neile riikidele, keda oma vaenlasteks peab – mingil hetkel ajaloos on USA sanktsioneeerinud enamikku maailma riikidest. Hetkel kuuluvad sanktsioonide nimekirja teiste seas mõned maailma vaeseimad riigid, sh Somaalia, Kesk-Aafrika Vabariik ja Lõuna-Sudaan.
Sanktsioonide ettekäändena jutlustab Washington alatasa vabadusest, demokraatiast ja inimõigustest, eirates ise samas pidevalt ja süstemaatiliselt praktiliselt kõiki rahvusvahelise õiguse norme, millest kinni pidamine ei vasta parajasti USA huvidele. Kahtlemata ei ole paljud USA poolt sanktsioonidega karistatud riigid täiuslikud ja neis leiavad aset inimõiguste rikkumised. Ometi ei saavuta USA sanktsioonid kunagi midagi peale miljonite seas surma külvamise ning oma valitsustega mitte mingil moel seotud olevatele inimestele mõõtmatute kannatuste põhjustamise.
Sanktsioonide ettekäändena jutlustab Washington alatasa vabadusest, demokraatiast ja inimõigustest, eirates ise samas pidevalt ja süstemaatiliselt praktiliselt kõiki rahvusvahelise õiguse norme, millest kinni pidamine ei vasta parajasti USA huvidele.
Ja olgem ausad, idee, nagu hooliks USA inimõigustest, on ilmne butafooria. Washington teeb häirimatult koostööd mis tahes režiimiga, kui tolle tegevus vastab USA geopoliitilistele huvidele. Ilmselt vähesed on teadlikud ka faktist, et Ühendriigid jagavad tänini sõjalist abi 73%-le maailma diktatuurirežiimidest. Sanktsioonid ei kujuta endast mingisugust vooruspõhise välispoliitika ilmingut, vaid instrumenti, millega survestada allumatute riikide poliitilst kurssi painduma Washingtoni diktaadi alla.
Seetõttu ei ole kuigi üllatav, et tänaseks on praktiliselt kogu maailm kirjeldatud ülekohtusest süsteemist tüdinenud. Ent ajad on kiiresti muutumas… Ülejäänud maailm on ÜRO-s juba korduvalt USA sanktsioonide kasutamise hukka mõistnud ning nii dollari domineerimine kui Lääne kontroll globaalsete institutsioonide üle on kiiresti murenemas.
Ja olgem ausad, idee, nagu hooliks USA inimõigustest, on ilmne butafooria. Washington teeb häirimatult koostööd mis tahes režiimiga, kui tolle tegevus vastab USA geopoliitilistele huvidele. Ilmselt vähesed on teadlikud ka faktist, et Ühendriigid jagavad tänini sõjalist abi 73%-le maailma diktatuurirežiimidest. Sanktsioonid ei kujuta endast mingisugust vooruspõhise välispoliitika ilmingut, vaid instrumenti, millega survestada allumatute riikide poliitilst kurssi painduma Washingtoni diktaadi alla.
JÄTKUB…
Adrian Bachmanni kommentaar:
Igale maailma ajaloo epohhile on omased teatud kesksed protsessid, mis kutsuvad esile või mõjutavad otseselt või kaudselt kõiki “globaalsel malelaual” aset leidvaid individuaalseid sündmusi – sõdu, revolutsioone, riigipöördeid, tehnoloogia läbimurdeid, diplomaatiliste ning majanduslike suhete sõlmimisi ning katkemisi jms.
19. sajandi lõpul ning 20. sajandi alguses oli selleks keskseks protsessiks Ühendkuningriigi globaalse ülimuslikkuse säilitamise püüd, mis päädis ajaloos I ja II maailmasõjana tuntud konfliktis ning Pax Britannica asendumises Pax Americana‘ga.
20. sajandi lõpus ning 21. sajandi esimesel poolel seevastu on inimkonna saatust kõige enam mõjutavaks protsessiks Ameerika Ühendriikide “täisspektri” dominantsi kehtestamise ambitsioon, mis on lätteks, millele võib otseselt või kaudselt taandada enamiku maailmas aset leidvaid sõdu ja riigipöördeid ning mis ei ole hetkel veel III maailmasõjani viinud, ent mis juhib inimkonda kiirenevas tempos vastavas suunas. Täiendavat lugemist ja kuulamist globaalse võimutasakaalu struktuurist ning selle kiirenevatest muutustest võib leida aga käesoleva loo lõpus viidatud lugudest.
Täiendavat lugemist ja kuulamist globaalse võimutasakaalu struktuurist ning selle kiirenevatest muutustest võib leida käesoleva loo lõpus viidatud lugudest.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
