Küsitlused näitavad, et tänapäeval tunnistavad üle 80% inimestest, et tunnevad pühapäeviti ärevust pelgast mõttest, et esmaspäeval on vaja taas kord tööle minna. Samal ajal nähtub teistest uuringutest, et esmaspäeviti esineb 13-25% rohkem südameatakke kui ühelgi teisel nädalapäeval.
Ent miks see sedasi on? Põhjuse leidmiseks oleks esmalt otstarbekas mõelda töö olemusele. Töö on miski, mida me teeme sellepärast, et oleme sunnitud seda tegema. Loobudes tööst sunnib nälg ning kodutuks jäämise hirm meid paratamatult tegudele. Korilaste ja küttide kultuurides oli selline fenomen tundmatu ning pigem saabus surm juhuslikkuse alusel. Kütid ja korilased on antropoloogidele tänini tuntud selle poolest, et varude olemasolu korral ei tehta nende kogukondades tööd.
Osaliselt tuleneb toidu ülejäägi korral tööst loobumine küttide ja korilaste puhul ka asjaolust, et varusid on keeruline säilitada. Samas on paljudes küttide ja korilaste kultuurides suurte isiklike varude kogumine keelatud, mis on ise-eneses kõnekas fakt, viidates ühiskondlike suhete süvatasanditele, mida kütid ja korilased näisid juba ammu mõistvat.
paljudes küttide ja korilaste kultuurides on suurte isiklike varude kogumine keelatud, mis on ise-eneses kõnekas fakt, viidates ühiskondlike suhete süvatasanditele, mida kütid ja korilased näisid juba ammu mõistvat.
Mõistagi on aeg-ajalt vaja paratamatult tööd teha, kuid nagu on märkinud ka antropoloog David Graeber oma uurimuses töökohtadest ja tööturust, on ligikaudu pooled töökohad tänapäeva läänemaailmas täiesti mõttetud. Need on ametikohad, mida kas pole tegelikult tarvis või mis otseselt kahjustavad ühiskonda – viimaste hulka arvab Graeber näiteks 90% finantsvaldkonda kuuluvatest töökohtadest.
Graeber leidis, et väikese palgaga, ent see-eest “päris tööd” tegevad inimesed (nagu näiteks koristajad) on väikese sissetuleku kiuste vähem õnnetud kui inimesed, kes on sunnitud suurema sissetuleku eest mõttetuid töid tegema. Isegi kui koristajate palk on madal, võivad nad ammutada elu mõtet teadmisest, et nende töö on vajalik ning teeb maailma reaalselt paremaks.
Graeber leidis, et väikese palgaga, ent see-eest “päris tööd” tegevad inimesed (nagu näiteks koristajad) on väikese sissetuleku kiuste vähem õnnetud kui inimesed, kes on sunnitud suurema sissetuleku eest mõttetuid töid tegema. Isegi kui koristajate palk on madal, võivad nad ammutada elu mõtet teadmisest, et nende töö on vajalik ning teeb maailma reaalselt paremaks.
Kui oleme lõpuni ausad, siis peame ka tunnistama, et tänapäeva elukorralduse kahjulik mõju tervisele ei piirdu üksnes mõttetu tööga. Lisaks esmaspäeviti sagenevatele südameatakkidele on teada näiteks fakt, et teismeliste enesetapud vähenevad märgatavalt suvevaheaegadel. Nagu võiski arvata, vähenesid teismeliste enesetapud ka siis, kui Covidi ettekäändel ühiskonnad ning ühtlasi koolid suleti.
Selline seaduspära on mõistetav, kuna noortel tuleb koolis päevast päeva teha monotoonseid ja igavaid asju üksnes seetõttu, et õpetaja käseb ja sedasi on ette nähtud. Vähemalt Ühendriikides ei õpi noored kogu vaimu nüristava protsessi käigus tegelikult eriti midagi – mis on järeldus milleni me saame jõuda arvestades üha ulatuslikumat kirjaoskamatuse levikut.
Sedasi on koolid tänapäeval muutunud institutsiooniks, mille eesmärgiks ei olegi enam avardada ja sügavdada laste vaimu, vaid dresseerida kuulekaid kodanikke, kes õpivad saama premeeritud seda enam, mida rohkem nad ühiskonnaga konformeeruvad, hoidudes sealjuures esitamast liigseid küsimusi.
Sedasi on koolid tänapäeval muutunud institutsiooniks, mille eesmärgiks ei olegi enam avardada ja sügavdada laste vaimu, vaid dresseerida kuulekaid kodanikke, kes õpivad saama premeeritud seda enam, mida rohkem nad ühiskonnaga konformeeruvad, hoidudes sealjuures esitamast liigseid küsimusi.
Nõuetekohase palgaorja vormimine nõuab aastaid tingreflekside välja töötamist, mis ongi koolide ja õpetajate ülesanne. Õppejõud lisavad ülikoolis viimase lihvi eriti edasipüüdlikele, kellest on mõeldud saama palgaorjade keskmise astme ülemused.
Ent ülaltoodut silmas pidades oleks ehk aeg endilt küsida… kas Lääne heaoluühiskond, milles koolis käimine suurendab lastel enesetappude esinemist ning töökeskkond täiskasvanutel depressiooni, paanikahäireid ja infarkte, on ikka selline edulugu nagu meile kultuuriliselt jätkuvalt sisendatakse? Või suudame me siiski luua mõne elu mõtet ning elurõõmu paremini tabava ühiskonnakorralduse?
Adrian Bachmanni kommenataar:
Legendaarse antropoloogi David Graeberi kokkuvõtet tänapäeva läänemaailma töökeskkonna reaalsusest ilma poliitiliselt korrektsete filtriteta on võimalik lugeda ja kuulata ka Makroskoobis alljärgneval lingil.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
