Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus.
Maailmakuulus riskiinvestor Doug Casey on alates 1970-ndatest prognoosinud USA ja maailmamajanduse makrotrende ning jaganud investeerimis- ja spekuleerimise alast nõu. Tegemist on autoriga, kes ei kohku tagasi ebamugavate tõsiasjade välja lausumisest nii majanduse teemadel kui ühiskondlik-kultuuriliste süvahoovuste osas.
Järgnevas intervjuus väljaandele International Man avaldab Casey oma mõtteid sellest, kuidas kliimamuutuste üha sallimatum ideoloogia on suunatud elanikkonna vara ja vabaduste riisumisele planeedi päästmise ettekäände varjus.
International Man: Kõikjal meie ümber leviv süsinikuheitehüsteeria ulatub tänaseks aina kaugemale pelgalt nafta- ja gaasiettevõtetest. Üks seni tähelepanuta jäetud valdkond on kõik kodumasinatega seonduv. Nimelt kehtestavad poliitikud nüüd üha rangemaid eeskirju nõudepesumasinate, pesumasinate ja muude seadmete kohta. On isegi teatatud, et gaasipliitide kasutamine tahetakse järk-järgult kaotada. Kuidas Teie seda olukorda hindate?
Doug Casey: Nagu Klaus Schwab Maailma Majandusfoorumist mõned aastad tagasi julgelt kuulutas: „Sa ei saa omama midagi ja sa saad olema õnnelik.“ Asjaolu, et silmapaistev avaliku elu tegelane võib üldse midagi sellist propageerida ja mitte sattuda meedia kriitika osaliseks, peaks andma teile mõneti aimu meie sajandil domineerivast vaimust. Keskmise inimese pahameele puudumine kliimafanatismi ideede suhtes on teatud mõttes isegi veel sõgedam kui need mõistusevastased ideed ise.
Keskmise inimese pahameele puudumine kliimafanatismi ideede suhtes on teatud mõttes isegi veel sõgedam kui need mõistusevastased ideed ise.
Doug Casey
Seadmete mitteomamine on Schwabi vaimusünnitise praktiline rakendus, kuid sealjuures on see vaid üks globaalse soojenemise kaheksajala kombitsatest. Seadmed on valmistatud ressurssidest, mida tuleb kaevandada, ja nad töötavad elektriga ning see seab nad võitluses kliimakriisiga väidetavalt kurjuse poolele. Mitte millegi omamist propageerivate inimeste arvates on palju olulisem „päästa planeeti“ – mis on lähemal vaatlusel naeruväärne kontseptsioon – kui jätkata elatustaseme tõstmist.
Fakt on see, et isehakanud valitsejad, kel jääb meie argiste masinate kasutamise piiramisel veel õigust ülegi, põhimõtteliselt lihtsalt vihkavad inimesi – eriti aga keskklassi kuuluvaid inimesi. Nad tahaksid tegelikult pöörduda tagasi kapitalismieelsesse aega, mil mugavustest sai kasu üksnes ülemine klass, st feodaalaristokraadid.
Ökosõdalased ja rohelised on samast puust kui sotsialistid, kommunistid ja fašistid. Nende tootemvili on arbuus – väljast roheline ja seest punane.
Ökosõdalased ja rohelised on samast puust kui sotsialistid, kommunistid ja fašistid. Nende tootemvili on arbuus – väljast roheline ja seest punane.
Doug Casey
International Man: Paljud inimesed on märganud, et kaasaegsed seadmed ei ole enam sama kvaliteetsed kui aastakümneid tagasi toodetud seadmed. Esiteks vajavad kaasaegsed seadmed tavaliselt palju rohkem aega sama töö jaoks, mida vanem mudel tegi kiiremini. Näiteks on nüüd tavapärane, et lihtne nõudepesutsükkel võtab üle kahe tunni. Lisaks ei tööta kaasaegsed seadmed nii hästi ja lähevad sagedamini katki. Selles taandarengus on suuresti süüdi kliimaeeskirjad.
Mis siin tegelikult toimub?
Doug Casey: Mul ei ole eriti isiklikku kokkupuudet seadmete toimimismehhanismidega, kuid olen kuulnud, et kaasaegsed seadmed on kavandatud sedasi, et mugavus ja aeg on ohverdatud väiksema koguse vee või elektri kasutamise nimel.
Aastakümneid tagasi otsustas USA valitsus reguleerida vee kogust, mida võib kasutada tualettide loputamiseks. Tualetid on nüüd seetõttu vähem sanitaarsed ja neid tuleb sageli kaks korda loputada. Mõte sellest, et poliitikud volitavad sanitaartehnilisi projekte, on absurdne. Kuid nad teevad seda kõige kavandamise juures – autod, lennukid, majad, mis iganes. Nad hävitavad inseneride frustreerimisega käsikäes kapitali ja aeglustavad innukalt tehnoloogilist arengut.
Aga võib-olla ei mõtlegi keskmine inimene üldse sellistele asjadele või lihtsalt ei hooli neist. Elatustase on juba sedavõrd pikalt tõusnud, et me kipume kasvu jätkumist automaatseks ja kõrgemalt poolt määratuks pidama. Ma ise ei oleks selles nii kindel. Kõik kipub lagunema, kui ei ole piisavalt välist jõudu, mis hävingule vastu töötaks.
Näiteks elame me äraviskamisele ehitatud ühiskonnas. Kui teil on vaja midagi parandada, siis on üldjuhul ökonoomsem see asi lihtsalt ära visata kui palgata selle parandamiseks erioskustega meister, keda vaevalt enam eksisteeribki ja kelle teenus on väga kallis. Sageli on odavam purunenud asjad uutega asendada.
Kas selline käitumine on tõesti ökonoomne või pigem mitte? Ma ei ole vastuses kindel, aga me võime sellist suundumust märgata isegi hoonete puhul. Kunagi ehitati maju sedasi, et need kestsid 100 aastat või kauem. Maja oli suur kapitaliinvesteering. Tänapäeval aga näivad hooned olevat midagi sarnast nagu IKEA mööbel – ühekordse kasutusega vara. Aga keda see ikka huvitab, kui te eluaset üürite või teil on suur hüpoteek vaja maksta?
Ma saan aru, et „äraviskamise“ mentaliteet võib raiskamisele vaatamata ka positiivne olla, lihtsalt seetõttu, et tehnoloogia paraneb aja jooksul. Vana välja, „uus ja parem“ asemele on selle teguviisi kandev maksiim. Enamik muudatusi teevad elektri, torustiku ja isolatsiooniga seonduva ökonoomsemaks. Kes ikka tahab vanu asju, kui tehnoloogia võib anda uusi ja paremini töötavaid asju? Probleemiks võib aga osutuda asjaolu, et uued seadmed on kallid ja sageli ka laenuga ostetud. Teie elatustase võib lühiajaliselt tõusta, kuid pikemas perspektiivis langeb see tegelikult veelgi, sest nüüd seisate te kodumasinate soetamisel silmitsi võlgadega.
Võib ju öelda, et 50 või 100 aasta pärast tulebki kõik paratamatult buldooseriga kokku lükata – selline on nn “elutsükli” argument. Te võite ju sentimentaalsetel põhjustel vana autot alles hoida, kuid uuemad autod töötavad tõepoolest efektiivsemalt. Kuigi tõenäoliselt peate uue auto eest veel seitse aastat maksma, sest see on lihtsalt nii kallis. Või siis võite otsustada liisingu kasuks, muutes selle varaliigi püsivaks rahaliseks kohustuseks. Ja kui auto peaks katki minema, võite selle ise parandamise mõtte juba eos unustada, kasvõi selles sisalduvate tuhandete arvutikiipide tõttu. Sama kehtib enamike seadmete puhul.
Leidub mitmeid põhjusi seadmete ja kodumasinate vihkamiseks isegi siis, kui te neid vajate või lausa armastate. Aga ma eelistan ise oma eraeluliste tarbimisvalikute üle otsustada, mitte lasta mingil bürokraadil enda eest otsustada. See on olemuslikult moraalne, mitte tehniline küsimus.
International Man: Valitsused esitlevad nn rohelisi lahendusi kui sammu tuleviku poole. Kuid paljuski kujutavad need endast tegelikult suurt sammu tagasi. Milline on teie seisukoht selles?
Doug Casey: Üks praegu palju polemiseeritud märk tagasiminekust on nn 15-minutilised linnad, mida valitsused püüavad kogu maailmas kehtestada. Nendes linnades ootaks teid karistus teile määratud 15-minutilisest tsoonist rohkem kui X korda kuus väljumise eest. Idee on roheline. Ja nagu enamik rohelisi ideid, on ka see ääretult tagurlik. Otsustajad tahavad sedasi lükata inimesed tagasi keskaegsete pärisorjade staatusesse, kus vähesed söandasid oma osmikutest enam kui 15 minuti tee kaugusele liikuda.
Üks praegu palju polemiseeritud märk tagasiminekust on nn 15-minutilised linnad, mida valitsused püüavad kogu maailmas kehtestada. Nendes linnades ootaks teid karistus teile määratud 15-minutilisest tsoonist rohkem kui X korda kuus väljumise eest.
Doug Casey
Kõige jultunumad “rohelised” lahendused hõlmavad muidugi triljonite dollarite kulutamist tuule- ja päikeseenergiarajatiste ehitamiseks, et toota elektrit. Tuule- või päikeseenergia kasutamises ei ole iseenesest midagi halba, kuid need on mõistlikud ainult konkreetsete projektide puhul, tavaliselt isoleeritud kohtades ja eritingimustes.
Tööstusliku tsivilisatsiooni üleval hoidmiseks on tuule- ja päikeseenergia aga täiesti ebapiisavad. Need on küll aastate jooksul tehnoloogia täiustudes paremaks muutunud, kuid on tänini ikka veel pigem sotsiaalse inseneeria kui mehaanika- või elektrotehnika valdkonna arengu tulemus.
Teine näide on elektrisõidukid. Eluaegse autode austajana näen ma ka elektriautode eeliseid. Neil on väga madal raskuskese, mis muudab nende juhitavuse kõigi muude asjaolude võrdsuse korral paremaks kui samaväärsete sisepõlemismootoriga autode puhul. Elektriautodel on oluliselt vähem liikuvaid osi, mis suurendab omakorda töökindlust ja tõhusust. Ning nad on vaiksemad, maanteel heitevabad ja välkkiired. Need kõik on suured plussid.
Kuid miinuseks on asjaolu, et kui ilm on liiga külm või liiga palav, on elektriautoga liiklemine õudusunenägu; äärmuslikud temperatuurid tühjendavad akusid ja nende laadimine on endiselt üsna ebamugav. Ja seegi on võimalik üksnes eeldusel, et laadimisega kaasnev tohutu lisakoormus ei põhjusta kogu „jätkusuutliku“ tuule- ja päikeseenergia võrgu kokkuvarisemist.
Tegelikult on peaaegu kõik „rohelised“ lahendused ebaökonoomsed, kahjulikud ja isegi loodust hävitava iseloomuga.
Doug Casey
Loomulikult täiustub ka akutehnoloogia aja jooksul, nii et elektriautode tootjad võivad millalgi tulevikus veel lunastada oma kord välja käidud vekslid. Aga enne kui see aeg kätte jõuab, võite oma elektriauto sama hästi ka ära visata, kui selle liitiumaku väljavahetamist peaks vajama. Pealegi on nende masinate remont avarii korral väga kallis, ja nad võivad teatud tingimustel olla üsna ohtlikud.
Kui ma just ei soovi endale suure jõudlusega mänguasja või kui ma ei ole ideaalses keskkonnas, kus ma kasutan seda sõidukit üksnes kohalikul teedevõrgul, ei ole elektrisõiduki omamisel praegu erilist mõtet.
Tegelikult on peaaegu kõik „rohelised“ lahendused ebaökonoomsed, kahjulikud ja isegi loodust hävitava iseloomuga.
International Man: Süsinikuheitehüsteeria esiletõus on langenud kokku kasvava inflatsiooniga. Näiteks võib eeldada, et liha- või energiahinna järsk tõus ärritab keskmist inimest. Kuid keskmise inimese viha summutavad ja kanaliseerivad valesse suunda nii meedia, akadeemilised ringkonnad, Hollywood kui ka poliitikud, kes räägivad talle, et tema kivina langev elatustase aitab miskitpidi lõppkokkuvõttes kaasa planeedi päästmisele. Tundub, et süsinikdioksiidi-hüsteeria näol on tegemist massikampaaniaga, mille eesmärk on sundida inimesi nõustuma oma elatustaseme programmilise alandamisega.
Süsinikdioksiidi-hüsteeria näol on tegemist massikampaaniaga, mille eesmärk on sundida inimesi nõustuma oma elatustaseme programmilise alandamisega.
International Man
Milline on teie seisukoht inflatsiooni ja süsinikuheitehüsteeria vahelise seose osas?
Doug Casey: Inflatsiooni põhjustab raha juurde printimine. Süsinikuhüsteeriat rahastatakse peamiselt rahaprintimisega. Seega on tegemist kaudse seosega. Aga tegelikult on olukord veelgi hullem.
Juba ammu on öeldud, et sõda suurendab alati riigi võimu inimeste üle. Praegu näeme me hullumeelset sõda süsiniku vastu ja seda selleks, et väidetavalt planeeti päästa. Samas tegelikkuses ei ole süsinik mitte üksnes kogu maa elu aluseks, vaid kõigele lisaks on CO2 tase langenud praegu piirimaile, mis on vaid veidi kõrgem planeedil taimse elu alahoidmiseks vajalikust.
Sõja ajal kokku hoidmine on inimestele geneetiliselt sisse kodeeritud. Ning öko-hüsteerikud küsivad seda impulssi ära kasutades küüniliselt: „Mis võiks olla tähtsam kui sõda selle nimel, et päästa planeeti?“ Nii et loomulikult lepivad mõtlematud inimesed vähemaga ja teevad seda, mida neile öeldakse. Minu arvates on see kõik täielik jama.
Sõda suurendab alati riigi võimu inimeste üle. Sõja ajal kokku hoidmine on inimestele geneetiliselt sisse kodeeritud. Ning öko-hüsteerikud küsivad seda impulssi ära kasutades küüniliselt: „Mis võiks olla tähtsam kui sõda selle nimel, et päästa planeeti?“
Doug Casey
Kui nad ütlevad rahvale, et inflatsioon on kuidagi vajalik, et võidelda surmava CO2 vastu ja päästa planeeti, siis keskmine rahvakodanik läheb ilmselt kaasa, sest tal pole peaaegu mingeid teadmisi majandusest ja veel vähem on tal neid teadusest.
Planeediga on kõik korras. See on olemas olnud 4,5 miljardit aastat ja jääb veel miljarditeks aastateks, kauaks pärast seda, kui inimkond on kadunud või mujale kolinud. Igatahes ei hooli kliimahüsteerikud tegelikult „planeedi päästmisest“; isegi nemad ei ole päris nii rumalad. Asi on selles, et nad tegelikult vihkavad inimkonda. Ja sealjuures ka iseennast. Samas kannatab kogu maailm hetkel selle massipsühhoosi all.
Minu reaktsiooniks on neile vastu astuda ja teha seda, kus iganes võimalik.
Igatahes ei hooli kliimahüsteerikud tegelikult „planeedi päästmisest“; isegi nemad ei ole päris nii rumalad. Asi on selles, et nad tegelikult vihkavad inimkonda. Ja sealjuures ka iseennast. Samas kannatab kogu maailm hetkel selle massipsühhoosi all.
Doug Casey
Minu reaktsiooniks on neile vastu astuda ja teha seda, kus iganes võimalik.
International Man: Kuhu süsinikuheitehüsteeria Teie arvates liigub? Kas me oleme juba selle tipu saavutanud?
Doug Casey: Peame vaatama nii pikaajalisi kui ka lühiajalisi suundumusi.
Pikaajaline suundumus – inimese esiletõus liigina – on kestnud vähemalt 10 000 aastat. See on edenenud eksponentsiaalselt koos üha uute teaduslike läbimurretega, mis on viinud parema tehnoloogia ja kõrgema elatustaseme saavutamiseni. Kas see suundumus on peatumas? Tahaksin arvata, et see areng mitte ainult ei jätku, vaid ka kiireneb.
Kuid inimkonna 10 000 aastase arengu raames on esinenud ka mitmeid vastupidiseid epohhe. Pronksiaja kokkuvarisemine umbes 1200 eKr tõmbas kogu tsivilisatsiooni arengut üle 400 aasta võrra tagasi. Rooma tsivilisatsiooni langus Läänes tõi aga kaasa nn “pimeda ajastu”, mis kestis umbes viiendast kuni üheksanda sajandini. Kas me võime praegu seista silmitsi millegi sarnasega? Muretsemiseks on üsnagi palju põhjuseid. Kuid ärgem tegelegem hirmu külvamisega.
Ma ei taha mõelda, et midagi nii kohutavat on tulemas. Kuid pimeduse ratsanikud on tõepoolest taas liikvele läinud ja Sauroni silm seirab maailma. Tendents autoritaarsuse või isegi totalitarismi poole on kogu maailmas täna kasvamas – rääkimata kolmanda maailmasõja võimalikkusest.
Tendents autoritaarsuse või isegi totalitarismi poole on kogu maailmas täna kasvamas – rääkimata kolmanda maailmasõja võimalikkusest.
Doug Casey
Adrian Bachmanni kommentaar:
Rohepöörde materiaalse hüveolu langetamise koguefekti tajuvad kõik inimesed juba täna oma tarbimise harjumuste üha kesisemaks muutudes. Kolme apelsini asemel saab nüüd kaks, jõuluvaheajal peab esmakordselt valima, kas sõita külla vanavanematele Valgas või Saaremaal, jne.
Iseküsimus on, millisel määral Euroopa kodanikud mõistavad oma vaesumise aluspõhjusena valelikult keskkonnasõbralikena välja käidud, ent täiesti reaalselt inimvaenulikke “rohepoliitikaid”.
Üks täpsustus on siinkohal vajalik, et mõista, kuidas poliitökonoomiliselt ühemõtteliselt mõistusevastane rohehullus on võimalikuks saanud.
Rangelt võttes ei tunne siiski päris kõik inimesed “rohepöörde” projekti poolt esile kutsutud materiaalse elukvaliteedi langust. See on trend, millest jääb puutumata murdosa ühest protsendist kõige jõukamast elanikkonnast, kes moodustavad samaväärselt olematu osa valijaskonnast, ent kellele kuulub peaaegu kõikides riikides tegelik poliitiline võim.
Rangelt võttes ei tunne siiski päris kõik inimesed “rohepöörde” projekti poolt esile kutsutud materiaalse elukvaliteedi langust. See on trend, millest jääb puutumata murdosa ühest protsendist kõige jõukamast elanikkonnast, kes moodustavad samaväärselt olematu osa valijaskonnast, ent kellele kuulub peaaegu kõikides riikides tegelik poliitiline võim.
Adrian Bachmann
See on muuhulgas põhjuseks, miks maksutulud kogutakse praktiliselt kõikides riikides ülekaalukalt keskklassi ning “vaeste rikaste” (kelle netoväärtus ulatub mõne miljonini) arvelt, jättes senti-miljonärid ja miljardärid eriliste maksuskeemide armust panustama riigikassase täpselt nii palju, kui neil selleks parasjagu soovi on. Enamasti neil seda ei ole, kuna plutokraadid kandivad parema meelega oma miljardid maksuparadiiside kaudu välja ning finantseerivad Maailma Majandusfoorumi tüüpi eraprojekte, kus avaliku võimu esindajad käivad oligarhide klassi ees “vaibal”, täites äraspidisel kombel mitte käsuandjate, vaid käsutäitjate rolli.
See on ka põhjuseks, miks elame maailmas, kus lihttöölise, väikeettevõtja või kolme last kasvatava üksikema maksukoormus on praktiliselt kõikides “liberaalse turumajandusega riikides” umbes 5-10 korda suurem kui miljardäril, kes peab igast 100 eurost maksudena lõpuks välja maksma mitte umbes 70, vaid pigem 7 eurot. Ent tagasi rohepöörde juurde…
Elame maailmas, kus lihttöölise, väikeettevõtja või kolme last kasvatava üksikema maksukoormus on praktiliselt kõikides “liberaalse turumajandusega riikides” umbes 5-10 korda suurem kui miljardäril, kes peab igast 100 eurost maksudena lõpuks välja maksma mitte umbes 70, vaid pigem 7 eurot.
Adrian Bachmann
Tõsi on see, et ka 0,1% kõige rikkamate isikute raha ostujõud langeb, kuna miljardäri euro, dollar või naelsterling kaotab väärtust kartulikilo või bensiiniliitri suhtes sama palju kui kupüür vaese mehe taskus.
Ent “kvantiteedil on oma kvaliteet” ka materiaalse stratifikatsiooni mõttes. Seetõttu on inimesed, kellel on kümneid või sadu kordi rohkem vara, kui ka kõige sübariitlikuma eluviisi puhul oleks võimalik elu jooksul ära tarbida, rohepöörde vaesustavate mõjude eest turvatud.
Isegi Klaus Schwab ei saa paratamatult lennata kahes eralennukis korraga, Bill Gates’i seedetrakt suudab hakkama saada piiratud koguses hirvefileega ning Ted Turneri maks ei tuleks toime rohkem kui paari pudeli Chateau Le Pin’iga ühe õhtu jooksul.
Rohepööret dikteerivad inimesed, kes moodustavad nanoskoopilise osa valijaskonnast, ent kes on oligarhilises süsteemis monopoliseerinud poliitilise võimu, mille olemus seisneb erahuvide presenteerimises avaliku huvina. Eliidile meelepäraseid programme viiakse praktilisel tasandil aga ellu viisil, mis pole massimeedia abil mõistmatuses hoitavatele massidele mõistetav.
Rohepööret dikteerivad inimesed, kes moodustavad nanoskoopilise osa valijaskonnast, ent kes on oligarhilises süsteemis monopoliseerinud poliitilise võimu.
Adrian Bachmann
Nagu kommunistlikud kollektiviseerimise programmid paiskasid 20. sajandil terved rahvad Kambodžast Kuubani vaesusesse masside enda heakskiidul, on võimalik, et ka “euroopalikust heaolust” saab 21. sajandil mälestus, kui eurooplased kapituleeruvad käputäie misantroopidest miljardäride “rohepöörde” programmi ees.
Kas “rohepöörde” mõistusevastane agenda õnnestubki läbi suruda ja millise fanaatilisusega suudetakse programmi praktikas ellu viia, ei ole hetkel veel selge. Ühest küljest näikse suur osa jõukate riikide elanikest tänaseks tõsimeeli uskuvat “rohepöörde” ideoloogilist dogmaatikat. Samas tuleb arvesse võtta, et enamus inimesi on olemuselt arad ning valmis meelsasti võimu ees silmakirjatsema, kui meelsuskontrolliks arvatud küsitlused “õigete” või “valede” seisukohtade levikut üritavad seirata.
Nagu kommunistlikud kollektiviseerimise programmid paiskasid 20. sajandil terved rahvad Kambodžast Kuubani vaesusesse masside enda heakskiidul, on võimalik, et ka “euroopalikust heaolust” saab 21. sajandil mälestus, kui eurooplased kapituleeruvad käputäie misantroopidest miljardäride “rohepöörde” programmi ees.
Adrian Bachmann
Seega on rohepöörde reaalse toetuse tuvastamiseks läbi viidud küsitlused tänaseks Läänes sama ebausaldusväärsed nagu mistahes küsimuses, kus ametliku narratiiviga nõustumise ja mittenõustumise tagajärjed kärisevad ühiskonna üha totalitaarsemaks muutudes aina suuremaks.
Võimalik, et Euroopa rahvad ajavad lõpuks selja sirgu ning astuvad vastu ökoloogiliseks altruismiks rüütatud misantroopsele programmile, mille lõpptulem on röövida nendelt majandusliku kindlustatuse likvideerimise kaudu igasugune ühiskondlik-poliitiline subjektsus. Viimati nimetatu on protsess, mis on uudne üksnes tehniliselt, mitte olemuslikult, olles ajalooliselt tuntud kui orjandusliku korra kehtestamine.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
