Audio leiate artikli lõpust
„…kui inflatsioonist kiiresti ei vabaneta, siis ei suuda ka kõik meie tehnoloogilised ja teaduslikud saavutused hoida ära tohutu ulatusega finantskatastroofi, mis pühib teelt praktiliselt kõik tsivilisatsiooni poolt viimaste sajandite jooksul loodu.“
Ludwig von Mises, “Ludwig von Mises rahast ja inflatsioonist” (Ludwig von Mises on Money and Inflation)
Filosoof George Santayana on hoiatanud, et „Need, kes ei mäleta minevikku, on määratud seda kordama.“ Tänapäeval oleme sooritamas tohutut majanduslikku eksisammu, mis on aastatuhandete jooksul viinud hävingusse mitmed suured tsivilisatsioonid. Keskpangad paisutavad nüüdseks riiklikke rahavarusid kiirusega, mis võib tuua kaasa terve majanduse – ja koos sellega kogu meie tsivilisatsiooni – kokkuvarisemise. Järgnevas loos vaadeldakse inflatsioonipoliitika hävitavaid mõjusid Rooma riigi näitel.
„Ükskõik kui tagasihoidlik või kahjutu see esialgu ka ei tunduks, on inflatsioonipoliitika pikas perspektiivis alati hukatuslik. Raha juurde trükkimist on erinevate tsivilisatsioonide poolt korduvalt proovitud ning… see on alati läbi kukkunud. See ei lahenda ühiskonna probleeme, vaid üksnes süvendab neid ning viib meid halastamatult enesehävitamise teele.“
William Ophuls, Mõõdutundetu suurus: miks tsivilisatsioonid ebaõnnestuvad (Immoderate Greatness: Why Civilizations Fail)
Raha juurde trükkimist on erinevate tsivilisatsioonide poolt korduvalt proovitud ning… see on alati läbi kukkunud. See ei lahenda ühiskonna probleeme, vaid üksnes süvendab neid ning viib meid halastamatult enesehävitamise teele.
William Ophuls, Mõõdutundetu suurus: miks tsivilisatsioonid ebaõnnestuvad
Inflatsiooni on määratletud mitmel moel. Osad autorid peavad inflatsioonist rääkides silmas üldist hinnataseme tõusu ehk nn “hinnainflatsiooni”. Teised seevastu valitsuse või keskpanga poolt emiteeritud raha pakkumise suurenemist ehk “rahalist inflatsiooni”. Käesolevas loos keskendume üksnes rahainflatsioonile, kuna antud poliitika viib paratamatusena hinnainflatsioonini ning sedasi on võimalik kahte nähtust vaadelda põhjuse ja tagajärje seoses. Täpsemalt selgitas 20. sajandi majandusteadlane Ludwig von Mises raha- ja hinnainflatsiooni omavahelist seost järgnevalt:
„Hinnad tõusevad, sest eksisteerib täiendav kogus raha, mis küsib ja otsib kaupu, mille kogus ei ole aga raha juurdetrüki tulemusena suurenenud. Ajalehed nimetavad kõrgemaid hindu „inflatsiooniks“. Kuid inflatsioon ei seisne pelgalt kõrgemates hindades; inflatsioon on tegelikkuses turule paisatud uus raha. See uus raha on see, mis tagajärjena hindu paisutab.“
Ludwig von Mises, Ludwig von Mises rahast ja inflatsioonist (Ludwig von Mises on Money and Inflation)
Rooma Vabariigi algusaegadel kehtis riigis raugematu territoriaalse laienemise poliitika, kus iga naaberpiirkonna vallutamise käigus rüüstas Rooma lüüa saanud naaberriigi riigikassat ja suurendas sedasi oma varandust. Pärast alla jäämist germaani hõimudele 9. aastal pKr lõpetas keiser Augustus Rooma laienemispoliitika ja peatas seeläbi ka muudest maadest pärit rikkuste sissevoolu Rooma. Antud sammu tagajärjena seisid Augustus ja talle järgnenud keisrid silmitsi ebapiisavate tulude probleemiga. Makse sai ilma mässu esile kutsumata tõsta üksnes piiratud määral ning olukorrale leiti saatuslikuks kujunenud lahendus, nagu selgitab Joseph Tainter:
„Erakorraliste kulutuste tekkides oli müntide varu sageli ebapiisav. Probleemi lahendamiseks alustas Nero 64. aastal poliitikat, mis osutus järgnevate keisrite jaoks üha vastupandamatumaks.“
Joseph Tainter, Komplekssete ühiskondade kokkuvarisemine (The Collapse of Complex Societies)
Esimesest sajandist alates Roomas kehtestatud inflatsiooniline rahapoliitika hõlmas Rooma standardse hõbemündi ehk teenari väärtuse alandamist sellesse odavate metallide – näiteks vase – lisamise kaudu ning kuld ja ka hõbemüntide “kärpimise” ehk teisisõnu nende füüsilise suuruse vähendamise teel. Müntide äärtest ära lõigatud väärismetalli kasutati uute müntide loomiseks, mille abil Rooma riik kattis oma võlgu ja muid kulusid ning nuumas riigimeeste ja poliitilisse siseringi kuulujate taskuid.
Roomlaste poolt kasutatud lähenemise kaasaegseks analoogiks on paber- või digitaalse raha pakkumise suurendamine. Kuid olenemata sellest, kas raha väärtust vähendatakse müntide valmistamisel odavama materjali lisamisega, nende kärpimisega samast materjalist suurema hulga müntide loomiseks, rohkema paberraha trükkimisega või keskpangas hoitaval kontol summadele komakohtade lisamisega, on tulemus alati sama: rahainflatsioon. Rahakogus suureneb ja kõigi muude tegurite võrdsuse korral toob see kaasa hinnainflatsiooni ja üldise elukalliduse tõusu.
Kuna “siseringi” kuuluvad isikud ja institutsioonid saavad vastloodud raha kulutada enne, kui inflatsioon üldpopulatsiooni jaoks hindu on kergitanud, lõikavad võimu ja rikkusepüramiidi tipus troonivad “siseringi” liikmed inflatsioonist kasu.
Rahainflatsiooni käigus ei jõua vastloodud raha majandusse ühtlaselt: tavaliselt siseneb see majandusringlusse kõigepealt poliitiliste sidemete kaudu. Kuna “siseringi” kuuluvad isikud ja institutsioonid saavad vastloodud raha kulutada enne, kui inflatsioon üldpopulatsiooni jaoks hindu on kergitanud, lõikavad võimu ja rikkusepüramiidi tipus troonivad “siseringi” liikmed inflatsioonist kasu. Või nagu kirjutab Jesus Huerta de Soto:
„Rahainflatsioon jaotab sissetulekud ümber nende kasuks, kes said esimesena uued rahaühikud enda kätte, ning ülejäänud ühiskonna kahjuks, kes leiavad, et sama rahalise sissetuleku juures hakkavad kaupade ja teenuste hinnad tõusma.“
Jesus Huerta de Soto, Raha, pangakrediit ja majandustsüklid (Money, Bank Credit, and Economic Cycles)
Ka Vana-Roomas kasutas riik ära viivitust teenari devalveerimise ja selle vähenenud väärtuse turu poolt äratundmise vahel. Sedasi tasus riik oma võlad ja kulud äsja vermitud ja devalveeritud müntidega, mille hind ei peegeldanud veel rahapakkumise suurenemist. Ning tänu sellele avastas Rooma poliitiline eliit suurepärase võimaluse suurendada oma kulutusi, millal iganes nad seda ka soovisid, tehes seda kõike ilma makse tõstmata. Kui mõni keiser seisis silmitsi rahapuudusega, ent soovis selle kiuste laiendada sõjaväge, algatada uusi projekte või programme või siis lihtsalt suurendada riigikassa mahtu, vähendas ta Nero eeskujul müntide väärtust ja suurust ning kasvatas sedasi rahapakkumist. Nagu Mises kirjutab:
„Kui te tahate tänapäeval uurida inflatsiooni, siis minge mõnda muuseumisse, kus hoitakse minevikus vermitud münte, ja vaadake, mis juhtus Vana-Rooma impeeriumi hõbemüntidega… Te näete, kuidas valitsused kasu saamise nimel rahasüsteemi võltsisid ning ebaseaduslikult ringleva raha kogust suurendasid.“
Ludwig von Mises, Ludwig von Mises rahast ja inflatsioonist (Ludwig von Mises on Money and Inflation)
Kui mõni keiser seisis silmitsi rahapuudusega, ent soovis selle kiuste laiendada sõjaväge, algatada uusi projekte või programme või siis lihtsalt suurendada riigikassa mahtu, vähendas ta Nero eeskujul müntide väärtust ja suurust ning kasvatas sedasi rahapakkumist.
Aastaks 200 pKr oli teenar oma algse hõbedasisalduse suhtes 50% ulatuses devalveerunud ning sellele järgnenud hinnatõusu oli võimatu ignoreerida. Tol ajal oli Rooma liikumas järjekindlalt pankroti suunas ning riik otsustas hinnatõusust hoolimata üritada inflatsioonipoliitika jätkamisega heaolu illusiooni säilitada. Sellise rahapoliitilise valiku tulemuse on kokku võtnud Joseph Tainter järgnevalt:
„Kolmanda sajandi lõpuks oli raha nii väärtusetu, et riik kasutas sunnitöölisi… Rooma suutmatus oma vajaduste rahuldamiseks rahale toetuda oli niivõrd ulatuslik, et riik kogus oma maksud varudena, mida sõjavägi ja teised valitsusharud said otseselt kasutada, või väärismüntidena, mis võimaldas vältida omaenda väärtusetute müntide vastuvõtmist.“
Joseph Tainter, Komplekssete ühiskondade kokkuvarisemine (The Collapse of Complex Societies)
Edasi juhtus Roomaga aga see, mis Ameerika ajaloolase Otto Friedrichi sõnul paratamatult juhtub iga ühiskonnaga, mille rahasüsteem inflatsiooni tõttu järk-järgult hävib:
„Kui valitsuse raha muutub väärtusetuks, siis muutuvad väärtusetuks ka valitsus ise ning kõik ühiskondlikud standardid, mille eest see kunagi seisis.”
Otto Friedrich, Enne tulvavett (Before the Deluge)
Kui valitsuse raha muutub väärtusetuks, siis muutuvad väärtusetuks ka valitsus ise ning kõik ühiskondlikud standardid, mille eest see kunagi seisis.
Otto Friedrich, Enne tulvavett
Ühiskonnakorralduse lagunemine oli Vana-Roomas kergesti märgatav. Ajavahemikul 235-284 pKr rändasid sõjaväe desertööride rühmad, kellele Rooma riik ei suutnud enam palka maksta, mööda impeeriumi ringi, rüüstates väikelinnu ja talusid. Barbarid laastasid ja põletasid linnu, hävitasid vilja, varastasid kariloomi ja sundisid varemalt vabasid Rooma kodanikke orjusesse. Keisri keskmine valitsemisaeg oli kahanenud paari kuuni, paljud Rooma keisrid hukati ning eksisteeris olukordi, kus valitseja rolli kuulutas endale kuuluvaks ei rohkem ega vähem kui 30 meest. Kodusõjad olid saanud tavaliseks nähtuseks, rahvastik vähenes kogu riigis ning nominaalselt Rooma kontrolli alla jäänud aladel valitses tegelikkuses seadusetus. Sealjuures tasub meeles pidada Will Duranti lausumises esile toodud tõdemust, mille kohaselt:
„Barbaarsusest tsivilisatsioonini jõudmiseks kulub sajand; tsivilisatsioonist barbaarsuseni aga üksainus päev.“
Will Durant, Reformatsioon: tsivilisatsiooni lugu (The Reformation: The Story of Civilization)
Barbaarsusest tsivilisatsioonini jõudmiseks kulub sajand; tsivilisatsioonist barbaarsuseni aga üksainus päev.
Will Durant, Reformatsioon: tsivilisatsiooni lugu
Üritamaks kiiresti tõusnud hindadega toime tulla, tegi keiser Diocletianus 301. aastal pKr paljudele inflatsiooniperioodil tegutsenud poliitikutele omase vea. Keeldudes tunnistamast, et hinnatõusu põhjustas peamiselt riigi rahapoliitikast tulenev inflatsioon, püüdis ta probleemi lahendada, kehtestades hinnakontrolli näiteks nisu ja muude hädavajalike kaupade suhtes. Need hinnakontrollid tõid ootuspäraselt kaasa kaubapuuduse ning kaupmeeste laostumise ja Rooma eri piirkondade vahelise kaubanduse lakkamise. „Selle seaduse tühistamine oli ajendatud puhtalt vajadusest,“ selgitas hiljem keiser Constantinuse nõunik Lactantius. Ühel hetkel kaalus Diocletianus küll müntide väärtuse taastamist, kuid riigil puudusid selleks piisavad hõbeda- ja kullavarud. Seistes silmitsi tohutute kulutuste ja üha kasvava võlaga, tundsid Diocletianus ja talle järgnenud keisrid, et nende käed on seotud, ja jätkasid inflatsioonipoliitikat, sest:
„Nagu siis, kui hakkad uimasteid tarvitama, ega tea, millal ja kuidas lõpetada, on ka inflatsiooniga sama lugu: valitsused ei tea, millal ja kuidas lõpetada.“
Ludwig von Mises, Ludwig von Mises rahast ja inflatsioonist (Ludwig von Mises on Money and Inflation)
Riigi pikaajalise inflatsioonipoliitika tõttu vallandus Roomas 4. sajandi esimesel poolel hüperinflatsioon, mille kajastumist kirjeldab Joseph Tainter:
„Teisel sajandil maksis üks modius (umbes üheksa liitrit) nisu normaalsetel aegadel pool teenarit… Kuid 335. aastal pKr maksis modius nisu rohkem kui 6000 teenarit ja 338. aastal üle 10 000 teenari. Aastal 324 oli kullasolidus (ligikaudu 4,5-grammine münt) väärt 4250 teenarit, kuid 337. aastal juba 250 000 teenarit. Aastaks 363 oli kulla väärtus 30 000 000 teenarit soliduse kohta.“
Joseph Tainter, Komplekssete ühiskondade kokkuvarisemine (The Collapse of Complex Societies)
Mis iganes säästud, mida tavainimesed teenarites omasid, kahanesid praktiliselt olematuks. Need, kes ei suutnud makse maksta, pandi vangi, mistõttu mõned pered hülgasid oma kodud ja vara või müüsid oma lapsed orjadeks, sest:
„Inflatsioonist rääkides ei tohiks me unustada ohtu, et massidelt nende säästude äravõtmine muudab nad meeleheitlikeks…“
Ludwig von Mises, Ludwig von Mises rahast ja inflatsioonist (Ludwig von Mises on Money and Inflation)
Inflatsioonist rääkides ei tohiks me unustada ohtu, et massidelt nende säästude äravõtmine muudab nad meeleheitlikeks…
Ludwig von Mises, Ludwig von Mises rahast ja inflatsioonist
Põllumehed jäid sõltuvaks oma järgmisest saagist. Mis iganes saak saadi, müüdi kohe maha, et katta maksude kulud. Kui barbarid rüüstasid või kui põud või ritsikad nende saagi hävitasid, laenasid põllumehed naabritelt, nälgisid või pandi riigi poolt vangi. Nagu kirjeldab Joseph Tainter:
„Näljahäda ajal kannatasid hämmastaval kombel esimesena talupojad, kes sageli põgenesid linnadesse, kus olid teraviljavarud.“
Joseph Tainter, Komplekssete ühiskondade kokkuvarisemine (The Collapse of Complex Societies)
Keset kasvavat seadusetust, rahutusi ja mässe tajus hävineva Rooma poliitiline eliit oma võimu kadumist ning see ajendas võime meeleheitlikele tegudele. Hoolimata üha laialdasemalt levinud vaesusest ja näljahädast muutus inflatsioonispiraali langenud riik üha autoritaarsemaks ning jätkas maksude suurendamist ja rahapakkumise paisutamist. 5. sajandiks oli talupoegkond kui riigi röövimise objekt juba pea täielikult hävinud, millele järgnevalt:
Hoolimata üha laialdasemalt levinud vaesusest ja näljahädast muutus inflatsioonispiraali langenud riik üha autoritaarsemaks ning jätkas maksude suurendamist ja rahapakkumise paisutamist. 5. sajandiks oli talupoegkond kui riigi röövimise objekt juba pea täielikult hävinud.
„Impeeriumiks olemise eelis langes nii drastiliselt, et paljud talupojad suhtusid Rooma võimu lagunemisse apaatselt, mõned aga ühinesid aktiivselt vallutajatega… Rooma impeerium kaotas nii oma legitiimsuse kui ka ellujäämisvõimaluse… Impeerium ei saanud omaenda eksistentsi probleemi endale enam lubada.“
Joseph Tainter, Komplekssete ühiskondade kokkuvarisemine (The Collapse of Complex Societies)
Rooma languse draama sisaldab tihtilugu tähelepanuta jäetud olulisi õppetunde. Üks neist õppetundidest seisneb selles, et kui valitsus või panganduseliit nõuab endale õigust rahapakkumist piiramatult laiendada, mängib ta tulega, mis võib kiiresti kontrolli alt väljuda ja lõppeda majandusliku hävingu, revolutsiooni või isegi otsese ühiskondliku kokkuvarisemisega.
Kui valitsus või panganduseliit nõuab endale õigust rahapakkumist piiramatult laiendada, mängib ta tulega, mis võib kiiresti kontrolli alt väljuda ja lõppeda majandusliku hävingu, revolutsiooni või isegi otsese ühiskondliku kokkuvarisemisega.
Ainus viis kaitsta end rahainflatsioonipoliitika ohtude eest on võtta kontroll raha üle valitsuste ja keskpankade käest ära. Vabatahtlikult turul kaupu vahetavate inimeste suhtlus peab tekitama rahavormid, mida kasutatakse laialdaselt ja millega ei saa manipuleerida ükski inimene ega institutsioon. Või nagu Ludwig von Mises täheldas:
„Ajaloo jooksul on valitsused või teatud valitsuste rühmad edendanud ideed, et raha ei ole lihtsalt turunähtus, vaid see, mida iganes valitsus rahaks tarvitseb nimetada. Kuid raha ei ole see, mida valitsus meelevaldselt selleks nimetab… Raha on üldtunnustatud ja üldkasutatav vahetusvahend; see ei ole miski, mida valitsus on loonud; see on miski, mille on loonud needsamad inimesed, kes ostavad ja müüvad turul.“
Ludwig von Mises, Ludwig von Mises rahast ja inflatsioonist (Ludwig von Mises on Money and Inflation)
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ülikõrge inflatsiooni söövitav mõju, mis väljendub materiaalse elukvaliteedi drastilises languses, on Eestis kui Euroopa kõrgeima inflatsioonitasemega riigis hästi tuntav.
Kõrvutades kaupade ja teenuste reaalselt kogetud hinnakasvu ametlike näitajatega ei jää üle muud kui imestada, mis põhimõtete alusel ametliku inflatsiooninumbri aluseks olevat hüviste korvi kokku pannakse.
Adrian Bachmann
Ametliku statistika kohaselt aasta aasta järel kahekohaliste protsentidega kasvav inflatsiooninäitaja tõenäoliselt alahindab oluliselt tegelikku elukalliduse tõusu, kuna kõrvutades kaupade ja teenuste reaalselt kogetud hinnakasvu ametlike näitajatega ei jää üle muud kui imestada, mis põhimõtete alusel ametliku inflatsiooninumbri aluseks olevat hüviste korvi kokku pannakse. Olukord, kus leivapätsi ja lihatüki hind on mõne aasta jooksul sisuliselt kahekordistunud, ent meedias kõneletakse vastavate toodete kümneprotsendilisest hinnatõusust, on tänaseks saanud osaks folkloorist ning andnud ainest arvukatele anekdootlikele lugudele.
Kui võtta arvesse mitte üksnes kaupade ja teenuste, vaid ka eluasemele kuluvate kulutuste hindade kasvu, võib eeldada, et Euroopa Liidus on reaalne elukallidus 3-4 aastaga kasvanud umbes poolteist ning Eestis ligi kaks korda.
Adrian Bachmann
Mis teeb ametliku inflatsiooninäitaja eriliselt reaalsust moonutavaks, on asjaolu, et eluks möödapääsmatult vajaliku kulutuse ehk eluaseme soetamise ning üürihindu ei ole tarbijahinna indeksis, mida võetakse raha väärtuse languse universaalse mõõdupuuna, üldse arvestatud. Kui võtta arvesse mitte üksnes kaupade ja teenuste, vaid ka eluasemele kuluvate kulutuste hindade kasvu, võib eeldada, et Euroopa Liidus on reaalne elukallidus 3-4 aastaga kasvanud umbes poolteist ning Eestis ligi kaks korda. See on kasvukõver, mida mõne või parimal juhul mõnekümne protsendi suurune palkade kasv ei suuda kuidagi kompenseerida.
Teisisõnu… Viimaste aastate jooksul on nii Euroopas kui Eestis leidnud aset kõige drastilisem üldpopulatsiooni vaesumine pärast II maailmasõda. See on miskit, mille reaalsust kogeb vähemalt 95% elanikkonnast, ent mille ulatus ning sotsiaalmajanduslik mõõde on massimeedias olematuks teeseldud.
Viimaste aastate jooksul on nii Euroopas kui Eestis leidnud aset kõige drastilisem üldpopulatsiooni vaesumine pärast II maailmasõda.
Adrian Bachmann
Tegelikkuses oleks mõistagi võimalik Euroopa elanikkonna vaesumine peatada ning keerata kõigest mõne aastaga kiire reaalkasvuni, kui teostada fundamentaalne raha- ning maksusüsteemi reform, saneerida aastakümnete jooksul anormaalsetesse mõõtmetesse paisunud riigiaparaadid, lõpetada mõistusevastane rohepööre ning taastada eurooplaste majandusliku heaolu eeltingimuseks olevad majandussuhted riikidega, millega Euroopa üle domineeriv Washington on majandussuhete arendamise keelanud.
Kuna mitte ükski eelpool mainitud meetmetest ei ole aga momendil Euroopa riike administreerivale eliidile lubatud, ei saa ükski antud meetmetest ka täituma ilma kontinendi riikide võimuvertikaali fundamentaalse muutuseta. Seni, kuni antud protsess aset ei leia, jätkub ka Euroopa teekond lakkamatu inflatsiooni ning vaesumise kursil.
Tegelikkuses oleks mõistagi võimalik Euroopa elanikkonna vaesumine peatada ning keerata kõigest mõne aastaga kiire reaalkasvuni.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
