AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov ütles hiljuti antud kõnes, et sõja ajal on tsensuuri kehtestamine loomulik ning sõnavabaduse õigused relvakonflikti oludes ei kehti.
Peskov andis ajakirjanikega vesteldes ülevaate oma hinnangutest ning õigustas Venemaal pärast Ukraina sõda üleriigiliselt kehtestatud tsensuurimeetmeid.
Putini kõneisikuna tuntud Kremli pressiesindaja sõnul on hetkel tegemist “väga keeruliste” ning “sõja aja” oludega, mistõttu on keskvõim sunnitud võtma karme meetmeid, mis rahu ajal oleks mõeldamatud, ent mis sõja tingimustes on möödapääsmatud.
Venemaal on seadusega keelatud relvajõudude “diskrediteerimine”, ent “kriitika” on endiselt lubatud. Peskov möönis, et nende kahe vahel jookseb “imeõhuke piir” ning andis hoiatuse, et kes iganes kavatseb (eeldatavasti võimude poolt edastatavast narratiivist irduval viisil) sõja kohta sõna võtta, peaks enne kaks korda järele mõtlema. Eriti juhul kui tegemist on kellegagi, kellel ei ole “täit arusaama” olukorra olemusest.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Tõde on sõja esimene ohver. Antud tähelepanek käibib tõesena kõikidel ajastutel, kõikides sõdades, kõikide osapoolte poolt vaadatuna. Parafraseerides USA legendaarset investorit Doug Casey`t, “kui sõjatrummid põrisema hakkavad, huilgavad inimesed vastanduvatesse leeridesse kogunedes šimpansikarjana ühes kooris” – ka see on kindlasti tõde.
Kohustus minetada aus, objektiivne mõtlemine ja lausumine ning saata sõjapropaganda poolt üles keerutatud vägivalla ja hirmuõhkonnas lakkamatult välja ametlikule narratiivile allumise signaale – ükskõik kui ebaloogiline, meelevaldne ja silmakirjalik see propaganda ka ei oleks – on inimväärikust eriliselt alandav ettevõtmine.
Kohustus minetada aus, objektiivne mõtlemine ja lausumine ning saata sõjapropaganda poolt üles keerutatud vägivalla ja hirmuõhkonnas lakkamatult välja ametlikule narratiivile allumise signaale – ükskõik kui ebaloogiline, meelevaldne ja silmakirjalik see propaganda ka ei oleks – on inimväärikust eriliselt alandav ettevõtmine.
adrian bachmann
Mis puudutab konkreetselt Vene presidendi pressiesindaja välja lausutud sõnavabaduse piiramist Venemaal, siis antud positsioon on loogiliselt enam kui problemaatiline seoses Vene võimude poolt ametlikult välja käidud positsiooniga, et Ukrainas ei olevat tegemist sõja, vaid “sõjalise erioperatsiooniga”. Antud asjaolu juhatab aga loogilisse absurdi… kui Venemaa ei ole sõjas, siis ei tohiks seal sõnavabadust piirata. Kui Venemaa on sõjas, siis selle fakti välja lausumine ei ole mitte üksnes lubatud, vaid ka kohustuslik, kuna selle fakti konstateerimise alusel sõnavabaduse piiramine toimubki.
Tegelikkuses on igasugune arusaam, mille kohaselt riigil on õigus mis tahes tingimustel röövida inimestelt sõna- ja mõttevabadus, sõge ning sõna otseses mõttes inimsust hävitav, kuna võime mõelda ja hirmuvabas õhkkonnas mõtteid vahetada on omadus, mis teeb inimesest inimese. Röövida inimeselt võimalus olla inimene, sundida teda loomalikus hirmus korrutama võimutruud propagandat on mentitsiid, ehk mõistusetapp, mille resultaadiks on sõdade luupainajalik vältamine, kuna sõdivate osapoolte valitsused on keelanud ametlikke valesid ja pooltõdesid paljastavate tõdede välja lausumise. Ning sedasi laibamäed kuhjuvad.
Tegelikkuses on igasugune arusaam, mille kohaselt riigil on õigus mis tahes tingimustel röövida inimestelt sõna- ja mõttevabadus, sõge ning sõna otseses mõttes inimsust hävitav, kuna võime mõelda ja hirmuvabas õhkkonnas mõtteid vahetada on omadus, mis teeb inimesest inimese.
adrian bachmann
Mõistagi ei ole sõnavabaduse piiramine tsensuuri ja enesetsensuuri abil piiratud Venemaaga. See on sarnase mehhaanikaga rakendatav ka tänaseks juba täiesti koomilisel viisil ennast “vabaks” tituleerivas Läänemaailmas, kus “valede” seisukohtade esitamine Ukraina sõja kohta või siis mingis muus küsimuses võib päädida inimeste tagakiusamise ja elude hävinemisega. Neid, kes söandavad aga oma südametunnistusele truuks jääda ka massiivse tagakiusamise ja repressioonide kiuste, on alati ja igas ühiskonnas tühine vähemus – ehk üks tuhandik elanikkonnast.
Mikroskoopiline protsent enda südametunnistusele truuks jäävad ning repressioonide kiuste tõtt rääkida söandavad isikud on aga alati sõgeduse ajastul kujutanud endast kaine mõistuse ning moraali viimaseid riismeid, kelle hävitamine sillutab reeglina teed õudusteni, mis sõgedusse langenud rahvaid siis juba paratamatusena tabavad.
Mõistagi ei ole sõnavabaduse piiramine tsensuuri ja enesetsensuuri abil piiratud Venemaaga. See on sarnase mehhaanikaga rakendatav ka tänaseks juba täiesti koomilisel viisil ennast “vabaks” tituleerivas Läänemaailmas, kus “valede” seisukohtade esitamine Ukraina sõja kohta või siis mingis muus küsimuses võib päädida inimeste tagakiusamise ja elude hävinemisega.
adrian bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
