Charles Hugh Smith
AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Mis juhtub ühiskonnaga, kui kompetentsed isikud pensionile lähevad, läbi põlevad või… lihtsalt mängust välja astuvad ning asendatakse ideoloogiliselt korrektsete küünikutega, arutleb Charles Hugh Smith…
Tõtt öelda vaevuvad vähesed seda küsimust endale esitama, sest eeldatakse, et alati eksisteerib lõputu hulk kompetentseid inimesi, keda saab pensionile suundujate, läbipõlejate ja süsteemist “välja astujate” ehk teisisõnu oluliselt väiksemat sissetulekut eeldava ning stressivaba elustiili kasuks otsustajate asemel tööle rakendada või välja õpetada.
Väga paljud omavahel tihedalt läbi põimunud ning eluliselt olulised teenused on tänase seisuga kokku kukkumas, sest kompetentsed isikud on otsustanud (või taipavad), et nende aeg oravarattas on läbi saanud.
charles hugh smith
Kuid… see eeldus ei kehti enam. Väga paljud omavahel tihedalt läbi põimunud ning eluliselt olulised teenused on tänase seisuga kokku kukkumas, sest kompetentsed isikud on otsustanud (või taipavad), et nende aeg oravarattas on läbi saanud.
Kompetentsete inimeste lahkumise ajendid on ilmsed, kuid samas on seda nähtust väga keeruline statistiliselt esitada. Pensionile minejad, läbipõlejad ja välja astujad eitavad reeglina tegelikke põhjusi, miks nad otsustasid oravarattast maha astuda, sest selline aususe ja otsekohesuse tase ei ole poliitiliselt korrektne. Selle asemel esitavad nad ajaproovile vastu pidanud žabloonlikke ettekäändeid nagu “muudele huvidele pühendumine” või “perekondlikud kohustused”.
Järgnevalt vaatame mõningaid kompetentsi kadumise fenomeniga seonduvaid punkte…
1. Töökoormuse ning paberimajanduse, kooskõlla viimiste ja vormitäiteks tekitatud ülesannete (st kõikvõimalikud tegevused, mis ei ole kuidagi seotud asutuse tegeliku eesmärgi ja missiooniga) hulga pidev kasv, mis viib läbipõlemiseni. Meie suutlikkus midagi korda saata on paratamatult piiratud ning olles koormatud pidevalt lisanduva paberimajanduse, kooskõlastamiste, kasutute koosolekute, sisekoolituste jms nõudmistega ei ole meil enam aega ega energiat oma tegelikus töös produktiivsed olla.
Meie suutlikkus midagi korda saata on paratamatult piiratud ning olles koormatud pidevalt lisanduva paberimajanduse, kooskõlastamiste, kasutute koosolekute, sisekoolituste jms nõudmistega ei ole meil enam aega ega energiat oma tegelikus töös produktiivsed olla.
charles hugh smith
Olen kirjutanud ka lühikese raamatu oma isiklikust läbipõlemise kogemusest. Usun, et see on järjest enam levinud kõikides töödes, mis eeldavad isiklikku vastutust, kuid mis ei paku samas selle vastutuse kandmiseks vajalikke vahendeid ega aega. Kui olete juba kord läbi põlenud, siis te ei saa enam lihtsalt jätkata. Seda võimalust lihtsalt ei eksisteeri enam.
Siis on veel need inimesed, kelle jaoks ei ole kasin tasu lihtsalt enam nõutud ohvreid väärt. Üks näide antud nähtusest on tervishoiutöötjate töökoormus ning sellega kaasnev paberimajanduse ja kooskõlla viimiste hulk. Suutmatusel kõigi kunstlikult välja mõeldud tööülesannetega toime tulla võivad olla rängad tagajärjed ja seetõttu on tegelikku, patsientidega seotud töösse mittepuutuvate ülesannete valmis jõudmiseks paratamatu, et “päris tööd” saab vähem tehtud. Või kasvab töökoormus nii suureks, et see murrab kompetentsed ja kohusetundlikud inimesed ja nad lihtsalt lahkuvad.
Läbipõlemist põhjustab igasugune töökeskkond, kus töölistel on vähenenud autonoomia, kontroll, kuuluvustunne, tasud, saavutused ning tunnetatud õiglus.
Christina Malasch
2. Autonoomia, kontrolli, kuuluvuse, tasude, saavutuste ja õigluse kadumine töökohtadelt. Professor Christina Malasch oli üks esimesi, kes uuris põhjalikumalt läbipõlemise põhjuseid. Malasch jõudis oma uurimuses järeldusele, et läbipõlemist põhjustab igasugune töökeskkond, kus töölistel on vähenenud autonoomia, kontroll, kuuluvustunne, tasud, saavutused ning tunnetatud õiglus. Hoolimata lõputust korporatiivsest “positiivsete sõnumite” sõnamulinast kirjeldab see vägagi paljusid töökeskkondi. Lühidalt öeldes tähendab see ebaisikustamist. Iga inimene on tänapäeval asendatav mutrike suures ebaisikulises masinavärgis, mille protsessid on optimiseeritud osanike tulude maksimeerimiseks.
Iga inimene on tänapäeval asendatav mutrike suures ebaisikulises masinavärgis, mille protsessid on optimiseeritud osanike tulude maksimeerimiseks.
charles hugh smith
3. Töökeskkonna politiseerimine. Alustuseks teeme vahet võrdseid võimalusi, tasu, standardeid ja vastutust jõustavatel poliitikatel ehk poliitikatel, mis on vajalikud riigi ühiskondlikes lepetes määratletud lubaduste täide viimiseks ning politiseerimisel, mis nõuab truudusvannet poliitilistele ideoloogiatele, millel ei ole midagi pistmist organisatsioonis tehtava töö ega selle toimimiseks vajaliku vastutuse standardiga.
Politiseerimise probleem seisneb selles, et see on olemuslikult ebasiiras ning see asendab kompetentsed inimesed ideoloogiliselt korrektsete isikutega. Jäigad, ülalt-alla hierarhiad (sh mitte üksnes kommunistlik režiim, vaid ka korporatsioonid ja institutsioonid) nõuavad pidevat ustavuse väljendamist (kui truudusvande vastet) ja alluvust ideoloogilistele nõudmistele (linnukesed õigetes parteilise indoktrinatsiooni kastikestes, “enesekriitika”, avalikud häbistamised ja muu selline).
Politiseerimise probleem seisneb selles, et see on olemuslikult ebasiiras ning see asendab kompetentsed inimesed ideoloogiliselt korrektsete isikutega.
charles hugh smith
Edutamise aluseks saavad ideologiseeritud institutsioonides eeskätt õige keelekasutus ja ideoloogiline entusiasm, mitte enam kompetentsuse standardite järgimine. Sedasi vahetatakse kompetentsed poliitiliselt nutikate vastu. Kuna kompetentsust enam ei valita, asendub see sellega, mida valitakse, ehk poliitilise alluvusega.
Pole oluline, milline poliitiline varjund parajasti valitseb – konservatiivne, progressiivne, kommunistlik või religioosne – kõik õõnestavad kompetentsust hukutaval määral, valides ideoloogilise alluvuse kasuks. Kõik teavad tegelikult, et eksponeeritud entusiasm on võlts ja ainult näitemäng, kuid politiseerimise kupjate jaoks on maskid ja ebasiirus täiesti piisavad.
Edutamise aluseks saavad ideologiseeritud institutsioonides eeskätt õige keelekasutus ja ideoloogiline entusiasm, mitte enam kompetentsuse standardite järgimine.
charles hugh smith
4. Kompetentsed peavad ära tegema ka ebakompetentsete töö. Kui kompetentsed väsivad maskidest ja vormitäiteks toodetud tööst ning lahkuvad, peavad alles jäänud kompetentsed inimesed rohkem tööd tegema, et kogu kaadervärki kuidagi koos hoida. Nende kõrgetele standarditele pühendumine ja vastutustunne saab paradoksaalsel kombel nende hävinguks, sest viilijatele ja ebakompetentsetele ei lähe miski korda (“Olen siin selleks, et pensioni saada”) ning nad on omandanud oma ebakompetentsuse varjamise kunsti, sageli kompetentseid või süütuid kõrvalseisjaid oma vigades süüdistades.
See lisatöö koorem murrab alles jäänud kompetentsed inimesed, kes põlevad läbi ja lahkuvad lõpuks samuti. Nad muudavad oma elustiili vastavalt, et tulla toime oluliselt väiksema sissetulekuga ja ühtlasi kanda palju vähem tööd ja vastutust ning mitte puutuda kokku ebaisikustamise, politiseerimise ning ebakompetentsete esiletõstmisega loodud mürgise töökeskkonnaga.
5. Kompetentsete juhtide lahkudes haaravad ohjad ebakompetentsed isikud, kes on pimedad omaenda ebakompetentsuse suhtes. Kõik tundus nii lihtne, kui kompetentsed tüüri hoidsid, kuid reaalsus on karm ning alluvana toiminud vabandused juhina enam ei päde.
Vähkkasvaja lõpustaadiumiks on kompetentsed inimesed minema aetud, loobunud või läbi põlenud. Jäänud on vaid viilijad ja ebakompetentsed ning mürgine töökeskkond on institutsionaliseeritud, mistõttu ükski kompetentne isik ei vaevugi positsioonidele kandideerima, veelgi vähem võtma vastu tööd, mis kujutab endast üheotsapiletit läbipõlemisele ja läbikukkumisele.
Selline olekski lühike kokkuvõte põhjustest, mis tingivad keerukate institutsioonide kokkuvarisemise ebakompetentsuse koorma all.
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Politiseerimise probleem seisneb selles, et see on olemuslikult ebasiiras ning see asendab kompetentsed inimesed ideoloogiliselt korrektsete isikutega.”
Selline Charles Hugh Smithi tõdemus võtab pähklikoores kokku ultra-ideologiseeritud ühiskondade lagunemise ühe peamise tunnusjoone. Totalitaarsetes hirmuühiskondades toimub paratamatult üleminek olukorrast, kus ebakompetentsetel ideoloogilistel pugejatel on võimalik jõuda sama kaugele kui võimekatel inimestel, olukorda, kus võtmepositsioonid on täielikult hõivatud ideoloogilise truuduse läbi tribalistlikku lojaalsust eksponeerivatele oportunistidele, kes tõrjuvad kompetentsed, ent ideoloogiliselt ebakorrektsed isikud kõrvale isikliku edenemise ja sisimas varjatud alaväärsuse kompenseerimiseks.
Totalitaarsetes hirmuühiskondades toimub paratamatult üleminek olukorrast, kus ebakompetentsetel ideoloogilistel pugejatel on võimalik jõuda sama kaugele kui võimekatel inimestel, olukorda, kus võtmepositsioonid on täielikult hõivatud ideoloogilise truuduse läbi tribalistlikku lojaalsust eksponeerivatele oportunistidele, kes tõrjuvad kompetentsed, ent ideoloogiliselt ebakorrektsed isikud kõrvale isikliku edenemise ja sisimas varjatud alaväärsuse kompenseerimiseks.
adrian bachmann
Ühiskonnad, mis on jõudnud sellisesse punkti, on reeglina konditsioonis, kus tegemist ei ole enam pelgalt kompetentsuse puudujäägiga, vaid olekuga, kus puudub isegi arusaam, mida tähendab kompetents kui selline, ning süsteeme juhtivate ja käigus hoidvate isikute tase jääb kõikjal katastroofiliselt alla nende eelkäijatele.
Järgneb kollaps, mis viib endaga põlvkondade jooksul loodud materiaalsed hüved ning asetab kaotatu taastamise taas kompetentsete õlgadele, kelle väärtust tunnustatakse taas kord väärilisel viisil. Seda isegi mitte niivõrd moraalse printsiibina, vaid intuitiivse äratundmisena, et kompetentsetele inimestele võimu ja vastutuse delegeerimisest sõltub ka vähem võimekate endi heaolu.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
