Ameerika Ühendriikide erukolonel Douglas Macgregor (s. 1953) on esimese lahesõja (1991) veteran, viimaste kümnendite tõenäoliselt kõige silmapaistvam USA soomusüksuste komandör. Tema juhitud üksused hävitasid lahesõjas 23 minutiga 70 Iraagi tanki ja lahingsoomukit, kandmata samas ühtegi kaotust.
Macgregori juhtimise all tegutsenud soomusüksused saavutasid ka lahesõja-järgsetel õppustel ülekaalukad võidud vastasmeeskondade üle ning teda on peetud USA armee lahingtaktikate kõige novaatorlikumaks uuendajaks viimase poole sajandi jooksul.
Kolonel Macgregori teos “Transformatsioon tule all” valiti Iisraeli kindralstaabi ülema Aviv Kochavi poolt Iisraeli kaitsevägede ümberkujundamise alustekstiks. 2020. aastal kaalus president Donald Trump Macgregorit Ühendriikide suursaadiku positsioonile Saksamaal ning 2020. aasta novembrist teenis ta kolm kuud USA kaitseministri Christopher Milleri erinõunikuna kuni Trumpi presidentuuri lõpuni 2021. aasta jaanuaris.
Vaatamata esmaklassilistele omadustele sõjakogenud väliohvitseri ja strateegina sai Macgregori riigiteenistuja karjäär pärsitud tänu mehe “halvale kombele” lausuda välja ebamugavaid tõsiasju poliitiliselt ebakorrektsel viisil. Kompromissitu ausus ja otsekohesus, mis “kohustuslikest valedest” üleküllastunud süsteemis legendaarse koloneli vastu töötas, on teinud temast kainemõistuslikkuse hääle maailma militaarsete-geopoliitiliste protsesside mõtestamisel.
Alljärgnevas intervjuus käsitleb kolonel Macgregor Ukraina sõda maailma geostrateegiliste realiteetide laiemas kontekstis.
INTERVJUEERIJA: Me saame igapäevaselt uut infot rindel toimuva kohta, aga faktidele tuginevaid analüüse on ometi peaaegu võimatu leida. Räägitakse lakkamatult sellest, et meie oleme selles konfliktis täielikult “heade” poolel ning kõik, kes ütlevad, et sõja jätkuv eskaleerimine loob olukorra, kus kellelgi ei ole võimalik võita, on automaatselt vaenlastega mestis ja neid tuleks vihata. Miks meedia alati nii banaalsesse retoorikasse kinni jääb?
KOLONEL DOUGLAS MACGREGOR: Peavoolumeedia teemal võiks rääkida tunde. Tegelikult avaldavad mulle aina rohkem muljet alla 50-aastased inimesed, kes ei võta enam isegi vaevaks peavoolumeediat kuulata, vaid otsivad ise internetiavarustest alternatiivseid teabeallikaid, sest nad on aru saanud, et neile lihtsalt valetatakse. Ameerika inimestele on aastaid süstemaatiliselt Ida-Euroopas toimuva kohta valetatud.
Reporter reporteri järel, olgu kanaliks Fox News, NBC, MSNBC, CNN või mõni muu, kõik nad pajatavad täpselt sama muinasjuttu Putini provotseerimata rünnakust rahuarmastavate Ukraina inimeste vastu. See narratiiv on paraku nonsenss. Me töötasime aastaid selle nimel, et ehitada Ukrainas üles tohutu 600 000-pealine armee, ja seda ainult ühe eesmärgiga – kasutada seda Venemaa vastu ning kasutada selleks hüppelauana Ida-Ukrainat. Venemaa tundis viimaks vajadust sekkuda ning lõpuks see ka juhtus.
Peavoolumeedia oluliste faktide paljastamisega enam ei tegele, vaid korjab üles üksnes need infokillud, mis on Ameerika Ühendriikide või Ühendkuningriigi luureasutuste poolt meediasse söödetud.
Nüüd on jututeemad liikunud tuumarelvadele. Venemaa ei ole ise seda teemat algatanud, vaid on üksnes vastanud Washingtoni ja teiste NATO liikmete poolt esitatud sõnavõttudele, kinnitades, et kui tuumarelvi kasutatakse, siis nad on valmis sellele vastavalt reageerima. Zelenski ise on samuti korduvalt rääkinud tuumarelvadest. Juba ammu enne sõja puhkemist püüdis Zelenski saada Ameerika Ühendriikidelt tuumalõhkepead. Venelasi kohutavad Zelenski püüdlused muuta Ukraina tuumariigiks, mille eesmärk on hävitada Venemaa, mistõttu on Moskva pidanud vajalikuks teatada, et nad peavad tuumarelvi üksnes vastumeetmeks, mida kasutatakse olukorras, kui Venemaa territoriaalne terviklikkus on ohus. Muul juhul puudub neil vajadus seda tüüpi relvad käiku lasta, see lihtsalt ei ole vajalik.
Mida paljud ei mõista, on see, et tuumarelvad olid sõjaliste instrumentidena atraktiivsed 50-ndatel ja 60-ndatel seetõttu, et toona ei olnud veel kellegi arsenalis täppisrelvastust. See oli pigem vedamine, kui toona konventsionaalsete relvadega sihtmärgile pihta saadi. Tuumarelvad andsid puuduoleva kindlustunde, et ka olukorras, kus sihtmärki otseselt ei tabata, on põhjustatud häving ometi sedavõrd ulatuslik, et kaudselt saadakse sihtmärk ikkagi hävitatud. Aga need ajad on möödas, nagu Venemaa on oma hiljutiste Ukraina-vastaste raketirünnakutega ka tõestanud. Raketid ja suurtükid on tänapäeval sedavõrd täpsed, et tuumarelvad ei ole enam (sõjaliste sihtmärkide hävitamiseks) vajalikud.
Me töötasime aastaid selle nimel, et ehitada Ukrainas üles tohutu 600 000-pealine armee, ja seda ainult ühe eesmärgiga – kasutada seda Venemaa vastu ning kasutada selleks hüppelauana Ida-Ukrainat.
Tasub meeles pidada ka seda, et Venemaa on seni Ukrainas rakendanud vaid väikest osa oma sõjalisest koguvõimekusest. Põhjus on lihtne – venelased peavad ukrainlasi slaavi vennasrahvaks, kes järgivad sama kristlikku õigeusku, mistõttu on nad massilist verevalamist püüdnud vältida, erinevalt ukrainlastest ja ma julgeks öelda ka meist endist, kes me oleme seda sõda hoopis eskaleerinud. Seega, kui meie ise tuumarelva ei kasuta, siis puudub igasugune oht, et Ukrainas või mujal Ida-Euroopas võidaks need käiku lasta.
Teie vaated on Lääne kommentaatorite põhimassiga võrreldes väga erinevad. Kuidas te olete nendeni jõudnud? Kas teie karjääris toimus ühel hetkel meelemuutus või on teie vaated olnud sellised algusest peale?
Minus ei toimunud mingeid meelemuutusi. Venemaa ei ole Nõukogude Liit, nad ei ole kommunistid, Nõukogude Liit on kadunud, seda ei ole enam. Täna on meie vastas teisel pool lauda hoopis õigeusklik Venemaa, millel on rohkem ühist Tsaari-Venemaa kui Nõukogude Liiduga. Minu enda taust on seotud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheliste suhetega – ma kirjutasin doktoritöö Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Saksamaa ja Saksamaa suhetest, ma olen selle kohta raamatuid avaldanud, ma õppisin Saksamaal, oma kümnest Euroopas elatud aastast kaheksa veetsin ma Saksamaal. Ma olen nende küsimustega kokku tegelenud peaaegu 40 aastat.
Tasub meeles pidada, et Venemaa on seni Ukrainas rakendanud vaid väikest osa oma sõjalisest koguvõimekusest.
Mis ma sellega öelda tahan, on see, et kõik, mida sul teha tuleb, on end faktidega kurssi viia. Peavoolumeedia oluliste faktide paljastamisega enam ei tegele, vaid korjab üles üksnes need infokillud, mis on Ameerika Ühendriikide või Ühendkuningriigi luureasutuste poolt meediasse söödetud. Tegemist on teabekampaaniaga, teatud mõttes psühholoogilise operatsiooniga, mis on loodud, veenmaks inimesi uskuma midagi, mis tegelikult tõele ei vasta. See toimib väga efektiivselt ja seda on kasutatud korduvalt. Näiteks enne Vietnami sõda väitis USA valitsus, et meid rünnati Tonkini lahes, mis oli otsene valetamine, kuna mingit rünnakut ei toimunud. Valitsus ja meedia aga levitasid seda valet, et tekitada rahvas poolehoid sõjale. Võttis aastaid, enne kui ameeriklased said teada, et tegemist oli pettusega, et neile valetati ning USA osales tegelikult teise riigi kodusõjas.
Sama tehti ka 2003. aastal enne Iraaki sissetungimist, kui kõiki püüti veenda selles, et Saddam Hussein on uus Hitler või Stalin ning USA viib läbi suurt vabastusoperatsiooni eesmärgiga muuta Araabia moslemid anglosaksideks, mis oli loomulikult täielik absurd. Seda sama infosõja manöövrit on valitsus meie vastu läbi aastakümnete korduvalt kasutanud.
Nüüd on meie vastaseks tehtud Venemaa, mis erinevalt Iraagist omab tugevat sõjalist võimekust. Samas on venelased selles sõjas seni näidanud üles märkimisväärset enesevalitsust. See aga ilmselt ei kesta enam kaua, sest nad peavad selle sõja ükskord lõpule viima, hävitades lõplikult ohu, mida Ukraina endast kujutab. Ukraina muudeti Venemaa-vastaseks relvaks USA enda poolt, sest meie, Ameerika Ühendriigid, oleme need, kes on võimaldanud sellel sõjal edasi kesta, seda lakkamatult rahastanud, relvastanud ja orkestreerinud. On vaid suur õnn, et me pole juba praegu täieulatuslikus sõjas Venemaaga.
Enne Vietnami sõda väitis USA valitsus, et meid rünnati Tonkini lahes, mis oli otsene valetamine, kuna mingit rünnakut ei toimunud. Valitsus ja meedia aga levitasid seda valet, et tekitada rahvas poolehoid sõjale. Võttis aastaid, enne kui ameeriklased said teada, et tegemist oli pettusega, et neile valetati. Sama tehti ka 2003. aastal enne Iraaki sissetungimist.
On viimane aeg mõelda läbi, mida me tegelikult tahame või ei taha, ja ma olen enam kui kindel, et ameeriklased ei ole huvitatud minemast sõtta Ukraina korrumpeerunud valitsuse nimel, ja päris kindlasti mitte Venemaa vastu. On viimane aeg hakata küsima ebamugavaid küsimusi. USA president Joe Biden neid küsimusi ei küsi. Õigupoolest ei küsi neid küsimusi mitte keegi. Keegi isegi ei tea, miks me teeme seda, mida me praegu teeme. Aga neid küsimusi tuleb lõpuks hakata küsima. Me peame küsima, mida me tahame lõppastmes selle sõjaga saavutada? Kas me tahame täielikult hävitatud Ukrainat ja Venemaad? Kas see on esimene samm meie püüdlustes hävitada kõik, kes meiega ei nõustu, kes meie vaadete ja plaanidega kaasa ei lähe, kes ei lase Ameerika Ühendriikidel end majanduslikult türanniseerida? Mis on meie eesmärk?
Mis on tegelikud põhjused, miks me selles sõjas osaleme?
Ma olen sellest korduvalt rääkinud. Globaalne rahasüsteem, mille me pärast teist maailmasõda USA dollari võimule üles ehitasime, on hakanud pragunema, sest me loobusime kullastandardist ja läksime üle petrodollari süsteemile. See süsteem on hakanud kokku kukkuma ja maailm on hakanud aru saama, et kui nad tahavad tegutseda iseseisvalt, kui nad tahavad elada ja mõelda ja funktsioneerida iseseisvate riikidena, olgu selleks siis Hiina, Venemaa, India, Saudi Araabia või mõni muu riik, siis neil tuleb dollarist eemalduda. USA kasutab oma sõjalist ülemvõimu, et ähvardada ja lammutada kõik need riigid maailmas, mis meie ettekirjutuste kohaselt ei tegutse.
Ukraina muudeti Venemaa-vastaseks relvaks USA enda poolt, sest meie, Ameerika Ühendriigid, oleme need, kes on võimaldanud sellel sõjal edasi kesta, seda lakkamatult rahastanud, relvastanud ja orkestreerinud. On vaid suur õnn, et me pole juba praegu täieulatuslikus sõjas Venemaaga.
See on seotud selle sama agendaga, mis meid endid ka kodus lämmatama on hakanud, alates kliimamuutuste luulust ja lõpetades rünnakutega valgete ameeriklaste vastu, kes peavad veel lugu Lääne kristlikust kultuuriruumist ja tsivilisatsioonist. Need protsessid on kõik omavahel seotud. Meie avatud piirid on toonud kaasa ulatusliku kriisi, sest meie riiki voolab sisse miljoneid inimesi, keda me ei suuda oma ühiskonda assimileerida ja kelle ülalpidamist me lihtsalt ei saa endale lubada olukorras, kus majandus on languses ja liikumas ohtlikult lähedale totaalsele kriisile.
Kongressi saadik Ron Paul on öelnud, et kui meil enne oli kullastandard, siis nüüdseks oleme me selle asendanud USA sõjalise ülemvõimu standardiga.
Ron Paulil on õigus. Kõik tegelevad Washingtonis raha kokku ahnitsemisega. Poliitikud kandideerivadki Washingtoni selleks, et saada rikkaks, sest seal on väga palju inimesi, kes on valmis sind ära ostma selleks, et sa läheksid esindajatekotta või senatisse ja hääletaksid selle poolt, mis neile kasulik või vajalik on.
Kui paljud niinimetatud vabariiklased on selja sirgu ajanud ja küsinud, miks me anname Ukrainale seitsme kuu vältel kogu Venemaa riigikaitse eelarve ekvivalendi? Miks see üldse vajalik on, kui ukrainlased selles sõjas nii edukad on? Miks nad kaotavad kogu meie saadetud varustuse, mida meil pidevalt asendada tuleb, kui nad seda sõda võitmas on? Miks me üldse sellega ikka veel seotud oleme, kui ukrainlased on viimased seitse kuud pidevalt võitmas olnud? Täpselt seda väidab meile peavoolumeedia, rõhutades samas, et neil on endiselt vaja pidevat välisabi.
Ukrainal on meie tarneid vaja, sest nad on kaotanud juba sada tuhat meest ning veel kaks- kuni kolmsada tuhat meest on saanud haavata. See sõda lõppeb Venemaa tingimustel ja siis, kui Venemaa otsustab selle sõja lõpetada. See võiks juhtuda juba novembris või detsembris (märkus: Macgregor andis käesoleva intervjuu 2022. aasta novembris) ja see kõik on traagiline, sest see sõda ei olnud vajalik. Seda kõike oleks saanud ära hoida, kui me oleksime juba varakult alustanud rahuläbirääkimistega.
USA kasutab oma sõjalist ülemvõimu, et ähvardada ja lammutada kõik need riigid maailmas, mis meie ettekirjutuste kohaselt ei tegutse.
Samal ajal on Euroopa vajumas aina sügavamasse kriisi. Sakslastest oli väga rumal panna kõik oma kaardid uuele rohelisele majandusmudelile ajal, mil see polnud suutnud veel oma töökindlust tõestada. Oli täielik läbikukkumine sulgeda kõik oma tuumaelektrijaamad ja enamik kivisöejaamadest, asendades need Vene gaasiga, sest see oli küll odav ja seda sai lõpututes kogustes importida, aga nad ei arvestanud sellega, et kui nad on liitnud end alliansiga, mille eesmärk on Venemaa hävitamine, siis ühel hetkel ei pruugi venelased olla enam huvitatud Saksamaale gaasi tarnimisest. Nüüd on nad suures hädas ja selles paadis on peale sakslaste paljud teisedki Euroopas.
Te töötasite NATO kindral Wesley Clarki alluvuses 1999. aastal, ajal, mil korraldati ulatuslik õhurünnak Serbia vastu. Kas te õppisite sellest kogemusest midagi, mida saate meiega jagada?
Ma olin NATO strateegilise planeerimise direktor vahetult enne 1999. aasta õhurünnakuid Serbias. Kui operatsioon algas, olin ma Ühisoperatsioonide Keskuse direktor. Seega olin ma seotud kõigi Kindral Wesley Clarki ja Brüsseli vahel peetud aruteludega ja strateegiliste plaanidega, mida toona kaaluti. Kui päris aus olla, siis minu arvates ei olnud Kosovo nimel vaja mitte kedagi pommitada. Meil oli võimalik kasutada alternatiivseid meetmeid, mis oleksid sõja ära hoidnud, aga see ei olnud minu otsustada. Otsused langetati Washingtonis ja mina järgisin käske, sest nii see käib.
Ukrainal on meie tarneid vaja, sest nad on kaotanud juba sada tuhat meest ning veel kaks- kuni kolmsada tuhat meest on saanud haavata. See sõda lõppeb Venemaa tingimustel ja siis, kui Venemaa otsustab selle sõja lõpetada.
On rumal arvata, et sõduritel on lahinguväljal mingi sõnaõigus, mida teha või mida mitte. Selle pärast ei tohiks kunagi sõdureid kritiseerida. Kritiseerida tuleks neid, kelle pagunitel on neli tähte, sest neil on võimalik igal ajahetkel öelda, et nad ei saa oma südametunnistuse järgi neile antud käske täita. Sellel on tohutu mõju, sest kui mõni kindral ütleb, et ta keeldub midagi tegemast, sest see on lihtsalt kurjast, siis pööravad kõik ameeriklased sellele tähelepanu. Kui sama seisukohta väljendab mõni kolonel või leitnant või major, siis ei huvita see mitte kedagi. Aga kui palju kindraleid on pärast Douglas MacArthurit üldse millelegi vastu seisnud? Mitte ükski. See kõneleb täielikust iseloomu puudumisest ja selgrootusest USA armee kõige kõrgemates auastmetes.
JÄTKUB…
