AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Järgnevas kaheosalises loos võetakse vaatluse alla psühhopaatide olemus ja psühhopaatilise isiksusehäirega isikute esinemise sagedus ning mõju ühiskonnas. Samuti vaadeldakse, kuidas ja miks psühhopaadid on tõmmatud magneetiliselt võimu poole ning kuidas ühiskonnas, mille võimuaparaat on täielikult kaaperdatud psühhopaatiliste isiksuste poolt, hävinevad kõik ühiskonna väärtused ja institutsioonid.
Kes on psühhopaadid? Psühhopaadid on oma loomult inimkiskjad. Need on inimesed, kes survestavad, manipuleerivad, valetavad, varastavad, petavad, kuritarvitavad ja võtavad elu, tundmata sealjuures süüd või kahetsust.
Robert Hare’i hinnangul on 1% inimestest diagnoositavad psühhopaatidena. Psühholoogilised uurimused on näidanud, et psühhopaadid on keskmisest arvukamalt esindatud korporatsioonide juhtide seas ja poliitikas.
Ent kui palju on ühiskonnas psühhopaate? Juhtiva psühhopaatia eksperdi Robert Hare’i hinnangul on 1% inimestest diagnoositavad psühhopaatidena, samas kui kliiniline psühholoog Martha Stout hindab püshhopaatide osakaalu ühiskonnas pigem lähemal 4% -le. Psühholoogilised uurimused on näidanud, et psühhopaadid on keskmisest arvukamalt esindatud korporatsioonide juhtide seas ja poliitikas. Järgnevalt uurime lähemalt psühhopaatide psühholoogiat, kuna tegemist on teadmistega, mis võivad meil aidata minimeerida kahju, mida psühhopaatiliste kalduvustega isikud meile ning inimestele, kellest me hoolime, tekitada võivad.
Robert Hare märgib oma teoses “Südametunnistuseta” (Without Conscience) järgmist:
“… Võrreldes teiste laialt levinud kliiniliste häiretega on psühhopaatiale pühendatud vähe süstemaatilisi uuringuid, kuigi see psühhopatoloogia põhjustab ühiskonnas märksa rohkem sotsiaalset stressi ja segadust kui kõik teised psühhiaatrilised häired kokku. Psühhopaate leidub igas ühiskonnakihis ja on suur tõenäosus, et ka teil tuleb oma elu jooksul mõnega neist valusal või alandaval moel kokku puutuda. Meie parimaks kaitseks on seega mõista seesuguste inimkiskjate olemust.”
Enamikule inimestele tulevad psühhopaatidele mõeldes meelde eeskätt sarimõrvarid nagu Ted Bundy, Charles Manson või Jeffrey Dahmer ning kuigi nimetatute näol on kahtlemata tegemist psühhopaatidega, kujutavad nimetatud võikad karakterid selle vaimse häire kõige silmatorkavamaid manifestatsioone. Enamik psühhopaate tegeleb veriste roimade sooritamise asemel amoraalsete, ent anonüümsete tegudega, mis ei registreeru kuritegevusstatistikas. Nad kuritarvitavad pereliikmeid või jätavad hooletusse lähedaste heaolu, nad petavad pahaaimamatutelt raha välja, valetavad patoloogiliselt või manipuleerivad teistega isekatel eesmärkidel.
“… Paljud inimesed ei tea psühhopaatilisest häirest midagi või kui teavadki, siis liigub nende mõte automaatselt isikutele, kes on rikkunud mingil silmatorkaval moel korduvalt seadust ja kes tabamise korral ka vangistatakse … seevastu enamik psühhopaate ei ole kriminaalkorras karistatud ega vangistatud. Nad on inimesed, kes elavad siin maailmas koos sinu ja minuga praegu.”
Martha Stout, Sotsiopaat kõrvalmajas (The Sociopath Next Door)
Põhjus, miks enamik meist hoidub regulaarsest ligimeste ekspluateerimisest ja kahjustamisest, on asjaolu, et meil on olemas südametunnistus. Me tunneme alateadlikku empaatiat teiste inimeste kannatuste suhtes ning tekitades teistele kannatusi, tunneme end süüdi.
Psühhopaatidel seevastu pole südametunnistust ning sellest tulenevalt puudub neil ka võime tunda empaatiat või süüd. Psühhopaat ei tunne armastust, sõprust ega üldse mingit emotsionaalset sidet kellegagi. Kui psühhopaadid säilitavad sidemed teiste inimestega, siis üksnes vahendlikus võtmes, nähes teisi inimesi pelgalt oma omandi, ressursi või tööriistana.
Psühhopaat ei tunne armastust, sõprust ega üldse mingit emotsionaalset sidet kellegagi. Kui psühhopaadid säilitavad sidemed teiste inimestega, siis üksnes vahendlikus võtmes, nähes teisi inimesi pelgalt oma omandi, ressursi või tööriistana.
Emotsioonitu tühjus, mis eksisteerib psühhopaadi südames, muudab ta võimeliseks seeriaviisiliselt sooritama tegusid, mis kahjustavad teisi.
“Isegi kogenud ja karastunud spetsialistide jaoks on närvesööv kogeda psühhopaadi reaktsiooni mingile õõvastavale sündmusele või kuulata, kuidas ta kirjeldab justkui möödaminnes jõhkrat süütegu, nagu räägiks ta õuna koorimisest või kala rookimisest. … Psühhopaat on enesekeskne, kalk ja kahetsusetu inimene, kellel puudub empaatiavõime ja suutlikkus luua teistega sooje emotsionaalseid suhteid. Psühhopaat on inimene, kes toimib ilma südametunnistuse piiranguteta. Kui järele mõelda, siis mõistate, et psühhopaadi portreest puuduvad justnimelt need omadused, mis võimaldavad inimestel elada sotsiaalses harmoonias teistega.”
Robert Hare, Südametunnistuseta
Normaalsete inimeste elus tähendust loovate emotsionaalsete sidemete asemel juhib psühhopaadi siseelu naudingu põhimõte ja vajadus pideva põnevuse järele.
Normaalsete inimeste elus tähendust loovate emotsionaalsete sidemete asemel juhib psühhopaadi siseelu naudingu põhimõte ja vajadus pideva põnevuse järele. Paljud psühhopaadid on alkohoolikud, sõltuvuses narkootikumidest või seksist ning neid tõmbab väga riskantne käitumine. Kuid kõikidest sõltuvustest on psühhopaatide jaoks kõige peibutavamaks ahvatluseks võim. Pole tähtis, kas tegemist on kutselise kurjategija, töötu muiduleivasööja, keskastme juhi, juhatuse esimehe, finantsisti, bürokraadi või poliitikuga. Psühhopaat võib esineda kõikides nendes rollides, viies täide oma kinnisideed inimeste kontrollimisest. Nagu Martha Stout selgitab:
“Psühhopaadi silme ees terendav auhind võib varieeruda maailmavalitsemisest tasuta lõunasöögini, kuid olemuslikult on see alati sama mäng erineval skaalal – kontrollimine, teiste oma taktikepi järgi tantsima panemine, “võitmine”.”
Martha Stout, “Sotsiopaat kõrvalmajas”
Kõikidest sõltuvustest on psühhopaatide jaoks kõige peibutavamaks ahvatluseks võim.
Robert Hare jagab järgnevas katkendit psühholoogilisest aruandest ühe psühhopaadi kohta, kelle nimi on Earl:
“Kõige silmatorkavam asi Earli juures on tema kinnisidee absoluutsest võimust. Ta väärtustab inimesi ainult niivõrd, kuivõrd nad painduvad tema tahte järgi või millisel määral neid saab sundida või manipuleerida tegema seda, mida ta ise parasjagu tahab. Ta hindab pidevalt oma väljavaateid inimeste ja olukordade ärakasutamiseks.”
Robert Hare, Südametunnistuseta
Kuigi meie vaatevinklist kannatab psühhopaat raske psüühikahäire all, ei näe psühhopaadid ise, et nende juures midagi valesti oleks, ning nad väidavad mõnikord otsekoheselt, et nende “seisund” on õnnistus. Psühhopaatide emotsionaalse seotuse puudumine ning võimetus tunda empaatiat ja süütunnet annavad neile enneolematu eelise selles “hundiseaduste maailmas” – nagu nad seda ise kirjeldavad. Näiteks sarimõrvar Ted Bundy nimetas süütunnet “ebatervislikuks sotsiaalse kontrolli mehhanismiks”, mis “teeb kehaga kohutavaid asju”. Arvestades, et psühhopaadid ise näevad oma psühhopaatiat kasuliku omadusena, ei tohiks olla üllatav, et katsed psühhopaate “rehabiliteerida” kukuvad armetult läbi. Psühhopaatia nn “ravimeetodeid” käsitleva kirjanduse kokkuvõttes selgitab Robert Hare:
“… Paljud autorid on kommenteerinud, et iga psühhopaatiat käsitleva raamatu lühim peatükk peaks olema see, mis käsitleb ravi. Ühelauseline järeldus, näiteks: “Tõhusat ravi pole leitud” või “Miski ei tööta” on teaduskirjanduse ülevaadete tavaliseks kokkuvõtteks.”
Robert Hare, Südametunnistuseta
Arvestades, et psühhopaadid ise näevad oma psühhopaatiat kasuliku omadusena, ei tohiks olla üllatav, et katsed psühhopaate “rehabiliteerida” kukuvad armetult läbi.
LUGU JÄTKUB…
Adrian Bachmanni kommentaar:
Arvestades psühhopaatiliste kalduvustega isikute esinemissagedust kuni 4% terves ühiskonnas ning asjaolu, et mõjuvõimsatel positsioonidel on vastava isiksusehäirega karaktereid kordades rohkem, jõuame hämmastava tõdemuseni, mille kohaselt arvestatav osa ühiskonnas võtmepositsioonidel troonivatest isikutest kujutavad endast ekstreemselt ühiskonnaohtlikke moraalseid hälvikuid. Isikuid, kelle intellekti tase ei pruugi olla keskmisest madalam, vaid positsioonile jõudmise eeltingimusena isegi kõrgem.
Antud asjaolude kombinatsioon võimaldab meil mõista inimkonna ajaloo kõige traagilisemate episoodide esinemise üht peamist aluspõhjust empaatiavõimetute maniakaalsete nartsissistide esile trügimise näol. Arvestades psühhopaatiliste kalduvustega isikute hävitava mõju potentsiaalselt katastroofilist ulatuslikkust, oleks üksnes mõistlik, et nii riikides, rahvusvahelistes organisatsioonides kui suurkorporatsioonides, mille otsustest sõltuvad tuhandete või miljonite isikute saatused, eksisteeriks juhtivale positsioonile valitava isiku puhul kohustuslikud psühholoogilised süvatestid, mille tulemused on avalikkusele nähtavad ning millest läbikukkumise korral välistatakse nimetatud isiku ametisse nimetamise võimalikkus – nii antud positsioonile kui ka analoogsetele positsioonidele teistes struktuurides.
Oleks üksnes mõistlik, et nii riikides, rahvusvahelistes organisatsioonides kui suurkorporatsioonides, mille otsustest sõltuvad tuhandete või miljonite isikute saatused, eksisteeriks juhtivale positsioonile valitava isiku puhul kohustuslikud psühholoogilised süvatestid, mille tulemused on avalikkusele nähtavad ning millest läbikukkumise korral välistatakse nimetatud isiku ametisse nimetamise võimalikkus – nii antud positsioonile kui ka analoogsetele positsioonidele teistes struktuurides.
adrian bachmann
Kes ei soovi karjääriredelil üles rühkimise nimel testi teha, võiks sarnase testi eraviisiliselt ja privaatselt sooritada ning hoiduda oma sotsiopaatiliste kalduvuste avalikkusele teatavaks tegemisest, loobudes kandideerimast positsioonile, kus nende karakteristikute avalikuks tegemine oleks kohustuslik. Pole sotsiopaati, pole probleeme… Või vähemasti oleks probleemid vähem katastroofilised ning hõlpsamini lahendatavad kui olukorras, kus vaimselt katkised ning moraalselt kurjad inimesed on võimelised hävitama tervete rahvaste eksistentsi kas ultimatiivselt või elamisväärsete elude mõttes.
Teine osa on siin.
Kuna Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel, siis juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
