Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Totalitaarsetele ühiskondadele omane monopoolne kontroll meedia üle toob kaasa vabaduse ja vaimsuse hävinemise üha ahistavamaks muutuvas tsensuuri ja hirmuõhkkonnas. Internetirevolutsiooni poolt võimaldatud informatsiooni ja ideede vaba levik kujutab endast seevastu lootuskiirt inimeste vabadust ja väärikust alla suruvate jõudude vastu. See on lootuskiir, mis kumab siiski vaid senikaua, kuni sõnavabaduse poolt kaitstud inimesed on valmis ise sõnavabadust kaitsma nende eest, kes seda ründavad.
“Ma rõõmustan, et hobused ja härjad tuleb murda, enne kui neist saab teha inimeste orjad, ja et inimestel endil on veel sarvi maha joosta, enne kui neist saavad ühiskonna alandlikud liikmed.”
Henry David Thoreau, Jalutuskäik (eesti keeles Akadeemia nr 8 – 2006, ingl Walking)
Kuna teabe vaba liikumine ohustab paljude võimupositsioonidel olevate inimeste parasiitlikku eluviisi, on oodata üha tugevamaid üleskutseid tsensuurile, et sundida meid tagasi Platoni varjudemängu koopasse. Seda tsensuuri õigustatakse vastavalt vajadusele “vihakõne piiramise” ja “valeinformatsiooni korrigeerimisega”, kuid need ettekäänded on pelgalt väheveenvaks pakendiks, mida kasutatakse sotsiaalselt hävitava teo maskeerimiseks, milleks on sõnavabaduse hävitamine võimsate huvide kaitsmiseks.
Kui Henry David Thoreau maksiim vastab tõele – et inimese orjastamiseks ja alistamiseks on ta vaja esmalt pudulojuse laadselt murda, siis tuleb meil tunnistada, et me oleme juba murtud ühiskond. Oleme murtud, sest enamik inimesi on loomu poolest äärmuslikult alistuvad. Me teeme seda, mida meile öeldakse, ükskõik kui absurdne, idiootne või ebamoraalne see ka poleks, kui käsk tuleb poliitikult, bürokraadilt või teadlaselt. Vastutasuks kaitse eest suhteliselt tühiste ohtude eest oleme järk-järgult loobunud oma vabadusest ja lubanud tõeliselt surmava ohu – totalitarismi – esilekerkimist. Aga kas protsesse annab veel pöörata? Selles loos väidame, et vaba internet, nutitelefonid ja sotsiaalmeedia on tehnoloogiad, mis võivad osutuda väga ebasoodsaks kõigile nendele, kes soovivad meid totalitarismi ahelaisse suruda.
Öeldakse, et poliitika asetseb kultuurist allavoolu – teisisõnu kultuur on see, mis määrab ära valitsemise tüübi, mis ühiskonnas esile kerkib. Kuid võiks ka lisada, et kultuur on ise omakorda fenomen, mis paikneb tehnoloogiast allavoolu. Tehnoloogilised uuendused muudavad maailmaga suhtlemiseks uusi võimalusi, luues sedasi uueks kultuuri ennast. Kõigist tehnoloogilistest revolutsioonidest, mis tekitavad kultuurilisi muutusi, on kommunikatsioonitehnoloogias toimuvad muutused kõige mõjukamad. Need tehnoloogiad vormivad infovoogu ja infovoog on võim. Teave suunab meie fookust ja aitab seega kujundada meie reaalsustaju. Teave näitab, mis on võimalik ja mõjutab seeläbi seda, kuidas me tegutseme. Ja poliitilises valdkonnas legitimeerib või delegitimeerib teave valitseva klassi struktuuri. Muutke kommunikatsioonitehnoloogiat ja muudate teabevoogu. Muutke teabevoogu ja muudate kultuuri. Muutke kultuuri ja muudate poliitilist status quo’d.
Vaba internet, nutitelefonid ja sotsiaalmeedia on tehnoloogiad, mis võivad osutuda väga ebasoodsaks kõigile nendele, kes soovivad meid totalitarismi ahelaisse suruda.
Põgus pilk kahele kommunikatsioonitehnoloogia revolutsioonile, mis eelnesid interneti esiletõusule – Gutenbergi liigutatavate tüüpidega trükipressi leiutamine 15. sajandi keskel ning raadio ja televisiooni massimeedia esilekerkimine 20. sajandil – paljastab nende järel toimunud dramaatilise sotsiaalse muutuse.
“Sotsiaalselt tõi inimese tüpograafiline laiendus kaasa natsionalismi, industrialismi, massiturud ning universaalse kirjaoskuse ja hariduse.”
Marshall McLuhan, Meedia mõistmine (Understanding Media)
Trükipress tõi kaasa raamatute kirjastamise plahvatusliku kasvu. Hinnanguliselt kopeerisid kõik kirjutajad Euroopas trükipressile eelnenud 50 aasta jooksul vaid 12 000 raamatut, samas kui järgnenud 50 aasta jooksul lasti ringlusesse umbes 12 miljonit raamatut. Raamatu avaldamise kulude vähenedes voolas teave rohkematesse majadesse, ideed laiendasid suurema hulga inimeste mõttevälja ning sellel olid sügavad poliitilised tagajärjed. Piiblite arvu suurenemine oli reformatsiooni oluline tegur ning brošüüride levitamine oli Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide liikumapanev jõud.
“Gutenbergi leiutise tulemusena raiuti monarhidel pead maha, maailmakaardid joonistati ümber. . . Sündisid kaasaegne ühiskond ja kaasaegne majandus.”
Andrei Mirošnitšenko, Inimene kui meedia (Human as Media)
Poliitilises valdkonnas legitimeerib või delegitimeerib teave valitseva klassi struktuuri. Muutke kommunikatsioonitehnoloogiat ja muudate teabevoogu.
Järgmine suur kommunikatsioonirevolutsioon oli elektritelegraafi ning varsti pärast seda järgnenud raadio, telefoni ja televisiooni leiutamine. Need tehnoloogiad vähendasid teabe levitamisel vajadust raudtee-, maantee- ja meretranspordivõrgu järele ning muutsid seeläbi maakera väiksemaks. Võime kiirata teavet korraga ühe rahva igasse koju tekitas 20. sajandit määratlenud massimeedia paradigma. 1947. aastal kirjeldas Ajakirjandusvabaduse Komisjon ettenägelikult võimu, mille vallandasid selle uue meediaparadigma infovood:
“Kaasaegne ajakirjandus ise on uus nähtus. Selle tüüpiline üksus on massikommunikatsiooni agentuur. Need agentuurid hõlbustavad mõtlemist ja arutelu. Kuid massikommunikatsiooni agentuurid võivad mõtlemise ja arutelu ka lämmatada. Nad võivad tsivilisatsiooni progressi edendada või selle nurjata. Nad võivad inimkonda alandada ja vulgariseerida. Nad võivad ohustada maailma rahu . . . Massimeedia võib mängida uudiseid ja nende tähtsust üles või alla, toetada ja toita emotsioone, luua rahulolevaid väljamõeldisi ja pimealasid, kuritarvitada suurepäraseid sõnu ja tõsta esile tühje loosungeid.”
Ajakirjandusvabaduse Komisjon, Vaba ja vastutustundlik ajakirjandus, 1947 (A Free and Responsible Press by The Commission on Freedom of the Press)
Raadio ja televisiooni massimeedia struktureerib ülalt-alla infovoogu. Suhteliselt vähesed, kes omavad ja haldavad ringhäälingu infrastruktuuri koostöös jõukate ja võimsate üksikisikute, korporatsioonide ja institutsioonidega, kes mõjutavad massimeedia institutsioone, filtreerivad, manipuleerivad ja pakendavad sisu viisil, mis teenib nende huve.
“[Massi]meedia esitleb end pakkujana, kuid see toimib tegelikult ventiilina, mis avaneb raha eest või siis, kui võimud selleks loa annavad.”
Andrei Mirošnitšenko, Inimene kui meedia (Human as Media)
Hinnanguliselt kopeerisid kõik kirjutajad Euroopas trükipressile eelnenud 50 aasta jooksul vaid 12 000 raamatut, samas kui järgnenud 50 aasta jooksul lasti ringlusesse umbes 12 miljonit raamatut.
Massimeedia tegi võimalikuks seninägematu maailmavaadete konformsuse ning osutus suurepäraseks paradigmaks selliste ideoloogiate edendamiseks, mis soosisid ülalt-alla, tsentraliseeritud kontrolli. Neil, kes otsustavad, milline teave tohib massimeedia kaudu voolata, on võime suunata masside tähelepanu teatud küsimustele ja sündmustele ning hoida ebasoovitud info nende tähelepanu alt väljas, või nagu Michael Parenti selgitab:
“Kui ajakirjandus ei suuda ka vormida meie iga arvamust, võib see siiski raamistada tajutavat reaalsust, milles meie arvamused kujunevad. Siin võib peituda uudismeedia kõige olulisem mõju: nad seavad teemade päevakorra meile kõigile, valides, mida rõhutada ja mida ignoreerida või maha suruda, korraldades tegelikult suure osa meie poliitilisest maailmast meie jaoks. Meedia ei pruugi alati suuta meile öelda, mida mõelda, kuid nad on hämmastavalt edukad, öeldes meile, millest mõelda.”
Michael Parenti, Reaalsuse leiutamine: massimeedia poliitika (Inventing Reality: The Politics of Mass Media)
Kui oleme liiga passiivsed ega võta karmi seisukohta sõnavabaduse lämmatamise katsete suhtes, siis on see tehnoloogiline revolutsioon erinev mineviku omast. Võimulolijad õpivad seda uut tehnoloogilist paradigmat enda kasuks ära kasutama ja selle asemel, et meid vabastada, saavad need tehnoloogiad vahendiks, mis viivad meid tehnokraatliku globaalse totalitarismi põrgusse.
Küünilisemal moel võiks öelda, et massimeedia annab vähestele, kes seda kontrollivad, sellise võimu, mida on kujutatud George Orwelli romaanis “1984”:
“Vägi on selles, et rebid inimmeeled tükkideks ja paned need uuesti kokku enda valitud uutesse vormidesse.”
George Orwell, 1984 (eesti keeles avaldatud 1990 ja 2002)
Natsid kasutasid massimeediat, et õhutada oma elanikkonda aktsepteerima totalitaarset režiimi, sest nagu natside propagandaminister Joseph Goebbels ütles: “Meie võimu haaramise ja selle kasutamise viis oleks olnud mõeldamatu ilma raadiota …” Gordon Allport ja Hadley Cantril kordasid oma 1935. aasta raamatus “Raadio psühholoogia” Goebbelsi väite taga peituvat ideed, kirjutades:
“Raadio on täiesti uudne suhtlusvahend, mis on silmapaistev sotsiaalse kontrolli vahendina ja epohhi loov oma mõju poolest inimeste vaimsele horisondile.”
Gordon Allport ja Hadley Cantril, Raadio psühholoogia (The Psychology of Radio)
Neil, kes otsustavad, milline teave tohib massimeedia kaudu voolata, on võime suunata masside tähelepanu teatud küsimustele ja sündmustele ning hoida ebasoovitud info nende tähelepanu alt väljas.
Ühekülgne, ühesuunaline, piiratud ja filtreeritud infovoog, mis on tervenisti valitud väheste kontrolli all ja serveeritud kergeusklikele massidele, loob olukorra, mis on analoogne Platoni allegooriaga koopast ja varjudest. Selles allegoorias on vangid aheldatud koopasse ja sunnitud vaatama varjude tantsimist seintel. Teadmatusest peavad vangid varje reaalsuseks ning nagu Richard Weaver kirjutab teoses “Ideedel on tagajärjed”:
“. . . [massimeedia] on Platoni kuulsa koopakujundi tegelikkusesse toomine. Vangide puudujääk on see, et nad ei suuda tõde tajuda. Sein nende ees, millel varjud mängivad, on ekraan, millele ajakirjandus, film ja raadio projitseerivad oma loo elust.”
Richard Weaver, Ideedel on tagajärjed (Ideas Have Consequences)
Ühekülgne, ühesuunaline, piiratud ja filtreeritud infovoog, mis on tervenisti valitud väheste kontrolli all ja serveeritud kergeusklikele massidele, loob olukorra, mis on analoogne Platoni allegooriaga koopast ja varjudest.
Ja siin peitub internetirevolutsiooni jõud – see on masside jaoks manipuleeritud varjude koopast põgenemise vahend. Iga kord, kui keegi meist tuvastab institutsionaalsete võimude korruptsiooni, näeb läbi vale või tuvastab propagandaakti – teisisõnu, kui märkame, et see, mida peetakse tõeks, on vaid varjuga manipuleerimine – võime paljastada oma avastuse potentsiaalselt miljoniteni ulatuvale publikule. Internetirevolutsioon lõpetab massimeedia monopoli infovoole ja kui trükipress viis lugejaskonna emantsipeerumiseni, siis nagu kirjutab Mirošnitšenko:
“See, mida me praegu kogeme, on . . . autorsuse emantsipatsioon. Nii personaalarvutid kui ka mobiilseadmed. . . on andnud kõigile inimestele õiguse jagada oma mõtteid teistega, olenemata nende põhjusest. . .”
Andrei Mirošnitšenko, Inimene kui meedia (Human as Media)
Kas autorsuse emantsipatsioon on sama transformatiivne kui sellele eelnenud kommunikatsioonirevolutsioonid? Aeg näitab, aga kui Mirošnitšenkot veel kord tsiteerida:
“. . . kui ajaloolised analoogiad on täpsed, siis peaksime . . . ootama võrreldavaid kataklüsme [pärast interneti esiletõusu]. Vanade võimude volitused. . . on alati kokku varisenud koos püha kontrolli kaotamisega informatsiooni üle. Selle tulemusena laguneb sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik status quo. Iga sisu avaldamisega heidab ühiskond oma vana vormi, nagu madu heidab nahka.”
Andrei Mirošnitšenko, Inimene kui meedia (Human as Media)
Nii personaalarvutid kui ka mobiilseadmed. . . on andnud kõigile inimestele õiguse jagada oma mõtteid teistega.
Interneti poolt võimalikuks tehtud infovooge ei tohiks vaadelda üksnes hävitavate ja delegitimeerivatena. Pigem paljastavad nad konstruktiivsemal viisil alternatiivseid võimalusi, kuidas ühiskond saaks toimida ja kuidas üksikisikud saaksid oma elu elada. Olgu need alternatiivid fiat-valuuta inflatsioonilisele rahasüsteemile, valitsuse kontrollile hariduse ja tervishoiu üle või ühiskonna poliitilisele struktuurile laiemalt, ideid, mida massimeedia kontrollitud paradigmas poleks kunagi lubatud, võimaldab levitada autorsuse emantsipatsioon. See uus meediaparadigma vallandab loomingulise hävingu, mis on vajalik selleks, et ühiskond ei laskuks stagnatsiooni mädanema.
Kuid kuna teabe vaba liikumine ohustab paljude võimupositsioonidel olevate inimeste parasiitlikku eluviisi, on oodata üha tugevamaid üleskutseid tsensuurile, et sundida meid tagasi Platoni varjudemängu koopasse. Seda tsensuuri õigustatakse vastavalt vajadusele “vihakõne piiramise” ja “valeinformatsiooni korrigeerimisega”, kuid need ettekäänded on pelgalt väheveenvaks pakendiks, mida kasutatakse sotsiaalselt hävitava teo maskeerimiseks, milleks on sõnavabaduse hävitamine võimsate huvide kaitsmiseks. Autorsuse emantsipatsioon ohustab poliitikute, bürokraatide ja semukapitalistide oligarhilise klassi legitiimsust ja nende võimet oma mahhinatsioonid manipuleeritud massimeedia kaitsva loori taga ellu viia.
“Jumalad ja inimesed, kes on oma positsioone kaua hoidnud, pole kunagi arutelu sallinud. Et rahvas saaks imetleda, tuleb hoida distantsi.”
Gustave Le Bon, Hulkade psühholoogia (eesti keeles 1936 ja 1991, ingl The Crowd: A Study of the Popular Mind)
Vanade võimude volitused. . . on alati kokku varisenud koos püha kontrolli kaotamisega informatsiooni üle.
See ei ole esimene kord, kui uutest kommunikatsioonitehnoloogiatest tulenevaid infovooge püütakse piirata. Pärast trükipressi leiutamist rakendas Euroopa valitsev klass karmid tsensuuriseadused. Üks näide oli 1643. aasta Inglise litsentsikorraldus, mis kohustas vahistama kõiki, kes trükkisid valitsuse suhtes kriitilisi raamatuid. Kuid trükipressi võim osutus liiga tugevaks, selle mõju ei suutnud ohjeldada võimu haarava valitseva klassi mandaadid ja nagu kirjutas Marshall McLuhan:
“Kui [ühiskonda] tuleb uus tehnoloogia, ei saa see lõpetada [ühiskonnast] läbi imbumist enne, kui iga institutsioon on küllastunud.”
Marshall McLuhan, Meedia mõistmine (Understanding Media)
Kuid ajalugu üksnes riimub, see ei kordu. Ja on võimalik, et kui oleme liiga passiivsed ega võta karmi seisukohta sõnavabaduse lämmatamise katsete suhtes, siis on see tehnoloogiline revolutsioon erinev mineviku omast. Võimulolijad õpivad seda uut tehnoloogilist paradigmat enda kasuks ära kasutama ja selle asemel, et meid vabastada, saavad need tehnoloogiad vahendiks, mis viivad meid tehnokraatliku globaalse totalitarismi põrgusse.
“Avalik arvamus! Ma ei tea, kuidas sotsioloogid seda määratlevad, kuid mulle tundub ilmne, et see saab koosneda ainult vabalt väljendatud ja valitsuse või partei arvamusest sõltumatutest individuaalsetest arvamustest. Nii kaua, kui meie riigis ei ole sõltumatut avalikku arvamust, ei ole mingit garantiid, et miljonite ja miljonite hävitamine ilma mõjuva põhjuseta ei kordu, et see ei alga ühelgi ööl – võib-olla just sel ööl.”
Nõukogude Liidu dissident ja poliitvang Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag (eesti keeles 1990)
