AUDIOLOO leiad lehekülje lõpus…
Märtsi lõpus otsustas Iraagi keskvalitsus keelata Põhja-Iraagis paikneval poolautonoomsel Kurdistani regionaalvalitsusel nafta müügi. Tegemist on kogu Lähis-Ida regiooni geopoliitilise staatuse muutust peegeldava arenguga, mida tuleks vaadelda Saudi Araabia ja Iraani 10. märtsil sõlmitud rahuleppe laiemas kontekstis. Lähis-Idas hetkel aset leidvad protsessid kiirendavad regiooni raskuskeskme üleminekut Lääne mõjusfäärist Hiina-Vene mõjusfääri.
Loo tausta on lihtsam seletada, kui kirjeldada tehingut mitte üksnes Saudi Araabia ja Iraani paktina, vaid Saudi Araabia ja OPEC-i ning Hiina & Venemaa ja “šiiitliku poolkuu” (s.o Lähis-Idas üle mitme riigi laiuv piirkond, mille elanikud on peamiselt šiiidi usku) regioonide laiema kokkuleppena.
“Šiiitide poolkuu” piirkonna kõige tähelepanuväärsemateks riikideks on Iraan, Iraak, Süüria, Liibanon ja Jeemen. Türgi (riik, mille elanikkonnast moodustavad 25 protsenti šiiidid ja mis on nördinud, et teda pole tänini Euroopa Liitu vastu võetud) pesitseb aga samuti šiiitliku poolkuu piirkonna äärealadel. Pusle viimane tükk on paika langemas vahetult pärast Saudi Araabia-Iraani kokkulepet. Vahendades Kremli väga kõrge ametniku kommentaari: “Hoides Läänt eemal Iraagi energialepingutest – ja lähemal uuele Iraani-Saudi Araabia teljele – saab Lääne hegemoonia lõpp Lähis-Idas otsustavaks peatükiks Lääne lõplikus allakäigus.“
Vahendades Kremli väga kõrge ametniku kommentaari: “Hoides Läänt eemal Iraagi energialepingutest – ja lähemal uuele Iraani-Saudi Araabia teljele – saab Lääne hegemoonia lõpp Lähis-Idas otsustavaks peatükiks Lääne lõplikus allakäigus.“
Juba enne Saudi Araabia-Iraani kokkulepet oli Pekingi ja Moskva sihiks manööverdada end üha paremasse positsiooni, likvideerides USA ja tema vasallide mõjuvõimu Lähis-Idas, mis on jätkuvalt maailma nafta- ja maagaasikeskuseks. Saudi Araabia ja Iraani kokkuleppe järgselt on Hiina ja Venemaa aga viimaks oma eesmärkide täitumisele väga lähedale jõudmas.
Mis puutub praeguse hetkeni jõudmist (see tähendab jõudmist olukorda, kus Põhja-Kurdistani piirkond liidetakse järk-järgult Lõuna-Kurdistaniga, et luua taas üks ühtne riik, mida juhitakse väljaspool Bagdadi), siis siinkohal oli Venemaa taustajõuks, mis pani paika toimiva strateegia Põhja-Iraagis. See oli strateegiaks, mida Hiina otsustas sisuliselt kopeerida ka Lõuna-Iraagi aladel. Niipea kui Iraagi territooriumi osaks olevas Kurdistanis hääletati 2017. aasta septembris ülekaalukalt iseseisva Kurdi riigi poolt, otsustas Bagdad referendumi tulemusi eirata, vallandades seeläbi massilised meeleavaldused.
Lahvatanud rahutused suruti aga Iraani, Türgi ja Lõuna-Iraagi vägede ühiste jõupingutustega maha. Tekkinud kaose keskel asus Venemaa üle võtma kogu Iraagi Kurdistani naftasektorit. Moskva strateegiat saatis edu tänu kolmele asjaolule.
Esiteks rahastas Venemaa Iraagi Kurdistani 1,5 miljardi USA dollariga läbi nafta edasimüügi. Teiseks tegi Moskva suuri investeeringuid regiooni viie kõige suurema potentsiaaliga naftapiirkonda. Ning kolmandaks omandas Venemaa 60-protsendilise osaluse Türki suunduvast naftajuhtmest, tehes kõnealusesse naftajuhtmesse 1,8 miljardi USA dollari suuruse investeeringu, mille eesmärk oli suurendada toru läbilaskevõimet ühe miljoni barrelini päevas.
Venemaa mahitas aktiivselt lahkhelisid põhjas asuva Kurdistani valitsuse ja Bagdadi vahel, kasutades peamiselt ära mõlema poole rahulolematust naftaleppega, milles Põhja- ja Lõuna-Iraak olid 2014. aastal kokku leppinud.
Venemaa mahitas aktiivselt lahkhelisid põhjas asuva Kurdistani valitsuse ja Bagdadi vahel, kasutades peamiselt ära mõlema poole rahulolematust naftaleppega, milles Põhja- ja Lõuna-Iraak olid 2014. aastal kokku leppinud.
Kõnealune lepe – mis on aluseks märtsi lõpus jõustunud Iraagi Kurdistani piirkonna sõltumatu naftamüügi keelustamisele – seisnes selles, et Iraagi kurdide regionaalne omavalitsus ekspordib Bagdadis asuva Riikliku naftaturundusorganisatsiooni SOMO kaudu Kurdistani naftaväljadelt ja Kirkukist kuni 550 000 barrelit naftat päevas. Vastutasuks saadab Bagdad 17 protsenti oma föderaaleelarvest kurdide regionaalvalitsuse kulutuste katteks. See lepe ei toiminud reaalsuses aga kunagi ning Venemaa püüdis alates 2017. aastast konflikti veelgi süvendada, tekitamaks Põhja- ja Lõuna-Iraagi vahel märksa suuremaid hõõrumisi.
2020-2021 perioodil võttis Hiina omalt poolt vastu otsuse kasutada Lõuna-Iraagis analoogset strateegiat, mida venelased põhjas edukalt olid rakendanud. Esmalt kasutasid venelased suuri rahakraane läbi hiiglaslike nafta ettemaksulepingute, võtmaks sedasi kogu Iraagi Kurdistani naftatööstuse enda kontrolli alla.
Kopeerides venelaste mudelit, sõlmis Hiina ettevõte Zhenhua Oil Bagdadi keskvalitsusega miljardi dollari suuruse naftatarnete ettemaksuleppe. Nimetatud areng oli Washingtoni jaoks äärmiselt murettekitav peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks oli tehing ilmselge koopia sellest, mida Venemaa oli juba kasutanud Iraagi Kurdistani naftatööstuse üle kontrolli saavutamiseks. Teiseks oli selge, et Venemaa ja Hiina teevad Iraagis tihedat koostööd viisil, mida varem pole nähtud.
Peamine põhjus, miks Bagdad Hiinat oma lõunapoolsetes nafta- ja gaasimaardlates soojalt tervitas, peitus selles, et Peking oli omalt poolt lubanud, et selle suhted Venemaaga võivad pakkuda leevendust kurdide ja Bagdadi keskvalitsuse vahelistele pingetele. Tegelikult oli Venemaa aga osapooleks, kes oli alates 2017. aastast kurde pingete õhutamiseks üles kütnud. Kolmas põhjus seisnes aga tõsiasjas, et lisaks sõjalistele vahenditele, mida Venemaa oma Iraagi Kurdistani piirkonna suunalisse tegevusse kaasas, vormistas Hiina poolt kõnealuse tehingu Zhenhua Oil, mis on Hiina ühe suurima sõjatööstuskontserni Norinco tütarettevõte.
Iraagi põhja- ja lõunaosa vaheline majanduslik konflikt oli seega mitmeid aastaid Hiina ja Venemaa eesmärkidega kooskõlas… Iraagi Kurdistani administratsiooni hinnangul on tal Iraagi põhiseaduse artiklite 112 ja 115 alusel volitused ammutada naftat ja gaasi nendest Kurdistani maardlatest, mis on kasutusele võetud pärast 2005. aastat. 2005 oli nimelt aastaks, mil rahvahääletusel võeti vastu Iraagi uus põhiseadus.
Iraagi Kurdistani valitsus väidab Iraagi põhiseaduse artiklile 115 viidates, et kurdidel on õigus saada kogu regioonis toodetud naftatulu oma valdusesse. Bagdadi keskvalitsus apelleerib aga põhiseaduse punktile 111, mis näeks ette kõikide Iraagi naftatulude koondamise ja ümberjagamise Bagdadi kaudu.
Nüüd, kui Lähis-Ida varemalt Lääne mõjusfääri kuulunud võtmemängija Saudi Araabia on liitumas Hiina-Vene teljega, on Peking ja Moskva valmis jätkama mängu avatud kaartitega, ilma et enam tehtaks pingutust varjata oma lõppeesmärki, milleks on Läänelt domineeriva positsiooni üle võtmine kogu Lähis-Idas.
Nüüd, kui Lähis-Ida varemalt Lääne mõjusfääri kuulunud võtmemängija Saudi Araabia on liitumas Hiina-Vene teljega, on Peking ja Moskva valmis jätkama mängu avatud kaartitega, ilma et enam tehtaks pingutust varjata oma lõppeesmärki, milleks on Läänelt domineeriva positsiooni üle võtmine kogu Lähis-Idas.
Tänase päeva reaalsuseks on kujunemas olukord, kus kõige mahlasemad tükid parimatest nafta- ja gaasivarudest kogu Lähis-Ida piirkonnas tuleb pakkuda esmajärjekorras Hiina või Venemaa ettevõtetele…
Hiina on seadnud endale eesmärgiks mööduda 2030. aastaks Ameerika Ühendriikidest maailma suurima majandusena ka siseriikliku kogutoodangu nominaalnäitaja alusel. Reaalse ostujõu arvestuses möödus Hiina USA-st maailma suurima majandusena juba 2014. aastal, olles saanud vahepeal ka maailma konkurentsitult suurimaks tööstus- ja kaubandusriigiks. Garanteerimaks oma majanduslike saavutuste püsimajäämise, peab Peking garanteerima piisavate energiaressursside olemasolu ka olukorras, kus Lääs peaks kehtestama Hiinale sanktsioonid, juhul kui see Taiwanit ründab. Vastavasuunalised juhised on president Xi poolt Hiina armeele juba antud, mis peaks 2027. aastaks olema valmis Taiwani-vastast sõjalist operatsiooni teostama.
Garanteerimaks oma majanduslike saavutuste püsimajäämise, peab Peking garanteerima piisavate energiaressursside olemasolu ka olukorras, kus Lääs peaks kehtestama Hiinale sanktsioonid, juhul kui see Taiwanit ründab.
Vaadates kõrvalt Venemaa sissetungi Ukrainasse, on Hiinal olnud suurepärane võimalus saada õppetund sellest, kuidas asju mitte teha. Lähis-Idasse ja Iraaki puutuvalt on tänaseks aga selge, et sõltumata sellest, kas hiljuti kehtestatud Iraagi Kurdistani müügikeeld jääb kehtima või mitte, on Hiina ja Venemaa teinud kogu maailmale selgeks, et edaspidi ei toimu Iraagis ühtegi olulist strateegilist nihet ilma Pekingi ja Moskva heakskiiduta.
Adrian Bachmanni kommentaar…
“Lähis-Ida, kus paikneb kaks kolmandikku maailma naftast, mis on muuhulgas ka kõige odavamalt ekspluateeritav, on endiselt paik, kus asub maailma suurim auhind.”
Dick Cheney, USA asepresident 2001-2009
2023. aastal möödub 20 aastat Iraagi invasioonist, mil Ühendriikide väed tungisid pärast 1991. aastal peetud Lahesõda taas Iraaki… riiki, kus USA toonase asepresidendi Dick Cheney sõnul pidi leiduma “ultimatiivne auhind”, mille USA pidi allutama oma kontrollile.
Vaadates Washingtoni kalkulatsiooni Lähis-Ida suuruselt teiste naftavarudega riigi okupeerimisel tänapäeva arengute valguses, tuleb Bushi adminstratsiooni Iraagi sõda pidada Ühendriikide arvukate sõjakampaaniate seas üheks kõige ebaõnnestunumaks.
Kulutada 3 triljonit dollarit sõjale, mille käigus tapeti veerand miljonit iraaklast ning mis röövis Ühendriikidelt maailma rahvaste seas igasuguse legitiimsuse rahvusvaheliste suhete arbiiteri ning “maailma politseinikuna”, ei oleks olnud väärt ette võtmist ka olukorras, kus Iraagi naftamaardlad oleksid jäänud Chevroni ja Exxon Mobili kontrolli alla ning Iraagi nafta oleks jätkanud voolamist maailmaturgudele monopoolselt USA dollari eest.
Kulutada 3 triljonit dollarit sõjale, mille käigus tapeti veerand miljonit iraaklast ning mis röövis Ühendriikidelt maailma rahvaste seas igasuguse legitiimsuse rahvusvaheliste suhete arbiiteri ning “maailma politseinikuna”, ei oleks olnud väärt ette võtmist ka olukorras, kus Iraagi naftamaardlad oleksid jäänud Chevroni ja Exxon Mobili kontrolli alla ning Iraagi nafta oleks jätkanud voolamist maailmaturgudele monopoolselt USA dollari eest.
Ent olukord, kus 20 aastat pärast okupatsiooni algust haldavad Iraagi naftavälju Hiina ning Vene kontsernid ning Iraagi energiakandjaid asutakse kauplema mitte dollari, vaid alternatiivsete valuutade eest, on osutunud Ühendriikide geopoliitiliste projektide seas üheks suurimaks avantüüriks. Muuhulgas on kontrolli kaotamine Lähis-Ida energiakandjate üle märksa olulisemaks põhjuseks Lääne “rohepöörde” monomaaniale kui mis-tahes ökoloogilised kaalutlused.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
