Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
20. sajandil sooritati mitmeid murrangulise tähtsusega sotsiaalseid eksperimente, mille käigus selgus, et enamus inimesi on paraku loomu poolest alalhoidlikud konformistid, kes on gruppi kuulumise nimel valmis tegema valikuid, mis on mitte üksnes amoraalsed, vaid ka mõistusevastased. Üksnes väike vähemus inimkonnast omab piisavalt karakterit, et seista vastu grupi või ühiskonna poolt sanktsioneeritud ülekohtule. Antud tõdemus on eriliselt oluline politseiriigiks muutunud ühiskonnas, kus valitsev režiim valitseb läbi komplekti “kohustuslike valede”, mille jaatamine (kas lausumise või vaikimisega) on isikliku turvalisuse ja ainelise heaolu garanteerimise eeltingimuseks. Sellisesse staadiumisse jõudnud sootsiumis sõltub kogu ühiskonna tulevikuperspektiiv vähestest vapratest, kes valede ja ülekohtu vastu iseenda isikut ohtu asetades välja astuvad.
Olles olnud isikliku vabaduse ja teadliku nõusoleku põhimõtte eestkõneleja, ei suuda ma ette kujutada olukorda, kus loobuksin oma ihulisest puutumatusest selleks, et muuta oma keha farmaatsiatööstuse eksperimentaalse ravimiuuringu laborirotiks.
Seda eriti olukorras, kus hullumeelset eksperimenti maailmale peale suruvad institutsioonid on varjamatult seotud kriisi tekitamisega, tsenseerivad igasugust vasturääkivat teavet ning on teatanud avalikult plaanist kasutada olukorda terve inimkonna karjatamiseks meditsiinitehnokraatiasse, mida kontrollivad planeedi kõige eemaletõukavamad isendid.
Šokeeriva tulemusena ignoreeris enamik professor Abramsi eksperimendis osalejaid omaenda meelte häirekellasid ja selle asemel, et põlevast hoonest koheselt lahkuda, ootasid nad olukorda, kus rühm juhataks kollektiivselt teed turvalisusesse, demonstreerides sedasi passiivsuse ja konformismi taset, mis oleks reaalses olukorras lõppenud surmaga.
Mis veel hämmastavam, paljud inimesed mitte üksnes ei torma alluma kõigile mandaatidele, reeglitele, käskudele ja korraldustele, vaid nõuavad raevukalt, et kõik mittekonformistid allutataks samuti samadele diktaatidele. Minnakse isegi nii kaugele, et toetada kõigi nende sundimist ja segregatsiooni, kes soovivad oma keha peremehena jääda ravimitööstuse poolt koloniseerimata.
Sotsiaalne surve on erakordne ja kui ma poleks viimased kümme aastat osalenud ühiskonnainseneride, meelekontrolli ekspertide ja propagandistide töö uurimises, ei pruugiks ma tänaseni aru saada, mis protsessid on hetkel rahvamassidest üle käimas.
Inimesed kutsuvad mind tihti “teaduse eitajaks”, “anti-vaxxeriks” või “teadusevastaseks” ja kuigi nendel sõnadel pole minu jaoks erilist kaalu, tunnetan ma ometi kibedat irooniat, et “teaduse eitajana” on mul omajagu lugupidamist teaduse vastu, mis on suutnud muuhulgas pakkuda selgust hullusele, mille keskel elame.
Aschi konformsuse eksperiment on ilmekas näide grupimõtlemise jõust, mis näitab inimeste tugevat kalduvust muganduda hõimu normidele ka olukorras, kus need on selgesti mõistusevastased.
Sest sellel samal teadusel on nii mõndagi öelda selle kohta, kuidas toimib masside kuulekus, masside konformsus ja massipsühhoos.
Teadusel on olemas loogiline seletus asjaolule, miks nii paljud inimesed on valmis laskma oma kehasse sisestada aineid, hindamata loogiliselt riski ja kasutegurit või isegi teadmata, mis neis ainetes peitub.
Ja teadus võib kindlasti selgitada ka seda, miks omajagu palju inimesi ei ole vaatamata kõigele valmis jaatama Klaus Schwabi laadsete misantroopsete monstrumite tulevikuvisioone, kes on avalikult deklareerinud, et tahavad likvideerida eraomandi, jälgida inimesi nende südamelöökide allkirjaga ja lugeda meie mõtteid, et teha kindlaks, kas me oleme ikka võimuritele ohutud.
Tegelikult on teadus juba leidnud vastused küsimusele, miks inimesed teevad asju, mis on lõppastmes vastuolus nende enda huvidega. Järgnevalt toon mõned näited uuringutest, mis antud fenomeni käsitlevad…
1) Asch`i konformsuskatsed
1950. aastatel viis Solomon Asch läbi seeria grupipsühholoogilisi eksperimente, mis näitasid, kui kiiresti inimesed hülgasid “oma silm on kuningas” põhimõtte, olles mõjutatud rühma võõraste inimeste hinnangutest.
Eksperimendis osalejatel paluti vaadata pilti lihtsatest vertikaalsetest joontest A, B, C ja teatada, milline neist näib olevat kontrolljoonele pikkuse poolest kõige lähemal. Kuigi õige vastus (C) on igale normaalse nägemisega inimesele koheselt ilmne, andis enamus osalejaid vale vastuse, joondudes oma vastuse valikus rühmast eksperimendis osalenud testijatest, kes andsid küsimusele nimelt vale vastuse.
Oluline küsimus siinkohal on: “Kas teie oleksite pigem oma õige vastusega üksi või loobuksite rühma kuulumise nimel iseenda sisetundest?” Aschi konformsuse eksperiment on ilmekas näide grupimõtlemise jõust, mis näitab inimeste tugevat kalduvust muganduda hõimu normidele ka olukorras, kus need on selgesti mõistusevastased.
Vaadake ise…
Järgmisel lingil on toodud sama eksperimendi värskendatud versioon, mis näitab, et häiriv järeldus kehtib ka tänapäeval.
2) Ohtlik konformsus – kui teie elu on karja järgides kaalul
Sotsiaalne konformsus on meile sisse kodeeritud, isegi olukorras, kus see võib kujutada otsest ohtu meie turvalisusele. See nähtus on hästi teada ja seda illustreerib psühholoogiaprofessor Dominic Abramsi juhitud sotsiaalne eksperiment, milles teadlased püüavad vastata järgmisele küsimusele: “Grupist erinevalt käitumine teeks sinust väljaheidetu. Kuid mida sa teeksid, kui teaksid, et grupp eksib sügavalt? Kas sa jätkaksid põlevas ruumis istumist pelgalt sellepärast, et kõik ümbritsevad ohtu ignoreerivad?”
Šokeeriva tulemusena ignoreeris enamik professor Abramsi eksperimendis osalejaid omaenda meelte häirekellasid ja selle asemel, et põlevast hoonest koheselt lahkuda, ootasid nad olukorda, kus rühm juhataks kollektiivselt teed turvalisusesse, demonstreerides sedasi passiivsuse ja konformismi taset, mis oleks reaalses olukorras lõppenud surmaga.
3) Vastutuse lükkamine tajutavatele autoriteetidele
Stanley Milgrami kuulsat 1961. aasta sotsiaalset eksperimenti autoriteedile kuuletumise kohta tunnustatakse tänini kui verstaposti meie arusaamas sellest, kuidas inimeste eetika võib drastiliselt muutuda, kui vastutus oma tegude eest lükatakse autoriteedile, näiteks “eksperdile” või juhile. Võttes uurimuse lähtepunktiks natsisõjaväelaste rolli teise maailmasõja aegsetes koonduslaagrites, soovis Milgram jõuda selgusele, kui palju sundi inimesed vajavad, et tahtlikult teisele inimesele kahju tekitada.
Enamike inimeste loomulik ja alateadlik reaktsioon on lükata vastutus oma tegude eest kellelegi, kellel on autoriteet, vabastades end sedasi süü koormast.
“Milgram palus vabatahtlikel anda võõrale inimesele elektrilöök. Vabatahtlikud ei teadnud, et tegelikkuses elektrišokki ei põhjustatud ning inimesed, kellele nad enda arvates valu põhjustasid, olid näitlejad, kes teesklesid kohutavat agooniat, isegi südameinfarkti. Milgram leidis, et enamik inimesi jätkab löökide andmist, kui laborimantlis isik seda käseb, isegi olukorras, kus nad olid veendunud, et inimene sai selle tõttu raskelt viga. Ainult pisike protsent inimesi keeldus.” [Allikas]
Järeldati, et enamus inimesi ei suuda olemuslikult ise mõelda, kui neile antakse mõnes autoritaarses hierarhias alluva roll, mis on riigivõimudele allutatud maailmas paraku tavapärane. Enamike inimeste loomulik ja alateadlik reaktsioon on lükata vastutus oma tegude eest kellelegi, kellel on autoriteet, vabastades end sedasi süü koormast.
Inimeste eetika võib drastiliselt muutuda, kui vastutus oma tegude eest lükatakse autoriteedile, näiteks “eksperdile” või juhile.
Viimased mõtted
Kas te arvate, et inimesed mõtlevad ise, kui nad peavoolumeediast sõnumeid ammutavad ja võimu poolt dikteeritud reeglite ja mandaatidega nõustuvad?
Eelpool toodud olid üksnes kolm näidet sellest, kuidas inimmõistus püüdleb ratsionaalsuse poole tingimustes, kus rakendatakse rühma või autoriteedi survet. Inimkonda on sotsiaalne konformsus sügavale sisse kodeeritud ja see on inimeseks olemise üks ohtlikumaid aspekte.
Kas te arvate, et inimesed mõtlevad ise, kui nad peavoolumeediast sõnumeid ammutavad ja võimu poolt dikteeritud reeglite ja mandaatidega nõustuvad?
Sellele on selge teaduslik selgitus, mis on seotud eeskätt mehhanismiga, kuidas alateadvus hindab hõimu turvalisust keerulises maailmas ja leevendab hõimu poolt tõrjutuse ohte, surudes samal ajal alla loogikat konformsuse kasuks…
Kas usute, et mõtlete ise, kui tegelete enesesaboteerimise ja ennasthävitava käitumisega?
Olles teadmatuses, kuidas meie mõistuse konformsust soosiv osa töötab, muutume haavatavaks propagandistide, massimeedia ja võimude manipulatsioonidele. Teadvustades oma haavatavusi, omandame aga paremad väljavaated saada kontroll oma elusaatuse üle vabade ja suveräänsete inimestena.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
