Audio leiate artikli lõpust.
Järgnevas intervjuus selgitab Ameerika erukolonel Douglas Macgregor, kuidas Iisraeli eesmärk hävitada Iraan saaks teostuda üksnes juhul, kui Iraani-vastaste rünnakutega liituksid ka Ameerika Ühendriigid. Macgregori sõnul on USA võimuaparaat tänaseks Iisraeli kontrolli all, ent vaatamata sellele kukub Iraani-vastane operatsioon läbi, kui Iisrael ei lase käiku tuumarelva, mis tooks kaasa globaalse ulatusega katastroofi.
Mario Nawfal: Kolonel Macgregor, mis praegu Iraani ja Iisraeli vahel toimub? Kas olukord läheb Teie hinnangul veelgi hullemaks? Kas siit võib välja kasvada laiem Lähis-Ida sõda? Milliseid vastusamme võib Iraan astuda ja kui kaugele on Iisrael oma rünnakutega valmis minema?
Douglas Macgregor: Edasine stsenaarium sõltub suurel määral Ameerika Ühendriikidest ja Washingtonis langetatavatest otsustest. Olen kindel, et iisraellased on praegsueks jõudnud järeldusele, et nad ei suuda oma eesmärke saavutada. Lisaks Iraani valitsuse kukutamisele on Iisrael võtnud eesmärgiks uraani rikastamise rajatiste ning Iraani tuumavõimekuse hävitamise. Ilma USA sekkumiseta ei ole need eesmärgid aga Iisraeli jaoks saavutatavad.
Olen kindel, et iisraellased on praegsueks jõudnud järeldusele, et nad ei suuda oma eesmärke saavutada. Lisaks Iraani valitsuse kukutamisele on Iisrael võtnud eesmärgiks uraani rikastamise rajatiste ning Iraani tuumavõimekuse hävitamise. Ilma USA sekkumiseta ei ole need eesmärgid aga Iisraeli jaoks saavutatavad.
Douglas Macgregor
Nawfal: Iisraelil on vaja oma rünnakute täideviimiseks GBU 57 tüüpi punkripurustaja pomme, nagu ma aru saan?
Macgregor: Mitte ainult. Siin on tegemist väga mitmetahulise ja ajamahuka operatsiooniga, mille jaoks läheb vaja tohutul hulgal erinevat tüüpi rakette ja lahingumoona. See kõik ei sünni üleöö, aga minu arvates ootavad iisraellased, et Ameerika ründaks Iraani oma B2 strateegiliste pommitajatega. Nad loodavad, et see parandaks Iisraeli iga päevaga järjest nõrgenevat positsiooni olukorras, kus Iraani positsioon üksnes tugevneb.
Millest selline positsioonide nihkumine tuleneb? Iraani raketivarud ei ole küll päris põhjatud, kuid siiski tohutud. Iraanil ei saa raketid ja muu varustus, sõprade toetus ning tehniline abi ootamatult otsa – seda voolab riiki mitte üksnes teistest Lähis-Ida riikidest, vaid ka Hiinast, Venemaalt, Põhja-Koreast ja võibolla mujaltki. Iga päevaga astub üha rohkem riike Iraani kaitseks välja ning algsest psühholoogilisest toest saab aja jooksul materiaalne abi.
Samal ajal jääb Iisrael üha isoleeritumaks ega suuda rünnakutega üksi toime tulla. Sõjas on tavapraktikaks, et iga kord kui keegi sinu alale raketi saadab, tulistad sina kaks või kolm õhukaitseraketti vastu. Sedasi saavad püüdurraketid aga üsna kiirelt otsa. Iisrael on territoriaalselt väiksem kui New Jersey osariik, samas kui Iraan oma rohkem kui 90 miljoni elanikuga on umbes sama suur kui kogu Lääne-Euroopa kokku. Mõistagi on Iisraelil võimalik iraanlaste elu kibedaks teha, neile ohtralt kannatusi põhjustada ning kahjustusi tekitada, ja kui Iisrael otsustab selle sõja võitmise nimel oma tuumarelva käiku lasta, siis läheb olukord tõesti väga ohtlikuks. Sellisel juhul oleksin üllatunud, kui Teheran samuti tuumarelvi ei omandaks.
Nawhal: Peatume lähemalt ka Iraani vastulöögil Iisraelile. USA mereväe eruluureohvitser Scott Ritter ütles hiljutises intervjuus, et Iraanil on otsustavaks vastulöögiks vaja teostada mitu rünnakute lainet. Minu meelest leidis aset ainult kolm või neli lainet ligikaudu 200 raketiga. Kas Teie ootasite suuremat vastulööki? Kas Iraani käik oli Teie hinnangul pigem sümboolne vastus Iisraelile või võib seda lugeda ulatuslikuks vastulöögiks? Milliseid edasisi samme võib Iraanilt lähiajal oodata?
Macgregor: Arvan, et rünnakud intensiivistuvad, välja lastud rakettide hulk suureneb ning tekitatakse oluliselt raskemaid kahjustusi (Märkus: mõned päevad hiljem on kolonel Macgregori prognoos tänaseks tõeseks osutunud). Iisraellastel õnnestus tõesti mõneks ajaks Iraani sõjalist käsuliini ja juhtimist häirida ning vähemalt osaliselt õnnestus neil kahjustada Iraani õhukaitsesüsteemi. Selles osas oli Iisraeli algne rünnak esimesed 24 tundi edukas. Paraku said iisraellased üllatuse osaliseks – ja ausalt öeldes üllatas see ka mind –, kui iraanlased niivõrd kiirelt ootamatust rünnakust taastusid. Iraani taastumine ning tema võimu ja mõjuulatuse kasv jätkuvad kogu aeg, seetõttu eeldan ma, et näeme tulevikus rängemaid rünnakuid, kui siiani näinud oleme.
Paraku said iisraellased üllatuse osaliseks – ja ausalt öeldes üllatas see ka mind –, kui iraanlased niivõrd kiirelt ootamatust rünnakust taastusid.
Douglas Macgregor
Nawfal: Seega teie hinnangul ei ole see sõda Iraani oluliselt nõrgestanud? Või leiate pigem, et nad on küll nõrgemaks jäänud, kuid taastuvad suhteliselt kiiresti?
Macgregor: Muidugi jäi Iraan nõrgemaks, kuid mida tähendab “oluliselt nõrgemaks”? Reaalsus on selline, et Lääne-Euroopa suurusel Iraanil on 90 miljonit elanikku ning tuhandeid ja tuhandeid rakette. Kuidas on võimalik sellist riiki nõrgestada? Seda saab ajutiselt häirida ja lühikeseks ajaks alla suruda, kuid kui tuumarünnaku võimalus kõrvale jätta – kuigi möönan, et ka see ei ole enam päriselt välistatud –, siis on Iraan absoluutselt purustamatu.
Nawfal: Olete juba teine inimene, kellega olen vestelnud, kes on maininud Iisraeli tuumarelva. Kas Teie hinnangul on tuumarelva kasutamine realistlik? Kas see on üldse kaalumisel? Iisraelil paistab selles sõjas olevat mõningane edumaa Iraani ees, neil on ülekaal õhujõududes ning nad on mõrvanud mitmed Iraani võtmetähtsusega sõjaväejuhid. Ütlesite eelmisel kohtumisel sama Hezbollah` kohta, kes on omale uued juhid võtnud.
Millistes tingimustes Iisrael Teie arvates kaaluks tuumarelva kasutamist Iraani vastu ja kas USA aktsepteeriks seda? Kas Ameerika Ühendriigid nõuavad, et Iisrael peab oma tuumarelva kasutamiseks nende luba küsima?
Macgregor: Siin on kaks küsimust, üks puudutab Iisraeli ja teine Ameerika Ühendriike. Iisrael on ajalooliselt alati mingil moel teada andnud, et neil on tuumarelv ja nad on valmis seda kasutama. Üks põhjus, miks egiptlased 1973. aastal Suessi kanali ületanuna ja idakaldal kaitseliini sisse seadnuna kaugemale itta ei tunginud, oli asjaolu, et president Muhammad Anwar es-Sadat sai aru, et iisraellastel on tuumarelv, ja ütles, et kui nad püüavad Siinaisse tungida, siis võib eeldada, et Iisrael kasutab tuumarelva nende vastu.
Isegi tänapäeval kardavad Iisraeli piiri ääres elavad egiptlased iisraellastele otsest väljakutset esitada – mitte seetõttu, et nad ei saaks sõjaliselt hakkama, saaksid küll, kuid Iisrael on aastaid Egiptust ähvardanud, et Iisrael hävitab soovi korral tuumarelvaga Assuani paisu Niilusel, mis tähendaks Egiptusele katastroofi.
Iisrael on aastaid Egiptust ähvardanud, et Iisrael hävitab soovi korral tuumarelvaga Assuani paisu Niilusel, mis tähendaks Egiptusele katastroofi.
Douglas Macgregor
Lähis-Ida elanikel on tänaseks täiesti küllalt Iisraeli türanniast ning nad vaatavad imetlusega, kuidas tuumarelvata Iraan tuumarelvastusega Iisraelile vastu hakkab. Muidugi on Iraan nii rahvastiku kui maa-ala poolest piisavalt suur ja saab seetõttu seda vastupanu endale lubada, kuid usun, et aja jooksul tulevad kõik Lähis-Ida riigid nendega kaasa.
Põhiküsimus peitub selles, kas iisraellased kasutaks tuumarelva. Arvan, et olukorras, kus Iisraeli positsioon üha nõrgeneb ja Iraani positsioon ravhusvahelisel areenil aina tugevneb ning Iraani vasturünnakute tekitatud kahjustused Iisraelis suurenevad, võivad iisraellased teatada, et nad on valmis kasutama tuumarelva. Muu hulgas on Iisrael valmis kasutama tuumarünnaku ähvardust väljapressimise argumendina USA suunal.
Nawfal: Kas Teie arvates saab Iisrael tõepoolest USA käsi väänata ähvardusega, et kui USA sõjas ei osale, siis me kasutame tuumarelva?
Macgregor: See on võimalik, eriti Iisraeli positsiooni nõrgenedes. Iisrael on praegu kohutavas olukorras, ta ei suuda oma kaotusi tasa teha. Nagu ma juba mainisin, on Iisrael Iraaniga võrreldes vaid postmargi suurune. Ma ei usu, et Iisrael astuks neid samme, mida ta praegu astub, kui ta ei oleks kindel oma kontrollis Valge maja ja USA kongressi üle. Iisraellased usuvad, et nad kontrollivad president Trumpi, kes on valmis Ameerika Iisraeli eest sõtta viima niipea, kui talle öeldakse, et tegemist on Iisraeli jaoks eksistentsiaalse sõjaga. Kas see sedasi saab olema, seda ma ei oska hetkel prognoosida, kuid mida ma tean, on see, et enamus Washingtoni valitsuse ringkondi on selles veendunud.
Ma ei usu, et Iisrael astuks neid samme, mida ta praegu astub, kui ta ei oleks kindel oma kontrollis Valge maja ja USA kongressi üle. Iisraellased usuvad, et nad kontrollivad president Trumpi, kes on valmis Ameerika Iisraeli eest sõtta viima niipea, kui talle öeldakse, et tegemist on Iisraeli jaoks eksistentsiaalse sõjaga.
Douglas Macgregor
Trump peab mõistma, et kui USA otseselt Iraani vastasesse sõtta sekkub, siis tekib ka paljudel teistel riikidel, eelkõige aga Lähis-Ida riikidel, Venemaal ja Hiinal ületamatu kiusatus samuti konflikti sekkuda. Maailma riigid vaatavad praegu Iraani kallal teostatavat ning arutlevad umbes järgnevalt: “Kui me ei abista Iraani, takistamaks USA-d seda riiki hävitamast, siis oleme ise järgmised sihtmärgid hävitamisele määratud riikide nimistus.”
Tasub meeles pidada, et antud programm on Venemaa vastu juba käiku lastud. New Yorki ja Londoni pankade niiditõmbajad, kes tahtsid Venemaal kanda kinnitada, venelaste varad omastada, nende riigi hävitada ja kolmanda maailma riikideks tükeldada on oma projektis läbi kukkunud. Venelased on tänaseks taastunud ning tugevamad kui varem. Muuhulgas teavad venelased hästi, et pangandus- ja finantssektoris, Londonis, Washingtonis ja New Yorkis leidub inimesi, kes soovivad omandada kontrolli Lähis-Ida naftaväljade üle.
Washingtoni, New Yorki ja Londoni niiditõmbajad on sättinud sihiks kontrolli saavutamise Lähis-Ida nafta ja gaasimaardlate üle, mis oleks saavutatav, kui Iraan õnnestuks hävitada, mis painutaks ka kõik teised riigid nende ülemvõimu alla. Projekti kaugemaks tagajärjeks on aga Iraani hävitamise kaudu saavutatud Lähis-Ida-ülese ülemvõimu läbi omandatav kontroll Hiina üle, mis on tugevasti sõltuv Lähis-Ida energiakandjate tarnetest.
Maailma riigid vaatavad praegu Iraani kallal teostatavat ning arutlevad umbes järgnevalt: “Kui me ei abista Iraani, takistamaks USA-d seda riiki hävitamast, siis oleme ise järgmised sihtmärgid hävitamisele määratud riikide nimistus.”
Douglas Macgregor
USA enda jaoks ei mängigi Lähis-Ida nafta ja gaas vahetult majanduslikult eriti suurt rolli, kuid ülejäänud maailma ja eriti Hiina jaoks on need ressursid endiselt ülimalt olulised. Seetõttu vaatavad riigid nüüd, kas USA astub sõtta eesmärgiga hävitada Iraan ja saavutada kontroll nende nafta- ja gaasiväljade üle. Me ei tea, kui lähedale otsesele konfliktile Venemaa, Hiina, Põhja-Korea ja hulga muude riikidega me sedasi jõuaksime, kuid igal juhul oleks see väga ohtlik samm. Inimesi on võimalik ainult teatud maani türanniseerida, kuni nad lõpuks vastu hakkavad, ja olukord võib väga kiiresti kontrolli alt väljuda.
Preisi kindral (legendaarne sõjandusteoreetik) Carl von Clausevitz hoiatas, et enne sõja alustamist on vaja hoolikalt kindlaks teha, mis sorti sõjas sa tegelikult võitlema hakkad. Iisraellased arvasid ilmselt, et nad suudavad Iraani lihtsamini terroriseerida, maha suruda, kahjustada ja tümitada, kui nad tegelikult võimelised on. Iisrael tegi ränga valearvestuse: Iraan on taastunud, tema jõud on tugevnemas ja Iisraeli jaoks läheb olukord halvemaks, mitte paremaks.
Seega püüab Iisrael nüüd toetuda USA-le, nagu tal ilmselt algusest peale plaanis oligi. Meile Ameerika Ühendriikides ei meeldi tavaliselt asjadesse sekkuda, kui me ei saa tulemust ette määrata. Me tahame teistele lahendusi peale suruda, kuid venelased ega hiinlased ei tule sellise mänguga kaasa. Ausalt öeldes usun, et ka enamus eurooplasi ei soovi selle sõjaga kaasa tulla.
Praegu on maailmas seninägematult ohtlik aeg, mistõttu avaldasin oma X kontol ettepaneku suurvõimude rahukonverentsi korraldamiseks. Meil on vaja, et Ameerika Ühendriigid istuks suurvõimudega nagu Venemaa, Hiina, India ja Brasiilia, ühise laua taha ning aitaks olukorra lahendamist vahendada.
Meil on vaja teha lõpp Gazas toimuvale. Kui keegi arvab, et Iraanis aset leidvad sündmused ei ole Gazaga seotud, siis ta eksib rängalt. Iisraeli hoolimatus inimelude suhtes, tema valmidus mõrvata ja näljutada miljoneid inimesi surnuks on nüüdseks kogu maailma ees ilmsiks saanud… See on tehtud nähtavaks kõigile, olles varjatud vaid Ameerika elanikkonna silmade eest. Enamik ameeriklasi ei tea tänini Gazas toimuvast eriti midagi, sest USA meedia varjab seda infot, käsitledes palestiinlaste kallal toime pandut vaid möödaminnes. Mulle tundub, et ameeriklased ei mõista ülejäänud maailmas meie vastu suunatud vaenulikkuse ja vastuhaku valmiduse sügavust.
Kui keegi arvab, et Iraanis aset leidvad sündmused ei ole Gazaga seotud, siis ta eksib rängalt. Iisraeli hoolimatus inimelude suhtes, tema valmidus mõrvata ja näljutada miljoneid inimesi surnuks on nüüdseks kogu maailma ees ilmsiks saanud… See on tehtud nähtavaks kõigile, olles varjatud vaid Ameerika elanikkonna silmade eest. Enamik ameeriklasi ei tea tänini Gazas toimuvast eriti midagi, sest USA meedia varjab seda infot.
Douglas Macgregor
Nawfal: Kui tõenäoline on Teie hinnangul, et Iraan ründab USA Lähis-Idas asuvaid sõjaväebaase juba enne, kui USA sõtta sekkub? Kumb on tõenäolisem, kas see, et Iisrael väänab Trumpi käsi ja sunnib USA-d sõtta sekkuma, või et Iraan ründab USA baasi ja sunnib ise USA sõtta?
Macgregor: Iraanlased ei ründa tahtlikult ühtegi USA baasi Lähis-Idas, kui me ise otseselt ei sekku. Iraan teab, et me oleme Iisraelile palju abi ja toetust jaganud, aga miks nad peaks tahtma anda omaalgatuslikult Washingtonile põhjust täismahus nende vastu sõtta astumiseks? See oleks erakordselt rumal. Arvan, et iraanlased tajuvad seda ja jätkavad oma praeguse lähenemisega, milleks on Iisraelile vastulöögi andmine. Nad jälgivad hoolega meie samme, aga nad ei anna meile põhjust rünnata.
Iraanlased ei ründa tahtlikult ühtegi USA baasi Lähis-Idas, kui me ise otseselt ei sekku. Iraan teab, et me oleme Iisraelile palju abi ja toetust jaganud, aga miks nad peaks tahtma anda omaalgatuslikult Washingtonile põhjust täismahus nende vastu sõtta astumiseks?
Douglas Macgregor
Nawfal: Mis on Iisraeli eesmärk selles sõjas? Kas nad soovivad lihtsalt Iraani tuumavõimekust või sõjaväge hävitada? Kas nende eesmärk on kukutada Iraani valitsus, nagu Netanyahu hiljuti viitas oma üleskutsega iraanlastele, et nood hakkaks mässama oma valitsuse vastu? Mida edu selles sõjas Iisraeli jaoks tähendab?
Macgregor: Iisraeli eesmärgiks on Iraani riigi hävitamine ning kukutamine vaesusesse ja meeleheitesse, mis jätaks Iisraelile piirkonna hegemooni rolli ja USA sajaprotsendilise toetuse.
Iisraeli eesmärgiks on Iraani riigi hävitamine ning kukutamine vaesusesse ja meeleheitesse, mis jätaks Iisraelile piirkonna hegemooni rolli ja USA sajaprotsendilise toetuse.
Douglas Macgregor
Nawfal: Kas seda eesmärki on võimalik saavutada pikaajaliste sõjaliste rünnakutega, seni kuni nende oma sõjavägi on täielikult hävinud? Või on see osa Iisraeli strateegiast Iraani valitsuse kukutamisel?
Macgregor: Ei, Iraani hävitamist ei ole võimalik ilma Ameerika Ühendriikideta saavutada. Iisraelil ei ole vähimatki võimalust Iraani põrmustada, juhul kui ta ei kasuta tuumarelva. Ja kui ta kasutab tuumarelva, siis riskib ta enda vastu suunatud tuumarelvadega, mis võivad pärineda erinevatest tuumarelva omavatest riikidest. Loodan, et iisraellased saavad sellest aru ja seetõttu hoiduvad sellisest sammust.
Iraani hävitamist ei ole võimalik ilma Ameerika Ühendriikideta saavutada. Iisraelil ei ole vähimatki võimalust Iraani põrmustada, juhul kui ta ei kasuta tuumarelva.
Douglas Macgregor
Adrian Bachmanni kommentaar:
Douglas Macgregori intervjuus leidub nagu tavapäraselt palju informatiivset ning silmaringi avardavat. Erukoloneli silmaring ning rahvusvaheliste jõuvahekordade “suure pildi” mõistmine on erakordne. Kuigi antud usutluses on mitmeid momente, mis võimaldavad ning väärivad detailsemat lahti mõtestamist on kogu teema reaalsus võetud teatud mõttes kokku ühes intervjuu fragmendis. Fragmendis, mis puudutab Iisraeli kontrolli Ameerika Ühendriikide poliitilise võimumasina üle.
Nimelt mõistab iga kainemõistuslik inimene, kellel on säilinud suveräänne moraalne mõtlemine, mis ei aktsepteeri eksisteerivat reaalsust paratamatusena, et Ühendriikide suhe Iisraeliga erineb radikaalselt USA suhetest mis tahes teise riigiga maailmas ning see suhe on täiesti anomaalne.
Seda peamiselt asjaolu tõttu, et Iisrael on ainsaks riigiks, mille puhul on asjakohane küsida – nagu intervjueerija seda tegi – kas Iisraeli mõju Ühendriikide üle on tänaseks sedavõrd totaalne, et sundida maailma võimsaimat riiki minema sõtta riigi vastu, mis ei kujuta Ameerika Ühendriikidele mingisugust sõjalist ohtu?
Iisrael on ainsaks riigiks, mille puhul on asjakohane küsida – nagu intervjueerija seda tegi – kas Iisraeli mõju Ühendriikide üle on tänaseks sedavõrd totaalne, et sundida maailma võimsaimat riiki minema sõtta riigi vastu, mis ei kujuta Ameerika Ühendriikidele mingisugust sõjalist ohtu?
Adrian Bachmann
Ning kui Ameerika Ühendriikide kui maailma võimsaima riigi valitsus on tõepoolest tänaseks Iisraeli kontrolli all, siis sellest järeldub loogilise paratamatusena, et maailma võimsaimaks riigiks ei ole mitte Ameerika Ühendriigid, vaid hoopiski 9 miljoni elanikuga mikroriik Lähis-Ida läänerannikul. See on riik, mille majandus moodustab vaevu üle 1% USA majandusest ning mille militaarjõud ehk umbes samaväärse osa USA sõjalisest võimsusest.
Ilmselt puudub inimkonna ajaloos USA ja Iisraeli vaheliste suhetega analoogne pretsedent, kus riik, mille majanduslik ja sõjaline võimsus ületab sajakordselt teise riigi vastava võimsuse, on täielikult allaheitlik sajakordselt vähem võimsa riigi nõudmistele. Ning seda kõike viisil, kus sada korda võimsama riigi poliitiline ladvik ei tohi oma poliitilise karjääri jätkumise huvides teha sada korda vähem võimsa riigi suhtes ühtegi kriitilist märkust, olles jõudnud tänaseks punkti, kus igasugused moraalsed kriteeriumid selle riigi suhtes enam ei kehti.
Asetame asjad korraks moraalse taustsüsteemi konteksti… 1998. aastal USA poolt juhitud Serbia-vastase pommituskampaania ajendiks toodi Kosovo moslemite tapmine Serbia relvajõudude poolt, milles hukkus erinevatel hinnangutel 7000-9000 tsiviilelanikku. Etnilise puhastuse elementidega moslemite massimõrvad olid moraalselt küllaldaseks põhjuseks, et kutsuda esile Ühendriikide rünnak sõja- ja inimsusvastaseid kuritegusid sooritanud riigi vastu.
Ilmselt puudub inimkonna ajaloos USA ja Iisraeli vaheliste suhetega analoogne pretsedent, kus riik, mille majanduslik ja sõjaline võimsus ületab sajakordselt teise riigi vastava võimsuse, on täielikult allaheitlik sajakordselt vähem võimsa riigi nõudmistele. Ning seda kõike viisil, kus sada korda võimsama riigi poliitiline ladvik ei tohi oma poliitilise karjääri jätkumise huvides teha sada korda vähem võimsa riigi suhtes ühtegi kriitilist märkust, olles jõudnud tänaseks punkti, kus igasugused moraalsed kriteeriumid selle riigi suhtes enam ei kehti.
Adrian Bachmann
2025. aasta maiks olid Iisraeli relvajõud alates 2023. aasta oktoobrist tapnud Gazas 51 266 tsiviilelanikku (samuti valdavalt moslemid) ning nendest 15 600 lapsed. Maailmakuulsa meditsiiniajakirja The Lancet poolt avaldatud uurimus hindas aga viimase pooleteise aasta jooksul Iisraeli rünnakute tagajärjena surnud tsiviilelanike koguarvu Gazas 256 330 inimeseni.
Kui Ühendriikide valitsus pidas vajalikuks sooritada sõjaline rünnak riigi vastu, mille sõjavägi põhjustas 9000 tsiviilelaniku surma, siis milline karistus ootaks ees riiki, mis on tapnud otseselt üle 50 000 ning kaudselt üle veerand miljoni tsiviilelaniku? Vastus? Karistus puudub. Puudub isegi hukkamõist. Selle asemel eksisteerib hoopiski hukkamõist ja karistusähvardused genotsiidi tunnustega etnilist puhastust läbi viivat riiki hukka mõistjate suhtes.
Veelgi enam, Iisraeli poolt 50 000 tsiviilelaniku tapmine Gazas viimase pooleteise aasta jooksul on teostatud ning osutunud võimalikuks üksnes Ameerika Ühendriikide sõjalise abi tõttu. Ameerika Ühendriikide poolt Iisraelile tarnitud pommide kumulatiivne lõhkevõimsus, mis on tänaseks tapnud üle poolesajatuhande Palestiina tsiviilisiku, ületab spetsialistide hinnangul Hiroshimale heidetud tuumapommi võimsuse 5-kordselt.
Iisraeli poolt 50 000 tsiviilelaniku tapmine Gazas viimase pooleteise aasta jooksul on teostatud ning osutunud võimalikuks üksnes Ameerika Ühendriikide sõjalise abi tõttu. Ameerika Ühendriikide poolt Iisraelile tarnitud pommide kumulatiivne lõhkevõimsus, mis on tänaseks tapnud üle poolesajatuhande Palestiina tsiviilisiku, ületab spetsialistide hinnangul Hiroshimale heidetud tuumapommi võimsuse 5-kordselt.
Adrian Bachmann
Selliseks on tänaseks lühidalt kokku võetuna vormunud Ameerika Ühendriikide moraalne paleus. Selliseks on kasvanud Iisraeli kontroll Ameerika Ühendriikide riigiaparaadi üle. Selline on reaalsus, mis muutub päev-päevalt aina läbipaistvamaks ka kogu inimkonna silme ees, olles samas olematuks vaikitud Lääne massimeedia ning poliitilise eliidi poolt.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
